Lehevaatamisi kokku

Kolmapäev, 10. august 2011

+18, pilves ja pidevalt sajab

Just selline oli tänane ilm. Hommikul oli küll pilves, aga kuiv ja siirdusin vapralt maale. Aga juba poolel teel hakkas kallama ja nii pea terve päeva. Panin küll mingi vana vihmamantli selga, kui aias müttasin, aga lõpuks hakkas see niiskust läbi andma ja minul hakkas täitsa külm. Õhtul tõmbas küll kuivemaks, aga siis oli juba tööisu kadunud. Öeldakse ju, et pole kehva ilma, vaid viletsad riided. Ja eks see ka tõsi on. Igatahes istutamiseks oli ilm parim ja nii ma nende taimedega siis ringi kihutasin. Olles lõpetanu Luual maastikuehitaja erialal, peaksin ma ju teadma, et enne tuleb kõik planeerida ja joonistada jne. Loomulikult ja eks ta arukas tegu on, aga oma aias käib ikka kõik sisetunde järgi. Vaatad, mis taim vajab paremat kasvukohta ja asud talle seda otsima. Ei ole miskit pistmist kuldlõike ega muu sellisega. Ja järgmisel aastal kordub kõik samamoodi. Tegelikult on kõik ka ajapuuduse taga. Igatahes nii kaugele olen jõudnud, et AutoCadi on juba suur osa aiast joonestatud. Ehk sügiseks saab joonis ka valmis, siis talvel jälle aega mõelda. 
Täna leidsid uue elukoha kollaselehine sookase minivorm, mingi tundmatu iiris, hulk nartsisse, tulpe ja krookuseid, kukeharjad, iiris `Variegata`, astilbed, kobarpead, tõnnike jms. Kõige tavalisemal kukeharjal `Herbstfreude` olin sunnitud elutee lõpetama, sest ta vaevles mingi imeliku haiguse küüsis. Üritasin mis üritasin, aga aastast aastasse oli ta nagu räbal. Ehk õnnestub mõnelt sõbrannalt uus taim hankida. Ja nii palju on veel vaja neid taimi ümber istutada. Ehk annab lähipäevil vihmale nii palju vahet, et jõuan enamuse ära istutatud. Kuigi mõnele taimele lihtsalt ei ole head kohta. Hullult tahan ju kõiki kasvatada, aga ruumi napib või ruumi isegi on, aga kõigile ei ole sobivat kohta. Just nii jah.
Kobarpead näitavad oma õisi. Ise pean neid küll pigem lehtdekoratiivseteks taimedeks.


Gladioolid on küll uhkeldajad, aga no ei meeldi mulle see tokimajandus. Ja ilma toestamata neid kasvatada ei ole meil õnnestunud. See rohkem mu ema hobi.

See krässus paju on üks mu lemmikutest. Kahjuks talved korrigeerivad alati ta kasvu, a vbl ongi see hea. Igatahes on neid mul 3 taime ja nüüd vaja ühele uus elukoht otsida. Täna ma seda ei suutnud, peab vist sotsiaalkorterisse paigutama:)



Kingalill on jäänud tageetestele jalgu. Kevadel vaatad, et ruumi laialt, aga augustis hakkavad naabrid pinda käima. Nagu elus, et alul naabrid toredad, aga mida aasta edasi, seda....

Siin jällegi kukekannus aedmaltsa haardes, kusjuures viimane on end ise külinud. Ja isekülvaja on ta nobe, igal kevadel on neid taimi sadu kui mitte tuhandeid, mida ma välja rohin. Ellujäämisinstinkt on tal niivõrd tugev.


Selline harmoonia mulle sobib - rahulik, tasakaalukas, vaikne, liblikad, mesilased jne...  Ehk pikapeale hakkab igav, aga siiski turvaline.

Esmaspäev, 8. august 2011

Kolmas puhkepäev

Peale nädalast rassimist aias sai siis mõned päevad endale tehtud. Laupäeval tegime pealinna külastuse. Esmalt käisime vabaõhumuuseumis. Käisin seal viimati siis kui peale 6.klassi Roccal-Mare pioneerilaagris olin. Ja ega seal midagi muutunud ka pole kui välja arvata, et puud on kuidagi nagu suuremaks kasvanud. Või minu mälu lihtsalt selline.
Taluaia lilled on vägagi tänuväärsed taimed meie kliimas.

Hällid ja majad on muutunud ajas.

Vahva idee tara ehituseks taluaias, sobib ka tänapäeva.

Muideks mul on kodus täpselt samasugune diivan nagu vabaõhumuuseumis on eksponeeritud.

Järgmine külastatav objekt peale kaubanduskeskust oli loomaaed, mis uhkeldab oma haljastusega. Ei kujuta ette seda eelarvet, aga seal on palju kulutatud taimedele. Kõik on väga maitsekas, korras ja ilus. Tõesti on seal ilus. Kahjuks rikkus vihmasadu meie külastuse enne loomaaia sulgemist, aga tähtsamad ja suuremad loomad nägime ära. Troopikamajad on ka võimsad.
Kõik loomad ei olnudki elusad.

Ja viimasena külastasime Kadrioru parki, mõned pildid ka.
Selline laupäev siis.
Pühapäev sai veedetud Viljandi järvel paadiga sõites. Kahju, et fotokat kaasas ei olnud, järvelt avanevad ikka meeletult ilusad vaated. Ja paadisõit oli ka paras adrenaliinilaks, mida vahest on väga väga vaja.




Kolmapäev, 3. august 2011

Mugav olen ma küll

ja seda just nii palju, et teist korda sama reha otsa ei astu. Eile oli plaan tagumine aiaosa ära niita. Kuna väike niiduk oli juba õues, siis minu aju arvas, et niidan sellega. Üldiselt jääb siis tulemus minu meelest ka ilusam kui traktoriga niites. Traktorit ma tuua ei viitsinud ja nii ma siis asusin sammuma, niiduk ees. Ise veel mõtlesin, et trenni eest hea. Kui siis ainult selle aiaosa niitmisele koos suitsupausidega kulus 3 tundi, no siis... Edaspidi kasutan ainult traktorit. Muidugi pisemad sopid peab väiksega üle laskma, aga no aja ja jalgade kokkuhoid igatahes. Lõpuks võtsin kätte ja mõõtsin meie aia ära. See aiaosa, mida eile niitsin, on suur 1300 ruutmeetrit ja terve aed on 4300 ruutu. Millegipärast arvasin siiani, et meie aed on väiksem. Täna üritan mõõta ka selle ala, mida aia taga niidame ja pargina kasvatame. Praeguse hinnangu järgi peaks seda kokku olema 1,5hektarit, õhtuks on see selge.
Ja muud suurt eile ei saanudki teha. Hommikul sai linnas käidud, poisiga hambaarstil. Selgus, et hambad ei mahu suhu, kuna lõualuud liiga väikesed, nüüd alustame lõualuude suurendamise protseduuri. Peaasi et suu korda saaks ja täiskasvanuna ei oleks häbi laia suuga naerda.
Pildil amuuri viinapuu varjamas kanade aedikut.

Teisipäev, 2. august 2011

Järjekordne mõnus tööpäev

Ilmad on minu jaoks mõnusad, ei ole liiga palav ega liiga külm, kõike on parajalt. Sai siis jällegi pikk päev askeldatud ja toimetatud, nii mõnus. Täna jõudsin järjekodselt tõdemusele, et inimeste elu on siiski liiga lühike. Oleks ju tore, kui täna istutame tamme ja 500 aasta pärast vaatame seda hiiglast ja mõtleme, et vot sellele puule andsin elu mina. Kahjuks ei suuda me näha seda täna istutatud tamme kuigi suurena, sest tamme kasv on lihtsalt niivõrd aeglane. Ja ega lapsed ei kipu neid puid ka eriti istutama. Istutamistuhin tuleb ikka hiljem. Kask, mänd ja kuusk on vist kodumaistest liikidest need, mille kiiret kasvamist on ühel inimolendil võimalik jälgida ja mingil hetkel tõdeda, et puu on saavutanud parajalt võimsad mõõtmed. Ja mis siin ikka piriseda, põõsad on ju eriti kiirekasvulised. 
Sel aastal olen ma eriliselt usin kääride kasutaja olnud. Varemalt ma seda haigust endal ei ole täheldanud, aga nüüd lõikan küll palju. Eile sai ka kaunis veigela ümara vormi. Kuigi ei tea, kas see talle ka meeldib, eks kevadel näha ole. Ja kui ei meeldinud, siis vahetan noorema taime vastu välja, minu pisikeses taimelavas neid veel jagub. Täna said mu 8 kuusemütakat talvise vormi, paju uue kleidi ja üht liiki kurerehad lõikasin ka maani maha. See ju niidutaim, peaks taastuma kiirelt. Ja kusjuures seda raagremmelgat `Kilmanrock` pügasin sel aastal juba kolmandat korda. Hull kasvaja. Üks mikrobioota, mille paar aastat tagasi ise haljaspistikust paljundasin ja mis ootas potiga maas oma elupaika, sai ka maha istutatud.
Meie pere noored kured. Kolmas lind kükitab hetkel naaberposti otsas. Kõik kolm poega tegid esimese õhulennu 01.augustil. Sel aastal läks kõik õnneks. Mitmel aastal on juhtunud, et mõni poegadest murrab jalaluu esimesel maandumisel ja päästa neid ei ole kahjuks õnnestunud.
Mõned helmikpöörised.
Siit sai täna terve kärutäis taimi komposti veetud. Kõik need püsikud paljunevad ju meeletu kiirusega. Samas lähed aiandusärisse, vaatad hinda ja arvutad oma kompostihunniku maksumust.
Uues kleidis raagremmelgas ja uues elupaigas mikrobioota.
Suure saagi all ägisev pihlakas.

Need siis minu kuusemütakad. Leian, et maja jõulupuu peakski olema harilik kuusk, millele ise vorm anda. Kiirekasvuline, suht haiguskindel, mis veel tahta. Aga järgmine foto on metsast toodud kuustaimest, kes on sirgunud parajalt pikaks. Ei ole ma teda kordagi kääridega puutunud, aga milline ilus kompaktne kuju tal on. Nüüd jääb ta kahjuks teiste suurte kuuskede varju ja tõenäoliselt hakkab siis venima, aga selline ta on. Siit saaks arvatavasti head paljundusmaterjali.

Esmaspäev, 1. august 2011

Inimene saab läbi aiata,

aga aed inimeseta mitte. Seda tõdesin järjekordselt peale seda, kui nädal aega aiatöödest mööda olin hiilinud. Samas ei ole minu jaoks paremat puhkust, kui aias müttamine. Seda eriti peale mingit pidutsemist. Nüüd olen kaks päeva varavalgest hilisõhtuni aias möllanud ja see on parim, mis olla saab. Kõik muremõtted kaovad ja sa naudid lihtsalt hetke. Vaatad taimi, aitad neid, kui vaja ja tunned sellest täit mõnu.
Mis siis tehtud sai? Esmalt avastasin, et oma taimede inventuurist olin välja jätnud kõik marjapõõsad ja viljapuud ning kõik ürdid. Selle vea parandan varsti. Ja muidugi avastasin palju taimi, mis üldse olid kahe silma vahele jäänud. Vabandan nende ees.
Taime maapealsete osade maani maha lõikamine tundub ju natuke jabur, selline tunne, nagu hävitaksin selle. Olen seda nüüd järjepidevalt katsetanud ja siiani on see küll end igati õigustanud. Muidugi ei pea ma silmas puittaimi ega suvikuid. Ja kui mingit väärtuslikku taime on aias ainult üks eksemplar, siis selle peal ei soovita ka katsetada. Sel aastal alustasin pehme kortslehega, kelle lehed olid nii ära näritud ja koledad, et ei pakkunud enam mingit silmailu. Lõikasin pealsed maha ja nüüd on jälle ilusad noored taimed õitsemist alustamas. Järgmisena katsetasin erinevate kurekella sortidega ja tulemus väga hea. Eile lõikasin maha päideroost umbes kaks kolmandikku. See kõrreline ei olnud küll inetu, aga lehed olid muutunud roheliseks. Lugesin kuskilt, et kui pealsed maha lõigata, kasvatab veel sel aastal uued kirjud lehed, eks näis. Ja ka lupiinid lõikasin eile maha. Nädala pärast siis on näha.
Üleeile aitasin veel viimased punased sõstrad korjata. Marjasaak oli siis ema anmetel järgmine - 50kilo musta sõstart ja 100,5kilo punast sõstart. Igatahes emal on kõik mahlaks aurutatud ja keldrisse toimetatud. Nüüd on mure kultuurpihlakaga, see on nii marju täis, et puu ei pea varsti sellele raskusele enam vastu. A mis nende pihlakatega teha, ei tea. Tõenäoliselt peame puud siiski aitama ja osa marju eemaldama enne täielikku valmimist. Siis sai tegeletud istutusaladega. Eile vedasin ühest küllalt suurest peenrast 14 ämbrit prahti komposti. Lõikad siit ja kakud sealt ja kaevad ploomivõsusid ja kompostihunnik aina kasvab. Muide neid hunnikuid on meil juba 3 suurt. A väärt materjal tuleb. Eile õhtul võtsin veel suure mürgipritsi ja lasin sissesõidutee äärest nõgesed roundupiga üle. Vanade lagunenud põhupallide ümber on kasvanud hullud nõgesehordid ja need on tõesti inetud. Ehk neid kevadel enam ei ole.
Õide on puhkenud minu lemmik leeklill, mille sorti ma kahjuks ei tea. Tema värv on õhtuvalguses võrratu, kuid kahjuks minu fotokas ei suuda seda värvi edastada.
Harilik humal on tugede najal uhke püramiidi kasvatanud, mis peagi hakkab käbidega uhkeldama.
Õhtuse aia värvid erinevad päevase omadest kardinaalselt, see pilt on tehtud õhtul peale päikese loojumist.

Suurim üllataja sel aastal oma roosade õitega on Luualt ostetud hortensia, mille sordis ma siiani kindel ei ole. Minu juures on ta kolmandat aastat, aga õied avas esmakordselt. Eks ta on mõned korrad ka haput mahla saanud, mida nad ju armastavad.
Minu lemmik kääbushosta. Tõeliselt pisike ja elegantne taim oma suurte õitega.
Hubei ülane oma õrnroosade õitega on eriti neitsilik.

Lillherned lõhnavad eriti intensiivselt. Kogu lehtla on nende aroomi võimuses.

Mesimummud armastavad siilikübaraid. Samuti talvituvad neil lepatriinud, just sp jätan mina need taimed talveks lõikamata.

Kollase rüüga uhkeldab põõsasmaran.


Siin mõned fotod istutusalast, kust ma 14 ämbrit prahti minema transportisin.

Leeksalvei punane kuub kaunistab iga aeda ja lisab särtsu.

Ja lõpuks pilt juba 3-kuusest Rockyst, kes eile muideks arvas, et labidas, millega ma kaevasin, ei ole küll tegelane, kellega sõprust luua. Küll ta haukus selle labida peale ja üritas hammustada. Oskab sõpru valida.