Lehevaatamisi kokku

Neljapäev, 30. juuli 2015

Päeva märksõna - seakatk on väga lähedal

Ei puutu küll otseselt aiatemaatikasse, aga paraku siinsamas ta on. Esimesena avastati seakatk Paugo talust, talu peremees siis minu klassivend. Kohutav. Paari kilomeetri kaugusel sest talust on mu ema sünnikodu, kus mu onutütargi sigu kasvatab. Surm ainult hiilib ümber nurga. Kui ma laps olin, siis olid meil sead suvitamas maja taga neile ehitatud aias. Me tädipojaga üritasime veel sigadega ratsutada. Huvitav, et siis seda katku ei olnud. Ja prognoosi kohaselt kulub sellega võitlemisele 15-20 aastat. Jummala õnn, et meil enam sigu ei peeta. Metssead on aastaid juba ümber aia luusinud. Isegi päise päeva ajal on mõni hull siga mööda heinamaad ringi kihutanud.

Kohustuslik teema on ilm - mulle see suvi meeldib. Ma ei ole juba aastaid mingi rannas peesitaja olnud, seega selline +20...+25 on mulle sobiv. Saab normaalselt aias toimetada, ilma et nägu leemendaks. Taimedele ka meeldib, Ja paistab, et istutatakse palju. Eelmisel nädalal tekkis juba tunne, et platsile ei jää ühtegi potti enam. Koormatega läks taimi välja. Õnneks on põllus palju varusid olemas ja järgmiseks nädalaks peaks kõik jälle joone peale saama. Parim istutusaeg ju ka alles algamas.


Nüüd siis ka kahe blogimise vahele jäänud ajast, mis minu puhul suvel venib ikkagi pikaks. Õhtud kaovad ka nii ruttu käest ja mõte ka alati ei tööta. Ja paar head raamatut ka jälle pooleli, need võtavad oma aja. Õnneks teleka vaatamisest olen end aastaga täielikult võõrutanud, muidu ei oleks vist üldse enam aega.
Need kaks nädalat ongi möödunud järgmise päevaplaani alusel - enda aia korrastamine, platsi korrastamine ja kastmine, potistamine, müügitöö, külaliste vastuvõtt. Ühel nädalavahetusel Hiiumaal, teisel Türil, kolmandal Kosel. See nädalavahetus Keila, järgmisel Narva.
Siin pildil siis see imelikku koledat värvi aed-kukekannus, mille platsilt leidsin. Ühe panin endale ja teise, ei mäleta kellele. Kes tellis, tehku häält, panen potti nimesildi juurde. Ja muide, pildil ta nii kole ei olegi.

Järgmisena üks sorditu tricyrtis. Mulle nad nii nii meeldivad, minu meelest need õied on taevalikud. 'Lightning Strike' andis mul kahjuks otsad. Kui kellelgi juhtub üle olema, siis võiks kokkutulekule mulle tuua. Igatahes olen huviline.

Toonekurgedest ei saa ma üle ega ümber. Kuigi meil ju kurepesa enam ei ole, ei ole isegi mitte posti, siis kurgedest meil sel suvel puudust ei ole. Kaks kurge ööbivad kevadest saati erinevate postide otsas ja neid heinamaal rändajaid on sel aastal ikka väga massiliselt.

Küll mitte taotluslikult, aga kuidagi on läinud nii, et juuli värv on meil kollane. Kuidagi palju on sattunud ühel ajal õitsevaid kollaseid taimi ühte istutusalasse. Ongi rohkem päikest väljas :)

Üle-eelmisel sügisel Maximast ostetud 2€ liiliasibulad on end täiega õigustanud. Selle raha eest on ilu olnud küllaga. Ja täitsa sama näoga õied paistavad, mis pakenditel. Imede ime!




Korilus on ka täies hoos. Igasugu seemned kuivavad, drüüasi külv juba tärkas. Samuti kuivavad pune, meliss, piparmünt jne. Teed meil külma ajaga ikka kulub. Mõned klõpsud maitsetaimede põllult.



Punase õiega lupiin. Jällegi leid müügiplatsilt. Seemnekülv just sp nii põnev ongi, et tuleb igasugu üllatusi. Ta ei tohiks olla ka segi tolmelnud, sest mu omad lupiinid õitsesid tunduvalt varem. Tuleb temalt seemned kokku korjata.

Mandzuuria elulõnga näitan vist küll igal aastal, aga ta on ka iludus. Ja milline lõhn!

Mõnda taime kohe on palju. Suurt tähtputke isegi liiga palju, aga õitsemise ajal ei raatsi ka rappida. Kuigi juba varjutab naabreid.

Paaril viimasel päeval on ka meile mõni sagar vihma jagunud. Kogus ei ole küll märkimist väärt, aga midagi ikka. Samas täna kaevates on meil maa ikka kuiv. Viljandis on see-eest kaks päeva juba padukat tulnud. Neil lühikestel vihmahetkedel on lehtla ikka üks ütlemata mõnus varjupaik.

Nüüd vajan küll abi. Eelmisel aastal kokukal hamsterdatud taim, ilma sildi ja igasugu infota. Kes tõi ja kelle tõi?

Sidrunmonarda on ka selline huvitav, natuke nagu erinev teistest. Kahju ainult, et ta meil ei talvitu. Teed ei ole ma ka temast kunagi teinud, peaks ikka vist proovima. 

Oma pisikesele sõnajalakasvatusele panin täna multši peale. Tulemusega ise vähemalt rahul, palju parem kui paljas muld. Loodan, et sõnajalalised arvavad sama.






Täna sai siis multši jälle veetud. Puid põõsaid oleks nüüd juurde vaja, aga neid saab alati ka hiljem istutada. Vähemalt on suur töö tehtud. Ja tõenäoliselt teen ühe ala veel nii. Istutan küll kevadel, see ala jääb ka maja taha, Las olla lihtsalt üks pruun ala siis. Ja istutan lihtsalt sp, et aknast oleks midagi vaadata. Ja kui juba mingigi ettevalmistus tehtud, siis hakkab ikka liikuma.

Tänane päev oleks peaaegu lõppenud mul infarktiga. Ime, et mööda läks. Asi järgmine - otsustasin taga aias üht dzunglit korrastada. Ronisin siis sinna taimede vahele, lõikasin kurekella pealsed ära ja miskipärast mõtlesin, et kobestan natuke istutuskühvliga. Ja siis....hakkas midagi sealt mulla seest välja tulema. Tundus tohutu suur ja jube ja kole. Oi ma siis sõna otseses mõttes röökisin ja jooksin elu eest. Mu elu kiiremad 100meetrit maja ette. Naabrimees oli meil, küsis, et mis sul seal juhtus. Rääkisin loo ära, et tuli maa seest, mingi loom, jube. Kas suur? Väga suur. Läksime siis koos aeda ja seal ta istus, keset lillepeenart ja jõllitas meid. Oli nagu natuke väiksemaks ainult jäänud. Kohutavalt suur ja kole kärnkonn. Kui naabrimees ta kätte võttis, siis ta kallas vaesekese uriiniga üle. Ja ausalt, see uriini kogus oli muljetavaldav. Ei tea, kas selle konna sisse üldse miskit peale uriini mahtus. Igatahes sinna peenra otsa ma täna enam igaks juhuks ei läinud. Ja homme võtan ikka pika varrega aiatööriistad. Õnnetuspaik on siis siin.

Sellised tegemised toimetused siis. Nüüd natuke kokkutulekust. Mul nimelt plaanis ka üks väike töö, muidugi kui ilm lubab. Panen siia ühest istutusalast paar pilti. Üks serv on helmikud ja kõrval igatsugu kribu-krabu. Kui selle kribu istutasin, siis ei osanud aimata, et neid sibullilli seal nii palju all on. Helmikud ma jätaks, aga kribu tuleb kõik välja võtta, sibulad alt välja kaevata ja siis kribu tagasi. Istutusala tuleb arvatavasti ka laiendada ja kive juurde transportida. Minul selge nägemus puudub. See peaks tekkima ühise mõttetöö ja teostusena. Et tekiks üks eriliselt ilus kohake. Selline plaan siis.

























Kolmapäev, 15. juuli 2015

Juuli keskpaik käes kui naksti

Juuli keskpaik käes, vihma nüüd sadanud piisavalt ja kõik on jõudnud sirguda ja virguda. Isegi kartulid otsustasid kasvama hakata. Siiani raiskasid jõudu vist õitsemisele ega viitsinud mugulaid kasvatada. Õnneks nüüd on paisuma hakanud. Arukas oleks vist tõesti õied ära näpistada, et suunata energia kohe mugulale, aga no kuskohast sa võtad selle KESSE, kes viitsib või kel on aega ülearu.
Eelmises postituses jäi juuni lõpu Tartu reis vist sisse panemata. Alustasime Jardinist, tasakaalukalt, üks hosta. Edasi RMK, seal olid juba ostud suuremad, okast ja lehte jne. Seejärel Juhani, tühjalt ju ei tule. Ikka üks ebajasmiin ja villane lodjapuu 'Aureum'.


 Põhilisse ostukohta, Järvseljale, maabusime pool tundi enne sulgemist. Aga õnneks on maamunal olemas Kaie, kellega sai ikka korralikult ringi tuustitud. Täpselt nii palju, kui auto mahutas, laadisime peale. Ja see, mis ei mahtunud peale, saabus meile sel esmaspäeval järgi. Oh seda õnne ja rõõmu.



Edasi põrutasime Tagatalu pere juurde. Oh sa pühade müristus, küll sel Rahmeldajal ikka seda manti on. Järgmine kord peaks minema hommikul ja olema kohe õhtuni, siis saaks asjast sotti. Ja milline võrratu külmsupp veel letile kanti! Pole enne elus nii head kraami saanud.
Noja enne ööd jõudsime veel Muhedike juurde. Hea et pererahvas meid ikka ära jõudis oodata. Ja vaatamist seal jagus. Kõikide aiad on ju nii-nii suured ja liigirohked. Ajast tuli puudus nagu alati.

Õitsemisega alustas meil amuuri sirel. Ostetud 2008, nii pikalt ootasin. Ära tasus, imelised õisikud ja milline lõhn.

Esimesed tiivasirutused tegid pääsukesed. Ohtu ei osata veel karta, seisin rõdul neil täitsa kõrval.

Mitu aastat varjusurmas olnud kibuvits otsustas ka õide puhkeda. Ilus on, aga kole okkaline. Kusjuures jänes ei arva okkast miskit, krõmpsutas talvel hoolega.

Sikkudel-sokkudel ei paista ka süüa jaguvat. On otsustanud minu kontpuud rüüstata. On segased.

Eelmisel aastal kokkutulekul hangitud soo-iiris näitab õit. Ilus, nii ilus!!!

Vist üle-eelmisel aastal külvasin viali priimulat ja nalja kah, üks tärkas. Olin ta juba unustanud, kui ühel päeval... Selline ta sai.

Kare deutsia on sel suvel võimas. Täpselt nagu värdforsüütiad, talv sobis neile. Õisi jagub tipuni, mida minul enne olnud ei ole.

Eelmisel nädalal sai ka pealinnas ring käidud. Hansaplandist ei leidnud ma midagi. Või noh, oleks vist leidnud, aga hinnaklass seal nii karmivõitu. Oli üldse selline imelik hommik seal. Avamise ajaks olime kohal ja kui ma siis kassa poole siirdusin, toimus enne kassasid müüjate koosolek. Ja me olime sunnitud siis selle töötajate kamba vahelt läbi marssima. Oli ebameeldiv, sellised koosolekud peaks ikka enne avamist selline suur firma ära suutma korraldada.
Keskturult sain siis komplekti fokineid ka. Väljaminek tasus end ära. Isegi ema kiitis eile maa ja taevani. Täpselt, mida rohkem kõplad, seda rohkem ta headust hinnata oskad.

Habe-peekerlille õite värvus on fantastiline. Puhas, selge, ehe. Pildil nii kena ei olegi.

Vaatamata helgele talvele sai harilik amorfa ka sel talvel tugevaid külmakahjustusi. Kevadel sai ikka väga tugeva tagasilõikuse osaliseks. Aga omamoodi põnev on ta õitsemise ajal siiski.

Nüüd küsimus laiale ringile. Nimelt on mul õnn omada paari tuvastamata siniseõielist elulõnga. Aga kes nad on, täpselt ei tea. Kes teab, võiks aidata.


Eile oli meil suurem seemnete tagavara korilus. Kõik kenasti kuivama sätitud ja märkmed tehtud jne. Täna külvan drüüasi ja pärsia karukella. Huvitav fakt on siinkohal see, et drüüasi seeme vajab idanemiseks mükoriisat. Seega tuleb külvile lisada tema kasvukohast võetud pinnast. Tänane ja homne peaks ideaalis mööduma potistamise ja istutamise tähe all. Kuigi selleks, et ma miskit istutada saaks, pean tõenäoliselt enne miskit välja kaevama. Igasugu enesekukutajad sõidavad küll minema. Üks neist on vist kurekatel, mis oma peente varte ja suure õiemassi tõttu armastab pikutada. Samas, ehk peaks ta tõesti kuskile väga vaesele pinnasele manööverdama, sest iseenesest on ta ju kenake. Teine kahtlane on ahtalehine punanupp 'Alba'. Nupud praegu kui määrdunud tolmulapid ja pikali kui... Vaatame, mõtleme. Istutusaega ju veel pikalt ootamas.













Pühapäev, 5. juuli 2015

Mõnus soojus jõudis ka Eestimaale

Pidev torin kostis siiani kõikjalt, suve ei ole, sooja ei ole, tuul on külm jne. Nüüd siis on õnn sooja näol kohal ja peaks kõik õnnelikud olema, aga jällegi kuulda nurinat, et palav pidavat olema. Tegelikult ei ole viga midagi. Külmaga võib ju paksult riide toppida ja soojaga jahedas istuda või merevees liguneda. Valik on igal vaba, vähemalt täna.
Aeg jaanidest siiani on möödunud nii kiirelt, et ei ole jällegi rida kirjutatud. Ja paljut siis enam meeleski on. Õnneks on tänapäeva fotod korrektselt kuupäevade järgi reas, nii on mugav meenutada.

25.06 avanes esimene kollane tulivõhk, mida ei lootnudki enam näha. Hankisin neid tegelikult kohe hulgim ja täispäikeses kuivas kasvukohas, lahjas pinnases on nad sel aastal kõige võimsamad. Olen neid tippinud nelja erinevasse kohta ja kõikjal ongi erineva suurusega.

Eelmisel aastal lätlaselt ostetud musani abeelia talvitus kenasti, vaatamata isegi sellele, et ma ta sügisel katki astusin. No talve muidugi ei olnud ka, aga ikkagi.


Kohustuslik pilt iiristega, sorte ei ole.


Suure tõenäosusega mätaspäevaliilia. Mulle meeldib.

Näärmekas vaak garneeringuga.

Pisike tiik, millesse on lisatud seda niinimetatud loodussõbralikku sinist vedelikku, mis takistab UV-kiirguse pääsemist vette, seega vetikate masstootmist. Pidi nii floorale kui faunale ohutu olema. Siiani olen rahul, vetikat tõesti ei ole. Enne ei jõudnud ära riisuda.

Tiina-Mari päritolu aniisi-hiidiisop talvitus ka kenasti ja näitab käredat kollast.

26.juunil korjasime esimese suurema koguse maasikaid. Suured kui kanamunad.



Laiuv peekerlill on tegelikkuses ilusama värviga kui pildil. Täitsa sümpaatne.

Rosolje.

29.06 avanes esimene õis... nimi ei tule...

Aas-kurereha 'Dark Reiter' värvid sobivad ülihästi.

Panin sibulaid kaminasimsile pottidesse. Muidu pole miskit ju kasta.

29.06 domineeris lilla värv.




Päike lööb taimed särama ja tekitab varje. Mõnusad õhtused jalutuskäigud.

Pisikellukas 'Alba' on puhas valge.

Nii lõppes mul juunikuine fotoseeria. Juulikuust mõnel teisel päeval.