Lehevaatamisi kokku

Laupäev, 20. juuni 2020

Kiire sai otsa

Täna saan väita, et kevadine kiire sai läbi. Nüüd on aega kolm-neli päeva lihtsalt olla ja nautida seda ilu, mida taimed suudavad pakkuda. Istutamist on ootamas ainult üks pott, nurk on tühjaks saanud. Nii hea ja kerge on jaanile vastu minna, kui see muru ainult nii kiiresti ei kasvaks. Pikka juttu täna ei tee, saab hetke nautida ka läbi piltide.

Enelas, vanHoutte'i 'Gold Fontain' - Spirea vanhouttei

Harilik luudpõõsas, seemnest külvatud. 



 Itoh-hübriidpojeng 'Scarlet Heaven' - Paeonia hybrida 'Scarlet Heaven'

Sõbrad Lätist ei pidanud paljuks RAF bussiga kohale kihutada.

Itoh-hübriidpojeng 'Garden Treasure' - Paeonia hybrida 'Garden Treasure'

Pojeng 'Red Red Rose'


Pojeng, Itoh-hübriidpojeng 'Scarlet Heaven' varahommikul






Ka vares armastab kiikuda

Jaapani priimulad kasvatavad korruseid






Fargesii elulõng paneb hullu


Siberi mertensia



Paari aasta pärast lööb siin juunis õide üle 50 erineva pojengi





Neljapäev, 21. mai 2020

Varblane Mati on paras terrorist

Varblasest nimega Mati kirjutasin ka eelmisel aastal. Ei ole kindel, kas on just sama lind, aga tundub küll. Kohe kui pojad pesas kooruvad, on neil meeletu isu saia järele. Mis muud Matil üle jääb, kui poodi minna ei saa. Peab majarahva käest küsima. Ja tema ülbusel ei ole enam piire. Kui enne ei saanud ukse ette pingile istuda, sest Mati oli kohe platsis - lendas nina ette lauale, pingi käetoele, katuserenni ja palus saia, tihti oli suguselts ka kaasas, siis nüüd järgneb ta ka kasvuhoonesse. Kui ikka poegadel kõht tühi, siis enne ta ei jäta, kui keegi köögist saia toob. Teised sugulased nii julged ei ole, nemad on nagu saatjad või julgestajad. Kui siis saiaga õue lähed, on kohal ka vares. Tema on väheke uje ja ootab eemal. Paar saiatükki tuleb siis kaugemale varese tarbeks visata. Aga vares on tark lind, tema kõht ei ole pidevalt tühi, tema varub rasketeks aegadeks. Üks sahver on tal metsmaguna all, sinna viiakse päris tihti seda kraami. Kes selle hiljem ära sööb, jumal seda teab. Lindude elu on päris põnev jälgida. Eriti toredad on varblaste saunapäevad. Oi seda pidu ja tralli ja sulistamist, mis siis ukse ees lindudele pandud veenõus lahti läheb. Vot see on elu!
Maikuu on olnud nii külm, et pole aru ega otsa. Talvejope olen mõnel üksikul päeval seljast ära saanud, külm mis külm. Taimede areng vindub täiega. Õnneks murelid said ilma suurte öökülmadeta ära õitseda, aga mumme oli väga vähe. Külma ilmaga on igasugu sumisejad ka uimased. Hostad on istutamata, sest lubab taas ööseks -1. Ja kuna mul on taimed olnud kasvuhoones, siis väljas külma saades on lehed kohe inetud. Seoses sellega ongi sel aastal inimesed mitmes taimemüüjas pettunud. Ostes varakult suurte lehtedega hostad, on ju selge, et need on kasvuhoonest tulnud. Aga kui müüja jätab selle pisikese detaili ainult enda teada ja klient istutab taime kohe õue, siis ongi kohe kuri karjas. Oleks ostjat teavitatud, saanuks ta oma taimi külmadel öödel kaitsta.  Kõik aiapidajad ei ole veel taimede hingeeluga kursis ja ei tule selle pealegi, et külm neile liiga võib teha.
Aiatöödega olen sel kevadel lootusetult jännis. Aega ei saa kuskilt juurde ka osta. See kodusolemise pealesunnitud aeg on pannud paljud aiaomanikud oma aeda teise pilguga vaatama ja ümbrust märkama. Väga palju kliente tuleb pika nimekirjaga, kodune eeltöö on tehtud, istutusplaanid on paigas. Kui eelnevatel aastatel on taimi ostetud ikka ühekaupa, siis sel kevadel ikka ühte liiki 3-8 taime. Huvi püsikute vastu on kasvanud massiliselt. Ja see on tegelikult väga tore. Ma usun, et eestimaalaste aiad saavad sel suvel väga õiteküllased ja uhked olema. 
Ja kuna kliente käib palju, siis selle võrra jääb aega oma aia jaoks aina vähem. On paar nurka, kuhu ma isegi veel jõudnud ei ole. Küll jõuab, sest ega selle külmaga umbrohi ka väga kiire sirguja ei ole.

Tegelikult tahtsin kirjutada mõne sõnaga lehtdekoratiivsetest taimedest. See termin on noortele aiapidajatele sageli võõras ja küsitakse, et mis see tähendab. See tähendab seda, et õis ei olegi alati taime kõige uhkem osa, vahest piisab ainult ilusatest lehtedest, õis on kas boonuseks või jääb teisejärguliseks.  Eile tegin mõned pildid püsikutest, mis ka ilma õiteta näevad väga kenad välja. Kusjuures, selliseid püsililli on ikka väga palju.

Kolmseemnik, sulgjas - Triosteum pinnatifidum


Mesiputk - Myrrhis


Kobarpea, hambuline ‘Britt Marie Crawford' -  Ligularia dentata


Epimeedium, taevalik - Epimedium macrosepalum


Laudleht – Astilboides tabularis


Upsujuur, roheline - Veratrum viride

Sellised lehtdekoratiivsed tegelased said eile pildile, aga kui palju neid veel on!  Lihtsalt vaja märgata seda lehtede ilu.
Ehk hakkab tänasest ka soojemaks minema ja püsikud saavad hoo sisse. Ega muud, kui saiatükk tasku ja õue. Hommik on paljutõotav.

Kolmapäev, 6. mai 2020

Samblast, hostadest ja kevadest

Nüüd on ta meil siis olemas, see samblakakkuja ja aeraator. Plaanis ta soetada oli, kuigi kaasarääkijaid sel teemal leidsin minimaalselt. Esimesena sain kirja ühelt healt sõbralt, sõnajalgade kasvatajalt. Tema ütles, et issand, me siin kummardame iga samblatuti ees, aga sina hakkad sammalt tõrjuma. Naljaga pooleks see öeldud oli, aga aiad ja vaated ongi erinevad. Nagu ma juba olen öelnud, ega mul sambla kui sellise vastu ju midagi ei oleks, aga kuna ta muudab muru niitmise füüsiliselt üle jõu käivaks, siis on vaja sekkuda. Lisaks on mure aia nende osadega, kuhu muru on külvatud, mitte niidetud heinamaa. Seal kipub vana valge kuivanud kulu uue kasvava muru alla vatist vaipa tekitama ja peale niitmist kumab see koledus lihtsalt läbi. Just selliste murede pärast oli vaja asuda tegutsema. Lubi ja tuhk ei toimi, see kõik on juba ära proovitud. Ei toimi ka igasugu muruväetised samblaeemaldajaga. Vot ja eile hommikul tõigi kuller meile uue tööriista. Kuigi pean mainima, et ega meil nende samblaeemaldajate valikut nagu ei olegi. Elektriliste valik on küll rikkalik, aga arvestades meie aia suurust, siis sadu meetreid ei hakka ju keegi elektrijuhet vedama. Akutoitel oli miskit valida, aga see hinnaklass tänu akude hinnale ei olnud meile sobilik. Ei leia see tööriist ju igapäevast kasutust. Vaja oli bensiinimootoriga aparaati ja nende vahel valimine ei osutunud üldsegi keeruliseks, sest valida nagu ei olnudki. Sai valitud siis see mis valida oli ja kohale tema jõudis. Alustuseks võttis aparaadi kokkupanek juba hea hulk aega. Kui just tehnikaga suur sinasõber ei ole, siis igale jupile koha leidmine ei kulge just käbedalt. Kui kõik kaasasolevad jupid olid oma avad leidnud, siis õli ja bensiin sisse ja käivitus :) Ega seegi väga sujuvalt ei läinud. Need kaasasolevad kasutusjuhendid on ka nagu nad just on. Lõpuks ta ikka käivitus, umbes kümnendal katsel. Ja see, mis siis juhtuma hakkas... Kui ise näinud ei oleks, ega ei usuks kah. Ja selle kirjapanek ei anna seda ammugi täpselt edasi. Alustasin sellisest väikesest platsist, mis oli tugevalt sammaldunud. See mass sammalt, mis sealt eile sai välja kakutud, ei mahutu murutraktori kõrgendatud kärusse ära. Ausalt kui imede massin. Kunas ma ükskord sellega aia läbi käia jõuan, vbl paari aastaga. Hiljem ka õhutada vaja. Aga kujutan ette, kui tänulikud on muru ja maapind selle eest. Tõesti, see sambla poolt alla surutud kõrs sai hingamise. Panen mõned telefoniga tehtud pildid ka juurde. Lõplik tulemus ehk kuu aja pärast näha.
Siin plats enne sambla kakkumist.


Tehtud on üks ring.


Tehtud kaks ringi.


Käru veel pooltäis, õhtuks oli kuhjaga täis.


Ilupiltide tegemiseks ei olegi sel kevadel mahti olnud. Kui see pojengide ala hakkas juba enam-vähem valmis saama (11 pojengi on veel puudu, 52 oleks kokku vaja saada), oli vaja mõelda hostade uue elupaiga peale. Varjuga meil laiata ei ole ja ainuke mõistlik koht on amuuri korgipuu all. Oma miinus on küll see, et ta langetab sügisel lehed suht kiiresti ja langev mass on suur ja raske. Aga see valik oli parim. Jupiti alustasin selle tööga sügisel. Kirjutasin ka tookord, et murukamarale paks kiht muruhaket ja muld peale. Pisike osa sai nii sügisel valmis tehtud. Hostasid aga sai tellitud palju rohkem, kui sinna oleks mahtunud. Seekord sai siis ajalehekiht murukamarale ja uus muld peale, nii 20cm. Suuremate hostade istutuskohad märkisin enne tokkidega maasse ja sealt kaevasin murukamara alt ära. Palgijupid said servadeks. Istutada aga veel ei julge, sest hostad on kasvuhoones lehed lahti rullinud ja just täna lubas veel öökülma. Puudu on ka sort 'Karin', seda on hädasti vaja. Ilma selle hosta sordita ei ole ka mingi elu. Mullale lähevad taas purustatud oksad. Eks selle puruoksaga on ka nagu on. Helistas üks sõbranna ja ütles, et talle üldse ei meeldi sedasi multšitud istutusalad. Ega ei peagi meeldima. Multš on selleks, et oleks vähem rohimist, hoiaks niiskust ja ma pääsen kaevamisest. Paari aastaga peaks hostad katma kogu pinna ja seda purustatud oksamassi ei olegi enam näha. Eesmärk ei olegi esitleda multši, selle kasutamisel on palju praktilisem vajadus. Aeg, oma säästetud aeg on siiski kõva raha.

Muidu kulgeb kevad ikka nii nagu alati. Puud on märkamatult lehte läinud ja aed mattub õitemerre.

Pühapäev, 26. aprill 2020

Tuliürtidest

Mõne sõnaga kahest erinevast tuliürdist, mis mul aias kasvavad. Üldiselt on tuliürdid meie aedades vähe kasutust leidnud ja kui otsida nende kohta infot, siis ega seda suurt ei leia. Ja kui midagi leiab, siis mitte suuri kiidusõnu nende kohta. Aga mina kiidan neid ja kohe väga.
Esiteks mugul-tuliürt. Avastasin selle seemnepaki aastaid tagasi poeletilt, see oli ka minu jaoks täiesti tundmatu liik. Tärganud taimed ei olnud ka teab mis kaunitarid, st nende lehed meenutasid pigem kolmnurkseid kaalikalehti. Peas käis esimene kiiks siis, kui Tistou müügiplatsil taime vaatas ja ütles, et selle ma võtan, see ju nii armas. Kuigi mäletan täpselt, et mul oli veel sel hetkel etiketil kollaste õitega tuliürt. Tistou veel ütles, et see peaks ju roosade õitega olema. No oli mis oli, aga poest ostes oli seemnepakil kollaste õitega tuliürt. Seemnekülvist saadud taim esimesel aastal veel õisi ei näita ja nii pidin veel aasta ootama. Teisel aastal vihtus see mugul-tuliürt juba kasvamist ja temast sirgus imeline kaunitar. Ta sobib kasvama suures aias ja kindlasti võiks ta olemas olla igas taluaias. Tegemist on ka reliktliigiga, st ta on jäänuk mingist varasema perioodi elustikust. Taimed on sihvakad, kasvades kuni 180cm kõrguseks. Õievarred on roosakaslillasid õisi korrustena täis. Seisab püsti ilma toestamata, st ei ole tarvis sinise heinapallinööriga neid mingite roigaste külge siduda. Õitsemise aeg on pikk ehk paar kuud. Kuivanud õievarred on dekoratiivsed. Ei tekita massiliselt isekülvi, mõned hädavajalikud seemikud ikka leiab. Ta on tore tegelane vaatamata sellele, et potti topitud taim ei tekita visuaalselt mingit ostuhuvi, eriti kui õievart peal ei ole. Ja teda võiks aias olla rohkem kui üks taim.

Süüria tuliürt on teine vahva tegelane ja tema on tõesti kollaste õitega. Googeldades oli tema kohta põhiline info, et kerge kasvatada. Ostsin taime mõned aastad tagasi Lätist. Peagi leidsin info, et lühiealine püsik. Lühiealine püsik tähenda seda, et tema kasulik väärtus ehk väline ilu või isegi eluiga on lühike. Sellised taimed kas kaovad mõne aastaga, kasvavad liiga kiiresti ja jäävad keskelt tühjaks või mis iganes. Tihti aitab see, kui taimi paari-kolme aasta tagant jagada. Ka süüria tuliürt ei näita õisi esimesel aastal peale seemnekülvi. Teisel aastal on tal juba kollaste korrusõitega õievarred püsti. Kasvult on ta mugul-tuliürdist madalam, lehemassi kasvatab rohkem ja laiub ka kiiremini. Väga ilus on ta sellegipoolest. Eile siis otsustasin ta üles kaevata ja juppideks jagada. Esiteks oli selle kolm aastat vana taime kangutamine mullast juba omaette ooper. Laienenud oli ta jõudsalt ja pall oli väga suur. Ja no see jagamine oli järgmine ooper. Alul üritasin pika terava noaga, aga see oli täiesti mõttetu üritus. Sinna alla kasvanud muguljas moodustis osutus eriti vintskeks selliks. Appi tuli võtta terava otsaga labidas. Siin ei piisanud ka minu kehakaalust, mis ei kuulu just kärbeskaalu. Asetasin labida juurikale ja hüppasin, aga tulemust mitte mingit. Lõpuks raiusin, kasutades kogu oma jõudu. Kasvatada on teda tõesti lihtne, sest ta kasvab ju ise. Nagu muide kõik lilled kasvavad ise. Aga jagada on keeruline. Vaatamata sellele keerukusele istutasin neid nüüd kohe rohkem. Las säravad ja kaunistava aeda.


Kevad kulgeb kiirelt vaatamata meie endiselt jahedatele öödele. Ja vihma oleks nii vaja, mullapind kuivab ja praguneb. Traktor viljakülvil jätab maha suure hõljuva tolmupilve. Mul on päris mitu istutusala veel vaja enne taimede jõulist kasvu üle käia. Aga pidevalt tuleb igasugu uusi toimetusi ja tegevusi peale. Samas on alles aprilli lõpp ja kiiret ei ole kuhugi.
Tegelikult on vaja pidevalt istutada ja tundub, et istutamistöid jagub ka sel aastal. Paar päeva tagasi käis mul külas Lepiku-Mardi tore perenaine Viivi ja loomulikult teab ka tema, et alati on aias taimi juurde vaja. Vot sellise toreda kasti oli ta mul värava taha poetanud.

Kolmapäev, 22. aprill 2020

Kaks päeva istutamise lainel

See oli vist eelmisel aastal, kui tutvusin ühe suvalise haljastusfirma hinnakirjadega. Ja imestasin, kui kallis oli taimede istutamine. Ma täpset hinda ei mäleta ja hetkel ei viitsi vaadata, kui palju see teenus maksis, aga tol hetkel tundus see ulmeliselt kallis. Olles nüüd ise kaks päeva tihedalt istutanud, siis ei tundu ükski hind enam kallis. Ühesõnaga, see minu rajatav pojengide istutusala sai kividega servatud. Maakivi tundub meie aias kõige arukam kasutada, sest käes on ta tasuta ja aiakujunduses on meil teda piisavalt palju. Kuigi jah, kivid võiks olla suuremad ja kobedamad, aga võtsime seda, mida kivihunnikust aia taga saada oli ja millele ka füüsiline ramm peale hakkas. Päris ''kassi surnuaed'' just ei ole. Igasugu plastmasspiirded on minu puhul välistatud ja poes müüdavad puidust peenrapiirded ei kuulu ka mu lemmikute hulka. Ja üleüldse, miks peaks raha kulutama millegi sellise peale, ilma milleta saab ka hakkama. No vot, sai siis see istutusala servatud ja oligi aeg istutama asuda. Plaan oli mul mõttes valmis ja oli vaja veel taimed kohale kärutada. Esmalt said maha 24 arendsi astilbet 'Heavy Metal'.  Tean-tean, et astilbede lehed külmaõrnad ja oleks pidanud paar nädalat selle istutamisega ootama, aga oli ju vaja kohe see töö ära teha. Eks nad juba eile öösel selle -1,6 külmakraadiga natuke näpistada said, aga elavad üle. Nende istutamine kõige hullem ei olnud, sest istutusaugud ei ole väga suured ja lisasin istutusauku ainult komposti, mille segasin mullaga. Kui istutada ainult kompostmulla sisse, siis tekib oht, et juured jäävadki sinna kompostmulla sisse ja sellest mõnusast rammusast keskkonnast ei olegi neil vaja välja sirutuda. Järgmisena said mulda kolm jaapani enelat 'Golden Carpet'. Need olid ka pisikesed põõsahakatised, enda tehtud haljaspistikutest eelmisel suvel. Ei olnud raske istutada. Aga siis oli aeg pojengide käes ja ütlen ausalt - üks ilmatu suur töö. Esimesel päeval jõudsin 12 ja eile 15 pojengi istutada. Lisaks oli mul ema abiks.  Esiteks tuleb istutusauk kaevata parajalt suur ja sügav, et sinna oleks ruumi lisada ka piisavalt kõdusõnnikut. Kaevad augud, kärutad kohale sõnniku. Seejärel segad labida abil sõnniku mullaga. Lisad ka kevadist aiaväetist, päris palju aeganõudev töö. Peale istutamist segasin mulda veel natuke lehtpuutuhka ja korralik kastmine lõppu. Seejärel pinnase tasandamine ja katmine purustatud oksamassiga. Kaks päeva (muidugi mitte hommikust õhtuni) on läinud ja olen poolel teel. On jäänud veel 12 või 13 pojengi istutada. Lisaks aedhortensiad. Paar hortensiat toon pargist ja mõned noored põõsad lisaks. Ja üks vanHoutte'i enelas 'Gold Fountain' on vaja kasvuhoone kõrvalt ka ära tuua. Imearmas enelas, aga kahjuks saab täispäikese ikka palju põletada. Uues kasvukohas saab ta ainult hommikupäikest, seejärel peaks 'Diabolo' vari talle peale tulema. Täisvarjus oleksid lehed suure tõenäususega rohelised. Jah, ta on imearmas kollane enelas, aga päikest ta palju ei armasta, nagu paljud kollaselehised taimed. Kokkuvõtteks ei tundu enam ükski haljastusfirma küsitav hind kallis, tööd ikka parasjagu.






Natuke veel oksapurustajast ja purustatud okstest. Masin kui selline on siiani ainult kiidusõnu saanud minu poolt, aga on ka üks aga. Nimelt saab ühest vägagi suurest oksakuhilast väga vähe valmistoodangut, mis kahaneb ülihelikiirusel. Nüüd on aeg sealmaal, et okste hankimiseks hakka või maanteekraave võsast puhastama. Nali naljaks, aga meil on nüüd okstega kriisiolukord. Ei jagu isegi mu pojengiala katmiseks. Natuke nihverdasin oksapuru ka põõsaste alla ja see idee meeldib mulle veel kõige rohkem. Nimelt on mul aia taga üks küllaltki suur istutusala. Tagumisse ritta on istutatud erinevad põõsad ja siis on võrkaed. Ja seal aia ja põõsaste vahel on naat, palju naati. Jube tüütu töö see pidev naadi kakkumine sealt. Kuigi ega võõras silm seda naati ei pruugigi märgata, sest kõrged püsikud on ees varjamas. Ja kui aus olla, siis suvel olen naadi fokiniga maha tõmmanud ja sinna kuivama jätnud. Muidugi on see ainult hetk ilma naadita sel juhul. Aga ise näen ja tean, et ta on seal kogu aeg olemas. . No ja nii siis saigi sinna aia äärde paks kiht ajalehti ja peale oksapuru. Ma südamest loodan, et see naadi kakkumine sealt vähemalt sel aastal nüüd ära jääb. Suve jooksul selgub.

Ja nüüd mõlgub mõttes muruaeraator. Kas oleks arukas ost? Siinkohal kõik kommentaarid oodatud. Kui ma fb-s mõnes grupis sel teemal sõna võtaksin, siis saaks sealt mööda päid ja jalgu. Ega mul sambla kui sellise vastu midagi ei olegi, ilus, pehme, roheline. Siin tekib see probleem, et ta kasvab jõuliselt just nendes kohtades, kuhu murutraktor ligi ei pääse. Ja väikese niidukiga seal manööverdamine on füüsiliselt hullult raske. Ei tasu mulle rääkida lubjast ja puutuhast, olen kõike katsetanud. Kui ajaga muud teha ei ole, siis võid ju cm cm-i haaval seda kuvama hakkavat sammalt rehitseda. Kui on tuhat või paartuhat ruutu aialapikest, ka siis ehk jõuab. Aga mina küll ei jõua. Lisaks on tagumises aiaosas muru väga tihe ja nii kipub sinna tekkima selline vanast murust valge vilt. Ehk ikka peaks ostma selle aeraatori ja hiljem oleks muru niitmine kui lill :)
Tänaseks lubab taas ilusat sooja ilma, pean hakkama pojengidele istutusauke kaevama :)