Lehevaatamisi kokku

laupäev, 22. veebruar 2014

Õhk lõhnab

Sel aastal tundub see kevad eriti kiirustavat, külma jagus vaevalt paariks nädalaks ja jälle on soojalaine kohal. Linnukestele ja metsloomadele ja õuekoertele see mokkamööda, kas ka aiapidajale, näeb kevadel. Suurt külma enam ei lubata, aga eks märts ole siiski talvekuu ja selge see, et külma veel tuleb. Aias esmasel visuaalsel vaatlusel katastroofi ei paista, aga tuntud tõde, et kahjud ilmnevad ikkagi kevadel, mitte kevadiste ilmadega. Täna ma küll labidat maasse lüüa ei proovinud, aga suurem vesi on kadunud, tõenäoliselt ikka sulamine toimumas. Okaspuudel ka päikesepõletusi veel ei paista, aga need ilmnevad tavaliselt ka hiljem. Ebatsuugal tõenäoliselt mingi kahjur kallal, läänepoolsetel okstel tipuokkad krussis naljakalt. Täiega hoian pöialt eelmisel suvel ostetud hariliku kuuse sortidele, ehk ikka peavad vastu. 'Inversa' tundub küll natuke kurvavõitu, aga see vbl ''udustest ilmadest tingituna''.
Sügisel tegin siis päris palju külve ja mis juhtus, lavendel tärkas 5 kraadise õhutemperatuuri juures juba nädalaga. Õnneks oli põllult veel seemet võimalik korjata ja sai uus külv tehtud. Nüüdseks on nii sügis- kui talikülvid mul pandud neile idanemiseks sobilikesse kasvukohtadesse, 10.02 said külmast vabaks (olen järginud täpselt Riho raamatut) ja riburadapidi nad elumärke näitavad. Vermikuliidi pinnal on palju keerulisem nende pisikeste tärkamist aimata. Kääbusleviisia avastasin täitsa juhuslikult, sel kribu pinnal ma lihtsalt ei osanud teda näha. Põnev, jälle saab alguse uus elu.
Augustis tärkasid anemone multifida ja pulsatilla vulgaris noored taimed ja talvele vastu läksid nad külvikastis külmkasvuhoones katmata-matmata. Ei olnud küll kindel, kuidas vastu peavad, aga hetkel küll on alustanud kasvamist. Sirguvad hoolega. Anemone multifida seemned võtsin enda taimelt, sort 'Rubra'. Mulle meeldis küll selle sordi õie värvus, aga mitte see, et see õievars nii pikaks venis. Seemnekülvi puhul on põnev see, et milliseid õisi ta näitab - tõenäoliselt valgeid. Aga valget lõhislehist ülast mul veel ei olegi. Boonus!
Tänane märksõna siis pori, palju pori. Udu, vihm ja hall. Aed on nukker. Aga kohe, kui tuleb päike, on elu teine ja elul ka kohe uus mõte. Ehk homme?
Pilt novembrist, mil sügiskülvid olid külma ootel.

pühapäev, 9. veebruar 2014

Juuli...2013

Uus suvi läheneb meeletu kiirusega, aga minu aeg ikka alles aastas 2013. Alustuseke siis juulikuine kokkuvõte. Otsustasin sel aastal siis teha ka põõsastest haljaspistikuid ja 3.juulil nad mulda said pistetud. Mäletan oma esimeste haljaspistikutega põrumist - enamus lihtsalt kõrbesid kasvuhoones kile all ära. Sel aastal kasutasin kurkidel kevadel peal olnud kilest kolmnurkseid nö katuseid, mis sai põõsaste varju päikese eest varjatud kohta paigaldatud. Ja tulemus oli üllatavalt hea, juba 16.augustil said juurdunud oksad kooli istutatud. Ebaõnnestus täielikult tokio kikkapuu ja harilik ebajasmiin 'Compacta', milledest ükski pistik ei otsustanud juuri kasvatada. Ka suur läätspuu 'Lorbergii' on kapriisne ja väga vähe oksi juurdus (ausalt ega see omajuurne polegi parim, sest tuulega kipub koos juurtega maast välja keerutama ennast). Sügiseks seega peaks põõsaid mul jaguma, kui jänesed kõike pintslisse ei pista. Paar oksa oli juba ära hammustatud ja kõrvale maha sülitatud.
Võhma aiandusseltsiga sai käidud Palusalu ja Vaasa aias ning Järvseljal. Ja teadagi, mis seal Järvseljal tehakse - ikka ostetakse ja ostetakse. Tõin mõned uued kased, jameesia, neljatolmukalise tamariski ja muud nipet-näpet. Kevadel ikka midagi uut jälle oodata. Päev oli igatahes põnev.
Kuna juuli oli endisel põuane, siis igasugu istutamine oli üldiselt ootel.
Lihtne, kuid samas nii ilus lilleke.

Ei ole olnud aastat, mil mandžuurlane oleks õitega koonerdanud.


Uskumatu, aga tõsi. Kõik Maximast ostetud odavad liiliate sibulad õitsesid ja isegi õievärv oli sama, mis pakenditel.

Mägisibulad õitsevad ka igal aastal usinalt.

Talveks põllule unustatud porrulaugu õied olid väga võimsad.


Seemnest kasvatatud kahkjas siilkübar alustab õitsemist.

Geum alustas õitsemist juunis ja lõpetas oktoobris. Sel aastal ostan kindlasti ka kollase õiega mõne sordi.

Viimane pilt siis pikast ja suht kitsast istutusalast - neid lihtsalt ei ole täna enam olemas.



Vaatamata suurele kuivusele on taimed lopsakad.


AUGUST 2013
Augustikuu algas siis sellise vahva üritusega nagu aalujate kokkutulek - lahti seletatuna siis aiablogi kirjutajate kokkusaamine. Minul oli au osaleda seal esmakordselt. Igati põnev on reaalses elus kohtuda inimestega, keda sa nagu peaksid ju tundma, kuigi pole kunagi neid kohanud. Pikapeale sai ikka nimed ja pildid ka kokku viidud. Päev sai ruttu õhtusse, suure söömise vahepeal külastasime veel Aiasõbra müügiplatsi. Kõige kurvem kogu loo juures oli aga see, et kõiki taimi, mida oleks tahtnud, ei saanud ühel lihtsal põhjuse - nimelt autosse ei mahtunud enam midagi. Otsast lõpuni ja maast laeni oli kõik potte täis.
Siin nad kõik siis on, kes koju said toodud.



Lehtla ümber on istutatud erinevad päevaliiliad, mis aalujate kokkutulekul sai hangitud. Põhjaküljele ka sulgjas rodgersia lisaks.

Augustis alustasin ka uue suurema istutusala kaevamisega.  Sügiseks päris valmis ei saanudki. Haljaspistikuid tegin ka liivateedest, kukeharjadest, fortunei kikkapuudest jms. Need õnnestusid küll täielikult 100%.
Augusti lõpuks olid liivateed sellised.

Siin siis reas brunnerad. Nimelt jagasin üht suurt sordi brunnerat ja tulemuseks erineva lehemustriga taimed. Kõigil sildid juures ja ootavad nüüd kevadet. Aalujatelt saadud erinevat sorti brunnerad samas rivis.

Erinevaid flokse on aias vähe ja sortidest ei ole aimugi, aga kenad on nad ikka.

Suurelehises hortensias ei ole ka pidanud pettuma, õitsenud on siiani igal aastal.

Berberise kasvatamine mul ei õnnestu. Mitmest olen juba ilma jäänud ja augustis lihtsalt hakkasid oksad kuivama. Ei teagi, kas kevadel veel puhkeb või mitte.

Vaatamata põuasele suvele suutsid kurevanad üles kasvatada 4 poega. Tõenäoliselt me kurgesid oma kodu juures enam kasvamas ei näe, sest elektri tarnija otsus on kurepesa lammutamine ning posti otsas millegi ümber ehitamine. Kahju, oleme nendega nii harjunud.

Võrratu!

Suureõieline laikellukas on küll hiline tärkaja, kuid võimas õitseja.

SEPTEMBER 2013
Septembri tähtsaim päev oli kindlasti Võhma juurikas, mis on igati vahva üritus. Palju palju tuttavaid - vist seepärast seal mulle meeldibki. 
Saime ka vihma ja nii see sügis siis tuli.
Esimesed õied septembris - anemone narcissiflora.

Siin siis ühest brunnerast saanud erinevad.

Alustasin istutustöödega.

Jorjenid olid sel aastal nigelad - madalad ja õisi ka mitte eriti palju.

Kivikilbik on hea valik, kuigi suvik, on ta igal aastal aias olemas.


Värvid muutuvad ...

Mugullauk on kena silmale ja hea salatisse.

Stepirohi ei ole mul küll talvitunud, kuid külvab hoolega.


Sügisvärvid

...ja viljad

Septembri lõpuks oli vesihüatsint vallutanud terve tiigi. Kõik rändas kompostihunnikusse.

OKTOOBER-DETSEMBER 2013
Oktoobris hakkab aiapidaja juba talvele mõtlema, sest lähenemas ta on. 21.10 oli öösel 7 kraadi külma ja päeval oli maapind külmunud. Samas 24.10 oli päeval 11 kraadi sooja. Sügis oli ikka pikk ja lõpuks juba tüütu.
24.11 tegin viimased sügiskülvid. Siinkohal tänu Taivi RootsÜlle Saar ja Helle Treier, kes minu seemnetetagavara oluliselt rikastasid.
Vihma kallas sügisel täpselt nii palju, kui suvel taevast tulemata jäi.
26.12 rohisin peenraid. Umbrohi oli selle niiskega ikka hullult kasvama hakanud. Tegin veel mõned külvid. Ja aasta saigi läbi.


Primaarsed on erinevad toonid kollast. Oktoober

Krüsanteem on nagu suve pikendus sügisel

Helleborused alustasid oktoobris.

Aed-merikanni kolmas õitsemine oktoobris.





Aubrieetagi õitses oktoobris