Lehevaatamisi kokku

pühapäev, 30. oktoober 2016

Sügisene jalutuskäik

Sel sügisel käisin siis elus esimest korda Tallinna Botaanikaaias. Häbi on endal ka, et varem ei ole sinna jõudnud, suur häbi. Esmaseks külastuseks ei sattunud ka parim ilm, oli pilves, pime ja vihmane. Sellegipoolest nautisin neid hetki. Aega oli mul täpselt kaks tundi. Selle ajaga ei jõua üks keskmisest hullem taimehuviline muidugi kuigi suurt maa-ala läbitud. Kui kõndida mööda teeradasid ja ainult visuaali imetleda, jõuaks palju rohkem. Lühidalt - esmamulje ülihea. Tõepoolest, kõik oli ka filigraanselt korras. Istutusalad umbrohuvabad, kaetud värske turbaga, muru niidetud jne. Istekohti ja prügikaste küllaga. Sinna võiks minna kevadel mitmekesi terveks päevaks, võtaks võileivad ka kaasa. Nii mõnus oleks, kui leiaks sellise aja ja meeldiva seltskonna. Selle kahe tunni jooksul kohtasin kahte töötajat - üks lõikas püsikute pealseid ja teine tippis sibulikke maha. Lasen piltidel rääkida. See on kolmandik sellest neljapäevast, liig pikaks veniks see blogides korraga.
Pilt on kehv, aga vormid on näha. Nagu vanas vene multikas Hamsa ja Suslik - hästi vahva sobitumine mu meelest.


Siin lähemalt.




Omamoodi laineline istutusala - selline voogav ja kaugusesse suunduv. Ei tea, mis toob tulevik...




Fagus sylvatica - 'Purpurea Pendula' võiks endagi aias uhkeldada.





Selle õunapuuga on mul omaette suhe. Lehed identsed minu omaga (võtsin ühe lehe koju kaasa). Mina ostsin ta iluõunapuu 'Laura' nime all. Luua MK Puukoolil on sel taimel minu omaga üks päritolu, aga neil panid dendroloogid talle sel aastal hoopis uue sordinime. Tallinnas aga prantsuse õunapuu nime all. No on mis on, aga ilus punane kogu vegetatsiooniperioodi.



Pojengid peidus.








Kõrrelised massina on võrratult ilusad.



Lehistest pikemalt järgmisel korral.





Lambavaip laiuv - võrratu! Minu oma kahjuks kadunud asjade nimekirjas.

Enda aiale sai ka täna selleks aastaks joon alla tõmmatud. Ronivad roosid maha painutatud, padadest vesiroosid tiiki uputatud ja pajad veest tühjendatud ning kaane alla pandud, püsiktele viimane lõikusring tehtud, pojengid kõdusõnnikuga mullatud, mutihunnikud laiali aetud jne.  Selleks hooajaks vist enam-vähem kõik. Isegi seemneid sai veel täna korjatud. Tänu Kiskjasiili vihjetele leidsin ka pajulehise amsoonia seemned - need nii peidetud olekus.
No nii, see oli nüüd küll selline kiire postitus. Enda arvuti otsustas mul vingerpussi teha ja läks täna IT-mehe hoole alla, kasutangi postituseks laenatud arvutit. Telefonis ei viitsi ka pikalt kribada.


kolmapäev, 26. oktoober 2016

Natuke ka enda tegemistest

Palju siin sügisel selle pimedaga aias ikka jõuad, aga no miskit siit ja natuke sealt. Viimastel päevadel on kuuldavasti kõik juba lund näinud. No oli ka meil eile hommikul mõni cm seda lumeollust siin maas, aga seda oli tõesti minimaalselt. Ise läksin eile hommikul Valmierasse DEPO ehitusmaterjalide poodi shoppingule. Kui Eestis oli lund ikka näha, siis Ruhjas oli juba lumevaba ja Valmieras olid tänavad täitsa kuivad. Ikkagi 100 kilomeetrit meist lõunas. Kased olid seal veel uhkes sügisrüüs, kui meil on enamik kaski juba raagus.  No ehituskeskus oli küll suur ja uhke, ei ole ühtegi halba sõna kosta. Valik oli ülirikkalik, eriti Viljandi inimesele. Hinnad meiega võrreldes ka väga soodsad. Muidugi ei saanud ma ilma sibuliketa sealt naasta, midagi jääb ikka näppu. Võtsin sellised tavalisemad sibulad nagu dandorfi iirised, roosad laugud ja turkmeenia laugud. Paki hollandi iiriseid ka, nende sibulad läksid kuiva turbaga jahedasse ruumi kevadet ootama. Kuigi, paar talve on nad ka õues mul vastu pidanud. Aga kuna selline jahe koht on olemas, siis miks mitte.
Täna udutas pea terve päeva, tunni sain aias toimetatud. Kastsin. Kastsin lilli ja puid ja kõike, mis kuiv tundus. Vihma ju ei ole tulnud ja maa on endiselt kuiv.
Mutid-mutid-mutid. Ma ei tea, kuskandist see armaada meile nüüd saabunud on, aga aia taga kuhjad aina kerkivad. Täna siis silusin neid kuhilaid. Lõksud olid tühjad ja ümber lõksu oli 6-7 hunnikut.
Ja ega muud suurt polegi jõudnud. Ega eriti ei ole enam miskit ka teha. Potsikud totsikud on sorteeritud ja kuuris, sügiskülvid tehtud, seemned korjatud-kuivatatud-pakitud. Aed on sügiseselt mõnus. Õitsejaid on ka endiselt. Vaatamata hallidele ilmadele on päris mõnus.
Homme on plaanis külastada Tallina Botaanikaaeda. Kui just ei ole seal padusadu, siis paar tundi plaanin jalutada ja võtta sest sügisest veel viimast.

Tuhkpuuhekk on endiselt värviline.


Mikrobioota näitab talvevärve.


Helmikud on kiretsevad 365 päeva aastas.


Rodgersia on ka nii võluv.


Väsimatu õitseja, selle suve lemmik.


Kohustuslik kukeharja pilt.


Kirevust veel kapaga.

esmaspäev, 24. oktoober 2016

Kas riisuda või mitte?

Kuidagi äkki on jõudnud kätte see aasta pimedaim aeg. Hommikul on pikalt pimedust ja õhtulgi ei saa enam kaua väljas toimetada. Seega jääb piisavalt aega mõtete kogumiseks ning võimalusel  nende kirja panemiseks. Ja eks enamik neist mõtetest keerleb hetkel sügiseste aiatoimetuste ümber. Eilse päevaga ma õuetöödest suurt peale esimeste sügiskülvide ja puude võrgutamise teha ei jõudnudki. Ah siiski, paar okkalise topeltlatva lõikasin ka kõrgustest  ära, abiliseks fiskarsi pika varrega oksalõikur. Ilma selleta oleks vist töö tegemata jäänud.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada. Kuna eelmise postituse kommentaarides oli ka mõni vihje lehtede riisumisele, siis see ongi teema, millele olen viimasel nädalal rohkem mõelnud. Viimane uudis, mida mingist infoallikast selle teema kohta lugesin, oli selline, et ameerika teadlased jõudsid seisukohale, et sügisene lehtede riisumine on pigem kahjulik kui kasulik. Putukatelt-satikatelt võetavat nende talvitumiskohad ja puud jäävad toitainetenälga. Ja voilaa, fb kõlas hõigetest - juhhei, ei peagi riisuma, küll on vahva, nii palju jääb aega üle. Aga kui mõelda nüüd  natuke laiemast vaatenurgast, mitte ainult riisumisest.
Meil on aia lõunaküljele rajatud väike park, kus kasvamas ca 80 puittaime umbes 50-st liigist-sordist. See ala ei ole küll väga suur, nii pool hektarit. Suurem osakaal on põõsastel ja lehtpuudel, okkalisi ehk üks kolmandik. Loomulikult ei hakka keegi seda maad riisuma ja ei ole seda kunagi ka teinud. See oleks lihtsalt mõttetu energiakulu ja aja raiskamine. Kevadeks on suurem osa lehtedest nagunii kadunud. Mis aga kõdunemise märke ei näita, on eemalt tammikust tuulega saabunud tammelehed. Ja ka see ei ole kevadel probleemiks, sest niiduk nagunii purustab lehti ja muru kasvab ikkagi nobedalt. Erandi tegin sel sügisel pihlakaallee alla sadanud lehekuhilatega. Nimelt seda pargiosa piirab meil nö üherealise alleena istutatud 7-st puust koosnev pihlakarivi. Puud on täisealised, seega lehemassi seal all on päris palju. Pealegi muutuvad langenud pihlakalehed kiirelt mustaks ja inetuks. Kui suurem osa lehtedest oli langenud, siis lihtsalt multšisin nad niidukiga ära. Tulemus oli visuaalselt tunduvalt parem, kui terved lehed maad katmas ühtlase musta vaibana. Siinkohal jutt õige - ärme riisume.
Aiast põhjaküljes on meil rajatud teine väike pargiala. Seal on kasutatud rohkem kodumaiseid liike. Arukased, harilikud pärnad, erinevat liiki remmelgad, kuused, männid. Ka üks vana suur harilik haab on kraavi kaldal. Kaskede ja remmelgate lehed on sellised, et nemad kaovad suht märkamatult. Tuul aitab neil liikuda, samuti on nad pisikesed, kõdunevad kiiresti ning riisumine on siin täiesti mõttetu. Aga see haava alune on juba septembris koledus kuubis. Ka haava lehed on kohe langedes mustad ja koledad ja oi kui palju neid suht suuri lehti (võrreldes kaselehtedega) ikkagi on. Aga kuna ala on aia piiridest väljas ja kevadeks on need lehed olnud alati nagu haihtund, siis ei ole me ka siin riisunud. Tööl sõna otseses mõttes puuduks kasutegur. Jälle peab jutt paika - milleks riisuda!
Ja jõuangi ringiga aeda. Kui nüüd aed asuks linnas, naaber naabris kinni ja aias kasvaks näiteks suur hobukastan. Kas jätame ka lehed riisumata? Vaevalt küll. Sel juhul ei saa ikka mõelda siin putukate talvitumisele ja puude väetise vajadusele, eriti sügisel. Meil aias küll hobukastanit ei ole (paar puud on aia taga), aga meil on suur amuuri korgipuu, kelle leheroots on pikk kuni 35cm. Ühtlasi on puu meil juba suht suur. Seega ei kujuta ma ette, et jätan need lehed riisumata. Ma arvan, et nad lihtsalt lämmatavad muru seal all ära. Ka ei ole võimalik sinna niidukiga peale minna, sest lehekiht on küllalt paks. Seega - olen sunnitud riisuma.
Teine puu, mille alt ma reeglina riisun, on mandžuuria pähklipuu. Tema liitlehed on kuni meetripikkused. Ja lisaks veel tsiteerin Vikipeediat:
 ''Pähklipuude miinuseks on alleopaatiline aine jugloon, mida sisaldavad pähklipuude juured ja langenud lehed. Jugloon on taimemürk, mis takistab teiste taimede kasvu pähklipuu all. Eriti mürgine on jugloon tomatileõunapuule ja kasele, loomadest hobusele. Jugloon on pähklipuu kaitsemehhanism hoidmaks eemale võistlejad, kes võiksid konkureerida veele, toitainetele ja valgusele. Arvatakse, et jugloon mõjub kogu pähklipuu võra raadiuses, kuid on võimalik, et see mõjub ka kaugemale. Aine mõju võib kesta ka aastaid pärast puu hukku, kuna pähklipuu juured lagunevad aeglaselt ja neist pääseb pinnasesse veelgi juglooni. Eri liiki pähklipuud sisaldavad juglooni eri määral.'' Allikas : https://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%A4hklipuu
Seega riisun ma ka pähklipuu lehed ja põletan. Ikkagi on vaja riisuda.



Omal ajal sai rajatud meie iluaed õunapuude alla. Vanu õunapuid oli siis aias üle 20. Ja kuna aed asub maja lääneküljel ning meil on valdavad läänetuuled, siis tavaliselt kannab tuul selle lehemassi kõik ukse ette. Kuna lehed muudavad ka teerajad libedaks, siis ei ole see jällegi kuigi meeldiv. Seega ei ole võimalik neid lehti riisumata jätta. Õunapuid on meil nüüd alles küll tunduvalt vähem, kuid lehemassi annavad nad sellegipoolest päris korralikult. Veel oktoobris multšisin langenud lehed muruniidukiga, kuid nüüd lubab juba lumesadu. Õunapuud hoiavad lehtedest jätkuvalt kiivalt kinni, tõenäoliselt langetavad nad viimased lehed alles uue aasta numbriga. Muruniiduk on samuti talvekorterisse pandud. Jääbki üle riisuda, aga seda muidugi juhul, kui lehed ikka enne püsivat lumikatet puult maha tulevad. Seda, et puudel toitainetepuudus pärast lehtede riisumist tekib, ma ka eriti ei usu. Ikka juuli lõpuni olen puude alt niites muruhakke maha jätnud. Sealt peaks nad juba korralikult toitaineid saama ammutatud. Ning seda, et putukatel ei ole kuskil talvituda, kui lehed on riisutud, ma ka ei usu. Aias on piisavalt põõsaid ning põõsaste alused on paksu lehekuhja all. Samuti on palju erinevaid igihaljaid padjandeid, kellede alla on nii mõnus talvituma minna.
Ja loomulikult sõltub palju ka aia suurusest. Kui ikka krunt on 1000-2000ruutmeetrit, siis tõenäoliselt ei ole see sügisene riisumine ka konti murdev. Meie peaks sel juhul riisuma umbes 1,5 hektarit, kui sooviks, et sügisel kõik riisutud saaks. See kõik on ju nii suhteline. Samuti see, kui näiteks pererahvas on esmaspäevast reedeni tööl ja vabad on nädalas kaks päeva ja need kaks päeva juhtub olema laussadu. Seega seab ka ilm paljudes aedades omad reegleid.
Ja nüüd mõtlete, et miks ma jahun siin riisumisest, kui tänapäeval on olems nii lihtsad abimehed nagu lehepuhurid. Muidugi, kui mul oleks see lehepuhur, ma kasutaks teda meeleldi. Paraku minu tööriistakuuri inventuuri nimekirjas teda veel ei ole. Samas, kui edasi arutleda - kas murupinnale on kasulikum puhuri kasutamine või muruluuaga rehitsemine. Vajab teaduslikku tõestust, aga minu arvamus on, et reha ikkagi õhutab natuke (minimaalselt küll, aga siiski) mullapinda ja samuti eemaldab sammalt, kuivanud heinakõrsi ja muud mudrut sealt maapinnalt. Aga selge see, et mugavus maksab ka midagi ja aeg on tänapäeval raha.
Põnev oleks ka teada saada, kas need ameerika teadlased, kelle arvates on lehtede riisumine pigem kahjulik, on ka ise aiapidajad. Üks asi siin elus on teooria, hoopis teine aga praktika.
Amuuri korgipuu


Juudapuulehiku langenud lehed ei vaja riisumist


Remmelga peen lehemass


Mandžuuria pähklipuu



Erinevad remmelgad pargiosas



laupäev, 22. oktoober 2016

Kas lõigata või mitte?

Aastast aastasse igal sügisel kordub see teema. Paljud aiapidajad on noorte aedade omanikud või ise alles noored ja neile on see teema uus. Ühes meedia väljaandes soovitab üks kogenud aednik aia kindlasti sügisel koltunud püsikutest puhtaks teha, teises teine taimetark jätta töö kevadeks. Paljuski on suhtumise küsimus ja palju sõltub ka aia asukohast. Miks ja kas lõigata, analüüsin läbi enda kogemuste.
Püsikute pealsete lõikamisega tegelen ma tegelikult pidevalt, mitte ainult sügisel. Kui taim on ikka õitsemise lõpetanud ja õitsenud õienutid ei sümpatiseeri või ei ole neid rentaabel peale jätta, teatud põhjustel, siis olen paljusid kolmandiku võrra tagasi lõiganud. Enamikule taimedest see meeldib ja õitsemist näeb hooaja jooksul vähemalt kaks korda. Loomulikult ei saa niimoodi kõiki taimi kärpida. Aga paljud kurereha liigid, karvane ville, mitmed kortslehed jpt reageerivad sellele positiivselt. Aga just sügisel, kas jah või ei.
Paljuski saab määravaks ka aia asukoht. Kui aed asub linnas, kus tänavaid mööda patseerivad pidevalt möödakäijad, siis on aiaomanik loomulikult huvitatud aia kaunist väljanägemisest aastaringselt. Kui maja eesaeda on istutatud näiteks hostad, siis pärast esimesi tugevamaid öökülmi ei näe nad just eriti dekoratiivsed välja ega anna aiale mingit esteetilist ilmet. Sel juhul on loomulik, et aednik teeb aia kohe korda, et möödujate silma mitte riivata. Kui aga aed on hajaasustusega piirkonnas, kus möödakäijaid nagunii ei ole, siis ei ole hostade sügisese lõikamise vajadus eriti oluline. Näiteks on olnud mitmeid talvesid, kus ma ise olen aeda pääsenud ainult suuskadega, seal ei riiva talvisel ajal miski silma. Kevadel ju palju mugavam, võtad muruluua ja tõstad selle talvega allesjäänud prahi lihtsalt prahiämbrisse. Aga ka siin sõltub paljuski aiast. Näiteks minu aias on enamik püsikute istutusalasid multšiga katmata. Tigusid meil üldiselt palju ei ole, aga ilma nendeta ei saa läbi meiegi. Koristasin just hostade pealseid ja ma ei valeta - kõigi hostade puhmikutest leidsin hulga tigusid, kes olid leidnud seal endale meeldiva talvituskoha ja hea meelega asuksid kevadel kohe hostade lehti järama. Seepärast olen püüdnud hostad sügisel maha lõigata, paljude pealsed saab eemaldada ka lihtsalt tõmmates. Samas, kui istutusala oleks kaetud kas killu, klibu või kergkruusaga, siis oleks see mure ehk väiksem. Ise ma neid nii kasvatanud ei ole, seega kommenteerida ei oska.
Aiale annavad kõrgusmõõtme reeglina puud-põõsad, aga ka kõrgekasvulisi püsikuid ei maksa alahinnata. Paljud kuivanud õisikud on lume alt piiludes väga dekoratiivsed. Ka on nende plussiks see, et kui on talvel lund, siis nad on head abimehed lume kogumisel. Näiteks kui mul on mõne külmaõrna taime kõrval mõni talvekindel püsikupuhmas, siis olen jätnud ta pealsed talveks lõikamata just sel eesmärgil, et ta aitab naabrit. Kuna meil on ka tuultele väga avatud aed, siis on selline püsiku puhmas ka hea tuultepüüdja. Aga siin peab jällegi teadma, kes kui agar külvaja meil on ja kui tülikas on neist seemikutest vabaneda. Ja külvavad ju kõik, hoolitsedes nii oma järeltuleva põlve eest. Ja paljude püsikute seemikuid võib nii kevadel sadu leida. Suur tähtputk - Astrantia major on üks näide. Ta annab nii meeletut isekülvi, et see lihtsalt tüütab. Mitte eriti ammu keegi fb-s kommenteeris ühte kurtjat - mis sa hädaldad, lõika õied peale õitsemist kohe ära! Jaa, eks ta ju õige on. Aga kui aias on tuhandeid taimi ja palgalist aednikku ei ole, siis paraku ei jõua kõigi õitsenud õite juurde. Esimestel aastatel mind need külvid nii väga ei häirinud, aga mida edasi, seda rohkem ma sellele tähelepanu pööran. No hea küll, kui suurel tähtputkel nagunii erilist dekoratiivsust talvel ei ole, siis need lõikasin ma maani maha. Seevastu punane siilkübar - Echinacea purpurea on talvel imekaunis. Väidetavalt pidid neil talvituma ka paljud kasulikud putukad (mina arvan, et talvituvad nii kasulikud kui kahjulikud). Seemikuid annavad ka päris nobedalt. Õnneks saab need noored taimed mullast suurema vaevata kätte, seega võib neid talveks teatud hulga ju jätta. Pakun, et mul on liiki ennast oma kümme puhmast, pooltel lõikasin küll õievarred maha. Olen muidugi ka neid siilkübarate seemikuid suureks kasvatanud. Enamik neist on liigile iseloomulikud punakasroosad, aga ka valge sordid on oma värvi suutnud päris hästi edasi anda. Seega ei peaks kiirustama nende maha lõikamisega.
Päris vahvad on talvel vaadata ka erinevad kobarpeade - Ligularia  liigid. Kui lehed on tigudel jäänud suve jooksul tähelepanuta ja nad veel taimede küljes silmaga ka nähtavad on, siis võiks ju rahumeeli nad talveks aeda jätta. Külvi nad annavad, aga mitte väga meeletult. Mul on kõige rohkem külvanud Prževalski kobarpea - Ligularia pržewalskii. Isegi punaste lehtedega  hambulise kobarpea Ligularia dentata sordid on punast lehte edasi andnud. Kuigi ka siin tulevad mängu talvituvad teod - suurte puhmaste sees ideaalne koht külma talve mööda saata. Mina igatahes jätsin kobarpead sel sügisel lõikamata.
Igasugu punanupud - Sanguisorba - neid on mul vist kolme liiki. Talvel need nupud lumest rippumas on vägagi vahvad. Teod neid ka ei armasta. Siiani olen täheldanud, et isekülvi annavad minimaalselt. Ei ole mul ka enda külvatud seemnetest suurt tärkamist tekkinud. Seega jätsin ka need puutumata. Las külvavad, seda mul just vaja olekski, dekoratiivsed pealegi.
Kõik sellised kõrgekasvulised püsikud, kellede välimus on pigem inetu kui silmailu pakkuv, olen siiski sügisel maha lõiganud. Pealsed olen aiast ka koheselt minema vedanud, sest instinkt paljuneda on kõigil tugev. Näiteks vereva vesikanepi õisikud hõljuvad kohe päris kaugele ja nende seemikutest on siiski küllalt tülikas vabaneda. Külvi täheldasin isegi aed-leeklilledel. Sain küll päris põneva tooniga seemikuid, kuid paraku on seemnetel komme maanduda istutusalas juba kasvava püsiku keskele ning seal siis toimetama hakata. Üks selline minu meelest suht tülikas tegelane on karvane päevakübar - Rudbeckia hirta.  Kuna ta on väga jõulise kasvuga, siis ei ole tema seemikul mingi probleem lämmatada mõni läheduses eksisteeriv nõrgemakasvuline taim. Sp ka nende õievarred, mis tegelikult on ju väga dekoratiivsed, lõikasin ma maha.
Aediirised, nii madala- kui kõrgekasvulised - neil olen aastaid sügisel ära rookinud kõik kuivanud lehed ja allesjäänud rosetid lõikan umbes kaks kolmandikku tagasi. Aastaid on selline sügisene korrastus end õigustanud - talvel kena vaadata ja kevadel tööd vähem.
Alpi lina - Linum alpinum - kuprad lumest välja turritamas on vahvad. Paraku jällegi see meeletu isekülv. Sellegipoolest olen ma jätnud varred lõikamata, sest see õhuline lina sobib pea kõikjale kõrgemate taimede vahele ja sinist ei ole aias teadagi kunagi liiga palju.
Kõrgekasvulised kukeharjad - Sedum - nende ilu me reeglina hilisel sügisel alles avastame ja ei muutu nad ka talvel vähem kauniks. Külvavad minimaalselt, kui üldse külvavad. Kuigi jah, mahakukkukunud oksad ja lehejupid võtavad juured alla. Aga mitte massiliselt. Jätan puutumata. 
Kõrreliste puhul sõltub palju liigist, ka siin ei ole ühest reeglit olemas. Paljud neist ei talu talvist niiskust ja kui pealsed sügisel maha lõigata, siis on talvisel sulaveel hea valguda nende lõigatud varte vahele ning palju kahju tekitada. Samuti on mitmed liigid pooligihaljad, ehk neile aitab kevadisest kammimisest. Kahjuks on mitmed neist väga virgad külvajad. Suure külvi vältimiseks oleks arukas sellistelt tegelastelt vähemalt õitsenud tähikute-pähikute varred eemaldada. Aga muidugi mitte kõigilt. Näiteks hall aruhein - Festuca glauca, vitshirss - Panicum virgatum, luht-kastevars - Deschampsia cespitosa jpt võivad külvata mitmekümne meetri kaugusele. Samas hiina siidpööriste - Miscanthus sinensis - tema külve ei ole ma siiani leidnud. Kõrreliste puhul tuleb käituda siiski vastavalt liigile.
Nii palju siis levinumatest kõrgekasvulistest püsikutest sügisel läbi minu kogemuste. Seega sõltub see taimede sügisene lõikus ikka väga paljudest erinevatest teguritest, ei ole olemas ühest reeglit.
Kukeharjad oktoobris. Jätan nad sügisel rahumeeli puutumata.


Alpi lina alustab õitsemist maikuus ja veel oktoobris näitab üksikuid siniseid õisi. Ka kuprad on lumes imekenad.


Luht-kastevars on päris hea külvaja. Samas on ta talvel nii kena. Pigem roogin kevadel seemikuid, kui puutun teda sügisel.


Sügiseselt korrastatud püsikute ala ei pea ju olema talvel lihtsalt üks maa-lapp mulda. Tihti on ka lumeta talvesid või osa talvedest, ka siis on seal midagi vaadata.


esmaspäev, 10. oktoober 2016

Esimene korralik külmahommik

Täna, 11.oktoobri hommikul on siis esimene korralik külm. Õhus seisis kraad mitmeid tunde 0-peal, aga temperatuur langeb. Muru krõbiseb korralikult, seega ma hommikul aeda pilte tegema ei läinud. Aga oli ka aeg. Siiani õitseb ja lokkab kõik ju suviselt, isegi hostad õitsevad minu meelest juba kolmandat ringi. Keegi ei oska ilma külmata isegi talveks valmistuda.

Kukeharjade värvid ja vormid on põnevad. Tumedalehised sordid ei tule kahjuks mulla taustal eriti esile. Heleda killuga kaetud pinnal on nad aga fantastilised.



Sügisesed astrid alustavad õitsemist väga hilja. Sel sügisel saab nende õisi nautida pikalt. Mul ongi ta liiga päikselisel kasvukohal. Kevadeks on talle varjulisem kasvukoht leitud, loodetavasti alustab ta seal õitsemist ka varem.




Jorjenid on andnud endast kõik. Meil ei ole nad iial nii kaua õitsenud. Kuigi ka nemad on lühipäevataimed, alustasid nad õitsemisega juba juulis, mil tegelikult päev oli veel pikem kui öö. Ja see on hea, et nad nii käituvad, saab neid pikema perioodi jooksul imetleda.




Eilse suure tuulega, mis tahtis ka püksid jalast minema viia, tõstsin platsile jäänud viimased püsikud talvituma. Jätan nad nii nagu nad on. Läänetuulte eest kaitsevad neid veepaak ja põisenelas. Pealseid ära ei lõika, aitavad ka lund koguda. Kui muidugi lund peaks üldse tulema. Kasvukasse ma ei viitsi neid enam vedada - kui tuleb suur külm, siis on nad seal ju täitsa kaitseta. Õues tekib jällegi mädanemise oht liigse niiskuse korral. Õnneks jäi neid nii minimaalselt, et kahjud oleks väikesed. Kevadel vaatame.




Kasvuhoone mulda uputasin täpselt nii palju potte, nagu siin näha. Robiinia pistikud, hosti kiviriku titad, mõne merendera, farreri kuldjuure ja pärsia karukella. Kõike on natuke. Külma korral katan.



Selle hortensia sain mõned aastad tagasi vist Tiialt. Õitses igal sügisel. Aga sel aastal õisi avada ei jõudnud. Tirisin ta eile üles tuppa, ehk näitab seal oma uhkeid õisi.

Täna siis tuleb kannad välja kaevata ja mõned seemned korjata. Ega aias ei saa ju tööd kunagi otsa. Aga tänase õhtu lõpetan Ott Sepa monoetenduse nautimisega Pärimusmuusika Aidas - nalja peab elus ikka olema.