Lehevaatamisi kokku

Neljapäev, 21. september 2017

Suvi on läbi

Kalendri järgi on sügis kohe-kohe saabumas ja suvega kohtume taas üheksa kuu pärast. Kuigi minu silmis saabus sügis juba kuu tagasi ja mõttega, et jääda. Kuigi marjad, puuviljad ja muud tarvilikud loodusannid on valmimisega nihkes, siis sügis tuleb ikka õigel ajal. Tore seejuures on see, et kalendrisuve lõpul ei külastanud meid öökülmad. Seega on hostade lehed veel triksis-traksis ning istutusalad on nauditavad igast küljest.
Tööd on aias veel kuhjaga ja mitme kuhjaga. Murule ju meeldib niiskus ja selline ühtlane õhusoojus. Kasvab nii, et kuulda on lausa. Eilne õhtupoolik oli nii enam-vähem, sain päris palju aias niidetud. Sügisel meeldib mul niita väikese muruniitjaga ja seda põhjusel, et niide jääb ilus roheline. Kuna traktor meil ei multši, siis tema väljutab ainult niite ja kõik langenud lehed laias kaares. Muru seisukohalt ei ole muidugi sügisene multš talle kasulik, aga jõuad sa kõike reeglite järgi teha.
Viimane korrastus sai tehtud ka müügiplatsil. Kuigi ostjaid on veel mõned üksikud, tegin siiski veel nädalaks kõik korda. Lage jäi. Kuidagi eriti lage ja tühi ja kõle.



Eelmisel nädalal poetasin esimest korda ka taimepottidesse sügisväetist. Ehk on abiks ka potis talvitujatele. Sel sügisel viin jäägid kasvuhoonesse. See kevadine sulamine ja jäätumine, mis kordus sel hooajal umbes kuu aega järjest, ei mõjunud potis talvitunud taimedele kuigi positiivselt. Kasvuhoones on nad vähemalt selle detsembris ladiseva vihma eest kaitstud. Üks hea sõber just soovitas, et vii talvel külmaga neile lund peale. Selle reha otsa olen ma ka astunud. Täpselt sama rida, lumi sulab, külmub, jäätub, sulab ja kõik aina kordub. Kordi kergem on kuhi loore kasvuhoonesse sügisel valmis panna ja kui külm tuleb, siis tekid peale. Kuna kliima soojenemine tähendab meil just talve soojenemist, siis see jõuluvihm, mis potis juuri mädandab, on täiesti tõenäoline. 
Mõni taimeke oli jäänud oma liigist üksikult ja õnnetult platsile. Need istutan tuleval päikeselisel nädalavahetusel ise maha.  Näiteks kribulilli ja ussikeeljaid prohvetililli võib ju aias rohkem olla.
Õitsejaid on veel kuhjaga. Pilte ei ole mul küll aega teha olnud, aga näiteks habe-peekerlill on küll üks imeliselt kena peekerlill. Õitseb pikalt ja värviliselt nii peenras kui potis.


Pottides on õide puhkenud pisiputked, mõned siberlased ja veel üht-teist. Just sellised, kes lasevad juba teist ringi.

Pilt ei ole küll parim, tehtud õhtul hämaras. Aga kõige rohkem paistab praegu punast. Pihlakad, kukerpuu, sarapuu, kikkapuu, hortensiad.  Punase võidukäik.
Linde on jäänud vähemaks, just laululinde. Väike-lehelind laulab küll ennast unustavalt. Mänsak kisab ja lisaks on sarapuu otsast kõik pähklid suutnud minema vedada. Täna teda aias kuulda ei olnud ja põhjus selgus ka õhtul - pähklisaak kõik minema veetud.
Loodan nüüd kolm korralikku aiapäeva teha. Ilma lubab meeldivat ja toimetamist küllaga.


Laupäev, 16. september 2017

Eilne padusadu...

... oli nii tugev, et tekkis juba kartus, et see Mulgimaa nurgake uhutakse maapinnalt. Alla sadanud kogus oli meeletu. Sadu oli nii tugev, et nähtavus oli täiesti olematu. Sekka natuke päikest, vikerkaared ja kõik kordus. Lisaks mugis vanapagan veel silku ka. Õnneks on meil selline hea pinnas, mis ei jää lirtsuma ja vesi kaob kiirelt. Ühtlasi oli see üle hulga aja selline päev, mil aias ei saanud liigutatud lillegi. Selle nädala plaan oli mul selline, et igal hommikul koon ühe vaiba ja õhtul korrastan ühe istutusala. Eilne päev oli täielikult seatud reeglite eiramine.
Käsitööga ei ole ma ka kunagi sügisel nii vara alustanud, aga sel aastal tuli sügis siiski nii vara, et jääda. Ja kuidagi tüdimus tekkis ka juba sest upakil asendist aias. Aga eks see upakil olemise tulemus on ka hea, mingit umbrohu invasiooni ei tähelda ma kuskil. Olen vaikselt pealseid lõiganud, servanud, seemneid korjanud ja muud sügistööd lisaks. Külvanud olen ka.

Külvasin kahtlase karukella kohe peale seemnete valmimist ja tärkas 100%. Ühe külvipoti pikeerisin, teise jätsin puutumata. Teada on, et sellisele kraamile erilist müügiturgu loota ei ole. Selles suhtes oli Aavikuemandal alati õigus - suur, punane ja kollane müüvad. Ehk paarkümmend sellist võõrama nimega karukella ostetakse aasta jooksul ja see on kõik. Lagodehhi pojengi ja trillium cernuumi külvasin. Siis külvas mul see teadmata stepirohi end nii vahvalt, et muruplats oli kõik hõljuvaid sabasid täis ja kõik olid otsapidi maasse surunud ennast. Käisin ja korjasin murust neid sabadikke ja kogusin nad külvipottidesse. Kuidas nad sinna murukamarasse suutsid end kõik sisse naaskeldada, on lausa ime.

Kartul on üleval ja keldris. Maasikasaak oli kesine. Vaarikatega üldse kehvasti - metsikud vaarikad kuivasid ja 'Polka' sel aastal nii hiline, et oleme saanud esimese pool liitrit marju alles. Punase sõstra põõsaid on meil selgelt liiga palju, pooled marjad jäid põõsaste otsa. Õunu jagub kuhjaga, sai mahla tehtud ja kraavi läheb kärude viisi. Soolaube on palju-palju keedetud. Herned taas ussitanud. Isegi mõned ploomid olen sel aastal saanud ja kreegipuu on sinine. Tomateid on külluses, chillisid ka piisavalt. Midagi ikka on, vähemalt nälga ei jää. No muidu ei ole vist mõtet ka aeda pidada, kui midagi põske pista ei ole. Või nojah, kui just aed-päevaliiliaid ja kressiõisi ei taha krõbistada.
Õnneks ei ole veel öist külma teinud ja selles suhtes on aed ilus. Igasugu kübarad, heleeniumid ja hortensiad domineerivad. Ilmatu ilusad nad kõik. Isegi kukekannused panevad teist ringi õitsemist. Vaadata on vaatamata sügisele nii palju.








Külvatud mägimänd, kes hoiab vapralt valgeid okkatippe. Kaks aastat on nii olnud.


Peterselli panen järgmisel aastal lillepeenrasse.