Lehevaatamisi kokku

reede, 12. aprill 2019

Aprilli keskpaik

Aprillist on kohe pool läbi saamas ja ilmad on meil nagu igal kevadel. On sooja ja külma, vihma ja päikest, sekka lund ja rahet. Täpselt nii nagu igal aastal, mitte midagi uut. Kuigi paar viimast päeva on olnud ikka vägagi külmad. Eile öösel langes külmakraad -4,4 peale. Maapind sulab alles lõunaks, varjulistes kohtades ei sulagi. Loodus on hetkeks seisatanud ja uue sooja ootuses.
Sel aastal murdsin küll endale antud lubadust, et enne maikuud ühtegi istutusala ei kobesta. Kuna ilmad olid ju vahepeal juba nii soojad ja mõnusad, siis mina ei suutnud vastu panna. Kogu aiale ei ole suutnud küll ringi veel peale teha, aga palju ei ole ka jäänud.

Mõned sibulikud on juba oma kevadteatri lõpetanud ja mõned alles alustavad.




Danfordi iirised on küll väga pika õitseajaga. Nüüd hakkavad vaikselt hääbuma.



Võrkiiriseid on igat masti :)




Sellised augud on igapäevane nähtus. Ainult et kedagi ei ole ma sealt sisse ega ka välja kunagi liikumas näinud, ometi augud aina tekivad.



Kolmiklilled on varsti puhkemas, sel kevadel paistavad kõik nad väga hea tervise juures olevat.



Suurem osa lumeroosidest on õied juba avanud, aga üks roheliseõieline nimetu alles nuputab.



Siin on üks selle kevade murekoht. Need kolm ebajasmiini 'Compactus' olid nii meeletult laienenud, et esialgne plaan oli nad välja juurida. Aga kuna ajapuudus on kogu aeg kui sabarakk, siis otsustasin täna nende mõõtmeid lihtsalt vähendada. Kõik oksad, mis maad puudutavad, olid juured alla võtnud ning moodustanud uue põõsakese vana põõsa alla. Ja just nii nemad laienevad. Õnneks tulid need noored põõsad  mullast kergelt välja ja seega sain põõsaste ümbermõõdud tunduvalt väiksemaks. Kõige suuremat lisaks pügasin natuke. Eks see oma lohakus ole, et ma ei ole viitsinud igal kevadel põõsa alust korralikult puhastada. Tegelikult oleks nad väga head hekitaimed, piirata on vaja ainult laiust, väga kõrgeks nad ei kasva. Samuti on põõsad väga tihedad. Juurimine jääb ära ja ruumi jätkub ka naabritele.



Minu lookleval forsüütial, vanust ehk 10 aastat, on kõrgust meeter. Igal kevadel on ta tippudeni õites, ka sel aastal on õiepungi rikkalikult. Ka temal võtab iga maapinda puudutav oks juured alla. Sügisel sai need juurdunud oksad kõik välja sikutatud ja nüüd on ta jälle põõsa kujuga. 




Kivirikud alustamas.





Igihaljas kevadik.




Üks kahtlane sibulik, mille päritolu ma ei mäleta. Kas mõni Aaluja oskab temast midagi rääkida? Keegi teist ta mulle andnud peab olema :)



Eelmisel aastal alustatud lehtla põranda uuendamine lõppes sellega, et said ka uued seinad ja kevadel ka uus katus. Jäänud on veel ümbruse korrastus ja uued diivanid peaksin ka järgmisel nädalal kätte saama.




Aastaid tagasi ostetud katkujuur 'Nishiki-Buki'. Olen teda mitu aastat järjepidevalt välja kaevanud, sest mul ei ole tema jaoks lihtsalt ruumi. Aga tema tuleb ja õitseb ikka :)




Müügiplats on vaja homme korda teha ja sildid juurde panna. Suur osa taimi on juba paar nädalat õues olnud. Kasvuhoonet ei ole sel kevadel kütnud ja plaanis ei ole ka. Seni on kõik hästi toiminud. Ei ole ka öösel miskit katnud.




Selle kevade töö on alles aluste peal ootamas. Lõpuks saab väravast majani korraliku tallaaluse.


Taimed sirguvad kasvuhoones vaatamata öistele külmakraadidele. Vintsked tegelased kõik 



esmaspäev, 1. aprill 2019

1.aprill, ninaprill

Aprillis on ikka aiatöödega algust tehtud, täna ju karjalaskepäev isegi. Sel kevadel sai alustatud küll natuke varem, aga ilmad on siiski aprillile kohased. Täna oli 8 soojakraadi, aga kõle tuul ei lase soojusel võimu võtta. Isegi sõrmed kipuvad selle jaheda tuulega külmetama.
Päevad mööduvad kevadele kohaselt ülihelikiirusel. Nii on see alati olnud ja nii ta vist jääb elu lõpuni. Hommikust saab märkamatult õhtu, teha nagu eriti miskit ei jõuagi.

Keldri otsas kaevasin istutusala laiemaks ja tõstsin natuke ka pinnast. Ülevalt vasakult nurgast sai välja juuritud tuhkurenelas 'Grefsheim' Oli sellel alles juurestik. Põõsas oli vana, ehk 12 aastat ja tema eluiga sai lihtsalt otsa. Asemele panin kaks Iirisesõbralt saadud tammelehist hortensiat. Esimese talve olid nad pottidega kasvukas, eelmise talve põllus lagedal. Turvast sügisel kallasin neile natuke pähe. Elus paistis olema nii liik kui sort 'Pee Wee'.



Täna said potti kollased emajuured. Taimedel on 6.kevad ja võimsad on nad küll. Kui sa 6 aastat oled taimekest kasvatanud, siis mis hinnaga teda müüd? 8€ tundub müüjale vähe, aga ostjale palju. Samas on paljudel juba 7 õievart tulemas. 25 taime jätsin  põldu järgmist kevadet ootama.
 



Püramiidtammedest tegin ka valiku. Kes ikka sirgem ja sihvakas, sai potti, ülejäänud läksid lõkkesse. Neid peaks varakult millegagi pritsima, aga kesse mäletab, millega.




Fritillaria 'Early Romance' on väga jõulise tulemisega. Milda kingitus. Paljuneda, paistab, talle ei meeldi. Juba mitu aastat üks taim, aga see-eest väga ilus taim. 



Aalujad, potistasin teie soovitud okkalised ära. Andke mulle teada, kes kuidas kätte saab. Kevadel oleks hea ära istutada. Panin lihtsalt turbaga potti. Endale sain mägimändidele ja mustadele kuuskedel lisaks fraseri nulud ja kuriili lehise. Tagatalu prowwa saadetud käbidest kasvatatud okkalised kõik. Mitu aastat need mul kasvasid, ei mäletagi enam. Ja muidugi sain endale ka kirju mägimänni. Okka tipud on siiani kollakad.




Sammal on nii ilus roheline ja pehme. Aastatega hakkab järjest rohkem sümpatiseerima.




Danfordi iirised.



Dalmaatsia krookused




Sulelised on kevade üle õnnelikud.



Kolmiklilled uudistavad varakult maailma.



Kevadmaguna jõuline tulemine. Lisaks liigile 'Multiplex' ja 'Star' startimas. Sel kevadel on mul oodata ka Milda kingitud roosaõielist kevadmagunat. Ninad juba väljas.



Kasvukast olen juba paljud müügiplatsile tarinud, aga kuhjas täis on ta ikka veel. Kõike ei taha nagu viia ka veel, aga olud sunnivad tagant.




Alpi tulikad ise kui nääpsud, aga õienuppe kõik taimed täis.




Ameerika kullerkupp lõi ka kasvukas õied juba lahti.



Värve juba nagu on.






Kaevasin peenra tagumise serva sirgeks. Suvel sealtpoolt eriti ei vaata ja serv oli täitsa sinkadi-vonkadi. Keerasin kamara tagurpidi, paar päeva taheneb, siis saputan mullast puhtaks ja valmis.



Et igihaljas kevadik nii tugevalt lõhnab, ei oleks elus osanud arvata. Kui see kribu kivilas õitseb, siis seda lõhna minu nina küll ei ole tundnud. Praegu kui kasvukas suur õitsemine täies hoos, siis uksest sisse astudes lööb ninna meeldivalt magus aroom. Ja üllatavalt tugev kusjuures.



Need pikeeritud kribulad on kaheaastased valge upsujuure noortaimed. Taivi saatis mulle seemned. Esimesel aastal ma neid ei pikeerinud, talvitusid mitmekesi ühes potis. Sel kevadel said pikeeritud. Ja kunas neist lille moodi taimed kasvavad, jumal seda teab. Ühe korra elus teed selle tralli läbi, ega rohkem küll ei viitsi.


Ja lõpuks kirinõgesed. Milda sügisel jagatud taimede järeltulijad.



Sel nädalal jälle vihma ei luba. Tea, kas algab juba põuaperiood? Elame päev korraga.

esmaspäev, 25. märts 2019

Tuul on tegija

Sel kevadel on kõik päevad sellise tugeva tuulega, et päikest ja soojust nagu nautida ei saagi. Ja ega seda päikest just palju ei ole näha ka. Täna hommikul oli ta veel pilve tagant piilumas, aga õhtuks oli ta taas kadunud. Vihma on meil vähe tulnud. Sellist udutamist on pidevalt, aga sadu kui sellist ei ole olnud. Lühidalt - korralikku vihma oleks väga vaja.

Aed on põhimõtteliselt hallikaspruun, rohelist helki annab hetkel sammal. Ei ole vaja seda sammalt alati tõrjuda, kevadel annab vähemalt värvi aiale. Õienuppe avaneb iga päevaga aina enam. Sibulikud on just need, kes kevadel rõõmu teevad. Kuigi väikeseks miinuseks pean ma nende lühikest õitsemisaega. Ja ka seda, et nende pealsed kaovad ju nii ruttu ja siis nad ongi aasta aega põhimõtteliselt kadunud asjade nimekirjas. Aga ilma nendeta ka elu ei ole. Eelmisel aastal sai uusi sibulaid hulgi hangitud ja maha sokutatud, nüüd paistab neid ninasid igalt poolt tulemas. Laukusid sai vist kõige rohkem maha susatud. Allpool kõige varajasemad krookustest - dalmaatsia krookused.


Igihaljas kevadik on ka üks varane päikene. Tema sobib tõenäoliselt kõige paremini kasvama kuivmüüril, sest vett ta ei armasta. Paraku ei ole meie kuivmüür ka just kuiv, sest näiteks üks hõbe-teeleht oli talvega seal täitsa ära mädanenud. Siinkohal ka aedniku laiskus, oleks pidanud talveks tüki eterniiti peale panema, aga ei viitsinud ju. Talvine katmine oli mul sel talvel üldse pea olematu. Multšisin küll - uued pojengid (ca 20tk), tammelehised ja suurelehise hortensia, roosid ja kogu lugu. Rododele sai varjutuskangas ümber ja oligi kogu katmine. Varjutamiseks varutud kuuseoksad on siiani kuuris hunnikus, ootavad lõkkepäeva. Lõket ei saa aga enne teha, kui tuuled taanduvad.

Märtsikellukesi on meil see ainuke punt.

Aia taga olev suur istutusala on veel ainuke, millest ma ei ole jõudnud üle käia. Mingit sonkimist ma mullas varakult ei alusta, sellega olen elus omad vitsad saanud. Mida varem songima hakata, seda kiiremini need seemneumbrohud ninad välja pistavad. Ja kevadel on ju muud ka teha, kui rohida. Olen lihtsalt lõiganud veel mõned sügisel lõikamata jäänud pealsed ja muruluuaga prahi ära tõmmanud. Muidugi peab selle muruluuaga väga ettevaatlikult ringi käima, sest sibulike ninasid ei saa ometi vigastada. Praegu on just hea aeg vaadata kriitilise pilguga üle kõik peenraservad, mida vaja korrigeerida oleks. Kõik nurgad ja jõnksud kraabivad eriti silma.

Amuuri adoonis juba õitseb.

Maa on sula mis sula, kuigi kui siin öösel on külmetanud, siis sulab maapind alles peale lõunat. Meil sai ginnala vahtra känd ja salix sepulcralise känd välja juuritud ja oli sula küll. Sellest leinaremmelgast veel nii palju, et ta on imekena puu, aga meie aias tema kasvatamine siiski ei ole õnnestunud. Olen katsetanud kuue puuga ja mitte ühtegi ei ole enam. Kasvukohad on olnud täiesti erinevad, aga vastu nad ei pea. Ühel hetkel otsustavad kuivada ja kogu lugu. Rohkem ma enam ei viitsi maurata nendega.
Kevad ei olegi sel aastal nii varajane nagu mulle näis. Vaatasin just 2012.aasta märtsi blogipostitust ja seis oli tänasega sarnane. Saabunud olid samad rändlinnud, kes tänavu ja krookused olid isegi suuremad kui nad hetkel on. Muidugi on olnud aastaid, mil lumi on sulanud alles mai alguses, aga aastad ei olegi vennad. Kuigi tundub ikkagi väga varajane ja see tähendab ainult ühte, et hooaeg tuleb taas pikk.


Lehtlal on kevadel katuse vahetus käsil. Juba võtab ilmet.

Ja veel - leidsin ühe kahvatukollase priimula alt mingi vastiku paksu kollase ussikese. See priimula oli talvel potis ja ta mitte ei edenenud. Võtsin eile potist välja ja see paks uss oli enamiku juuri nahka pannud. Jube tegelane. Panin küll taime uude potti, aga vaevalt temast enam asja saab. Sellis asja ei ole mul varem olnud.

Reedeks lubab lausa 15 kraadi sooja, elu läheb lillelisemaks :)

kolmapäev, 20. märts 2019

Talve viimased etteasted

Taas on aeg sealmaal, et aednik kõnnib mööda aeda ja on õnnelik iga tärganud ninakese üle. Ja nii kordub see aastast aastasse, nagu oleks üks suur imede ime juhtunud. Ometi on see kevad tulnud alati samamoodi. Sel aastal siiski jah natuke vara, nii paar nädalat tundub mul olevat ajavõitu. Seda, et talve viimaseks päevaks olen suutnud pea pooles aias suurpuhastuse ära teha, ei juhtu just sageli.
Taimed nii õues kui kasvukas sirguvad juba silmnähtavalt. Isegi aed-leeklilled ehk floksid on kiirelt kasvu asunud viskama. Ja igasugu ninadest ära parem räägi.

Lumekupud on meie aias alati miskipärast hilised tulijad. Samas kui neid tulema kukub, siis jagub neid kõikjale. Täna leidsin poolkogemata ühed kupud, kes olid end kivide alla suutnud ära peita. On ikka ilusad küll :)





Lumikellukesed on sellised jalutaja tüüpi tegelased. Nemad kasvavad täpselt seal, kus neile meeldib. Kõige rohkem armastavad nad sammalt, lehekõdu ja varju vastased nad ka ei ole. Marjapõõsaste all paistab neile kohe väga meeldivat. Samuti kuuseheki põhjakülg. Istutusalades ei ole neid ühtegi. Ise nad igale poole kuidagi tekivad ja omasoodu seal ka kasvavad.




Ja nüüd siis lugu sellest, kuidas minu aju kõvaketas on vist täis saanud. Vaja oleks muist mittevajalikku infot kustutada ja prügikasti visata, sest muidu ei ole uute taimede hankimisel enam erilist jumet. Nimelt hakkasid mul juba paar päeva tagasi silma fb-postitused armeenia sügislillest 'Tivi'. Vaatasin kohe kadedusega neid pilte. Eile oma kivilas tuiates jäi silm mingitele valgetele nupsudele ja mis te arvate, mis seal kõrval sildil siis kirjas oli? 'Tivi'. Ja ei mäletanud ma ei ööd ega mütsi, et minul ka sellised iludused sirgumas on. Hiljem küll nagu koitis, et Helle ju tõi need mulle. Aga veel üleeile ei olnud mul neis halli aimugi. Või siis on aias sortiment liiga suureks läinud, et ei jõua enam kõike meeles pidada. Või ka A-tähega sakslane võib külas olla :)



Kevadised valevlilled on ka juba üsna prisked. Kui eelmisel aastal alustasid nad õitsemisega aprillis, siis sel aastal tõenäoliselt juba märtsis.



Kõrrelisi on viimane aeg tagasi lõigata, paljud on juba hoogsalt kasvuga alustanud. Palmilehiste tarnadega kipub lõikus juba hiljaks jääma. Ühe hiina siidpöörise sain eile maha lõigatud, teine suur on veel jäänud. Kuna aia tagaosa on veel piisavalt niiske, siis seal saab toimetada ehk paari päeva pärast.



Lumeroosidel lõikasin ka kolelehed maha, muidu ei ole ilu ega midagi. Ja sinilill oli meeles - eelmisel kevadel jätsin oma ilusal roosaõielisel sinilillel vanad lehed lõikamata ja siis oli ta õitsemise ajal ikka väga kole, ehk see ilu ei paistnud koleda alt eriti välja. Sel kevadel sai see töö ka tehtud. Siis saab sinililledest ka mõne korraliku pildi teha.

Põnevat ja tegusat kevadet kõigile rohenäppudele ja roheninadele!!!