Lehevaatamisi kokku

esmaspäev, 6. august 2018

Augusti algus aias

Jätkub endiselt suvi ja põud. Need mõned sabinad vihma, mis eelmisel nädalal meil maha tippisid, olulist leevendust ei ole toonud. Eile viskas küll õhu korra 17 kraadi peale, kakkusin juba paksemaid riideid selga, aga õhtuks oli soe tagasi. Ja nagu kuulda, võivad nädala lõpuks tulla taas uued kuumarekordid. Ehk ei olegi see edaspidi ulme, vaid igapäevane reaalsus. Muud hullu ei ole midagi, aga taimi peab sel juhul hakkama hoolikamalt valima. Eriti, kui juhtub see, et mõni varju andev puu ootamatult otsad annab. Mis nipiga ma järgmisel viiel aastal neile taimedele varju suudan pakkuda? Ei suudagi. Aga üldiselt on taimed visad ja kohanevad oludega.

All siis pildid juba eelnevates postitustes juttu olnud ginnala vahtrast. Veel mõned aastad tagasi hea varjuandja, järgmisena pilt eile päeval ja eile õhtul, mil puuke sai siis maha saetud. Tüvi seest mädanikku täis just ei olnud, aga nagu viimasel pildil näha, siis kuivamine oli väga intensiivne. Kõik toimus ühe kuuga seal ladvas. Põud süüdi ei ole, sest kõik see algas juba kaks aastat tagasi. Oks oksa haaval toimus kuivamine.



Muru niitmine sellise põuaga on valikute küsimus. Tugevamad ja sammasjuurega muru risustajad kasvavad ju kõige kiiremini. No võilillele ei paista põud küll erilist kahju tekitavat. Samuti on raudrohud väga vintsked sellid ja üritavad murus oma õisi näidata. Siin savimaal tundub üldse murukõrreline kõige rohkem olevat kahjustatud. Ei tunne ma eriti neid kõrrelisi liigiti, aga kõige krõbedam on muru just seal, kus on muruseeme kunagi külvatud. Selline niidetud heinamaa, kus sees on valget ristikut, on samas kõige ilusam ja tugevam. Käbihein ka põuale vastu ei pea ja moodustab inetuid pruune laike murupinnas.
Niitmiskõrgus tuleb muidugi õige valida. Ainult cm madalamalt niites on rohelus asendunud ebamäärase beeži tooniga. Kohe peale niitmist see välja ei paistnudki, alles järgmisel päeval oli tulemus väga nutune. Alumistel piltidel on näha, kuidas valisin keskmisel pildil liiga madala niitekõrguse. Ja see just aias selline osa, kuhu on muruseeme külvatud. Samas alumisel pildil pargiosa ehk endine heinamaa on niidetud tunduvalt madalamalt ja püsib veel roheline.



Istutanud olen päris usinalt. Endiselt kiidan puukooremultši kasutamist just sel põhjusel, et ta suudab imehästi niiskust hoida. Mujal ikka taas tuhkkuiv. Eile kaevasin täispäikeses mullapinda ja labidalehe sügavuselt purukuiv. Kallasin kastekannutäie vett istutusauku ja teise kannutäie peale istutamist. Nüüd on ööd jahedamad ja niiskemad, saavad hakkama küll. Kui korra nädalas korralikult veel kasta, siis juurdumisega ei tohiks probleeme tekkida. Taimi jagada veel ei riski, kuigi oleks hädasti vaja.




Põuatundlikud paistavad ka mõned thunbergi kukerpuu isendid, mitte küll kõik. Alloleval pildil üks küllalt eakas seemik, millede oksad valikuliselt kuivavad. Kas siis põud või liigne õhukuivus on liiga teinud.




Ühe istutusala tagumises, varjulises servas asub mul selline isetekkeline külviala. Sinna pudenevad lodjap.lehise põisenela 'Diabolo' ja 'Luteus'  seemikud. Samuti kasvatab seal mandžuuria elulõng oma järglasi. Juba aastaid olen sealt paremad välja selekteerinud ja aastaks põldu jõudu koguma istutanud. Sel aastal jääb olude sunnil see töö ja vaev ära. Ei julge riski võtta. Talvituvad siinsamas, ei sega nad siin kedagi.




Mõned pildid eilsest põllust. Virgiinia tubakas sai küll hilja põldu ja eriti tihti kastetud ei saanud, ometi on ta saavutanud korraliku kõrguse ja rõõmustab korraliku õitsemisega.





Harilik luudpõõsas, mille ma seemnest külvasin, sai eelmise talvega tugevalt kahjustada. Külmus lumepiirist kõrgemal täielikult. Nagu näha, on ta kenasti kosunud. Aga õisi ma tal küll ei näinud. Ongi luud.




Tammelehised hortensiad põllus. Nii liik kui sort 'Pee Wee'. Eelmise aasta kokuka saak. Talvitusid potis kasvuhoones, kevadel istutasin põldu. Kastsin ainult peale istutamist. Vaatamata sellele taimed väga ilusad.




Siin kaks randmertensiat. Esimene pilt korraliku drenaažiga istutusalalt. Liivane ja klibune pinnas. See talv sai vanale taimele saatuslikuks, leidsin kevadel mõned titataimed. Nagu näha, siis keegi armastab tema lehti näksida. Randmertensia kasvab looduslikult Teravmägedes, seega see klibune pinnas peaks talle parim olema. Seda kuuma ta arvatavasti ei armasta, aga saab hakkama. Ja nüüd alumine pilt - suur tugev randmertensia taim vana kompostihunniku otsas - ei liiva ega kive ja  väga happeline pinnas. Ei taha siin keegi ta lehti isegi süüa. Käega katsudes on kompostihunniku otsas kasvanud taime lehed kaks korda paksemad ja tugevamad. Kohanemisvõimeline.




On tuult, ei ole tuult. Muidu sarnased pildid, aga männasmailane näitab ühel pildil suunda :) Suund on Nord :)














kolmapäev, 1. august 2018

Väike aiareis Pärnumaale

Üleeile sai siis ette võetud Pärnumaa külastus. Esmalt siirdusime ühte Pärnu lähedal asuvasse puukooli. Nime ei ütle, kes teab, see teab. Puukooli sortiment siis okkalised ja põõsad. Suur rõhk oli igasugu hortensiatel. Suunitlus siis selline - ostan Poolast ja müün Eestis. Perenaine oli oma väitel taimede Eestis kasvatamisega väga hästi kursis ja tundis taimede hingeelu oivaliselt. Kui küsisin, mida ta soovitaks mul istutada aeda ginnala vahtra asemel, mis oleks enam-vähem samade mõõtmetega ja kiirekasvuline, siis soovitas tema magnooliat või printsessipuud. Jätsin seekord ostmata, sest minu teadmised on sel alal natuke teistmoodi. Kripeldama jäi serbia kuusk 'Aurea', mis oli eriti apetiitne. Aga hind 98€ ei ole mulle vastuvõetav. Üldse on hinnad seal vahvad - aedhortensaite  samas mõõdus taimed, mis ma Lätist olen natuke peale 4€ ostnud, olid kõik 15-18€. Aeda külastasime ka. Silma riivasd istutusalade olematud servad - puukooremultši alla oli paigutatud peenravaip ja see vaip oli servades kõik nähtav. Ja ei domineerinud mitte taimed, vaid just see multš. Aga ega maitse üle ei vaielda.

Järgmisena külastasime Maie aeda. Perenaine muidugi imetore inimene ja aeda soovitan küll külastada. Väike aed on suudetud nii paljude liikidega visuaalselt kaunilt kujundada. Aeg lendas seal nii kiirelt, sest vaadata on tõesti palju.



Õhtul jõudsime veel Viivi juurde. See külastus ei olnud meil kindel, helistasin enne Maie juurest lahkumist igaks juhuks Viivile, et ka ta ikka kodus on. Õnneks oli. Kui nüüd tema juures tahta kõike näha ja kõigega põhjalikult tutvuda, siis peaks vist paar-kolm päeva seal vähemalt olema. Igasugu puittaimi on juba nii palju põnevaid ja no püsikutest ma parem ei räägigi. Kui mina siin vahest mõtlen, et hooldatav ala on suur, siis mul on ikka kribu selle kõrval. Sinna võiks täitsa Aalujate ühiskülastuse organiseerida, ma arvan. Näiteks järgmisel suvel.

Pildistaja olen ma kehv, sest aega ei ole. Enda silmal vaja kõike uurida. Ja kusjuures selle kolme aia külastuse peale sai kodust eemal oldud 10 tundi. Korralik tööpäev.

Uusi taimi sai ikka kaasa ostetud, muidu nagu ei lähe päev täie ette. Vaatamata valitsevale kuumusele plaanin poole tunni pärast istutama hakata. Lubatakse siiski ilma jahenemist ja ehk ka taevaluugid avanevad. Tii küsis, kas hakkan jõeluhta haljastama. No enam vähem, nali muidugi. Nimelt on nüüd võimalik mul varjulist puude-põõsaste istutusala taimestada ka alumisel rindel. Puud sai mõned aastad tagasi istutatud murukamarasse, ümbrus ajalehestatud ja multšitud. Muru on nüüdseks alt hääbunud ja saan sinna alusrindesse istutama hakata. Kuna puukooremultš on kogu selle põuaperioodi seal maapinna niiske hoidnud (see väide põhineb minu uurimusel), siis ongi see nagu puudealune jõgi.

Sinisel kontpuul tegin eile tugeva kärpimise, eemaldasin kõik vastu maad olevad oksad, mida oli ikka väga palju. Nüüd hea sinna alla varju armastavaid taimi istutada. Pange tähele - mul ei olegi punane ämber, on hoopis sinine :)

Ja mis ma eile siis avastasin - minu ostetud puud ei olegi need, mida arvasin olevat. Keeruline seletada, vaatame.

Mõlemad elupuud on ostetud 'Little Champion' nime all. Mõlemil sildid ka veel küljes. Pärit erinevatest Eesti puukoolidest. Esimene isend valitud minu poolt, teine tellitud taime nägemata.



Need peavad mõlemad olema 'Golden Globe'. Ma ei tea, oksad küll sarnase kasvukujuga, aga värv nii erinev. Pärit ühest puukoolist, ostetud erinevatel aastatel.
Mitte milleski ei saa olla lõpuni kindel.


Kivirikud said lubatud päikesevarjud savipottide näol.


Lõpetuseks - leia pildilt suur kugarpea. See taim kingiti mulle paar aastat tagasi, õitsemas näen esmakordselt. Taime kõrgus umbes 180cm, õie läbimõõt max 3cm. Kommentaari lisada ei oska, selline kuidas öelda - nagu väärarenguga ehk suur mees küll, aga pea jube pisike.



pühapäev, 29. juuli 2018

Soojad suveilmad jätkuvad

Nii tore on hommikuti ärgata, päike särab endiselt taevas ja on soe. Tõeliselt soe ja mõnus. Virisemiseks pole põhjust, et suve nagu ei olegi. Jätkub sel aastal tervele Eestile.
Peoleo aitas meid eelmisel nädalal hullemast katastroofist välja, nii korralikku vihma ei ole kevadest saadik tulnud. Veel eile liiliaid istutades oli maapinnas niiskus täitsa olemas. Kastan aias taimi endiselt väga valikuliselt, just väljasuremisohus olevaid taimi. Põhjused väheses kastmises endised - napib vett ja füüsiliselt raske selle kastekannuga mööda aeda kihutada.
Kõige hullemas seisus tunduvad igasugu alpitaimed. Kuivus neid ei kimbuta, sest ümbritsevate kivide all niiskust on. Põhjuseks tõenäoliselt see suur kuumus. Üritan mõnedest kivirikest täna tutsud pottidesse panna, et kui läheb trumm, jäävad pulgad alles. Savipotid vean päikesekülge varjuks. Just mitmed kivirike liigid on mustaks minemas.

Nädalavahetusel sai kohalikku kultuuri nauditud - toimus ju Viljandi Folk. Rahvast oli ikka palju nagu alati ja üritusest võetakse viimane. 


Igasugu hortensialised uhkeldavad oma erinevate vormide ja värvidega. Suurelehine, puis- ja aedhortensiad (viimaseid olen juba 9 erinevat suutnud aeda istutada). Ronivad hortensiad mul sel aastal veel õisi ei näidanud, neid nüüd kaks taime kenasti puutüvedele ronima aidatud.





Must leeder 'Black Tower' sobiks oma minimaalsete mõõtmete tõttu püsikute alasse, taustaks mõnele erksavärvilisele õiepuhmikule.



Siilikutel ja liiliatel eraldi ei peatu. Siilkübarate kohta väidan ainult seda, et poolvarjuline kasvukoht sobib neile paremini kui täispäike. Kõrguste vahed on sel aastal eriti suured erinevates kasvukohtades.




Virgiinia männasmailasi olen ka palju istutanud. Sorte olen päris palju hankinud ja mõned said kohe massiga istutatud. Aga seda massi näeb alles järgmisel aastal, sest selle põuaga on nagu on.












Gabioonist valmis selline pisike pingike. Mõttes on teine sarnane kõrvale teha, mis võiks ideaalis olla 10cm madalam.


Sellist puhkuseküllast suve tõesti ei mäleta. Rohida on vaja harva ja vähe, niita on vaja ka harva ja ainult valitud kohtadest. Seega naudime suve. Minul ongi plaanis homme ette võtta retk Pärnu aedadesse, reedel külastan Iklas etendust 'Piiri peal' ja pühapäeval põrutan Kiviõlisse. Vähese aiatöö tõttu on võimalik suvest viimast võtta.


esmaspäev, 23. juuli 2018

Peoleo lööb lärmi

ja koer sõi eile isuga heina. Need on märgid vihmast. Taevas kiskus juba eile õhtul pilviseks ja näitas uhket värvide mängu. Lootus oli, et kuulen öösel vihma kõbinat, aga ei. Pilves on endiselt ja peoleo muudkui kriiskab. Lootus jääb, et tänane päev toob loodusele pisukestki leevendust. Taimed ei paista just eriti õnnelikud olevat, kes ikka jõuab seda ilma niiskuseta kuumust taluda. Kastan minimaalselt ja ainult neid väga longu vajunud taimi. Ei ole ei vett ega suurt jaksu ka mööda aeda vaatidega ringi kihutamiseks. Ja see vähene vesi, mis nad saavad, aitab neil ainult elus püsida.
No sellist kuuma ja põuast suve ma nagu ei mäletagi. Korteris elavale kontoriinimesele muidugi parim, mida loodus suudab pakkuda. Suvi ikkagi ja soe suvi.
Nädalavahetusel sai siis ka käidud Avatud talude päevadel ja oli ikka äge küll.  Käisime Morna, Matsi, Pajumäe ja Paudi talus. Kõik olid väga eripalgelised ja huvitavad. Oli ploome ja õunu, lehmi ja vasikaid, kanu, paabulinde ja koopaoravaid ning lõpuks üks imeline metsamoori majake koos suure aiaga pärast mitmekilomeetrist matka keset metsa. Kahju, et päev nii lühike oli, jäime niigi ajahätta juba. Ja pildistamise ma muidugi selles virrvarris unustasin. Mõned üksikud pildid ja kogu moos.



Aias toimetamistest midagi erilist nagu kirjutada ei olegi. Muru ei kasva, isegi umbrohi enam ei kasva. Seega niita ega rohida ei ole vaja. Ei raatsi ka paljusid õitsenud õievarsi ära lõigata, sest need kuivanud rootsikud pakuvad naabritele päikesevarju. Puulehed langevad. Ja kõik, mis õitseb, õitseb megakiirusel.Mitmed liigid, mis muidu panid vapralt septembri lõpuni, on oma õitsemist lõpetamas või juba lõpetanud. Mina ei ole veel täheldanud kevadiste sibulike tärkamist, aga nii mõneski aias alustavad nad sel aastal juba teist õitsemist.
Taimi jaganud olen küll ja kõik jagatu pottidesse varju pannud. Näiteks alpi tulikas. Teades, et kui on soov, et ta aias pikemalt püsiks, on teda kindlasti vaja iga paari aasta tagant noorendada ehk siis jagada. Miks?  Kuna eelmisel sügisel ma seda ei teinud, siis nüüd enne järgmist õitsemist oli paras aeg. Kui see väike pundike üles võtta ja harutada, siis mina näiteks sain üle 30 täiesti iseseisva taimekese. Ja selliselt tema siis laieneb - kasvatab enda ümber aga uusi taimi, kellel ei ole ka ruumi laiemaks sirguda, sest neid on seal pundis lihtsalt nii nii palju. Sama rida on tegelikult ju aed-kukekannustega. Ainult et mõõtmed on neil kahel erinevad. Pottides nad mul kenasti kosumas ja plaanin istutada vähemalt viis taime kivijõkke sibulike vahele. 'Flore Pleno' jääb kolme taime peale. Ehk kevadel siis rohkem õisi silma rõõmustamas.

Pildid valisin sellised, mis tuletavad meelde, et sügis peaks olema järgmine aastaaeg. Igasugu lillepiltidest ei oska enam valikut teha, sest kõike on nagu liiga palju.







Mõni sõnajalg alles keerab, imelik.



Liiliaid on saanud aeda ka väga palju ja üks uhkem kui teine. Kui neid liiliakukkesid ainult suve algul püüdma ei peaks. Sel aastal nad hammustasid ka jube valusalt.

Allpool üks huvitav taim - suur kugarpea. See mulle paar aastat tagasi kingiti. Eelmisel aastal ta lihtsalt oli ilma õiteta seal teiste keskel. Sel aastal kukkus siis kasvama, oma 2m kõrgust ja õied kui Kribu Aadul. See on siis see kõrge hõljuk seal. Kuidagi imelik tegelane teine.


Luua roosal on paar väikest õisikut, aga ometi olemas.

Hortensiaid on mul ka juba palju saanud, nii aias kui aia taga neid iludusi.



Nisu on koristatud, põhk pressitud. Sookured hõikavad põllul.