Lehevaatamisi kokku

esmaspäev, 28. mai 2018

Kevad kestab veel :)

Meil käib suur-suur teeremont. Lausa nii suur, et liinibussid ei sõida 4 päeva ja autoga ka läbi ei saa. Ringi küll. Aga mina ju bussiinimene. Otsustasin eile veel linna minna, et varuda leiba-saia ja tarvilikke tubakatooteid. Sest linnamelust ju neli päeva eraldatud. Mõtlesin, et kui täna 10.15 bussiga Loodi kaupluseni sõidan, sealt paar km jala viskan ja olengi kodus. Lootsin ikka jala veel üle silla saada. Teadsin, et orus võetakse vana sild maha ja paigaldatakse uus. Mõttes oli veel variant, et kui kuidagi üle ei saa, siis umbes 3km ring ja läbi Ropassilla metsa ja oru ikka saan. Tegelikkus oli palju helgem. Väljusin bussist Loodi kaupluse juures ja sammusin orgu. Kaks koppa kaevasid silla peal, autosid oli siinpool ja sealpool silda ja oranzides vestides päevitunud töömehi ka hulgim. Enne silda seisis üks vilkuriga auto, kus ka noorhärra sees oli. Avasin ukse ja pärisin, kas ma siit jala ka üle pääsen. Vastas väga viisakalt, et teate, ma tulen teiega kaasa. Kopamehed ei pruugi teid märgata, peame heina seest minema. Viskas oranži vesti selga ja valge kiivri pähe ja ma pidin tema järel läbi rinnuni ulatuva heina marssima. Tee peal veel küsis, et kas ma pean iga päev siit tulema. Sest nad tõmbavad nüüd tee nii läbi, et ei saa jala ka enam üle. Vastasin, et oh ei, mul kotis varud olemas. No tegelikult päris nii ma ei vastanud.. Jõudsime õnnelikult koppadest mööda. Kõik vestides mehed tervitasid valgekiivrit. Teadagi, kes on valge kiivriga. Mina tänasin ja sammusin edasi. Autosid vilkuritega seisis ka teispool silda. Sain paarkümmend sammu astuda, kui üks masin sõitis mulle järele ja seesolev noorsand päris, kas mul on kaugele minna. Vastasin, et oh ei - mäest üles, natuke veel ja siis pööran ära. Tema oli nii vinge, et kutsus mu auto peale, et jalavaeva vanainimesel vähendada. Ka tema küsis, kas ma pean iga päev tulema, sest jala ju läbi enam ei saa. Ja saingi lipsti oma teeotsa. Väga vahvad mehed need meie teetöömehed. Selline väike pisiasi, aga tuju tegi heaks terveks päevaks.
Siis asusime emaga aia taga suurt istutusala kaevama ja kammima ja mis iganes. Kalifornia läänemagun ja metsmaasikas tegemas hullu reisi seal alal. Kaevasime ja kollasime. Maa kõva kui asfalt. Vaatamata sellele, et olen sinna pidevalt turvast lisanud. Pool saime valmis. Ja ega mu haige jalg rohkem ei lubanud ka. On ta seal kanna all siis kukekannus, mitte aed-kukekannus, või mis iganes, aga elada ta ei lase. Tabletikuur sai läbi ja kohe annab hullult tunda. Panin reede hommikuks arstile uue aja, sest enne ma siit linna ju ei pääse. Kirurgi juurde ka ei tahaks nagu minna, ehk leiame ikka mingi alternatiivi. Must huumor küll, aga ehk tuleb vasaku jala kand lihtsalt millegagi asendada :)
Kõik õitseb megakiirelt. Ses kiires tempos jääb raudselt mõni õis nägemata. Veepuudus on kohe tekkimas. Isegi meie kaugemal asuv tiik tühjeneb hoolega. Ja vihma ei paista kuskilt.
No aitab tänaseks. Vaatan mõne pildi ka jutu lõppu.









Vot sellise madala iirise leidsin. Ta ei ole mul kunagi õitsenud ja väga vales kohas on ka. Tegelikkuses imeilus roosakas. Lubasin välja visata ja vot mis tuli. Leian talle parima ja esinduslikuma koha.


Trilliumid on sel kevadel sõiduvees.




pühapäev, 20. mai 2018

Türi laadaralli

Kevade suursündmus ehk Türi Lillelaat selleks aastaks taas lõpule jõudnud. Eile õhtul tundsin, et oi kuidas see väsitas. Ilmad olid head, välja arvatud laupäeval tund aega kestnud padusadu koos kõva pauguga. Samuti viskas see hetkega õhu jahedaks. Laadale tuleb edaspidi minna ikka talveriietega, pealt saab alati maha koorida. Aga kui külm on, on ka jama. Õnneks oli meeles hommikul bensukast vihmakeebid kaasa osta. Raha põuda ei paista ei meil ega soomlastel olema. Osteti sellise innuga, et laupäeva päeval ei suutnud me isegi kahekesi piisava kiirusega järjekorda teenindada. Kuigi jah, mõni artikkel jäi täiesti puutumatuks. Üritan täna veel kodukal läbi müüdud nimetused kirja saada. Muidu tekib moment, et ostja nimekirjaga kohal ja ei olegi midagi anda.
See, mis kolme päevaga kodus on toimunud, liigitub minu meelest ime valdkonda. See vihm on löönud kõik ülihelikiirusel kasvama, kaasa arvatud umbrohu. Minu meelest on selle ajaga ka puud ja põõsad meeletu kasvu visanud. Igatahes söödavate kuslapuude mõõdud on poole suuremad, kui kolm päeva tagasi. Ja seda värvide mängu! Kõige põnevam on muidugi vaadata neid, kes esimest korda siin aias õitsevad. Ja kui einevaid isendeid on palju, siis on, mida vaadata.
Igatahes läheb nüüd julgelt paar nädalat, enne kui aia korda ja järje peale saan. Uusi taimi on 70 ringis, kes kõik vaja veel maha istutada - kuhugi, ei tea kuhu. Ka Türil läks seekord asi käest ära, sest osta oli palju ja valik rikkalik. Nii ma siis ostsin ja vahetasin. Jumal küll, see on täiesti ravimatu haigus.

Trilliumite aeg kestab.

Priimulaid on tõesti palju. Ka seekord sai mitmeid uusi liike hangitud.



Kuutõverohud laiavad. Ainult 'Golden Gift' on aeglasem ja pistab alles ninasid välja.



Niisama mõned õied.






Siin siis valik neist, kes istutamise ootel.





Alpi elulõnga kollaselehine sort oli just see, mis mul vaja oli.



Rabarber põllus. Juba mai lõpuks kolossaalselt suur.


Kollased emajuured jäid ajapuudusel potistamata. Pean vihmaste ilmadega juured läbi kaevama, siis on lootust veel järgmisel kevadel nad kätte saada.


Okkalised vaja ka ümber istutada. Ja nagu selgus, vaja nad kõik ka pritsida. Kuna RMK metsahooldus on olematu, pidi sealt levima igasugu seenhaigusi meil väga usinasti. Soovitati kodus kõiki okkalisi pritsida, kuna hetke olukord meie metsades väga kehv. Igal laadal saab ju ka uusi teadmisi hankida, õnneks ilma rahata :)


Ilm paistab taas ilus tulema. Saab maltsa ja naati rohida. Ja kui keegi veel aitaks fortunei kikkapuude padriku üles kaevata. See töö mul tükk aega juba pooleli. Vastik ja ebameeldiv ja raske töö, aga lõpule viia tuleb ka see :)


kolmapäev, 16. mai 2018

Udu

Täna hommikune esimene tervitaja aias oli udu. Ärkasin poole viiest ja udu oli palju, nähtavus oli olematu. Muhedik oskas udu pealt ilma ennustada, mina mitte. Ehk toob see hommikune udu meile natukenegi vihma, ma loodan. Eile öösel on sadanud täpselt nii palju, et koera söögikausi põhjas oli natuke vett. Maapind on sügavamalt küll niiske, kuid pealmine kiht on tuhkkuiv. Murus on mullapind kõva kui asfalt, võilillejuurija maasse surumine eeldab suure füüsilise jõu olemasolu. Jumal tänatud, et mul ei ole olnud eriti aega oma uute taimede istutamiseks. Kompaktselt koos kastides on seda potimajandust tunduvalt kergem kasta. Istutatud flokside hekk ja helmikute peenraääristus ikka saavad mul lisakastmist. 
Kevadel aitasid praktikandid mul ümber istutada hariliku vahtra sordi 'Golden Globe'. Temaga oli see mure, et see päikesepõletus muutis ta senisel kasvukohal täiesti inetuks õnnetuks nn soolopuuks. Ja seda ka teistes aedades, kus teda kohtasin. Uus kasvukoht sai valitud väikese varjuga ja läänetuulte eest kaitstud. Lisaks võttis ema kohustuse teda regulaarselt kasta. Siiani püsib lehestik ilus, vaatamata kuumadele ja päikeselistele ilmadele. Täisvarju teda ka panna ei saa, sest lehe kollane värvus seal haihtuks. Loodan, et nii ilusaks kollaseks ta ka jääb, mitte ei muutu taas pruunikirjuks.
Igasugu kevadine õitsemine on suures haripunktis. Paraku selle suure kuumaga õitsevad kõik nii ruttu ära. Ploomipuude suur õitsemine kestiski vist kolm päeva. Kirsid, murelid, õunapuud ja sõstrapõõsad kaarduvad õitemeres. Kõik lõhnab ja sumiseb.
Kuldnokkadel on kibekiired ajad. Pesakastides poegade kisa valjeneb tundidega. Igatahes kui ma hommikul ärkasin, siis juba ussikeste tassimine noortele oli täies hoos. Veel loetud päevad ja läinud nad ongi. Nende elu ülesanne sel kevadel taas täidetud.

Epimeediumid on sel aastal uhkes õiemeres. Ilmatu ilusad on nad küll. Paljudele veel kahjuks avastamata maailm. Ja muidugi ei ole neil seda suurt punast õit, mida meie inimene eelistab. Ja see on jumala tõsi. Kõige punasema õiega flokside sordid said Risttee talu taimeaia müüginimekirjast esimesena otsa.





Priimulatest rohkem ehk kuu aja pärast. Neid on ka aastatega omajagu kogunenud. Kisopriimula õitsemine.





Aed-mädarõigas 'Variegata', kellest ma vist kunagi lahti ei saa. Üllatav on see, et päris mitmed head aednikud väidavad, et ta püsib kenasti paigal ja ei laiuta. Ma ei tea, mul jookseb ringi kui hull. Taas vaja kaevama hakata. Aga ta kuramus kasvab ju igast pisikesest juurejupist, mis maasse jääb.





Aed-päikesesilm 'Loraine Sunshine' ja tema külvid. Külvab nii liiki, kui sordile sarnaseid seemikuid. Hetkel paistab neid päris massiliselt siin olema.


Kuivmüüri haljastuses on suurem osa sibulikke Futu päritolu. Talvitusid kõik väga hästi ja kasvatavad järeltulevat põlve hoolega.



Varretud põisrohud õitemeres. 




Ka karatau lauk on muutunud umbrohuks. Oma süül, sest ka kuivanud õisikud näevad ju imekenad välja.



Primula orbicularis. Kuidagi ei saa õit korralikult pildile. Reaalselt ikka imekena.


Homme Türi Lillelaadale. Neid laadatamisi on sel kevadel juba nii palju olnud, et ise ka imestan. Kõik eelnevad aastad olen müügiperioodi alustanud Türiga. Sel aastal aga mitmed taimed selleks ajaks juba läbi müüdud. Enim ostetavad on sel kevadel pojengid. Nii mitmed juba otsas. Enda 9 uut pojengi ootavad samuti istutamist. Kevadel ei tärganud mul eelmise kevade istutamisest ainult Taga talust saadud pojeng. Tema lehestik kadus juba eelmisel aastal varakult, aga mõtlesin, et lihtsalt kohanemisraskused. Pean vist lähiajal uurima, mis seal mullas toimub.
Eelmise nädala Saaremaa laadatamine oli ka imetore. Kõik oli paigas  ja heas konditsioonis. Ostmine oli hea, ööbimispaigad ideaalsed, uued tuttavad toredad. Ainult sääsed seda idülli rikkumas olidki. Türile sõitvad taimed on juba kastidesse pakitud ja kokku tõstetud. Vanadusega muutub inimolend teatavasti aeglasemaks. Sel aastal alustasin taimede valimisega laadale juba teisipäeval. Muidu käis nii, et loetud tunnid ja koorem koos. Nüüd kulub aega :) On see tingitud vanadusest või sellest, et valida on aina raskem :) Sest valikut ju on.



kolmapäev, 9. mai 2018

Suur suvesoojus

Kõik Aalujad on nii nobedad ja postitavad sõna ja pilte sest imelisest ajast. Et mitte teistest maha jääda ja teada anda, et elu aias ikka toimib, ka mõned read hetkeolukorrast.
Suur suvesoojus kihutab taimede kasvamist, puhkemist, pungumist ja õitsemist. Aed on nagu imedemaa, seda kõike ei jõuagi endasse ahmida. Kui neid liike ja sorte on kokku taritud sellises suures koguses, siis ongi vist kahjuks nii, et mõnigi ime võib kahe silma vahele jääda. Eile võtsin aega, et kohe uurida, mis toimub. On tekkinud mitmeid tuuste, mille olemasolust isegi aimu polnud siiani. Samuti on nüüd näha ka mõned tühjad kohad. Positiivset on muidugi tunduvalt rohkem.
Kadunukestest. Mõned andersoni tradeskantsiate sordid ei ole siiani ninasid mullast välja pistnud. Jah, nad on küll hilised tärkajad, aga kindel enam olla ei saa. Mullas tuhnima ma veel ei hakka, ehk ikka veel mõtlevad. Liisi põisrohu kohal on ainult must silt ja tühi väli. Kuigi õitses rikkalikult, paistab et ei elanud talve üle. Õnneks on mul potis veel üks tita olemas, saab lihtsalt asendada. Ka mitu liiki priimulaid on kuhugi kadunud. Roosa priimula ka vindub ja põeb, selle tarisin oma ainsa rodo alla väga hapule pinnasele, talle pidi see sobima. Longus kolmiklill on jõudsalt järelkasvu meisterdanud. Kuidas nendega edasi käituma peaks? Tõenäoliselt kaovad need lehekesed peagi, kas peaks kokku koguma või jätma nii nagu nad seal all on? Sel juhul ei tohiks seal ümbruses muidugi fokiniga vehelda. Mukdeenia, mis eelmisel aastal oli kadunud asjade nimekirjas, on ellu ärganud. See ka tore uudis. Kuigi paistab, et ta meie aeda eriti ei fänna. Või võttis lihtsalt mõtlemisaega. Monardadega on miskit mäda. Üks kõrgekasvuline ja teine Muhediku madal sort ei näita elumärke. Imelik, et neile ka miski ei meeldinud. Kuigi ja, suur osa püsikuid on hullult laiama kukkunud. Olen juba kärudega neid komposti tarinud ja selles liinis on tööpõld veel suur ees ootamas. Näiteks tänases plaanis on fortunei kikkapuude massiline väljakaevamine. Vallutavad ka suure mühinaga alasid, samas paneb nende dekoratiivne pool mind õlgu kehitama. Jätan väiksed tutsud igast sordist, aga hetkel nendega ikka mitmed ruutmeetrid kaetud. Eelmisel nädalal üks tark mees imestas mu rauklaugu võimsuse üle. Ta polevat elus sellist veel näinud. Samas teatas - vaadates su aias olevate puude ja põõsaste mõõtmeid, ei imesta ka eriti. Ju siis ikka paljudele meeldib siin laiutada ja kasvada.
Istutamistega olen ka täies hoos. Eile said istutatud ainsad suvikud, mida ette kasvatasin, neiusilmad. Suures koguses uusi püsililli on maha saanud ja veel suurem kogus ootab istutamist. Ei tea, millega selline ahnitsemine kord lõpeb. Helmikud on ka talvitunud kehvalt. Muidugi see kevadine nende kole välimus häirib ka pikalt. Mõtlesin juba enamuse minema pilduda, aga... Eile kaevasin enamiku üles ja jagasin ehk noorendasin ja korrastasin ja istutasin ikkagi aeda tagasi. Sai just üks istutusala laiemaks kaevatud (ei tea, kes need kitsad peenraribad aeda teinud on, mis igal kevadel laeindust nõuavad) ja selle serv oli just taimestuseta. Nii ma siis kirevad helmikud sinnna sorkisin.
Kui muidu aiapidaja jälgib hoolega taimede tervist ja enda tervisele ei ole aega, siis mina käisin eile arsti juures. Juba kuu aega tegi valu vasaku jala kanna all üks punkt. Eeldasin, et olen põrutanud siin oma toimetustega. Aga kui asi muutus aina hullemaks ja juba lonkasin ning oli jala maha toetamisega ikka suuri raskusi, võtsin asja käsile. Googeldamise põhjal tegu kukekannusega, mitte küll aed-kukekannuse uhke sordiga, aga sellise vastiku ülekoormusest tingitud põletiku tulemusega. Arst visuaalse vaatluse põhjal seda diagnoosida ei saa. Nüüd on mul kaks nädalat ravi tugevate valuvaigistite ja põletikku alandavate tablettide näol. Kui see ei aita, siis kirurg ootab. Ei tea, kas mõjus esimene tablett või hirm kirurgi ees, aga eile õhtuks oli jalg juba palju parem. Elu taas kui lill.
Tegelikult olen aiatöödega ikka väga jännis. Taimeaed võtab suure osa ajast. Päevad venivad ka aina pikemaks. Reede õhtul sõidan taimedega kaheks päevaks Saaremaale. Kuigi varasema Saaremaa kogemuse põhjal tean, et tulevad kiired ja töised päevad, võtan seda kui puhkust. Saab kindlasti tore olema :)
Mõned pildid ka õitsejatest ja muidu lesijatest.




Nemad toodavad mune. Surevad vanadusse, söögiks me kanu ei kasvata.


Kolmiklilledest kunagi eraldi, neile see talv sobis.


Ülaseid on aias igat värvi ja tegu ja nägu. Siin mõned lihtsamad.


Teda ma ei tunne. Mingi hüatsint jah, aga sellise lehemassiga? Pole enne näinud.


Karatau laugu meeletu paljunemine. Keegi ei viitsi ju õitsenud õisikuid lõigata.

Rauklaugu puhmas.

Rohelise upsujuure tulemine.

Vahtrad ei jää nõiapuudele küll alla.