Lehevaatamisi kokku

laupäev, 23. jaanuar 2016

Päevad pikenevad,

õhtud valgenevad, päike soojendab mõnusalt - järelikult kevad läheneb. Talvel neid argiseid aiatoimetusi suht vähe ja ainult pilte ei taha ka reastada. Kui muud tarka just ei ole.
Külm on siiani olnud käre  ja puude tassimine ongi kõige tähtsam töö olnud. No siin paari miinuskraadiga võtsin ikka luua kätte ja tatsasin või suuskasin aia läbi. Lumi oli tihkeks vajunud, siis luuaga ikka saputasin okkalised ja mõne lehelise ka läbi. Okkaliste oksad on haprad ka väikese miinusega, aga mõni idamaatark raputas -25kraadi juures nagu nalja.
2014.aastal ostsin nii mina kui mitmed head sõbrad sellise taime nagu carex lupulina ehk humaltarna. Lootuses muidugi tema talvitumisele. Kevadeks teda mul muidugi ei olnud ja mis siis selgus. Härra Urmas Laansoo olla määranud, et tegu hoopis cyperus eragrostis ehk tugeva lõikheinaga. No on kes ta on, aga tiigi ääres haljastuses mulle ta meeldis. Istutasin kohe hulgim (tegelikult kardan, et äkki selgub kevadel, et hull külvaja).
Eks siis kevad näitab. Osa taimi jäi mul ka pottidesse. Toalillena teda minu meelest ka kasvatada ei saa, sest sügisel pealsed siiski koltusid. Pealsed eemaldatud, viisin potid ruumi, kus püsin 2-3 soojakraadi. Ja vahvad isendid küll, neil algas nüüd kevad.

Teine kevadine üllatus tabas mind täna hommikul. Viisin oma talikülvid samasse ruumi, panin põrandale akna alla vastu välisseina. Põrandal ühtlane +1 ja... Tärganud on basiilikulehine seebilill, habe-peekerlill, hõbelehine maran, varretu keelikurohi ja veel mõni. Ja mul ei ole neid võimalik sealt selle miinusega teise ruumi transportida. Näis mis saab. Lubab sula!!!
Nii see kevad endast märku annab.




kolmapäev, 6. jaanuar 2016

Ilus ja hea aasta 2016 on siis kätte jõudnud

Kõigile kõigile aastat head!!! Ja õnnelikku!!!
2016 on meil kohale jõudnud ja lootma ning unistama peab ikka suurelt ja helgelt. Küll läheb kõik hästi ja kenasti. Samuti saame igast negatiivsest kaasa ka miskit positiivset, või tuleb siis ka halvas asjas leida miskit positiivset ja head. Ja unistama peab ka julgelt!!!
Algas see aasta siis külmaga. Õnneks tuli meil lumi külmunud maapinnale, mis on positiivne. Jällegi õnneks ma vedasin sügisel aeda vett just niipalju, kui jaks lubas ja vett jagus. Kuuseokstega on mul sel aastal küll kitsas, iseenese laiskusest johtuvalt. Lund on palju, tänase seisuga juba päris palju.

Paar eelnevat päeva tegelesin küll usinalt lume loopimisega puudele, põõsastele jne. Maasikad said ka kerge vaiba.


Täna vist ei ole see kühveldamine enam eriti oluline, sest piisav lumikate katab maad. Sel aastal esimest korda mõtlesin neile kahju tegevatele hiirtele. Sülitan korda kolm üle vasaku õla, aga meie aias nad siiani kahju ei ole teinud ja loodan, et ka ei tee. A jumal seda teab. Igatahes on mul noorte puude ja põõsaste ümbrusse kuhjatud lumehunnikud ja seda ilma kuuseoksi all kasutamata. Samuti on roosid kuhikute all. Lund kinni talluda ei anna, ta hetkel nii õhuline ja lenduv. Eks siis kevad anna arutust.
Haljaspistikud sain kasvuhoonest kätte ja toimetasin natuke soojemasse ruumi. Lund ma kasvuhoonesse enam põhimõtteliselt pottide katteks ei vii, omad vitsad olen sellega kätte saanud. See kevadine sula ja jäätumine ja sula ja jäätumine ei olnud just parim variant. Aga kuna kasvuhoones on mul potte piisavalt ja nad ka maapinnal, siis loorid ja vanad vaibad ning muu selline kraam aitab ka selle pika külma vastu. Vähemalt ma usun, et kõik on kontrolli all. Sügis- ja talvekülvidele panin ka katte peale. Ja juhhei, kaugel need kevadkülvidki on, kohe varsti...
Ja nagu ma mitmest blogist juba lugesin, et ise me need igasugu hellikud aeda oleme tarinud, mis kevadel ei pruugi tänu niiskele ja soojale sügisele enam tärgata. Aga ausalt öeldes mis siis. Korraks on kahju ja kui suur isu, saab ju uuesti katsetada. Liiliaid ma ostsin sügisel mitmeid uusi sorte, nende õisi tahaks küll vähemalt korra näha. Õis oma aias on ikka oma!
Päevad lendavad ka sellisel ülihelikiirusel, olenemata sellest, et talveaeg. Aga mõnus on! Tänane hommik algas lumelükkamisega, et jälle rajad sisse saada. Seejärel lindudele uus söök panna. Siis puude tassimine. Tuppa paar korvi pliidipuid + ahjupuud, üles tuppa kaminapuud, saunamajja ahjupuud, karjakööki pliidipuud. Õnneks ei pea iga päev kõikjal kütma, nii palju sooja hooned ikka peavad. Kaminapuid olen ka peenemaks lõhkunud, mis on minu jaoks küllalt uudne töö. Harjub, inimene harjub kõigega.
Ja kanadel hakkas laudas külm. Kanu meil ka järjest vähemaks jäänud ning muid pudulojuseid laudas enam ei ole ning pikk külm pressib sisse. (Õnneks meil veel -20 olnud ei ole, -18 eile õhtul on siiani lagi). Kanadele saigi karjakööki talvine kuudik sisse seatud. Neile paistab meeldivat.
Õuekoer tuppa ei taha, tal hakkab sees kohe palav. Nüüdseks on tallegi kolm erinevat soojustatud magamisaset sisse seatud.  Kass Sass see-eest naudib soojust.

Koduka tegemine võtab samuti piisavalt aega. Ega ei imesta mitte, et valmis lehe eest kopsakaid summasid küsitakse. Paras töö. Aga tänu kodukale saab mu kollektsiooni nimekiri koos fotodega oma aiast ka varsti valmis. Olen ikka püüdnud sellega tegeleda. Kuigi, hispaania ebahüatsindi nime mõtlesin kaks päeva. Nimekirjas taime ei olnud, aga fotod olid. Tagatipuks annab sellise koos fotodega nimekirja tegemine päris palju mõtteainet. Mitmed taimed on nagu unustusehõlma vajunud või tahaplaanile jäänud, aga nendega talvel arvutiekraanilt tõtt vaadates lähevad mõtted uitama. Mulle see meeldib.
Ja muidugi vaiba kudumine, see on küll selline mõnus ja stressimaandav töö, mis mulle istub. Samuti see värvide sobitumine ja sobitamine ja samas mõtled aiale, et vot kui hästi need värvid kokku sobiks ka aias jne...



Lugemiseks kahjuks aega napib. Õhtul hilja püüan ikka natuke aega leida ja midagi lugeda. Nii palju uut ja põnevat ilmub, ja lugemine mulle meeldib. Mis siis, et hea raamat on ka hull ajaröövel.
Selline kiire ja ilus see aasta siis siiani on olnud. (Kõik halva üritan kiirelt unustada ja selja taha jätta). Loodan, et kõik läheb tõusvas joones ja mitte ainult minul.