Näriliste tekitatud kahju korvamine

Kahjureid on ilmas mitut masti, on suuremaid ja väiksemaid, kahejalgseid ja paljujalgseid, tiibadega ja ilma, maa all ja maa peal. Mõnede tekitatud kahjud korvab riik, mõni maksab oma patud ise kinni. Aga kui kasvuhoonesse otsustab sisse jalutada üks leethiir, siis on põrgu lahti. Juhtus meil see siis hiljuti. Kasvuhoone uksed on mul soojade ilmadega, ka talvel, juba aastaid avatuna olnud. Mitte kunagi nende aastate jooksul ei ole selles mingit probleemi olnud. Kuni selle päevani, mil pealinnast messilt tagasi tulin. Kasvuhoonesse minnes tundus seal midagi nagu puudu olevat. Esimese asjana jäid silma siniladva 'Starway to Heaven' potid. Nimelt olid need mul eelmise aasta suve lõpul potistatud taimed, mis püsivad ilma tuule, vee ja suure külmata igihaljad ning nende kirju lehestik torkab kaugelt silma. Ja vot nende lehtede asemel olid ainult varrekontsud. Silma jäid kohe hamsterdatud kevadikud, põisrohud jne. Pisipööristest olid kadunud ainult sordi 'Fire Frost' lehed, teised sordid talle ei maitsenud. Sel hetkel ma ei teadnud, kes see kurjajuur on ja algas kohe võitlus pahalasega. Kaks lõksu üles, vorsti ja juustuga. Lisaks kahele taldrikule mürk. Ühe kahjuri me igatahes kätte saime, muidugi ta juustu ega vorsti ei armasta. Kahjuks armastas ta mürki. Nüüd tundub vaikus olevat. Tohutu suure isuga loomake see leethiir ja pidi ta ka selle ukseava üles leidma. Kogu inventuur on mul veel tegemata, aga kahju täitsa tuntav. Kolmteist alpi tulika potti on nii filigraanselt puhtaks söödud, et alles on ainult narmasjuured. Ja kui ilusad taimed olid, oeh!  Neil OLI nii ilusti arenenud juurestik.

Vestlesin ka paari lillekasvatajaga ja ma ei ole ainus kahjukannataja. Lepiku-Mardil tegi vist veel suurema kahju. Aga kuri ja vihane olen küll. Õnneks ta ei jõudnud mu hortensiate pistikuteni, oleks puhas häving olnud.

Muidu tiksub aeg omasoodu, on nagu kevad ja ei ole ka. Tahaks juba jagada, istutada, aga ikkagi natuke veel varavõitu. Märts ees ja ogar agar võib ise endale agaralt tometades  palju kahju teha. Õisi meil massiliselt veel ei ole, aga mõni ime on küll sündinud.  Minu vaevalt 15cm kõrgune nõiapuu alustab õitsemist. Seda vahtisin põlvili maas kui ilmaimet. Hea, et prillid peas on, muidu õit ei näekski :) Selle minimalistliku õiega saadan parimad tervitused Kaiele. Parane kiirelt!

Ja mõned õied, mis juba igas aias olemas on. Armeenia sügislill 'Tivi' veel päris avanud end ei ole.

Lumikellukesed kasvavad seal, kus neile meeldib. Reeglina meil samblas ja poolvarjus. Peab nina maas kõndima, et neil mitte talluda.

Grisebachi kivirik sätib ka juba õitsema.

Päevad on juba palju palju pikemad, päike kõnnib kõrgemalt ja tegemisi toimetusi lisandub iga päevaga. Kohe on paras aeg püsikute kevadkülvid ka ära teha. Elu aias käib edasi, vaatamata näriliste tekitatud kahjule.

Kehvad ilmad ja pime aeg veerevad suures osas siin telgede taga.

Allolev pilt on tehtud eelmise aasta 17.veebruaril. Kas 2020 märts tuleb selline või mitte, teame juba kuu aja pärast.

Külmakraadid kohal

Tegelikult on hea, et need külmakraadid ka lõpuks kohale jõudsid, arvan mina. Kutsuvad vähemalt taimi õues korrale ja tuletavad meelde, et on siiski alles veebruari algus. Samuti paneb aednikule mõistuse pähe, et veebruar ei ole mitte kuu, mil õues hargi ja labidaga peaks ringi vehklema. 

Tänu sellele, et meie aed asub siiski suhteliselt külmas kohas, ei olnud meil ka nii palju õitsejaid, kui paljudel mu sõpradel. Võrkiiristel ja laukudel saavad küll lehed ehk natuke kannatada, aga see ei ole mitte murekoht. Lumikellukestel olid ka ainult päikeselisemas kasvukohas õienupud väljas. Ja külm tuli ka hiilides, mitte suure pauguga. -8,6 oli meil eile öösel madalaim kraad.

Aga mida ma enne külma küll tegin, oli see, et tõin talikülvid kasvukast ära sooja. Tekkis eelmisel õhtul enne külma mõte, et ehk on nad juba oma külmaperioodi kätte saanud ja selle pideva soojaga idanema hakanud ja kui see külm nüüd hooga tuleb, siis mu 'idandid' läinud. Ma ei tea, kas oleks nii ka olnud, ei katsetanud. Igatahes olid 10 tunni möödudes habe-peekerlilled ninad mullast välja pistnud. Ja see 'ei tea mis' külv, sellel on juba 6-7cm pikkused idulehed. Mitte ei meenud, mis seemned need olid või mis päritolu, mis külvatud said. Tundub nagu oleks tegu mingi sibullillega. Seega tubane kevad on alanud ja alustuseks täituvad  aknalauad.

Praegu on ka õige aeg panna kokku suviste aiareiside plaanid. Kes mu sõpradest või muidu aiahuvilistest on homme pealinnas, siis homme algab TourEst. Olen kohal ja saame aiateemadel lobiseda. Esindan Garden Pearlsi aedasid boxi peahallis. Saab lähemalt uurida Eesti ja Läti aedade kohta ehk kuhu ja millal sel suvel sammud seada. Loomulikult saab täpsemat infot ka Risttee talu taimeaia kohta. 

Kevadkülvid teen uuel nädalal ja taas algab kõik. Tänaseks lubas taas päikest, juba see on kevad :)