Lehevaatamisi kokku

kolmapäev, 20. juuni 2018

Sipelgatel kiired ajad

Sipelgatel on käed jalad tööd täis, lehetäisid on eriti massiliselt ja neid on mitmest rassist - on heleda- ja tumedanahalisi. Kõik nad vajavad ju karjatamist. Rohelise seebi peale nad üldiselt naeravad. Kaovad, kuid hetkeks. Külma vee survega tõrjusin nad soolikarohu potitaimedelt maha, seda kolm päeva järjest. Ja ikka on nad tagasi. Seega ei toimi ka see variant. Jääb üle ikkagi Decis. Ma ei ole küll tulihingeline mürkide vastane, aga mõistusega tuleb asja ikka võtta. Mööda aeda ju ringi ei kihuta, mürgipudel seljas. Näiteks arukasel 'Yongii' on sel aastal selline pitsiline lehestik, mis teha. Nii massiliselt ei kasuta keegi tõrjevahendeid, et puud pritsida. Pitsi-satsi on üldse sel aastal palju, taimed nagu pulmarüüs. Tore kurereha 'Rosemoor' on eriti õhuliste lehtedega. Sellised huvitavad augud on sisse söödud. Samas on mõned elulõngad täitsa alasti. Nii tanguutia kui püstelulõngal on ainult varred ja õied. Kuidas see fotosüntees neil toimib, jumal seda teab. Isegi sügislillede lehed on auklikuks järatud - ju siis ikka nii mürgine ei ole, kui ka need lehed pintslisse pistetakse. 
Eriti hoolikalt tuleb silm peal hoida potistatud taimedel. Nemad on siiski nõrgemad kui mullapinnas kasvavad tegelased ja kahjuritele seega kergem saak. Pottides ohustatud taimed sai ikka Decisega üle lastud ja neil veel lehed seljas.
Loodetud ja oodatud padusadu jäi meil öösel tulemata. Midagi on küll tibanud, aga vaadates tünnidesse kogunenud vee hulka, siis üldiselt on seda vähe. Aga abiks ikka. Olengi sel nädalal tegelenud istutamise ja ümberistutamisega. Sel aastal ongi see istutamiste aeg väga palju hiljaks jäänud. Eile sai põldu päris mitusada noortaime, kes järgmisel aastal peaks juba istutusküpsed olema. Seega abiks iga vihmapisar.
Ja mul on augud - augud istutusalades. Aia taga täitis aastaid igasugu augud kalifornia läänemagun. Kahjuks selle kuivaga need suvikud ei edene kuidagi. Üleüldse on tühju kohti kuidagi palju. Seda ka sp, et taimed ei saavuta kuidagi soovitud mõõtmeid. Tihti jääb pihku ka ainult juurikaid, eks neid on välja ka vahelt läinud. Olen küll sel aastal sadu uusi taimi juba istutanud, aga totaalne puudus on sellistest 50cm kõrgustest taimedest. Vaja vist veel mõni ostureis ette võtta.

Sooiirisest ei saa ma mööda vaadata ühelgi aastal, on üks mu suuri lemmikuid. Tagatalust saadud valgeõieline sel aastal veel õit ei näita, ta ongi ju selline pikema mõtlemisega.



Kollane lina on selline vahva rõõmurull, mis õitseb tõesti külmadeni. Ja suur üllatus on sel aastal leitud isekülvi hulk. Seda ei ole enne olnud. Pealegi on ta esimesel aastal väga uimane edeneja, aga nüüd mul noortaimed omast käest võtta. Ja just sellised isekülvid ongi väga väärtuslikud ja vajalikud ja selsamal põhjusel ei saagi keegi teine aias rohida peale minu. Muidu on kadunud puha. Kõplasin isegi kogemata ühed trilliumi seemikud sel kevadel ära.



Iga tort vajab kirssi. Varjutaimede ala on reeglina ilma särava värvilaiguta. On erineva tooniga lehti ja õisi, aga vot see miski - see on punane idamagun. Just see ongi tort kirsil, mis paneb punkti sellele vaatele.



Roosa õiega piiskenelas, huvitav, kas kasvab samasuguseks hiiglaseks, kui valge õiega?



Hobukastanilehisele rodgersiale paistab kuiv aeg sobivat, kasvus tagasi end ei hoia. Samas sulgjas rodgersia on nagu kribu-kusti - mitte ei taha ta mul edeneda.



Siia istutusalasse koondasin siis valge-roosa-sinise õiega taimed. Sai nagu päris tore, kuni avastasin - Merikese toodud kobarpea laiab ka siin. Sellega ei ole muud, kui oodata järgmist kevadet, et ta siis mujale transportida. Nagunii seda õiget tulemit enne järgmist aastat ei näe ka. Varjulisemasse osasee said erinevat sorti kopsurohud, hostad, murtudsüdamed. Päikesele natuke lähemale lõokannust, erinevat sorti kassisabasid, kurerehasid, virgiinia männasmailasi. Sekka mõni hortensiapõõsas.




Vaatamata liiliakukkede suurele rünnakule paistab õisi sel aastal ohtralt tulemas. Samas on ka talvele allavandujaid.




Püstelulõngad lubasin küll aiast välja lüüa, aga kui nad õigel ajal toestatud saavad, et ei lamandu, on nad siiski päris armsad.



Soolikarohu 'Crispum' lehestik on imeline pitsivaht. Muidugi on ta paras umbrohi ja väikesesse aeda ei soovita. 




Mugul-tuliürt on tegija. Sel aastal ostsin ka süüria tuliürdi, aga tema kollaseid õisi sel suvel veel ei näe.




Laudleht ei lase ka end kuivast heidutada. Isegi päikesepõletus on pea olematu. Ometi niiskuslemb varjuaia taim.





Eelmisel suvel puhkuse võtnud valge martagon on tagasi ja alustab õitsemist.




Kui siberi iirise õievarred on saavutanud korraliku kõrguse, siis on nad imekenad. Noortel taimedel jäävad õievarred madalaks ja see ilu ei tule kohe esile. Kahjuks on noored taimed ka lehetäide lemmikud, neil tasub silm peale hoida. Nende lapikutelt lehtedelt saab täid edukalt  kätega eemaldada.




Minu eremurus, kes pääses fokinist, alustab õitsemist.




Kribula.



Hõbe-teeleht läks selle talvega välja. Helle toodud noor taim hävis samuti. Õnneks või mis, on ta ju hea külvaja. Noori taimi on tulnud.




Kui pesunöörid vahelt ei paistaks, siis tunduks kõik üks suur istutusala.




Sõnajalad on laiutama hakanud. Järgmisel nädalal ehk jõuan ala laiendada. Seal on vaja ümber istutada ja sinna on vaja juurde istutada.


Kell on 8.23, tuba pimenes ja algas päris korralik sadu. Ka vihm on võimeline head tuju tekitama :)


reede, 15. juuni 2018

Pojengid ruulivad

Kui pojenge on rohkem kui paar, siis on päris-päris pikalt seda õiteilu. Kui mõelda, et nii ahtalehine kui lagodehh on ju ammu unustatud. Aga uusi õisi aina lisandub.




Minu teine rododendron sai istutatud.



Kivikorjaja tõi täna koorma kive ja...



esimene gabioon sai ostetud.


Suvi kui lill.

pühapäev, 10. juuni 2018

Valitsejaks on põud

Põud on kestnud juba nii pikalt, et seda õiget vihma ei mäletagi. Viimati kastis siis, kui olin Türi lillelaadal. Aga arvestades, mis kuuma oleme saanud, siis on see vihm ammu unustatud. Eelmisel nädalal oli korra selline vihma moodi asi, mis kastis mullapinda täpselt 3cm, aga murukamara alune pinnas jäi endiselt tuhkkuivaks. Südamest loodan, et tänaseks lubatav vihm ka alla sajab. Ei ole mõeldav, et aeda kasta suudaks. Sajaks siis paar-kolm tundigi korralikult, oleks suureks abiks.


Eelmisel nädalal sai taas naaberriiki Lätit külastatud. Seekord siis uued kohad ja muidugi uued taimed. Alustuseks leidsime Valkast kohe Mego poe vastast ühe väikese puukooli müügiplatsi. Valik oli suht rikkalik ja hinnad inimsõbralikud. Mingit suurt vaud ei olnud, aga ostetud sai küll. Okkaliste ja kõrreliste valikud olid seal päris head. Järgmisena sõitsime mööda metsateid Smiltene puukooli. Pildid räägivad ise. Lisaks väga super teenindus.






Ruhjas leidsime sellise toreda haljastusega pargi. Eriti meeldisid mulle need gabioonidest valmistatud pingid. Kui kõik plaanipäraselt läheb, siis nädala pärast peaks meil müügiplatsi servas ka sarnane olema. Esialgu küll meeter pikk. Peab vaatama, kuidas kive jagub ja kas ma selle gabiooni homme Tallinnast ka toodud saan. Plaani see võetud on.



Siin siis see vana kasekännu koht kiige kõrval, mille pilt oli eelmises postituses. Haljastamine võtab veel natuke aega, aga raamid said eilsega paika.




Üks liilia on end salveide sekka kukutanud. Arvas vist, et sobivad värvi poolest kokku.



Pojengide aeg jätkub. Varased liigid ja sordid on juba lõpetanud, keskvarased õitsevad ja hilised on alles nuppus. Alloleval pildil olev pojeng kardab kedagi või midagi. Aru ma eriti ei saa, keda või mida, aga järjest rohkem küüru ta läheb. Samas naaberpojengid on sirged.






Sibulikud kergitavad päid.



Isetekkeline vertikaalhaljastus.








Kanada kuusel 'Conica' taas ühe haru tipp läinud. Latva pole tal juba aastaid, mul on nööridega võra kokku tõmmatud, et mingigi kuju oleks. Kui nüüd selle oksa ära saen, siis ei ole ta vorm tõenäoliselt parim. Peab natuke nuputama, mis saaab.



Jaapani priimulate korruste arv jääb selle põuaga tõenäoliselt väheseks. Aga ilusad on nad ikkagi.




Aiamaa oigab kuivusest.




Püüdsin eile hostasid pildile. Neid kogunes lõpuks tohutu hunnik, ise ka imestasin. Siin lihtsalt paar vanakest.


Nüüd jään ootama lubatud vihma, et saaks ometi mõned taimed ümber istutada ja potistada. Selle kuivaga on parem, kui midagi eriti ei liiguta.