Lehevaatamisi kokku

esmaspäev, 28. märts 2016

Kevadisi märkmeid

Reeglina toimib uute taimede aeda istutamine mul mingi sisse kodeeritud instinkti toel, et kes kuhu. Kui satub mingi võõramat liiki isend aeda tükkima, siis ikkagi googeldan ta kasvunõudeid jne. Aias näen juba ise, kas see koht taimele sobib, on ta seal õnnelik või õnnetu. Kõrgustega on sama lugu. Võib neid ju googeldatud kõrguste järgi istutusalasse lükkida, kuid paraku on tegelik elu tihti midagi muud. Lubatud 30cm asemel võime saada ka 70cm kõrguse taime. Kirjutangi natuke oma eilsetest tähelepanekutest. Kordamine pidi teatavasti olema tarkuse ema.
Kivikla servadest alustasid eile sulamisega mõned kivirikud. Nii ma siis käisin iga paari tunni tagant seal lume sulamise edenedes piilumas, et mis ja kuidas. Eelmisel aastal jagasin Saxifraga paniculata 'Bobo' päris mitmeks jupiks ja talle tundub seal meeldivat, kõik need jupikesed on kenasti laienenud, ilma mingisuguse silmnähtava kahjustuseta. Siis imetlesin kasvukas minimkiro mõõtmetelt natuke suuremaid hosti kivirikke ja täpikesi, mis on tekkinud nende servadele. Ja siis tuli mõte neid kivirikke natuke uurida, et oleks nagu rohkem neid liike ja sorte vaja hankida. Ja mis ma siis leidsin - kivirikud jagatakse erinevatesse rühmadesse, alamrühmadesse ja seeriatesse. Neid ma välja ei too, mind huvitas just Euaizoonia rühm. Sinna need minu eilsed vaadeldavad kuuluvad. Nad vajavad kasvuks (enamik neist) lubjarikkaid muldi, mida minul paraku pakkuda ei ole. Ometi näevad nad kenad välja. Lupja mul kodus on ja seda ma neile kasvukohta juurde ka lisan. Mõtlemisainet pakub nüüd see, et kuhu ma pikeerin hosti kivirikud. Tõenäoliselt segan turba liivaga ja lisan ka natuke lupja. Kuigi ka sellest, et see saxifraga hostii, mida ma külvasin, ka nüüd hosti on, enam nii kindel ei saagi olla. Nii liigid kui sordid pidavat kergesti hübridiseeruma. Ja kes seda täpselt teab, kas kõik need liigid ka õigesti määratud meil on. Nii palju siis kivirikest. Aga hullult kenad nupsud on küll.
Hosti kivirik

Saxifraga paniculata 'Bobo'

Teine teema on karukellad. Aias on on neid kolm liiki, kõige pisem ja äbarikum on kahtlane karukell. Harilikud karukellad õitsevad aastaid juba jõuliselt ja tunnevad end siin igati hästi. Ka pärsia karukell näitas õisi eelmisel aastal usinalt. Miks ma neid eile googeldasin, põhjus on selles, et noored pärslased tundusid pottides mitte eriti õnnelikud. Mis siis valesti läinud on. Põhjus lihtne - esiteks liigne väetamine ja teiseks kastmine. Ikka tekib ju tunne, et taim potis janus ja näljas. Vett nad tõesti palju ei taha, seda näeb juba kevadiste niiskete aegadega. Nii mõnigi on liigse niiskuse ja kehva pinnase tõttu mul hukka saanud. Aga et nad ka väetist ei talu, seda kuulsin küll esmakordselt. Täna lisan pottidesse rohkelt liiva ja pidurit ka kastmisele. Pikatoimelist väetist olen juba mulda lisanud, seda enam eemaldada ei saa. Lohutan end sellega, et potis puuduvad ju igasugu toitained ja midagi sirgumiseks on siiski vaja.

Pärsia karukell

Ja kolmas tähelepanek või õigemini enda lollus, millega hakkama sain. Kui noored taimed kasvukasse viisin, siis ladusin kenasti kõik ritta lauspäikese kätte ja tundsin end tohutult õnnelikuna. Ühel hommikul vaatan, et jaapani priimulad ja jumalatelilled kuidagi kurvad, kas on külma saanud või mis. Aga õnneks üks ajusopp saatis signaali - päike. Kuis ma sain üldse nii mõtlematu olla, imestan siiani, et nad sooja otsese päikese kätte lõin. Tõstsin nad varjulisemasse kasvuhoonenurka ja ei möödunud kuigi kaua aega, kui poisid olid kui ponksid reas. Nii palju siis noppisin neid tarkuseterasid.


Jeffrey jumalatelill erinevas arengufaasis

Eilne päev oli muidugi võrratult kena, lumi vähenes silmaga nähtavalt. Päike on näole kerge jume lisanud ja plaanid aina ketravad ajus. Tegemisi on nii palju ootamas ja kevadel on ju ka tohutu tahtmine teha.

laupäev, 26. märts 2016

Okkaliste kevadine tulemine

...võiks olla meie aia tänase päeva sõnum. Kui linnas, 8km meie väravast, on täielik kevad, siis meil on valitsejakepp endiselt talve käes. Lumi sulab sel aastal väga visalt. Kui paljud postitavad juba kevadisi õitsejaid, siis meil murravad teed valguse poole okkalised.








Helle sünnipäeva auks otsustasin lumekuppude kasvukohalt lund paljaste kätega eemaldada ja seal need kupud siis ootamas olid.

Nii palju siis saabunud kevadest. Saabunud rändlindude liike on näha igatahes tunduvalt rohkem, kui meie aias lume all valgust igatsevaid taimi.
Kevadised aiatööd on sellegipoolest täistuuridel. Üks suuremaid töid on veel pooleli ja see on vanade õunapuude mahavõtmine. Need puud on istutatud millalgi 1950.-ndatel, seega aeg saab ringiga läbi. Ja kui aus olla, siis ega neid õunapuid üle 2-3 vaja kah ei ole. Igal kevadel lõika, suvi läbi korja alt õunu ja vea kraavi, sügisel jätkub lehtede ralli. Aga aastakümneid on nad aias olnud ja varju andnud. Ja milline avarus nüüd aias on, valgusolud totaalses muutumises. See aasta saab põnev olema, aed nagu uus. Kahjuks andis saag õhtul otsad, 3 puud sai maha võetud ja kaks veel ootel. Panen ka mõned pildid tüvede läbilõikest. Siin on ehedalt näha vanakeste seis. Kuigi peale vaadates ei saanud neist miskit aru.


Järgmisel pildil avaus 'Valge Klaar'i tüves. Sisu enam praktiliselt ei olegi.


Samuti on jõudnud kasvuhoonesse kõik noored taimed, seega pikeerimist peaks jaguma lume sulamiseni.





laupäev, 19. märts 2016

Kevad algas meil 12 külmakraadiga

Taevas selge, vimpel lipumastis ennast ei liiguta. Varblased nosivad saia, tihaste seemned ja rasv seisavad praktiliselt puutumatutena. Rebane kolistab iga öö ümber aia ja põder eksib ka viimasel ajal tihti aia taha jalutama. Lund on kuhjaga ja viimastel päevadel on seda valget pahna taevast alla tulnud erinevates olekutes ja kiirustes. Kiivitajad tõenäoliselt suundusid tagasi soojematele aladele. Peale kahe lumikellukese pundi ei paista lume alt veel ühtegi lille. Vanem lumi on värskema all jäiseks kiskunud ja kooriku peale tõmmanud. Ega see hea just ei ole. Seega õues saab ikka veel vähe toimetada. Puishortensiad lõikasin ära ja õunapuude lõikus on ka pooleli. Kõike saab teha vastavalt ajale ja ilmaoludele. Prognoosi kohaselt kisub aprilli lõpp ikka ülikiireks, Arvestades seda, et eile õnnestus mul nagu mehhiko seebiseriaalis ühest ülilibedast trepist alla kukkuda ning selja parem pool sai ikka korraliku paugu, siis täna hommikul on väike hirm sees. Öösel magades asendit muuta oli ikka väga valus.  Pea sai ka paraja obaduse, aga siiani tundub sellega kõik veel korras olevat. Aga tegelikult tahtsin analüüsida hoopis väheke seemnekülve ja mis siis valesti läks. Iga kommentaar siin on oodatud. Otsin kohe külviraamatu üles ja heidan pilgu sisse.
Alustan siis sellest ühest kolmandikust, mis Rahmeldaja sõnul alati aia taha läheb.
Kassisaba -Veronica spicata  peaks olema kiire idaneja ja valgusidaneja, külmatöötlust ei vaja - need nõuded said täidetud. Külvasin kohe nelja sorti enda võetud seemnetest, kavatsesin põllule istutada ning jälgida, mis värvi õied seemnetest edasi antakse. Külvasin juba 04.02 ja siiani kõik potid tühjad. Suure tõenäosusega ma homme kallan turba pottidest lihtsalt välja, sest kaua sa ikka ootad. Ja ei ole mul ka sellist aega aega tahtmist, et panna see potimajandus kuhugi põõsa alla, et äkki...  Äkki kuivavad mul nad jälle tuhaks nagu alati. See katsetus läks siis aia taha.
Jaapani ängelhein Thalictrum kiusanum oli külvatud ängelheinadest ainus, kes ei suvatsenud tärgata. Külmatöötlust võib vajada kuni 60 päeva. Aga kuna teised ängelheinad tärkasid, siis loen äparduseks pigem seemnete korjamise vale aja. Ehk ei olnud seemned parimad.
Viali priimula Primula vialii - kuna minu taimel oli ainult üks õievars (see taim ka enda külvatud, pakist seemneist sain ka ühe taime), siis seemet sain korjata ainult ühelt varrelt. Ja ausalt öeldes juba need seemned tundusid mulle välimuselt kuidagi veidrad. Ehk ma panin siin ka mööda ja külvasin hoopiski mitte idanevat mudru, mine sa tea. Tegin nii sügis-, kui kevadkülvi katsetuseks. Ebaõnnestunud paistavad olevat mõlemad.

Männilehine peekerlill Penstemon pinifolius.  Seemne korjasin sügisel ja külvasin 14.11, ei idanenud. Ostsin seemnepaki ka kevadel ja külvasin 26.02 - tärkasid 06.03, 16-seemnest 10 taimekest.
Jaapani tähtpea - Scabiosa japonica ei peaks vist külmatöötlust vajama.  Külvasin ka veebruari algul, elumärki ei ole. Seeme tundud olema korralik.
Kollane haldakell - Disporum flavens. Tõeline iludus, aga külv ei õnnestunud. Õnneks läksid küll mõned haljaspistikud. Tema külvi erisoove ma ka ei tea, külvasin sügisel enda taime seemnest, seeme oli korralik. Seda potti ehk veel ei tühjenda.

Elulõngad Clematis, looduslikud liigid. Ma ei loe siinkohal neid üles, aga kaheksat liigist tärkas kaks. Oli nii ostetud kui enda korjatud seemneid. Erinevate liikide idanemine võib võtta aastaid, seega sobib nende külvamine vist natuke rahulikuma loomuga inimesele. Suure tõenäosusega mina see ei ole ja nii pikalt ma oodata küll ei jõua ja ei viitsi. Need mõned taimed saab ka osta ja alati ei maksa imestada kalli hinna üle. Kui taimemüüja on mitu aastat seal poti kõrval seda tõusme tärkamist oodanud, siis aeg maksab ka raha.
Heleenium - neid olen ka mitu head aastat külvanud. Seemneid olnud erinevaid ja no mis ei idane ega mädane. Rohkem enam ei ürita, neid on tõenäoliselt kergem variant varrepistikuga paljundada kui oodata ja loota.
Trompetparadiisia Paradisea liliastrum - olen ka aastaid juba külvanud tulutult. Peaks sobima sügiskülv, idanemine suht madalal temperatuuril. Seemned on alati olnud ilusad, aga taime ei saa. Midagi on järelikult valesti.
Kribulill Zigadenus - õues külvab, aga potist ei sirgu miskit ka juba mitu aastat. Idanemine pidi küll aeglane olema, aga kas jälle mitu aastat, ei tea. Seda potti ka veel ei tühjenda.
Virgiinia männasmailane, ei ja veelkord ei. Ülihästi võtavad juured alla varrepistikud, aga üritan ikka ka seemnest taime saada. Ma ei kujuta ette, mis imenippi need seemned küll vajavad, sest minul ei ole sealt küll midagi tulnud.
Selline siis lühike analüüs ebaõnnestujatest. Eks siin nipet-näpet oli veel, aga need las jäävad.
Üllatusi ka muidugi. Aed-kukekannust  olen erinevate õietoonide saamiseks ikka külvanud. Sel aastal siis Seemnemaailmast. Roosa õiega kukekannuse seemneid oli pakis 4 ja tärkas 3, valge õiega tärkas 3-st 3 ja laimi värvi õiega tärkas 4-st 3. Idanemine oli ikka väga hea, oleks ometi õite värv ka õige.

Kolmelehine piiskenelas tärkas samuti väga hästi ning taimed on väga kiire kasvuga ning seega olin positiivselt üllatunud.

Kahkjad siilkübarad peaksid ometi olema kiired idanejad ja sitked sirgujad. Aga ometi minu külvid täielikult ebaõnnestunud. Kolmest külvist 0 tulemus. See on nüüd küll kui hiina ime.

Kollane tulivõhk sai ka nii katsetusena külvatud, nüüd poisid pikad, ühe suure lehega. Arvatavasti kevadel nad põllule istutama, sest esimesel aastal taime saada lootust ei tohiks olla. Kogemus täielikult puudub ja ega ei oska kohe kuskilt küsida ka.

Hosti kivirik on müstika. Esiteks juba see kribu tärkamine ja kui see kribu siis ühel hetkel neid leherosette moodustama hakkab. Kui oma silmaga ei näe, siis ega teise jutust aimu saa. Võrratult äge aeglane vaatemäng.
Arum elongatum - ma isegi ei oska sõnastada, kes seal potis sirguvad, aga palju neid on ja miskit sealt tuleb. Eks see on ka üks huvitav ootamine ja katsetamine.

Täpselt nii see kevad siis tuleb, uute avastamise ja vanade äratundmisega. Potte ja potsikuid on terve ilm täis nii linnas kui maal, õues kui toas, kasvuhoones kui saunas. Kevad on roheline!