Lehevaatamisi kokku

Neljapäev, 27. september 2018

Niitsin jälle muru

Sai siis jälle kaks päeva muruniidukiga mööda aeda ringi kihutatud. Väga loodan, et see oli viimane niitmine sel sügisel, kuigi kindel ei saa olla. On ennegi oktoobris muru niidetud ja ilmselt niidetakse ka tulevikus. Niitmise tulemina tekkis neli murutraktori kärutäit haljasmassi. Ikka väga suur kogus. Alustasin siis uue kompostihunniku tegemist, sest kevadel alustatud kuhilasse ilma redelit kasutamata enam midagi lisama ei ulatu. Vana hunnik sai mullaga kaetud ja viimati nimetatud haljasmass sai ka mullakihi peale. Nüüd seda mulda õnneks on võtta, mida kompostile lisada.
Niidetud ala on alati kena vaadata, korraga ka langenud lehed koristatud ja kõik on jälle ilus, suviselt roheline.
Nüüd natuke kollasest värvist. Mina ei ole veel aru saanud, mis rida selle kollasega on, aga väga paljud kardavad kollast. Sõna otsese mõttes. Kollaseid õisi ja lehti kardetakse. Olen sellega aastate jooksul palju-palju kokku puutunud. See on juba nii tavaline, et näiteks kui tuleb ostja, kelle soov on järgmine: 'Ma sooviks nii umbes 30-40cm kõrgust püsikut, mis õitseks augustis', siis küsin reeglina vastu, kas kollane õis võib olla? Ja miks ma seda küsin, aga just sp, et kui muidu kõik sobiks, siis kollase õie puhul lausa põrkutakse tagasi. Võhma Juurikal sattusin ühe väga meeldiva prouaga sel teemal rääkima. Ta ütles, et tal tulevad lausa värinad peale, kui näeb kollase õiega taimi. Isegi kollaselehine kontpuu oli tema jaoks vastuvõetamatu. Miks see nii on, ta põhjendada ei osanud. Ilus päikeselaik ju see kollane. Just vist selle kollase trotsijate kiuste istutasin ma kiige kõrvale 15 kalju-kukeharja 'Winter Lemon' kollaselehist taime. Las olla terve see ring kollase servaga, nii armas.



Sügis on soe ja niiske ja õisi järjest avaneb. Lilload on nüüd sügisel erilise hoo sisse saanud. Seni kui külm neile liiga ei tee, saavad nad särada.



Mägitähk on küll üks minu suur lemmik. Ta on lihtsalt teistest nii erinev, et teda saabki ainult armastada. Või vaadata selle omanikku kui imelikku, sest kus see ilu siin peitub, arvab nii mõnigi :)



Lursslilled uhkeldavad oma valgete küünaldega. Kuigi nende õitsemisaeg jääb meie kliimas lühikeseks, on nad siiski väga vajalikud.



Jaapani ülane 'Whirewind'. Tema käitumisest ma aru ei saa. Kevadel tärkab ta jube hilja. Sel aastal arvasin taas, et läinud ta ongi. Lõpuks ikka kuidagi niruna ta tuli. Ja õitsemiseni jõudis alles nüüd. Ja kui nüüd külm tuleb, siis ongi kõik. Kas ta varem ei võiks tärgata, et tema ilu saaks kauem nautida. Tema teeb muidugi seda, mida ise tahab ja minu soovid siin ei loe.




Tradeskantsiad on nii pikalt õitsevad püsililled, et teist sellist on raske kõrvale leida. Alustavad juunis ja õitsemise lõpetavad öökülmade saabumisega. Just see pikk õitsemine seljatab muud puudused nagu lamandumine ja sirgus-sorgus lehestik.



Sellest forgesi elulõngast olen ma juba korra kirjutanud.  Taime ostsin 8.juunil sel aastal. Mitte mingi hiiglase, tavalise potitaime. Aga kui kõrgeks tema kasvada otsustab, ei kujuta küll ette. Viimase nädalaga on mitu meetrit lausa juurde tulnud. Kaardub kinnitatud kohalt maapinnale ja uhab aga minekut. Ja õisi päris rikkalikult. Üks omamoodi 'hiiglane' on ta küll. 



Siilkübarad on küll lõpetamas, aga mõni hilisem näitab veel värvi.


Virgiinia tonditupik on sel aastal hiline ja madal. Ei sobinud talle see põud ja palavus. Kuigi ta on paras laiaja ja peab tihti piirama, on ta siiski väga armas. Seisab kenasti püsti, ei lamandu ja annab hea värvilaigu. 



Kuslapuu alles alustab õitsemist. Huvitav, kus ta siiani oli või mida ootas.



Mõned küll porised hostad, aga sellised pisikesed on ka vahvad. Ja mõni alles õitseb.







See Wanneri leinakellukas (kui ta ikka on see, vist olid mingid kahtlused, et on keegi teine) õitseb ka jaanipäevast alates.  Väga pikk õitsemine tal sel suvel.


Kõik hortensiad ei ole veel punased.



Mugulaskleepiase viljad.




Natuke aiavälist juttu ka. See siin on bussiootepaviljon. Mõeldud siis selleks, et ühistransporti ootav inimene saaks kuhugi varjuda, eeldan, et tuule ja vihma eest. Kui ma üleeile selle suure vihmaga sealt varju otsisin, siis mõtlesin, et no kes ometi on tulnud sellise ehitise idee peale. Kindlasti sai ta preemiat ja peeti seda monstrumit uueks suunaks meie ehitiste maailmas. Ainus suur puudus on see, et varju sealt küll ei leia. Tavaliselt on meil vihm koos tuulega ja seega kihutab vihm iga nurga alla. Sel päeval oleks ehk varju leidnud seal tagaküljes, kuid esiteks ei näe siis ootajat bussijuht ja teiseks on seal igasugu pruunid kuhilad, mida bussiootajad tootnud on. No olen ka näinud, et vahest peatub seal mõni auto ja siis see 'bussiootaja' külastab ainult paviljoni tagakülge. Mõttetu ja kasutu väikeehitis, mis ometi on püsinud aastakümneid. Kuiva ilmaga saab muidugi seal jalga puhata.


Suur ja uhke teeremont sai meil ka valmis. Saime ka viis meetrit kraavi lisaks teele. Ja kuna tee on nüüd bussipaviljoni pinnast kõrgemal, siis lahendati peatusesse pääsemine selliselt. Hullemat p...t annab otsida. Killupuru tõmmati rehaga kaldesse ja las olla. Tõenäoliselt ei olegi see tee-ehitaja kohustus, vaid omavalitsuse rida. Mu meelest ikka eriti kole ja jabur lahendus, aga nii ta teostati.


Täna taas tugev vihmasadu. Aga las kallab. Saavad kõik puud oma janu kustutatud ja lähevad talvele rõõmsamalt vastu. Eile sai viimased taimed sel aastal maha istutatud, nüüd jääb veel aia koristamine ja talveks ette valmistamine. Ja sibulikke on vaja veel maha panna.

Pühapäev, 23. september 2018

Puud ja lood

Mulle meeldib, kui aias kasvavatel puudel on oma lugu. Eriti suurtel puudel. No kukeharjale ei oska erilist lugu külge pookida, aga kui aias on erinevaid juba korralikus mõõdus puittaimi, siis ikka küsitakse, kui vana see või teine on. No näiteks meie kuusehekk, kui vana ta teil juba on, on päris sage küsimus. Siinkohal on alati hea jutustada, et minu ema ja isa istutasid selle heki päeval, mil toimus Tšernobõli katastroof. Ilm oli ilus ja päikseline ja õhtuks oli vanematel nahk villis. Nad veel imestasid, et nii varakult juba päike nii intensiivne. Samas ka hea viktoriiniküsimus mõnelegi. 26.aprill 1986 oli see päev.
Või need suured ja kenad pajud siin aia taga. Nemad tõin ma Luua kooli päevil. Seega vahemikus 2007-2010. Väga kiirekasvulised.
Ja need lehised, need ostsin Tallinnas Juhanist. See oli vist 2008 kevad, kui Deial külas käisime ja tema meid mööda linna rohepoode ringi vedas. 10 aastaga juba korralikud.
See arukask 'Youngii' on üks esimesi puittaimi, mille ma oma raha eest ostsin. Türi lillelaadalt ta koju tirisin, aasta oli siis 1999. Sihvakas noormees juba.
No vot siis sellised puud ja sellised lood. Eile oli selline ilusa ilmaga viimane suvepäev sel aastal ja asusin istutama. Istutasin kõik Kaielt saadud puuhakatised kohe väga korralikult ja hoolega maha. Istutusaugud said hoolikalt läbi kaevatud. Kõigile lisasin istutusauku natuke kõdusõnnikut, mis sai ka mullaga segi tuuseldatud. Korralik kastmine ja neile noorukitele, mis aia taha said istutatud, ka võrgud kenasti ümber pandud. Kui töö sai tehtud, siis läksin ema juurde ja ütlesin: ''Tead ema, nii hea, kui igal puul on lugu ja sa tead tema vanust. Kui keegi kunagi küsib nende täna istutatud puude vanust, siis on nii hea vastata - need puud istutasin ma päeval, mil mu ema sai 75 aastat vanaks.'' 
Jacquemonti kase istutasin amuuri viinapuu massi ette - valgele tüvele kas roheline või punane taust, olenevalt aastaajast. Punase ja kollase lehestikuga jalakad (jalakasurm, oi õudust, loodan, et ei taba) said lähestikku ja koduteed sisse minnes peaks nende värviline lehestik tulevikus kaugele paistma. Kirjulehine jalakas sai suitsuahju kõrvale varjulisse aiaurka - pidi tumedale nurgale sära andma. Ja värd-nõiapuu leidis elukoha kasvuhoone lõunaküljes, peaks hea soe koht küll olema.  Lisaks tuvastasin, et mul oleks vaja veel umbes 5 sellist puittaime. Mitte mingeid kääbikuid, aga näiteks tamme liike võiks rohkem olla. Ja mõned nulud võiks veel olla. Kevadeks vaja mingi eeltöö teha.
Aga ilma võrgutamata ei saa küll midagi kasvatada, kitsed on erilised maiasmokad. Kevadel ei tahtnud enam korralikult lehtida minu viimane salix x sepulcralis. Oli kole ja poolkuivanud. Sai ta siis maha saetud, aga känd jäi juurimata. Paju kasvatas kännuvõsust sellise päris kena põõsalaadse toote. Kasvab ta ka pargi tagumises nurgas ja nii ta sinna sirguma sai jäetud. Nüüd vaatasin, et kitsed on suutnud juba korraliku tagasilõikuse teha. Hea magus kraam vist.
Istutada veel mõned potitaimed on vaja ja sibulikke on vaja maasse toppida. Algust sellega juba sai tehtud. Aga neid sibulaid veel jagub.
Müügiplats vaja ka talveks korda seada, aga natuke sellega veel aega on. Las esimesed külmad käivad üle, siis saab pealsed ära lõigata. Eile pidin potte veel kastma, täna hommikul tuli korralik vihmasadu ka peale.
Pildid lisan pildistamise järjekorras, kõik täna pildistatud. Kes juttu luges, viib pildi ja jutu ka kokku.
Tegusat sügist Aalujatele ja kõigile aiahulludele!!!
















Pühapäev, 16. september 2018

Tüdimus

Naljakas sõna - tüdimus. Aga just see tunne tekib mul igal sügisel. Lihtsalt lõpuni tüdinud mööda aeda kihutamisest. Õnneks on see tunne olnud siiani mööduv, loodan, et ka sel aastal. Kuidas see siis sel aastal saabus, panen kirja.
Enne selle vastiku tüdimuse saabumist olid kaks väga õnnestunud laadapäeva. Eelmise laupäeva veetsin Jäneda laadal. Ilm oli imeilus ja rahvast oli väga palju. Müük oli hea ja tasus see pikk sõit ära. Sellised ühepäevased laadad on üldse head, vaatad, kui ostlemine hakkab lõppema, paned pillid kotti ja koju. Kuna väga palju kaste sai tühjaks müüdud, siis said tühjad kastid kaubikus taha pandud, et õhtul kodus need uute taimedega täita. Muidugi valitses ses suhtes kaos, et kõik oli segamini ja selle võrra järgmisel hommikul keerulisem selles tohuvabohus orienteeruda.
Pühapäeva hommikul sai suund võetud Võhma Juurikale. Ei läinud ka väga vara, sest laada algus ju 10.00. Kohal olime poole üheksast ja täitsa uskumatu, mis möll juba käis. Saime vaevalt mõned kastid ette maha tõstetud, kui juba läks ostmiseks. Isegi hinnasilte ei olnud veel panna jõudnud, kui soomlastel olid potid kokku korjatud. Ilm oli ju jällegi imeline ja nende aastate rekord oli küll, mil mina käinud olen. Nii müüjate, ostjate kui müügi poolest. Koju tagasi oli ikka väga vähe viia.
Ja oi neid Aalujaid. Muidu meid nagu ei tundugi nii palju, aga sel päeval Võhmas tundus küll, et kallistamistel ja taaskohtumistel lõppu ei paista. Jana, Ann, Iris - teid ma ei näinud miskipärast aasta suursündmusel.  Tore oli, ilmatuma tore. Ise sel aastal ringi käia eriti aega ei olnud ja jumal tänatud, sügisel vähem istutamist. Ainult Kaie juures käisin, seda sai Futu blogist lugeda ja naerda suure suuga. Kaielt tellisin hariliku jalaka 'Lutescens', inglise jalaka 'Purpurea', põldjalaka 'Argenteo Variegata', värd-nõiapuu 'Orange Beauty' ja jacquemonti kase. Kõik need toredad puud oli ta kenasti Järvseljalt kaasa ka võtnud ja nüüd nad ootavad istutamist. Mul käib ju kõik loogika vastaselt, kõigepealt valin taimed ja siis hakkan kohta otsima. Ideaalis peaks olema nii, et vot siia oleks midagi vaja istutada ja ma otsin nüüd taime. Aga kõik ei ole ideaalsed. Ostsin veel korea kannikese ja maadja jänesekapsa. Lisaks igasugu mudru Aalujatelt. Ühesõnaga ilmatu hunnik uusi taimi taas. Pühapäev oli väga tore päev. Kripeldama jäi ainult see, et mul ei olnud võimalik koos teistega Tistou juurde minna.
No ja siis tuli see esmaspäev koos tüdimusega. Muru oli nende päevadega kasvanud rinnuni, uskumatu. Olen sel suvel aias niitnud väikese niidukiga, sest sellel on koguja ja visuaalselt jääb ka niide kenam. Tavaliselt jaotan niitmise nädala peale, et ühel päeval siit ja siis sealt jne. Aga seekord oli küll kiire. Esimesel päeval 5 ja teisel 3 tundi. Oi oli kõrini. Aega kulub ka sp nii palju, et koguja saab ju kohe täis. Ja no aeda ennast on juba 4500 ruutu. Ja siis need võililled, mis siit ja sealt turritasid kui jubejuurikad, oh jumal. Vot ja eile tundsin, et no nüüd aitab. Tuleb teha paus.
Kõik need sügisesed tööd on aega võtnud ka kuidagi palju. Ühesõnaga, ostsin suvel napa - hullult oli vaja. Aga tema ju tahab varju ja varjuga mul kitsas. Kuna mul oli hosta 'Sum and Substance' istutatud varju, aga tema talub ju päikest, siis oli see koht sobilik napale. Hosta tuli istutatda sinna, kus kasvas üks kullerkupp ja kullerkupp tuli istutada sinna, kus oli kurekell-ängelhein. Ja kuna see kurekell-ängelhein vajas üldse jagamist, siis tuli 14taime veel potistada ja oma neljale taimele uus kasvukoht otsida. Lühidalt kulus napa istutamisele mitu tundi.
Eile vaatasin, et tõmmu kellukas ja kerakellukas 'Nana Alba' on end nii täis kasvatanud, et paras aeg üles kaevata ja noored taimed asemele panna. Siis aga vaatasin, et neil üldse kehv kasvukoht - vajaksid rohkem päikest. Siis vaatasin, et seal kõrval paar kukeharja liiki ei edene, ka uut kasvukohta vaja. No ja hakkasingi kivilast nõeljalehist leeklille välja kaevama, sest seda oli liiga palju. Siis oli vaja tuua kruusa, väikesed kivid vahetada suuremate vastu ja alles siis sai kukeharjad ja teised toredikud maha istutada. Pool päeva jauramist.
No ja tore uudis on see, et uus nädal tuleb taas soojapoolne. Siis murul hea kasvada. Ja kõik tuulega laiali heljunud võililletutid saavad ninad mullast välja pista. Lõppeks on ju elu ilus :)

Lehtla põrand siis enam-vähem valmis. Küljed veel teha. Lõpuks on üldse asi nii kaugel, et lehtlast ongi ainult karkass alles. Kõik vaja uuendada, sest aeg on teinud oma töö. Seal taga kasvanud aktiniidiad sai minema visatud, sest nad vajavad siiski korralikku metalltoestust. Puidu nad lihtsalt lammutavad oma jõulise kasvuga. Sidrunväändik sai potti topitud, sest ei osanud teda kohe kuhugi istutada. Loodan, et talvitub potis.


H.elupuu 'Litomysl' muutub kasvades aina erksamaks.




Hostat 'Sum and Substance' õnneks teod ei armasta.





Minu lemmik kask, kollaselehine sookase põõsasvorm, vanus 10aastat.



Mugullauk.



Anemone narcissiflora käitub imelikult - nüüd õitseb.



Mustriga muru.


Mis selle pärnaga nüüd teha, kas see naljaks latv maha lõigata, mis sel aastal kasvanud on? Küljevõrse lõikan muidugi maha.




Alberti kuslapuule püüan kevadel Futu soovitusel toed panna, no et siis nagu langeksid oksad või nii.




Jukalehine ogaputk vajab lubjarikast pinnast. Ma hulluke olin ta puht valesse kasvupinnasesse alul sokutanud. Nüüd sai ümber istutatud, loodan, et edukalt.



Suvel istutatud forgesi elulõng on poole suvega saavutanud uskumatud mõõtmed. Boonusena on ka õied avanud.



Alasti lehtla.