Lehevaatamisi kokku

esmaspäev, 15. oktoober 2018

Kamina tagasein läbi selle aasta

Korrastasin eile hommikul oma fotoalbumeid ja silma hakkas okkaliste kiire juurdekasv sel aastal. Vaatamata sellele, et oli pikk põuaperiood. Kui veel maikuus olid kõik okkalised seal nii pisikesed, siis eile mulle tundusid nad juba hiiglased. Ja elulõngadest olen ma juba kirjutanud. Järelikult okastele soe meeldib :)
13.mai


28.juuni


14.august


15.oktoober





laupäev, 13. oktoober 2018

Suvine soojus kestab

Eilne soe ja suvine ilm pikendas taas suve. Aednikul mõnus aeg toimetada ja aeda talveks ette valmistada. Kuigi kui aus olla, siis igasugu lillepealsete lõikamine ei kuulu just mu lemmiktööde nimekirja. Aga töö tegemist tahab. No esiteks need oksakäärid, ei jõudnud eile ära vanduda. Meil on 7 paari erinevaid oksakääre ja igal on midagi viga. Esimesed viskasin varsti kõrvale, sest nii kui rohkem korraga vahele võtsin, käärid lukustusid. Teise paariga sain enam-vähem hakkama. Meil oli alles hiljuti kaks paari vene oksakääre, kvaliteedimärgiga ja puha. Hind peal 2 rubla ja 30 kopikat. Paremaid kääre ei ole mina näinud. Kestsid nad aastakümneid ja kõik tööd said tehtud. Ühed kadusid ära ja teised andsid paar aastat tagasi sabad. Nüüdsed käärid, mis maksavad kordades rohkem ja näivad ilmatu uhked, kestavad heal juhul paar aastat. Tean aednikke, kes lasevad pealsed trimmeriga sügisel maha. No ma ei ole küll proovinud, aga ma kujutan ette, mis p...a siis kogu ala täis on. Aga jah, ega see päev läbi küürutamine just meeldiv ei ole.
Teine ebameeldiv asi, mis minu puhul tavaline, on järgmine. Kui peenar on ühelt poolt vaadeldav, siis selle tagumise ehk kõrgeima rinde alust ma suvi läbi väga filigraanselt korras ei hoia. Fokiniga siit ja sealt, prahi jätan maha. Aga vot nüüd sügisel, kui pealsed maha saab lõigatud, paistab ka see ju välja. Paras džungel, mis vajab puhastamist. Eile lausa kaevasin taimede ümbrused läbi. Kasutasin vana sepa valmistatud aiaharki ja seda tööriista kiidan küll taevani. Vähemalt läks kiiresti.
Pildid telefoniga kiiruga tehtud. Pool alast sai korda.

See teine pool tuleb siis täna läbi närida.


Sügisel õitsvaid astreid on mul ainult kaks erinevat ja see pildil olev ei jõua tavaliselt õitsemiseni. Sel aastal ikka on õisi näha.


Põõsad on veel ilusad.


Karvase kõreliilia õisi ei pruugi ka igal aastal kohata. Sel aastal jõuab pikalt õitseda.


Leidsin ühe lehe alpikanni. Hea, et fokiniga läbi ei tõmmanud. Oma teada võtsin mädanenud juurika juba eelmisel aastal välja, aga ju siis miskit jäi sisse.


Veel 10 minutit ja oligi täielik pimedus.


Eile kollast liblikat ei näinud, lendasid ainult valged kapsaliblikad ja otsisid kapsaid.






reede, 12. oktoober 2018

Kollaste liblikate päev

12.oktoober, 20 soojakraadi, lühikeste varrukatega aias. Kollaseid liblikaid lendas palju. Võililled õitsevad. Mida saab veel soovida, kui loodus ise teeb sellise kingituse.

Eile puhastasin kaks 'Smaragd'i prahist - terve kärutäis prahti. No kui 200 taime hekis oleks, siis kes neid jõuaks puhastada.




Täna tegin algust pealsete lõikamisega. Ühtlasi ka rohisin ja servasin ääred. Paljud püsikud on veel kenad rohelised ja mõned isegi õitsevad, need jätan vist kevadeks. Leidsin veel hunniku sibulikke, toppisin neid ka siia ja sinna, las need õied siis kevadel uhkeldada.






Lehtla ehitus edeneb. Tagakülje jõuab veel sel sügisel, katus jääb järgmiseks aastaks.



Lubas veel mõned päevad sellist ilusat ilma, jõuab palju teha. Mõnus sügis!

laupäev, 6. oktoober 2018

Sügise algus Tartus

Täpsemalt sõnastades botaanikaaias on imeline. Tänu Aidi Vallikule, kes blogis kirjutas oma bot. aia külastamisest, valmis ka minu otsus. Tekkis selline mõte eile hommikul ja tänaseks on mõte teoks saanud. Istusin hommikul Viljandi Tartu liinibussile ja põrutasin sügist nautima. Pikka juttu ei tee, päev lühikokkuvõttes ja minupoolsete arvamustega on siin. Pildid ei ole kahjuks mu jalutamise järjekorras.

See koht ehk kivila meeldib mulle seal aias kõige vähem. Meenub Kääbiku raamat ja midagi teha ei ole. Võõras seal orus.

Sellist mürikaariat tahaks ju isegi. Neil seal on ikka üks imeline mikrokliima, selline mõnus auk. Seega ei saa mõelda, et neil kasvab, proovin kodus ka. Vaatasin kõikjal kõrgusse, igal pool on turve. Ääretult mõnus kooslus, mille saab luua aastakümnetega. Lisaks linnas, mitte maal tuultele avatud kasvukoht.


Printsessipuu tundsin tänu Muhedikele kaugelt ära. Lisaks olid sinna sooja tsooni mahtunud suur tulbipuu ja ginkgo piloba. Mõnus.



See kivila on mu lemmik. Kahjuks ei suuda seal nende siltide pealt taimi tuvastada oma nägemisega ja taimed jäävad ka kaugeks. Muidugi nii nad kasvavad ja ääretult kihvt, aga targemaks seal suurt ei saa. Naudid lihtsalt hetke.



Ja no mis, ma siin pildistan oma lursslille ja kiidan taevani. Vaadake massi ja nuusutage!




Kõik kõrred olid vinged.




Teeleht ja õitega. Huvitav, et lappama ei lähe. Muidugi filigraanses korras kõik. Ei kujuta ette, mitu töötundi nädalas kokku tuleb, et aed selline välja näeb.





Kui põldosi on hullemast hull, siis kujutage seda ette. Kaldun arvama, et kuskil nõus kasvamas.


Kel veel käimata, siis jõuate. See kõik on selline inspireeriv ja õpetlik ja mõnus ja tore.

reede, 5. oktoober 2018

Esimene nõrk külmanäpistus

Täna öösel siis käis kerge külm üle maa. 5.oktoober juba. Pikalt on meile suve antud. Tavaliselt on enne esimest kalendri sügispäeva jorjenid läinud. Sel aastal veel püsivad. Ise ma olin eile linnas ja õhtul aknast vaatasin, kuidas autode katused valgeks muutuvad. Aga külm kui selline oli nõrk ja mitte kõikjal. Läinud on soorohi ja sauruse võhad. Mõned üksikud jorjenid näitavad ka musta värvi lehtedel. Aga muidu on kõik veel suht suvine.

Aalujate ühistellimusena tehtud sibulikud jõudsid ka pärale. Imetore uudis. Samas muret ka kuhjaga. Tore on ju tellida, aga kui sa lõpuks oma käru ja tööriistadega mööda aeda ringi traageldad, et mõni vaba koht leida, siis meenub Ivo Linna laul -Viis viimast, neil kohta pole loodud... Mul on ta küll nii. Pooled sibulikud sain eile maha. Tänane ilm töid ei soosinud ja kõige raskem on martagonidele kohta leida. Samas kiitus kasvatajale, sibulad kui kaalikad, nii suured.


Sibulikega mul suhted soojad just ei ole. Kes on enne mu blogi lugenud, see teab. Siit hea näide. Sai kunagi istutatud ilus krookus 'Zephyr'. Sai neid pandud siia- ja sinnapoole kasvuhoonet. Hiljuti kurtsin just Hellele, et kadunud see krookus. Eile vaatan, et klaari alla istutatud brunneral nii vahvad õied. Olin brunnera toonud koos krookustega uude kasvukohta, kuigi... minu meelest pidi neil ikka päris suur vahe olema. Aga vahest on just nii.


Lursslilledest ei saa üle ega ümber. Sordid küll erinevad, kuigi inimsilm erilist vahet neil ei märka, kui just botaanik ei ole.




Mitmed pisemat kasvu sibulikud said siia uude poolasustamata alasse. Kevadel hea kiikuda ja õisi nautida.



Mõnel aed-päevaliilial on kevad käes.



Alang läheb vastu esimesel talvele. Eelmisel talvel oli potiga kasvukas.




See õis ei jäta küll kedagi külmaks. Karvane kõreliilia 'Myazaki'. Taas ost, mille sooritasime Pärnu taimelaadal koos Evega. Nii et Lepatriinu, sul peab ta kuskil praegu õitsema.




Talveks potti jäänud taimed tõin kasvukasse. Ei julge sinna detsembri vihma kätte jätta, on lihtsalt oht ära mädaneda. All vasakul Kiskjasiililt saadud seemnest külvatud süüria hibiskid. Nagu puud. Ei teagi, mis teen nendega.



Tervitused Evele vikerkaare taha selle kilpkonnalillega, mis on tema aiast pärit. Ikka on ju nii, et kui õitele pilgu heidad, siis meenub tihti ka päritolu. Nii on väga hea võtta hetk ja mõelda lahkunud kaaslastele.




Püst-elulõnga teine õitsemine.



Vaarikate üleküllus. Sel aastal on 'Polka' saak nii meeletu. Isegi lindudel on villand. Herilased said ka kõhud täis. Ja nii nad siis seal põllul punetavad, sest mis sa ikka nendega teed, kui neid on juba korjatud ma ei tea kui palju.



Lõpuks lihtsalt sügist.




Amuuri toomingas, minu suur lemmik, piilub kollasena.


Esimesel pildil külvatud ja teisel peekerlille sort. Panen külvile nimeks 'Väga punane'



neljapäev, 27. september 2018

Niitsin jälle muru

Sai siis jälle kaks päeva muruniidukiga mööda aeda ringi kihutatud. Väga loodan, et see oli viimane niitmine sel sügisel, kuigi kindel ei saa olla. On ennegi oktoobris muru niidetud ja ilmselt niidetakse ka tulevikus. Niitmise tulemina tekkis neli murutraktori kärutäit haljasmassi. Ikka väga suur kogus. Alustasin siis uue kompostihunniku tegemist, sest kevadel alustatud kuhilasse ilma redelit kasutamata enam midagi lisama ei ulatu. Vana hunnik sai mullaga kaetud ja viimati nimetatud haljasmass sai ka mullakihi peale. Nüüd seda mulda õnneks on võtta, mida kompostile lisada.
Niidetud ala on alati kena vaadata, korraga ka langenud lehed koristatud ja kõik on jälle ilus, suviselt roheline.
Nüüd natuke kollasest värvist. Mina ei ole veel aru saanud, mis rida selle kollasega on, aga väga paljud kardavad kollast. Sõna otsese mõttes. Kollaseid õisi ja lehti kardetakse. Olen sellega aastate jooksul palju-palju kokku puutunud. See on juba nii tavaline, et näiteks kui tuleb ostja, kelle soov on järgmine: 'Ma sooviks nii umbes 30-40cm kõrgust püsikut, mis õitseks augustis', siis küsin reeglina vastu, kas kollane õis võib olla? Ja miks ma seda küsin, aga just sp, et kui muidu kõik sobiks, siis kollase õie puhul lausa põrkutakse tagasi. Võhma Juurikal sattusin ühe väga meeldiva prouaga sel teemal rääkima. Ta ütles, et tal tulevad lausa värinad peale, kui näeb kollase õiega taimi. Isegi kollaselehine kontpuu oli tema jaoks vastuvõetamatu. Miks see nii on, ta põhjendada ei osanud. Ilus päikeselaik ju see kollane. Just vist selle kollase trotsijate kiuste istutasin ma kiige kõrvale 15 kalju-kukeharja 'Winter Lemon' kollaselehist taime. Las olla terve see ring kollase servaga, nii armas.



Sügis on soe ja niiske ja õisi järjest avaneb. Lilload on nüüd sügisel erilise hoo sisse saanud. Seni kui külm neile liiga ei tee, saavad nad särada.



Mägitähk on küll üks minu suur lemmik. Ta on lihtsalt teistest nii erinev, et teda saabki ainult armastada. Või vaadata selle omanikku kui imelikku, sest kus see ilu siin peitub, arvab nii mõnigi :)



Lursslilled uhkeldavad oma valgete küünaldega. Kuigi nende õitsemisaeg jääb meie kliimas lühikeseks, on nad siiski väga vajalikud.



Jaapani ülane 'Whirewind'. Tema käitumisest ma aru ei saa. Kevadel tärkab ta jube hilja. Sel aastal arvasin taas, et läinud ta ongi. Lõpuks ikka kuidagi niruna ta tuli. Ja õitsemiseni jõudis alles nüüd. Ja kui nüüd külm tuleb, siis ongi kõik. Kas ta varem ei võiks tärgata, et tema ilu saaks kauem nautida. Tema teeb muidugi seda, mida ise tahab ja minu soovid siin ei loe.




Tradeskantsiad on nii pikalt õitsevad püsililled, et teist sellist on raske kõrvale leida. Alustavad juunis ja õitsemise lõpetavad öökülmade saabumisega. Just see pikk õitsemine seljatab muud puudused nagu lamandumine ja sirgus-sorgus lehestik.



Sellest forgesi elulõngast olen ma juba korra kirjutanud.  Taime ostsin 8.juunil sel aastal. Mitte mingi hiiglase, tavalise potitaime. Aga kui kõrgeks tema kasvada otsustab, ei kujuta küll ette. Viimase nädalaga on mitu meetrit lausa juurde tulnud. Kaardub kinnitatud kohalt maapinnale ja uhab aga minekut. Ja õisi päris rikkalikult. Üks omamoodi 'hiiglane' on ta küll. 



Siilkübarad on küll lõpetamas, aga mõni hilisem näitab veel värvi.


Virgiinia tonditupik on sel aastal hiline ja madal. Ei sobinud talle see põud ja palavus. Kuigi ta on paras laiaja ja peab tihti piirama, on ta siiski väga armas. Seisab kenasti püsti, ei lamandu ja annab hea värvilaigu. 



Kuslapuu alles alustab õitsemist. Huvitav, kus ta siiani oli või mida ootas.



Mõned küll porised hostad, aga sellised pisikesed on ka vahvad. Ja mõni alles õitseb.







See Wanneri leinakellukas (kui ta ikka on see, vist olid mingid kahtlused, et on keegi teine) õitseb ka jaanipäevast alates.  Väga pikk õitsemine tal sel suvel.


Kõik hortensiad ei ole veel punased.



Mugulaskleepiase viljad.




Natuke aiavälist juttu ka. See siin on bussiootepaviljon. Mõeldud siis selleks, et ühistransporti ootav inimene saaks kuhugi varjuda, eeldan, et tuule ja vihma eest. Kui ma üleeile selle suure vihmaga sealt varju otsisin, siis mõtlesin, et no kes ometi on tulnud sellise ehitise idee peale. Kindlasti sai ta preemiat ja peeti seda monstrumit uueks suunaks meie ehitiste maailmas. Ainus suur puudus on see, et varju sealt küll ei leia. Tavaliselt on meil vihm koos tuulega ja seega kihutab vihm iga nurga alla. Sel päeval oleks ehk varju leidnud seal tagaküljes, kuid esiteks ei näe siis ootajat bussijuht ja teiseks on seal igasugu pruunid kuhilad, mida bussiootajad tootnud on. No olen ka näinud, et vahest peatub seal mõni auto ja siis see 'bussiootaja' külastab ainult paviljoni tagakülge. Mõttetu ja kasutu väikeehitis, mis ometi on püsinud aastakümneid. Kuiva ilmaga saab muidugi seal jalga puhata.


Suur ja uhke teeremont sai meil ka valmis. Saime ka viis meetrit kraavi lisaks teele. Ja kuna tee on nüüd bussipaviljoni pinnast kõrgemal, siis lahendati peatusesse pääsemine selliselt. Hullemat p...t annab otsida. Killupuru tõmmati rehaga kaldesse ja las olla. Tõenäoliselt ei olegi see tee-ehitaja kohustus, vaid omavalitsuse rida. Mu meelest ikka eriti kole ja jabur lahendus, aga nii ta teostati.


Täna taas tugev vihmasadu. Aga las kallab. Saavad kõik puud oma janu kustutatud ja lähevad talvele rõõmsamalt vastu. Eile sai viimased taimed sel aastal maha istutatud, nüüd jääb veel aia koristamine ja talveks ette valmistamine. Ja sibulikke on vaja veel maha panna.