Sai siis jälle kaks päeva muruniidukiga mööda aeda ringi kihutatud. Väga loodan, et see oli viimane niitmine sel sügisel, kuigi kindel ei saa olla. On ennegi oktoobris muru niidetud ja ilmselt niidetakse ka tulevikus. Niitmise tulemina tekkis neli murutraktori kärutäit haljasmassi. Ikka väga suur kogus. Alustasin siis uue kompostihunniku tegemist, sest kevadel alustatud kuhilasse ilma redelit kasutamata enam midagi lisama ei ulatu. Vana hunnik sai mullaga kaetud ja viimati nimetatud haljasmass sai ka mullakihi peale. Nüüd seda mulda õnneks on võtta, mida kompostile lisada.
Niidetud ala on alati kena vaadata, korraga ka langenud lehed koristatud ja kõik on jälle ilus, suviselt roheline.
Nüüd natuke kollasest värvist. Mina ei ole veel aru saanud, mis rida selle kollasega on, aga väga paljud kardavad kollast. Sõna otsese mõttes. Kollaseid õisi ja lehti kardetakse. Olen sellega aastate jooksul palju-palju kokku puutunud. See on juba nii tavaline, et näiteks kui tuleb ostja, kelle soov on järgmine: 'Ma sooviks nii umbes 30-40cm kõrgust püsikut, mis õitseks augustis', siis küsin reeglina vastu, kas kollane õis võib olla? Ja miks ma seda küsin, aga just sp, et kui muidu kõik sobiks, siis kollase õie puhul lausa põrkutakse tagasi. Võhma Juurikal sattusin ühe väga meeldiva prouaga sel teemal rääkima. Ta ütles, et tal tulevad lausa värinad peale, kui näeb kollase õiega taimi. Isegi kollaselehine kontpuu oli tema jaoks vastuvõetamatu. Miks see nii on, ta põhjendada ei osanud. Ilus päikeselaik ju see kollane. Just vist selle kollase trotsijate kiuste istutasin ma kiige kõrvale 15 kalju-kukeharja 'Winter Lemon' kollaselehist taime. Las olla terve see ring kollase servaga, nii armas.
Sügis on soe ja niiske ja õisi järjest avaneb. Lilload on nüüd sügisel erilise hoo sisse saanud. Seni kui külm neile liiga ei tee, saavad nad särada.
Mägitähk on küll üks minu suur lemmik. Ta on lihtsalt teistest nii erinev, et teda saabki ainult armastada. Või vaadata selle omanikku kui imelikku, sest kus see ilu siin peitub, arvab nii mõnigi :)
Lursslilled uhkeldavad oma valgete küünaldega. Kuigi nende õitsemisaeg jääb meie kliimas lühikeseks, on nad siiski väga vajalikud.
Jaapani ülane 'Whirewind'. Tema käitumisest ma aru ei saa. Kevadel tärkab ta jube hilja. Sel aastal arvasin taas, et läinud ta ongi. Lõpuks ikka kuidagi niruna ta tuli. Ja õitsemiseni jõudis alles nüüd. Ja kui nüüd külm tuleb, siis ongi kõik. Kas ta varem ei võiks tärgata, et tema ilu saaks kauem nautida. Tema teeb muidugi seda, mida ise tahab ja minu soovid siin ei loe.
Tradeskantsiad on nii pikalt õitsevad püsililled, et teist sellist on raske kõrvale leida. Alustavad juunis ja õitsemise lõpetavad öökülmade saabumisega. Just see pikk õitsemine seljatab muud puudused nagu lamandumine ja sirgus-sorgus lehestik.
Sellest forgesi elulõngast olen ma juba korra kirjutanud. Taime ostsin 8.juunil sel aastal. Mitte mingi hiiglase, tavalise potitaime. Aga kui kõrgeks tema kasvada otsustab, ei kujuta küll ette. Viimase nädalaga on mitu meetrit lausa juurde tulnud. Kaardub kinnitatud kohalt maapinnale ja uhab aga minekut. Ja õisi päris rikkalikult. Üks omamoodi 'hiiglane' on ta küll.
Siilkübarad on küll lõpetamas, aga mõni hilisem näitab veel värvi.
Virgiinia tonditupik on sel aastal hiline ja madal. Ei sobinud talle see põud ja palavus. Kuigi ta on paras laiaja ja peab tihti piirama, on ta siiski väga armas. Seisab kenasti püsti, ei lamandu ja annab hea värvilaigu.
Kuslapuu alles alustab õitsemist. Huvitav, kus ta siiani oli või mida ootas.
Mõned küll porised hostad, aga sellised pisikesed on ka vahvad. Ja mõni alles õitseb.
See Wanneri leinakellukas (kui ta ikka on see, vist olid mingid kahtlused, et on keegi teine) õitseb ka jaanipäevast alates. Väga pikk õitsemine tal sel suvel.
Kõik hortensiad ei ole veel punased.
Mugulaskleepiase viljad.
Natuke aiavälist juttu ka. See siin on bussiootepaviljon. Mõeldud siis selleks, et ühistransporti ootav inimene saaks kuhugi varjuda, eeldan, et tuule ja vihma eest. Kui ma üleeile selle suure vihmaga sealt varju otsisin, siis mõtlesin, et no kes ometi on tulnud sellise ehitise idee peale. Kindlasti sai ta preemiat ja peeti seda monstrumit uueks suunaks meie ehitiste maailmas. Ainus suur puudus on see, et varju sealt küll ei leia. Tavaliselt on meil vihm koos tuulega ja seega kihutab vihm iga nurga alla. Sel päeval oleks ehk varju leidnud seal tagaküljes, kuid esiteks ei näe siis ootajat bussijuht ja teiseks on seal igasugu pruunid kuhilad, mida bussiootajad tootnud on. No olen ka näinud, et vahest peatub seal mõni auto ja siis see 'bussiootaja' külastab ainult paviljoni tagakülge. Mõttetu ja kasutu väikeehitis, mis ometi on püsinud aastakümneid. Kuiva ilmaga saab muidugi seal jalga puhata.
Suur ja uhke teeremont sai meil ka valmis. Saime ka viis meetrit kraavi lisaks teele. Ja kuna tee on nüüd bussipaviljoni pinnast kõrgemal, siis lahendati peatusesse pääsemine selliselt. Hullemat p...t annab otsida. Killupuru tõmmati rehaga kaldesse ja las olla. Tõenäoliselt ei olegi see tee-ehitaja kohustus, vaid omavalitsuse rida. Mu meelest ikka eriti kole ja jabur lahendus, aga nii ta teostati.
Täna taas tugev vihmasadu. Aga las kallab. Saavad kõik puud oma janu kustutatud ja lähevad talvele rõõmsamalt vastu. Eile sai viimased taimed sel aastal maha istutatud, nüüd jääb veel aia koristamine ja talveks ette valmistamine. Ja sibulikke on vaja veel maha panna.