Lehevaatamisi kokku

Neljapäev, 5. detsember 2019

Pime, pime, pime...

Lumi on meil loodust kaunistanud sel sügistalvisel hooajal juba kaks korda. Tänu sellele kliima soojenemisele peame selle pimedusega aina enam harjuma, sest seda pimedat aega on totaalselt palju.  Linnas või tiheasustusega külas elades seda tõenäoliselt nii ei märkagi, kui sellises hajaasustusega piirkonnas elades, kus aiast on näha ainult ühe naabertalu tulesäras akent. Hommikul kell 8 on endiselt pime ja õhtul neljast on juba pime. Ja kui sellesse kottpimedusse lisada veel veidrad ja hirmutavad loomahääled, mis aia tagant kostuvad, siis tundub see pimedus ja tume öö eriti hirmutav.
Lumega pime aeg on seevastu imeline, valgus saabub hommikul nagu varem ja õhtul hiljem. Sel nädalal paar sellist imelist valget ja härmas päeva meile kingiti. Teisipäeval käisin Tallinnas ja sõita oli tõepoolest imeline, kõik puud ja põõsad sädelesid ja helkisid. Aga nagu see meie Eesti on, kliima piirkonniti väga erinev. Enne Tallinna kadus igasugu härmatis ja valged puud. Lumi oli seal küll maas, aga puid-põõsaid ta ei kaunistanud. Siin lõunapoolkeral oli palju uhkem.
Mulle tundus juba oktoobri lõpus, et nüüd on aiatöödega kõik ühel pool, aga võta näpust :) Aias leiab ju alati midagi teha. Eile näiteks tegin talikülvid ja panin kasvukasse riiulile. Õue ei ole ma külve pannud mitmel põhjusel. Esiteks sp, et ma tahaks neid kevadel natuke varem sooja tuua, kui õues soojaks läheb. Ja kui maa on pikalt külmunud, siis on neid potsikuid sealt külmunud maapinna küljest küllalt keeruline lahti kangutada. Teiseks ei viitsi ma mingit kasti katusega ehitada, mis kaitseks külve tugeva vihma eest. Nimelt võib tugev vihm seemned substraadist lihtsalt välja peksta. Ja kolmandaks on nad mul kasvukas pidevalt silma all, sest kasvuhoonesse on mul asja ka talvel. Midagi suurt põnevat ma ei külvanud, ikka ainult enda korjatud seemneid. Poes ei ole miskit apetiitset silma hakanud. Kaks potsikut said küll sildid nimega 'ei tea mis'. Olen seemned tuppa kuivama pannud, aga sildi unustanud kirjutada ja see hilisem tuvastamine, no ma ei tea. Kalimeris, alpi adenostüül ja sulgjas kolmseemnik on eile külvatutest sellised põnevamad. Ja suur lobeelia ja nepeta yunnanensis ehk ka. Põllule külvasin koehne pihlakat ka enne viimase lume tulekut. Mutihunnikud said eile aia taga pargiosades laiali rehitsetud ja pesin sooja veega labidad, kühvlid ja muud aiatööriistad puhtaks. Seda viimast tööd tegin küll elus esimest korda, et pesin sügisel aiatööriistu :)



Meie aia arukask 'Youngii' erineb paljudest teistest sordikaaslastest oma kasvukuju poolest ja see mulle meeldib.




Olen igasugu tutsude ja nutsude vastane talvises aias, nüüd endal sama rida. See kanada kuusk 'Rainbow's End' on mul kõik senised talved olnud küll katmata ja ei ole põletada saanud. Nüüd otsustasin talle sibulavõrgu pähe tekitada ja ühineda 'nutsakute' aedadega.


'Nutsaku' tekitamise mõte tekkis seda esiplaanil olevat kanada kuuske 'Conica' vaadates. Sel kuusel ei ole latva juba aastaid ja puuduvad ka mõned külgoksad, millele kevadine ere päike on lõpu teinud. Kuuse moodi paistab ta ainult tänu nöörile, millega on talle antud korrapärase vormiga puu välimus. 




Tõenäoliselt jääb see talv sellele suurele läätspuule 'Lorbergii' viimaseks. Üks korralik sulalumi vajutab ta lihtsalt vastu maad. Tegemist on omajuurse puuga, Luua päritolu,  juurestik tal pinnapealne ja mitte eriti laiali harunenud. Paar korda oma elu jooksul on ta end koos juurepalliga maapinnale külili keeranud. Ostsin sügisel Järvseljalt juba uue puu ära, seekord poogitud variandi. Muidugi see hakkab oma pookealusega laiutama, aga tuleb endal hoolikas olla ja järjepidevalt need maapinnast sirguvad võrsed ära napsata. Sellest omajuursest olen proovinud haljaspistikuid päris palju teha, kahjuks ei ole mind edu sel teel saatnud.



Hiina siidpöörised said ka nutsu seotud ja kohe kolmelt erinevalt kõrguselt kõvasti kokku tõmmatud. See kevadine lehtede koristus saja meetri raadiuses mulle ei istu. Pigem lõikan kevadel nutsu maha ja lõkkesse, kui kõnnin mööda aeda ja iga meetri tagant on harjutus kõhulihastele :)





Harilik luudpõõsas on ilus pool aastat aastast. Iga kevad on oksad mustad, mis tuleb maha lõigata. Mustad oksad on inetud ja peale tagasilõikust puudub tal igasugune tegu ja nägu. Suve lõpuks on ta kasvatanud uued ilusad ja kõrged võrsed, mis püsivad ilusad esimeste suurte külmadeni. Valge lume taustal on ta igatahes nagu kirss tordil. Istutusalasse on teda sp vist väga keeruline ka paigutada. Pealegi on ta mõõtmed päris pirakad. Minul jäi see põõsas omast laiskusest põllule kasvama ja see koht ongi talle sobilik. Õiteilu on ka ainult talvitunud okstel vastu maapinda, seega suurt kollast õitemerd ta ka ei paku. Saartel ja rannikul on ta tõenäoliselt pärl aias, ma arvan.



Sel sügisel jõudsin küll kõik vajalikud püsikute pealsed lõigatud. Samuti said istutusalad leheprahist puhtaks. Enne viimast lund jõudsin veel ''lumepalli'' lehed kokku riisuda ja istutusalalt minema vedada. Aed-ja puishortensiad lõikasin hilissügisel, samuti jaapani enelad. Puishortensiate vanad, seest õõnsad oksad, teevad lõkkes ilutulestiku helisid, päris huvitav. Meenus aeg, mil sai põletatud sahhalini konnatatra oksi, need tegid ka pauguparaadi :) Itohi pojengid ja suurelehine hortensia said turbamütsid pähe. Kasutasin harilikku kasvuturvast. Rooside tarvis sai valmis ostetud talvekatte turvas. Ega muud, kui paar-kolm kuud veel ja saab esimesi kevadisi õitsejaid nautida :)

Ja nüüd natuke mõtisklusi võimalikust saabuvast külmalainest, mida Gismeteo meile ennustab. Ette muretseda ei ole vaja, aga ette mõelda ja tegutseda ju võib. Kasvukas talvituvate pottide pärast ma ei muretse. Igas maamajas on igaks sajaks juhuks alles hoitud vanu vaipu, tekke ja puhvaikasid, ehk läheb vaja. Kui on ikka suur külm tulekul, pillun kasvukas pottidele katted peale. Ajalehed ka abiks. Püsikute pärast ei ole ka mõtet pead murda, ega tervet aeda ei kata ja kesse täpselt enam mäletab, mis ja kus on. Õnneks ei ole ma hellikuid aeda ka eriti varunud. Mure on natuke sel aastal istutatud noorte puude pärast. Oleks vist arukas enne maapinna külmumist panna kahele poole noort puukest paar tokki maasse. Et kui see külm tõesti peaks tulema lumeta maale, saab ju ka ajalehed pesulõksudega puu ümber olevate tokkide külge kinnitada. Kas ja palju see aitaks, puudub kogemus. Aga võimalus siis oleks või mõni vana jope tokkide peale visata. Kui maapind juba külmunud, siis seda enam teha ei saa. Teine mõtlemiskoht on aedhortensia sordid, kui palju nemad seda külma taluvad ja kas see aitab, kui nad enne saabuvat suurt külma tekkidega katta?
 Seda külma ju ei pruugigi tulla, aga need tokid ma lähipäevil maasse toksin. Istutasin sügisel veel korea ja mandžuuria vahtra, himaalaja hortensia, halli lepa 'Muhkura' ning veel nipet näpet. Ka mitu jalaka liiki ja sorti ning kollane hobukastan on mul ikka beebi mõõdus veel. Loodan muidugi, et seda külma ei tule.


Minu pimeda aja tegemised ka üles rivistatud :)