Soojad ja päikest täis sügispäevad on võimaldanud aias palju ära teha. Nii nagu plaani võtsin, nii ka jõudsin. Eilsega sai kõik enam-vähem korda ja aed võib oma elu elada. Selge see, et eks nii üht koma teist leiab alati, mida teha. Mõni taim vajab talvekatet, mõni niiskuskatet jne. Aga sellega on veel aega. Pealsed said suures osas kõik lõigatud, endal kevadel kergem. Teod kurjamid on ju puhmastesse end magama sättinud. Rohitud sai ka kõik, aga kui tuleb soe talv, siis sel umbrohul on tavaks ka talvel kasvada. Vaadates täna aknast välja, siis õigel ajal jõudsin valmis. Täna on hall ja märg ja aeda ei kutsugi.
Pojengid said ka lõigatud, mis vaja. Tulemasin oli mul abiks ja kuna olen neid pojenge päris palju istutada jõudnud, siis see terade põletamine võttis selle töö juures kõige rohkem aega. Ja siiis mul meenus, et nii kaua kui mina mäletan, vedasid nii mu vanaema kui ka ema vanasti pojengidele sügisel kõdusõnniku peale. Miks sügisel? Ehk sp, et siis nad on ka multšitud ja kevadel saavad kohe oma väetisedoosi. Tänapäeval ma ei ole sellist soovitust juhtunud kuulma, aga paljudel seda kõdusõnnikutki on. No meil veel õnneks on ja selle töö ma plaanin ka ette veel võtta. Kui see vanasti pojengidele meeldis, siis miks ta tänapäeval ei peaks meeldima.
Tegin eile veel mõned pildid. Muruniidukiga sai ka eile viimased ringid tehtud. Vaja veel niiduk ära puhastada ja talveunne panna.
Põllumaa sai ka korda ja mõned tegelased sinna talvituma pandud. Näiteks aed-päevaliiliad ei taha potis hästi talvituda, põllus jäävad paremini ellu.
Minu madal sügisaster jõuab sel aastal usinalt õitseda.
Kasvuhoones sügis algusjärgus.
Keegi elukas arvas, et mis sest kaselehisest kellukast sul vaja on, parem teen endale uru.
Roosid õitsevad veel täiega.
Täna plaaningi telgede taha istuda. Nimelt sai Jõgeva mööblitehasest toodud terve järelhaagise koorem tumedates toonides vaibamaterjali. Kuna mul on just musta värvi vaibamaterjaliga alati kitsas olnud, siis sel aastal saan tumedaid vaipu ka kududa.