Kevadisi märkmeid

Reeglina toimib uute taimede aeda istutamine mul mingi sisse kodeeritud instinkti toel, et kes kuhu. Kui satub mingi võõramat liiki isend aeda tükkima, siis ikkagi googeldan ta kasvunõudeid jne. Aias näen juba ise, kas see koht taimele sobib, on ta seal õnnelik või õnnetu. Kõrgustega on sama lugu. Võib neid ju googeldatud kõrguste järgi istutusalasse lükkida, kuid paraku on tegelik elu tihti midagi muud. Lubatud 30cm asemel võime saada ka 70cm kõrguse taime. Kirjutangi natuke oma eilsetest tähelepanekutest. Kordamine pidi teatavasti olema tarkuse ema.

Kivikla servadest alustasid eile sulamisega mõned kivirikud. Nii ma siis käisin iga paari tunni tagant seal lume sulamise edenedes piilumas, et mis ja kuidas. Eelmisel aastal jagasin Saxifraga paniculata 'Bobo' päris mitmeks jupiks ja talle tundub seal meeldivat, kõik need jupikesed on kenasti laienenud, ilma mingisuguse silmnähtava kahjustuseta. Siis imetlesin kasvukas minimkiro mõõtmetelt natuke suuremaid hosti kivirikke ja täpikesi, mis on tekkinud nende servadele. Ja siis tuli mõte neid kivirikke natuke uurida, et oleks nagu rohkem neid liike ja sorte vaja hankida. Ja mis ma siis leidsin - kivirikud jagatakse erinevatesse rühmadesse, alamrühmadesse ja seeriatesse. Neid ma välja ei too, mind huvitas just Euaizoonia rühm. Sinna need minu eilsed vaadeldavad kuuluvad. Nad vajavad kasvuks (enamik neist) lubjarikkaid muldi, mida minul paraku pakkuda ei ole. Ometi näevad nad kenad välja. Lupja mul kodus on ja seda ma neile kasvukohta juurde ka lisan. Mõtlemisainet pakub nüüd see, et kuhu ma pikeerin hosti kivirikud. Tõenäoliselt segan turba liivaga ja lisan ka natuke lupja. Kuigi ka sellest, et see saxifraga hostii, mida ma külvasin, ka nüüd hosti on, enam nii kindel ei saagi olla. Nii liigid kui sordid pidavat kergesti hübridiseeruma. Ja kes seda täpselt teab, kas kõik need liigid ka õigesti määratud meil on. Nii palju siis kivirikest. Aga hullult kenad nupsud on küll.

Hosti kivirik

Saxifraga paniculata 'Bobo'

Teine teema on karukellad. Aias on on neid kolm liiki, kõige pisem ja äbarikum on kahtlane karukell. Harilikud karukellad õitsevad aastaid juba jõuliselt ja tunnevad end siin igati hästi. Ka pärsia karukell näitas õisi eelmisel aastal usinalt. Miks ma neid eile googeldasin, põhjus on selles, et noored pärslased tundusid pottides mitte eriti õnnelikud. Mis siis valesti läinud on. Põhjus lihtne - esiteks liigne väetamine ja teiseks kastmine. Ikka tekib ju tunne, et taim potis janus ja näljas. Vett nad tõesti palju ei taha, seda näeb juba kevadiste niiskete aegadega. Nii mõnigi on liigse niiskuse ja kehva pinnase tõttu mul hukka saanud. Aga et nad ka väetist ei talu, seda kuulsin küll esmakordselt. Täna lisan pottidesse rohkelt liiva ja pidurit ka kastmisele. Pikatoimelist väetist olen juba mulda lisanud, seda enam eemaldada ei saa. Lohutan end sellega, et potis puuduvad ju igasugu toitained ja midagi sirgumiseks on siiski vaja.

Pärsia karukell

Ja kolmas tähelepanek või õigemini enda lollus, millega hakkama sain. Kui noored taimed kasvukasse viisin, siis ladusin kenasti kõik ritta lauspäikese kätte ja tundsin end tohutult õnnelikuna. Ühel hommikul vaatan, et jaapani priimulad ja jumalatelilled kuidagi kurvad, kas on külma saanud või mis. Aga õnneks üks ajusopp saatis signaali - päike. Kuis ma sain üldse nii mõtlematu olla, imestan siiani, et nad sooja otsese päikese kätte lõin. Tõstsin nad varjulisemasse kasvuhoonenurka ja ei möödunud kuigi kaua aega, kui poisid olid kui ponksid reas. Nii palju siis noppisin neid tarkuseterasid.

Jeffrey jumalatelill erinevas arengufaasis

Eilne päev oli muidugi võrratult kena, lumi vähenes silmaga nähtavalt. Päike on näole kerge jume lisanud ja plaanid aina ketravad ajus. Tegemisi on nii palju ootamas ja kevadel on ju ka tohutu tahtmine teha.

Okkaliste kevadine tulemine

...võiks olla meie aia tänase päeva sõnum. Kui linnas, 8km meie väravast, on täielik kevad, siis meil on valitsejakepp endiselt talve käes. Lumi sulab sel aastal väga visalt. Kui paljud postitavad juba kevadisi õitsejaid, siis meil murravad teed valguse poole okkalised.

Helle sünnipäeva auks otsustasin lumekuppude kasvukohalt lund paljaste kätega eemaldada ja seal need kupud siis ootamas olid.

Nii palju siis saabunud kevadest. Saabunud rändlindude liike on näha igatahes tunduvalt rohkem, kui meie aias lume all valgust igatsevaid taimi.

Kevadised aiatööd on sellegipoolest täistuuridel. Üks suuremaid töid on veel pooleli ja see on vanade õunapuude mahavõtmine. Need puud on istutatud millalgi 1950.-ndatel, seega aeg saab ringiga läbi. Ja kui aus olla, siis ega neid õunapuid üle 2-3 vaja kah ei ole. Igal kevadel lõika, suvi läbi korja alt õunu ja vea kraavi, sügisel jätkub lehtede ralli. Aga aastakümneid on nad aias olnud ja varju andnud. Ja milline avarus nüüd aias on, valgusolud totaalses muutumises. See aasta saab põnev olema, aed nagu uus. Kahjuks andis saag õhtul otsad, 3 puud sai maha võetud ja kaks veel ootel. Panen ka mõned pildid tüvede läbilõikest. Siin on ehedalt näha vanakeste seis. Kuigi peale vaadates ei saanud neist miskit aru.

Järgmisel pildil avaus 'Valge Klaar'i tüves. Sisu enam praktiliselt ei olegi.

Samuti on jõudnud kasvuhoonesse kõik noored taimed, seega pikeerimist peaks jaguma lume sulamiseni.

Kevad algas meil 12 külmakraadiga

Taevas selge, vimpel lipumastis ennast ei liiguta. Varblased nosivad saia, tihaste seemned ja rasv seisavad praktiliselt puutumatutena. Rebane kolistab iga öö ümber aia ja põder eksib ka viimasel ajal tihti aia taha jalutama. Lund on kuhjaga ja viimastel päevadel on seda valget pahna taevast alla tulnud erinevates olekutes ja kiirustes. Kiivitajad tõenäoliselt suundusid tagasi soojematele aladele. Peale kahe lumikellukese pundi ei paista lume alt veel ühtegi lille. Vanem lumi on värskema all jäiseks kiskunud ja kooriku peale tõmmanud. Ega see hea just ei ole. Seega õues saab ikka veel vähe toimetada. Puishortensiad lõikasin ära ja õunapuude lõikus on ka pooleli. Kõike saab teha vastavalt ajale ja ilmaoludele. Prognoosi kohaselt kisub aprilli lõpp ikka ülikiireks, Arvestades seda, et eile õnnestus mul nagu mehhiko seebiseriaalis ühest ülilibedast trepist alla kukkuda ning selja parem pool sai ikka korraliku paugu, siis täna hommikul on väike hirm sees. Öösel magades asendit muuta oli ikka väga valus.  Pea sai ka paraja obaduse, aga siiani tundub sellega kõik veel korras olevat. Aga tegelikult tahtsin analüüsida hoopis väheke seemnekülve ja mis siis valesti läks. Iga kommentaar siin on oodatud. Otsin kohe külviraamatu üles ja heidan pilgu sisse.

Alustan siis sellest ühest kolmandikust, mis Rahmeldaja sõnul alati aia taha läheb.

Kassisaba -Veronica spicata  peaks olema kiire idaneja ja valgusidaneja, külmatöötlust ei vaja - need nõuded said täidetud. Külvasin kohe nelja sorti enda võetud seemnetest, kavatsesin põllule istutada ning jälgida, mis värvi õied seemnetest edasi antakse. Külvasin juba 04.02 ja siiani kõik potid tühjad. Suure tõenäosusega ma homme kallan turba pottidest lihtsalt välja, sest kaua sa ikka ootad. Ja ei ole mul ka sellist aega aega tahtmist, et panna see potimajandus kuhugi põõsa alla, et äkki...  Äkki kuivavad mul nad jälle tuhaks nagu alati. See katsetus läks siis aia taha.

Jaapani ängelhein Thalictrum kiusanum oli külvatud ängelheinadest ainus, kes ei suvatsenud tärgata. Külmatöötlust võib vajada kuni 60 päeva. Aga kuna teised ängelheinad tärkasid, siis loen äparduseks pigem seemnete korjamise vale aja. Ehk ei olnud seemned parimad.

Viali priimula Primula vialii - kuna minu taimel oli ainult üks õievars (see taim ka enda külvatud, pakist seemneist sain ka ühe taime), siis seemet sain korjata ainult ühelt varrelt. Ja ausalt öeldes juba need seemned tundusid mulle välimuselt kuidagi veidrad. Ehk ma panin siin ka mööda ja külvasin hoopiski mitte idanevat mudru, mine sa tea. Tegin nii sügis-, kui kevadkülvi katsetuseks. Ebaõnnestunud paistavad olevat mõlemad.

Männilehine peekerlill Penstemon pinifolius.  Seemne korjasin sügisel ja külvasin 14.11, ei idanenud. Ostsin seemnepaki ka kevadel ja külvasin 26.02 - tärkasid 06.03, 16-seemnest 10 taimekest.

Jaapani tähtpea - Scabiosa japonica ei peaks vist külmatöötlust vajama.  Külvasin ka veebruari algul, elumärki ei ole. Seeme tundud olema korralik.

Kollane haldakell - Disporum flavens. Tõeline iludus, aga külv ei õnnestunud. Õnneks läksid küll mõned haljaspistikud. Tema külvi erisoove ma ka ei tea, külvasin sügisel enda taime seemnest, seeme oli korralik. Seda potti ehk veel ei tühjenda.

Elulõngad Clematis, looduslikud liigid. Ma ei loe siinkohal neid üles, aga kaheksat liigist tärkas kaks. Oli nii ostetud kui enda korjatud seemneid. Erinevate liikide idanemine võib võtta aastaid, seega sobib nende külvamine vist natuke rahulikuma loomuga inimesele. Suure tõenäosusega mina see ei ole ja nii pikalt ma oodata küll ei jõua ja ei viitsi. Need mõned taimed saab ka osta ja alati ei maksa imestada kalli hinna üle. Kui taimemüüja on mitu aastat seal poti kõrval seda tõusme tärkamist oodanud, siis aeg maksab ka raha.

Heleenium - neid olen ka mitu head aastat külvanud. Seemneid olnud erinevaid ja no mis ei idane ega mädane. Rohkem enam ei ürita, neid on tõenäoliselt kergem variant varrepistikuga paljundada kui oodata ja loota.

Trompetparadiisia Paradisea liliastrum - olen ka aastaid juba külvanud tulutult. Peaks sobima sügiskülv, idanemine suht madalal temperatuuril. Seemned on alati olnud ilusad, aga taime ei saa. Midagi on järelikult valesti.

Kribulill Zigadenus - õues külvab, aga potist ei sirgu miskit ka juba mitu aastat. Idanemine pidi küll aeglane olema, aga kas jälle mitu aastat, ei tea. Seda potti ka veel ei tühjenda.

Virgiinia männasmailane, ei ja veelkord ei. Ülihästi võtavad juured alla varrepistikud, aga üritan ikka ka seemnest taime saada. Ma ei kujuta ette, mis imenippi need seemned küll vajavad, sest minul ei ole sealt küll midagi tulnud.

Selline siis lühike analüüs ebaõnnestujatest. Eks siin nipet-näpet oli veel, aga need las jäävad.

Üllatusi ka muidugi. Aed-kukekannust  olen erinevate õietoonide saamiseks ikka külvanud. Sel aastal siis Seemnemaailmast. Roosa õiega kukekannuse seemneid oli pakis 4 ja tärkas 3, valge õiega tärkas 3-st 3 ja laimi värvi õiega tärkas 4-st 3. Idanemine oli ikka väga hea, oleks ometi õite värv ka õige.

Kolmelehine piiskenelas tärkas samuti väga hästi ning taimed on väga kiire kasvuga ning seega olin positiivselt üllatunud.

Kahkjad siilkübarad peaksid ometi olema kiired idanejad ja sitked sirgujad. Aga ometi minu külvid täielikult ebaõnnestunud. Kolmest külvist 0 tulemus. See on nüüd küll kui hiina ime.

Kollane tulivõhk sai ka nii katsetusena külvatud, nüüd poisid pikad, ühe suure lehega. Arvatavasti kevadel nad põllule istutama, sest esimesel aastal taime saada lootust ei tohiks olla. Kogemus täielikult puudub ja ega ei oska kohe kuskilt küsida ka.

Hosti kivirik on müstika. Esiteks juba see kribu tärkamine ja kui see kribu siis ühel hetkel neid leherosette moodustama hakkab. Kui oma silmaga ei näe, siis ega teise jutust aimu saa. Võrratult äge aeglane vaatemäng.

Arum elongatum - ma isegi ei oska sõnastada, kes seal potis sirguvad, aga palju neid on ja miskit sealt tuleb. Eks see on ka üks huvitav ootamine ja katsetamine.

Täpselt nii see kevad siis tuleb, uute avastamise ja vanade äratundmisega. Potte ja potsikuid on terve ilm täis nii linnas kui maal, õues kui toas, kasvuhoones kui saunas. Kevad on roheline!

Võrratult ilus kevadine päev

Lõpuks ometi saabus see päike, mida me põhjamaa rahvas nii väga igatseme. Täna sai nauditud iga hetke õues. Kraadid veel suurt sooja ei näidanud, aga mõnus oli ikka. Kuigi lumi krudises jalge all, räästad tilkusid. Kasvuhoones oli isegi +7. Täna sai kraavil vanu haabasid langetatud ja oksi kokku tassitud. Päike on igatahes õhtuks näo õhetama võtnud.

Külvid tärkavad, mitte küll rutates. Viimased, mille õnnestumise üle mul eriti hea meel oli, olid tanguutia rabarber ja väike ängelhein. Seda rabarberit olen siiani proovinud edutult. Seekord panin kahte topsi ja paistab, et kõik on üleval. Eile pikeerisin juba alpi kurekella  ning tegin viimased külvid. 

Haljaspistikuid asusin ka potistama, saavad veel jahedas rahulikult juurduda, varsti läheb nagunii kasvuhoone kütmiseks. Eile potistasin virgiinia männasmailase 'Fascination'. Tegin kõigest 11 haljaspistikut, sest see oli esimene katsetus, mul ainult üks emataim ja pistikute tegemisega jäin tänavu ju kohutavalt hiljaks. Tegin nad alles 29.juulil. Arvestades seda, milline suur juurekava on neil arenenud ja kui võimsad nad juba on, siis tuleb neid kindlasti ka edaspidi üritada. Ainult et erinevaid sorte virgiinia männasmailasi oleks vaja enne juurde hankida. Väga võimsa kasvuga juba nii noorelt. Palusalu aias mõned aastad tagasi imetlesin nende massistutust.

Vahepeal on kuupäeva numbrid vahetunud, seega saan lisada ka tänaseid toimetusi. Tänane ilm nii ilus ei olnud kui eile, aga päikest sai ikka nautida ja nii kaua on juba valge. Isegi kärbsed pirisesid üleval toas akna peal. Oksi põletasime, õues on ikka mõnus.

Pikeeritud said jumalatelilled, seebililled, varretud keelikurohud ja pärsia karukellad. Nende karukelladega ongi selline naljakas lugu. Eelmise suve nad olid mul ühe potiga kasvuhoones, palju neid just seal ei olnud. Sel kevadel nad kenasti tärkasid, kõigil juba korralikud lehed ja siis...kus kukkus neid pisikesi tärkama. Pott lausa rohetab. Järelikult seemned lihtsalt ootasid seal potis oma aega.

Potistasin suurelehised hortensiad, mürikaariad, musani abeeliad ja musta leedri 'Black Beauty' taimed. Kõigil väga kenasti läinud ja juurestik korralik. Aga mis ei õnnestunud, need olid viinapuud. Nii amuuri kui harilik. Nende jaoks oli siis juuli lõpp lootusetult hilja, loogiline ka muidugi.

Sellised aianduslikud päevad on õnnestunud siis veeta. Just nii vähe ongi vahest õnneks vaja.

Külvan, külvan...

Ongi aeg sealmaal, et külvan ja külvan ja külvan. Tegelikult on suur osa külve tehtud ja esimesed rõõmustajad lampide all sirgumas. Mis ja kuidas siis sel hooajal. Nende aastatega, mis mina olen külve teinud, võib juba mõningaid  märke kirja panna. Üks huvitav tähelepanek on see, et miskipärast idanevad enda korjatud seemned palju paremini, kui poest ostetud. Miks see nii on, sellele ma vastust ei tea. Loomulikult ei tea ma ka seda, kas seemnepakenditel olev kuupäev alati õige on ja kuidas neid seemneid säilitatud on. Ja seda ei tee keegi kuidagi ka kindlaks ja ei olegi oluline. Fakt jääb faktiks. Suvikute ostetud seemned tärkavad küll tavaliselt 100prontsendiliselt, püsikutega paraku lugu keerulisem. 

Üks esimesi rõõmustajaid sel aastal oli jeffrey jumalatelill - Dodecatheeon jeffreyi.  Külvi tegin 02.12 aastal 2014. Tärkasid 06. veebruaril 2015. Terve aasta vegeteerisid nad potiga kasvuhoones tomatite all, aeg-ajalt sai ka kastetud. Eelmisel sügisel sai pott kasvuhoones mulda kaevatud. Kui saabusid need suured külmad, viisin poti jahedasse ruumi, kus olid siiski mõned plusskraadid. Nädal tagasi sai pott sooja viidud ja ohohoo, sellised tugevad nupsud sirguvad potist. Nagu müstika on sellist  taimede toimetamist jälgida.

Jeffrey jumalatelill

Teine uus ja põnev sirguja minu jaoks on hosti kivirik - Saxifraga hostii. Tegu minu arvates ühe väga armsa ja dekoratiivse igihalja nupsikuga. Kahjuks või õnneks ei ole ta eriti agar paljuneja. Kuna õievarsi taimel sel aastal jagus ja seeme valmis, siis sai ka külvatud. Külvasin 14.novembril eelmisel aastal ja toimisin jumalatelillega sarnaselt. Seni ei ole ma ühtegi kivirikku üritanud seemnest paljundada. Täna hommikul olid siis poisid kui ponksid ninad mullast välja pistnud. Õnneks ei ole mul nägemine veel päris kadunud, nimelt on nad ikka eriti mikro-udu. Teine selline mikro on jaapani priimula, õnneks jäi mulle silma ja sai jahedamasse tõstetud. 

Mulle see pinsettidega pikeerimine eriti küll ei istu, aga elus tuleb kõike teha.  Kas neist ka elujõulised jõuan kasvatada, näeb suve saabudes.

Hosti kivirik esiplaanil.

Pärsia karukell - Pulsatilla albana . Seemne külvasin 2014 sügisel, koheselt, kui seemet korjasin. Sügisel nad ei tärganud, esimene nups pistis nina välja 04.veebruaril 2015. Jällegi aastajagu potis vegeteerimist ja nüüdseks on nad kasvuga alustanud. Neid ei ole küll palju, aga katse võib lugeda õnnestunuks.

Pärsia karukell

Väga hea meel on ka habe-peekerlille - Penstemon barbatus seemnete idanemise puhul. Mulle nagu tundus, et seeme ei jõudnud eriti valmida, aga näe tärkasid. Kahjuks oli seemet kesiselt ja massiliselt neid ei ole, aga miskit ikkagi. Eriliselt meeldis mulle see punane või roosa värv, selline puhas ja ehe. Kas vana taim ka talvele vastu pidas, ei oska ju veel öelda, aga järglased on vähemalt olemas.

Habe-peekerlill

Esimesed kolmelehise piiskenela tipud on ka juba näha. Ja nii on hooaeg siis alanud. 17 rohetavat potti olen jõudnud lambi alla valgesse juba tõsta.

Kõik eelmisel suvel tehtud haljaspistikud paistavad olevat jahedas kasvu alustanud, peale kollase haldjakella. No tema ootab reeglina soojemat ilma ka õues kasvades. Eriti hea meel on mul suurelehise hortensia ja virgiinia männasmailase haljaspistikute õnnestumise üle. Katsetama peab, ega muidu tulemust ju ei tule.

Sedamoodi see kevade hõng siis saabub, kuigi kalendris jagub meil talve veel küllaga.

Päevad pikenevad,

õhtud valgenevad, päike soojendab mõnusalt - järelikult kevad läheneb. Talvel neid argiseid aiatoimetusi suht vähe ja ainult pilte ei taha ka reastada. Kui muud tarka just ei ole.

Külm on siiani olnud käre  ja puude tassimine ongi kõige tähtsam töö olnud. No siin paari miinuskraadiga võtsin ikka luua kätte ja tatsasin või suuskasin aia läbi. Lumi oli tihkeks vajunud, siis luuaga ikka saputasin okkalised ja mõne lehelise ka läbi. Okkaliste oksad on haprad ka väikese miinusega, aga mõni idamaatark raputas -25kraadi juures nagu nalja.

2014.aastal ostsin nii mina kui mitmed head sõbrad sellise taime nagu carex lupulina ehk humaltarna. Lootuses muidugi tema talvitumisele. Kevadeks teda mul muidugi ei olnud ja mis siis selgus. Härra Urmas Laansoo olla määranud, et tegu hoopis cyperus eragrostis ehk tugeva lõikheinaga. No on kes ta on, aga tiigi ääres haljastuses mulle ta meeldis. Istutasin kohe hulgim (tegelikult kardan, et äkki selgub kevadel, et hull külvaja).

Eks siis kevad näitab. Osa taimi jäi mul ka pottidesse. Toalillena teda minu meelest ka kasvatada ei saa, sest sügisel pealsed siiski koltusid. Pealsed eemaldatud, viisin potid ruumi, kus püsin 2-3 soojakraadi. Ja vahvad isendid küll, neil algas nüüd kevad.

Teine kevadine üllatus tabas mind täna hommikul. Viisin oma talikülvid samasse ruumi, panin põrandale akna alla vastu välisseina. Põrandal ühtlane +1 ja... Tärganud on basiilikulehine seebilill, habe-peekerlill, hõbelehine maran, varretu keelikurohi ja veel mõni. Ja mul ei ole neid võimalik sealt selle miinusega teise ruumi transportida. Näis mis saab. Lubab sula!!!

Nii see kevad endast märku annab.

Ilus ja hea aasta 2016 on siis kätte jõudnud

Kõigile kõigile aastat head!!! Ja õnnelikku!!!

2016 on meil kohale jõudnud ja lootma ning unistama peab ikka suurelt ja helgelt. Küll läheb kõik hästi ja kenasti. Samuti saame igast negatiivsest kaasa ka miskit positiivset, või tuleb siis ka halvas asjas leida miskit positiivset ja head. Ja unistama peab ka julgelt!!!

Algas see aasta siis külmaga. Õnneks tuli meil lumi külmunud maapinnale, mis on positiivne. Jällegi õnneks ma vedasin sügisel aeda vett just niipalju, kui jaks lubas ja vett jagus. Kuuseokstega on mul sel aastal küll kitsas, iseenese laiskusest johtuvalt. Lund on palju, tänase seisuga juba päris palju.

Paar eelnevat päeva tegelesin küll usinalt lume loopimisega puudele, põõsastele jne. Maasikad said ka kerge vaiba.

Täna vist ei ole see kühveldamine enam eriti oluline, sest piisav lumikate katab maad. Sel aastal esimest korda mõtlesin neile kahju tegevatele hiirtele. Sülitan korda kolm üle vasaku õla, aga meie aias nad siiani kahju ei ole teinud ja loodan, et ka ei tee. A jumal seda teab. Igatahes on mul noorte puude ja põõsaste ümbrusse kuhjatud lumehunnikud ja seda ilma kuuseoksi all kasutamata. Samuti on roosid kuhikute all. Lund kinni talluda ei anna, ta hetkel nii õhuline ja lenduv. Eks siis kevad anna arutust.

Haljaspistikud sain kasvuhoonest kätte ja toimetasin natuke soojemasse ruumi. Lund ma kasvuhoonesse enam põhimõtteliselt pottide katteks ei vii, omad vitsad olen sellega kätte saanud. See kevadine sula ja jäätumine ja sula ja jäätumine ei olnud just parim variant. Aga kuna kasvuhoones on mul potte piisavalt ja nad ka maapinnal, siis loorid ja vanad vaibad ning muu selline kraam aitab ka selle pika külma vastu. Vähemalt ma usun, et kõik on kontrolli all. Sügis- ja talvekülvidele panin ka katte peale. Ja juhhei, kaugel need kevadkülvidki on, kohe varsti...

Ja nagu ma mitmest blogist juba lugesin, et ise me need igasugu hellikud aeda oleme tarinud, mis kevadel ei pruugi tänu niiskele ja soojale sügisele enam tärgata. Aga ausalt öeldes mis siis. Korraks on kahju ja kui suur isu, saab ju uuesti katsetada. Liiliaid ma ostsin sügisel mitmeid uusi sorte, nende õisi tahaks küll vähemalt korra näha. Õis oma aias on ikka oma!

Päevad lendavad ka sellisel ülihelikiirusel, olenemata sellest, et talveaeg. Aga mõnus on! Tänane hommik algas lumelükkamisega, et jälle rajad sisse saada. Seejärel lindudele uus söök panna. Siis puude tassimine. Tuppa paar korvi pliidipuid + ahjupuud, üles tuppa kaminapuud, saunamajja ahjupuud, karjakööki pliidipuud. Õnneks ei pea iga päev kõikjal kütma, nii palju sooja hooned ikka peavad. Kaminapuid olen ka peenemaks lõhkunud, mis on minu jaoks küllalt uudne töö. Harjub, inimene harjub kõigega.

Ja kanadel hakkas laudas külm. Kanu meil ka järjest vähemaks jäänud ning muid pudulojuseid laudas enam ei ole ning pikk külm pressib sisse. (Õnneks meil veel -20 olnud ei ole, -18 eile õhtul on siiani lagi). Kanadele saigi karjakööki talvine kuudik sisse seatud. Neile paistab meeldivat.

Õuekoer tuppa ei taha, tal hakkab sees kohe palav. Nüüdseks on tallegi kolm erinevat soojustatud magamisaset sisse seatud.  Kass Sass see-eest naudib soojust.

Koduka tegemine võtab samuti piisavalt aega. Ega ei imesta mitte, et valmis lehe eest kopsakaid summasid küsitakse. Paras töö. Aga tänu kodukale saab mu kollektsiooni nimekiri koos fotodega oma aiast ka varsti valmis. Olen ikka püüdnud sellega tegeleda. Kuigi, hispaania ebahüatsindi nime mõtlesin kaks päeva. Nimekirjas taime ei olnud, aga fotod olid. Tagatipuks annab sellise koos fotodega nimekirja tegemine päris palju mõtteainet. Mitmed taimed on nagu unustusehõlma vajunud või tahaplaanile jäänud, aga nendega talvel arvutiekraanilt tõtt vaadates lähevad mõtted uitama. Mulle see meeldib.

Ja muidugi vaiba kudumine, see on küll selline mõnus ja stressimaandav töö, mis mulle istub. Samuti see värvide sobitumine ja sobitamine ja samas mõtled aiale, et vot kui hästi need värvid kokku sobiks ka aias jne...

Lugemiseks kahjuks aega napib. Õhtul hilja püüan ikka natuke aega leida ja midagi lugeda. Nii palju uut ja põnevat ilmub, ja lugemine mulle meeldib. Mis siis, et hea raamat on ka hull ajaröövel.

Selline kiire ja ilus see aasta siis siiani on olnud. (Kõik halva üritan kiirelt unustada ja selja taha jätta). Loodan, et kõik läheb tõusvas joones ja mitte ainult minul.