Lehevaatamisi kokku

neljapäev, 21. november 2019

Lubatakse heitlikku talve

See ei tõota ühele aednikule midagi head. Pikk sügis oli küll imetore, vähemalt minusugusele aiapidajale. Ma julgen väita, et ma ei ole elus suutnud sügisel aeda nii korda teha, nagu sel aastal. Samas võib liigne agarus hiljem kätte maksta. Olen jõudnud kõik püsikute pealsed maha lõigata ja istutusaladele kogunenud lehed ära koristada. Ilus on, kohe väga ilus novembri kohta. Aga kui tuleb lumeta külm, siis ei ole see mitte kiita töö olnud. Samas tean, et kevad on alati väga kiire ja aega vähe, seega loodan, et tehtud tööd on olnud õigustatud. Eriti järgmisel kevadel, mil päevad on juba praegu ette planeeritud ja ajaga võib väga kitsas kätte tulla.
Kuna lubatakse sellist vahelduva sula ja külmaga talve, siis minu soovitus on viia kõik talveks potti jäänud taimed kasvukasse. Olen seda kogenud, mis üks selline talv õue jäetud potitaimedega teeb. Enamus läheb kevadel komposti. Just see vahelduv külmumine ja sulamine, seda ei suuda need potistatud taimed üle elada. Võib olla aitab pottide külili panemine, puittaimedega nii olen teinud ja neile on sobinud. Aga igasugu alpitaimed seda kindlasti ei taha. Ja turvast hetkel kuhugi kuhjata ka ei soovita. Soe, haudumine, hallituse teke. Olen mulda rehaga peale tõmmanud ainult itohi pojengi pungadele, ei mujale. Kuuseoksi ka vara panna. Kui on ikka aega ja võimalust seda hiljem teha, kui tõesti vajadus tekib, siis tasub oodata. Liigne agarus on ogarus just selle varase katmise ja matmise puhul. Ja see täna saabunud külmalaine ei jää mitte kestma.
Mulle sobib selline pikk sügis ja varajane kevad, siis jõuad ja saad aia tibens-tobens korda. Miks Inglismaal on nii uhked aiad? Neil on aega, mida meil tihti ei ole. Kui ikka lumi novembri alul maas on, siis ei loe isegi see, et mul on nüüd aia tarbeks aega.




neljapäev, 14. november 2019

Ilmataat soosib aiatööde tegemist

Eile oli küll kole ja märg ilm ning aeda asja ei olnud. Täna oli taas pime ja hall, aga soe. Ja ei sadanud.  Kui ikka aega ja võimalust on, jõuab kevadeks aia läikima lüüa küll.
Juurikamaa ja taimede ettekasvatusplatsid on sügiseks jõudnud korralikult rohtuda. Vesihein ju aastaaega ei küsi, see muudkui õilmitseb. Üleeile alustasingi põllu korrastamist. Edeneb küll visalt, aga natukesehaaval siiski. Plaani on võetud pühapäevaks kõik puhtaks saada. Kui vihma just ei kalla, siis reaalselt täiesti võimalik.


Taga rohetavad uni- ja kukemagunad. Ei ole ammu korralikku külma olnud ja seemned on selle soojaga idanenud. Kevadeks on nad õnneks ise läinud, nende rohimisel ei ole mõtet.

Põllu lõpus on pilgupüüdjaks sõnnikuhunnik, väga vajalik kraam aiapidajale.

Pojengid said ka korda tehtud ja minu üllatuseks on suured pungad just itohi pojengidel, samas kui valgeõielise sortidel ei paista midagi. Kraapisin mulda pungadele, turvast ei taha selle suure soojaga veel peale kallata. Võib-olla talvituvad ka ilma selle turbakuhjata, ei tea, sest ei ole katsetanud. Külmahellad nad võivad olla, seega ei riski vist päris katteta talveks jätta.


Kasvuhoone lõhnab imeliselt - nõgeselehine vesikanep on juba suht väsinud ja koltunud, aga lõhna eritab veel jõuliselt.

Kasvuhoones üldse suur suvi. Soojade ilmadega hoian küll uksed lahti, seega ega seal nii soe ei ole midagi. Aga puudub see pidev vihmasadu ja taimi räsiv tuul.




Okkaliste erinev värv torkab just sügisel silma. Suvel nad kaovad nagu massi ära või tõmbavad kirkad lilled tähelepanu rohkem endale. Kahel alumisel pildil peaks olema h.elupuud 'Bor' ja 'Alba'. Ostetud aastaid tagasi päris tittedena, siiani kosusid põllus. Sügisel sai aeda istutatud välja juuritud ebajasmiinide asemele. Sirgub neist mis iganes, aga sügisvärv on neil kuidagi eriline.



Vasakul h.elupuu 'Litomysl', millalgi Lätist toodud. Tema valged võrsetipud on ka miskit päris vahvat. Keskmise elupuu nime ei tea, silti potis kahjuks ei olnud.


H.elupuu 'Rheingold' on minul selline matsakas tegelane. Samas Helle ja Aini aias on ta sihvakas poiss. Öeldakse, et koerad lähevad ajaga peremehe nägu, meil sirguvad siis elupuud perenaise proportsioonidega võrdeliselt :)



Sirelite pungad on prisked ja mahlased. Selles ei ole midagi erakordset, sest nii on igal sügisel.



Kamm-soohein püsib sügisel pikalt kena. Kui enamus kõrrelisi on juba pruuni jumega, siis tema püsib veel vapralt roheline.



Sügislille 'Waterlily' ostsin suvel mingist suvalisest külapoest. Lihtsalt jäi silma ja vajalik ta ka oli. Nüüd novembri keskel näitab oma ilu :)







pühapäev, 10. november 2019

Hall november

10.11.2019
November on selline vastik ja pime ja kole kuu olnud alati. Valgust vähe, sel aastal niiskust palju. Ja peale neid suuri vihmasadusid ka palju pori. Üks tavaline aiapidaja mõtleb juba oktoobris, et selleks aastaks on kõik. Nüüd aitab, aed on korras ja jalad seinale või siis vardad kätte. Isegi kõik meie aiandusteemalised ajakirjad jagavad meelsasti näpunäiteid, kuidas oma tööriistakuur sügisel korda teha ja tööriistad ära pesta ja ära õlitada. Õnneks ma nii agar ogar ei ole kunagi olnud. Kui nüüd oleks kõik tööriistad kuuris rivvi sätitud ja ära õlitatud, siis ju ei raatsiks neid enne kevadet ka kasutada. Aga meie novembrikuine parema ilmaga päev soosib endiselt aiatöid. Eriti, kui ka natuke päikest näitab. Ja kui terve talv juhtub selline hall ja soe tulema, siis oleks tööd kevadeni. Vähemalt minul küll. Eile ja üleeile olid sellised parajad aiailmad ja no mis ma siis tegin. Käisin selle nädala algul paar päeva Lätis koolitusel ja leidsime teise päeva õhtul nii palju aega, et külastada ka ühte kaubandusasutust. Muidugi Depot. Nimelt oli mul vaja paari pilliroomatti valgete kastmistünnide ümber (Viljandi kaubandusest ma neid ei leidnud)  ja ega siis lillesibulatest ei saanud ka mööda vaadata. Sai mõningad pakid korvi sokutatud. Hea meelega oleks ostnud ka mõned puittaimede seemned, aga kõik pakid olid ilma ladinakeelse nimeta ja mina läti keelt ka ei jaga. Ühesõnaga sai ostetud laugu, nartsissi, lumikellukese (see ost oli küll ainult tänu Tistoule, sest tänu tema blogile sain üldse teada, et neid lumikellukese sorte nii palju on), puškiinia ning krookuste sibulaid ja need oli vaja maha panna.

Mõned sibulad oli vaja panna aedhortensiate ette. Seda aga ei tahtnud enne teha, kui lõikan hortensiad tagasi. Kui hortensiad lõigatud, siis torkas silma umbrohi, mis oli eriti säravalt roheline selles hallis päevas ja vajas kindlasti rohimist. Selle märja maa seest jooksid juured veel eriti hästi välja. Kui see töö ka tehtud sai, siis riivasid silma ümbritsevas murus pikutavad õunapuulehed, mis olid pikemalt puus olnud. Need oli ju ka vaja veel kokku riisuda. Kui lehed said riisutud, siis viisin oksteprahi lõkkesse ja lehed kraavi. Ja oligi aeg sibulad maha pista. Aga nende sibulatega on jälle see häda, et uurista auk, kuhu tahad, juba vaatab mõni sibul jälle vastu. No Lätist toodud sibulad sain ikka enne pimedat maha, aga lisaks ootas veel üks väiksem ämbritäis tulbisibulaid. Ei leia lihtsalt kohta. Väiksemad sibulad viisin komposti, osadele leidsin elupaiga ja paarkümmend suurt sibulat jäid veel ootele. Ehk annab ka täna aiatöödeks ilma.


11.11.2019
Vahepeal on taas olnud üks hea aiatööilm, eile oli küll ilus ja soe, isegi päike taas piilus. Ja hommikul saabusid luiged. See oli küll eriline vaatepilt, pole meitel ei merd ega järve. Maandusid koristatud maisipõllule, kuhu on ka läga sisse tõmmatud. Märg ja vesine on seal praegu küll. Hommikul olid põllul neli valget ehk vana ja neli halli ehk noort luike. Vaatasime kui ilmaimet. Mingi hetk läks taevas lärm lahti, nagu kiirabiauto hakkaks lennult maanduma. Põllule lisandus neli vana ja üks noor luik. Alul hoiti eelmise seltskonnaga distantsi. Aga siis läks tantsuks ja tralliks. Ehmusin alul, sest arvasin, et nad hakkavad kaklema, aga ei. Tehti kiire tants koos paraja lärmiga ja koheselt mõlemad pundid ühinesid. Väga huvitav oli igatahes, kas taaskohtumine või leppimine või mis iganes. Nad veetsid põllul terve päeva. Üks luik oli alati valvel, kui teised magasid. Hämaruse saabudes nii kella nelja paiku nad alustasid taas teekonda soojale maale.

Lõikasin tagasi viimased aedhorensiate sordid, mis on istutatud muru sisse. Neid soovin näha edaspidi kõrgematena, seega ma neid nii madalalt ei lõiganud. Kui multšialal olevad põõsad lõikasin paari punga peale, siis murus kasvavad nelja-viie punga peale. Samuti lõikasin ära kõik nõrgad varred. Eks siis järgmine aasta näeb, kuidas mu töö vilja kannab. Sügisene lõikus minu puhul siiski esmakordne. Siis võtsin ette kaks puishortensiat, vat nende tagasilõikus ei kuulu just mu lemmikute hulka. Miskipärast on neil massiliselt selliseid puitumata oksalaadseid moodustisi ja nende lõikamine on eriti tüütu. Samuti on vanemates põõsastes palju oma elu ära elanud oksi. Need näeb ära musta tipu järgi ja puht kogemata avastasin, et neid ei peagi lõikama. Natuke murdes nad eemalduvad ise päris kerge vaevaga. Tammelehised hortensiad on lehtes ja noored, neid ma ei puutu. Himaalaja hortensia sai sügisel paraja vitsana istutatud, teda ma ka ei torgi.
Ja ega seda valget aega ju palju ei ole, suurt rohkem ei jõudnudki. Ilmaprognoos lubab taas sooja nädalat, saab aia kevadeks ikka täitsa korda, kui tahtmist ja viitsimist ja aega on.

Lõppu kaks murekohta, millele sooviks kommentaare. Esiteks mu amuuri toomingas. Kas peaksin võra lõikama? Kui jah, siis kas on arukas eemaldada kõik alumised tüvest väljuvad oksad, et edaspidi see kaunis tüvi mõjule pääseks? Kellel kogemusi, siis palun lahkelt jagada.


Ja teiseks, see uus välikäimla. Kui kõik on raagus, siis on ta teed mööda sisse sõites kui pilgupüüdja, mida ju ei ole vaja. Kas peaksin muretsema sinna ette korraliku metallist taimetoe ja panema sinna ronima näiteks kollase humala? Või oleks parem mõni loodusliku elulõnga liik, mis talvel ka varjaks? Kuidas teie selle probleemi lahendaksite?