Lehevaatamisi kokku

Neljapäev, 30. aprill 2015

Naljakuu on läbi saanud

Lugesin siin äsja läbi kaasvõitlejate viimase nädala postitused ja teistega võrreldes on meil ikka palju hilisem kõik see tärkamine. Olen ennegi mõelnud, et kuskohast nad nii vara kevadel need õiteväljad alati võtavad, aga ju siis nii ongi. Täna silmasin päris palju erinevaid ülaste pilte. Mul ka neid siin päris mitmeid eri liike ja sorte kokku tiritud, aga täna ei olnud veel ühtegi õit, ainult nupud kõigil. Adoonis tegi täna esimest päeva silmad lahti. Sel polegi tegelikult tähtsust, nädal siia või sinna. Erinevad madalad tulbid ka järjest avanevad, kõik muutub rohelisemaks ja see eilne jube kole külm märg ilm asendus täna fantastilise kevadilmaga. Päike põletas vist kõrvalestad ka ära, mulle vähemalt tundub niimoodi. Kahjuks sai fotoka aku tänase suure pildistamisega tühjaks ja laadija mõistagi linnas. Aga linna satun viimasel ajal harva, homme pean ikka minema.
Tänane suurem töö oli jällegi laiutajate kaevamine ja otse põletushunnikusse. Jaapani katkujuur 'Nishiki Buki', minul sai temast villand. Selge see, et mõni jupp veel kuhugi jäi, aga suurem osa vast kätte saadud. Kohutav laiaja ja jõuline. Ja siis see imepeene nimega Puju, harilik `Oriental Limelight`, ronis maasse kaevatud ämbrist ka välja.  No mida mida. Saan ilma temata ka elatud. Terve elu ongi üks suur valik.
Aga muidu on mõnus, potistan, pakin, korrastan, imetlen, avastan, kuulan linnulaulu...ja õhtuks jälle surmväsinud, homsed plaanid peas keerlemas.
Paar päeva tagasi üritasin pildile püüda kobarskopooliat.



Neljapäev, 23. aprill 2015

Aastad mööduvad, tuuled pöörduvad...

Vbl mu mälu petab mind, aga minu meelest ennemalt meil nii tuuliseid päevi küll ei olnud. Nüüd ei ole aru ega otsa, tuul viib prillid ka peast minema, mis siis muust rääkida. Ohaka lehed peksis ka puruks, aga sest pole hullu, uued kasvavad nagunii.
Viimased päevad olengi veetnud kasvuhoones, sest õues on nagu natuke minu aia jaoks veel vara müdistada, isegi kaevata ma ei viitsi veel. Igasugu katsetused ajavad inimesed ikka pöördesse. Ma ei ole mingi eriti nobe aedvilja kasvataja, ema tegeleb sellega rohkem, aga sel kevadel vedasin kokku igasugu seemneid ja kõike vaja külvata. Erinevad kibepipra sordid (ei tea küll, mis nendega hiljem tehakse), ja siis saabus herne saaga. Herned vaja kindlasti külvata tarkadel andmetel enne 20.aprilli, et siis ei jõua liblikas muneda ja saak ussivaba. Ostsisn siis poollehitu madala väga magusa herne seemne ja ka suhkruherne seemne. 19.aprillil said külvikastidesse ja tuppa ja see ootus ... ja kui poisid siis 22.04 Suure Juhi sünnipäeval päid mullast välja pistma hakkasid...  Ema naeris, et jessas, nüüd kartulile ruumi ei jäägi, meil herned. Nii hull asi ikka ei ole, aga eks nad tuleval nädalal õue kolivad.
Püramiidtammedest pole veel tuhkagi näha, kuigi nuputasin pikalt, et mis ma sinna ridadesse külvasin, sildid ju järjekordselt kadunud. Okaspuud ka ei tärka. Nüüd see hull tuul puhus maapinna ka nii kõvaks, et sealt ei saagi miskit tärgata ja aidata ka ei saa, sest muidu kahjustan miskit. Viin homme vett, ehk võtab maa pehmemaks.
Varblastel, kes hõivasid me linavästriku pesakasti, on pojad väljas. Ja nii kahju, et ma ei tunne linde. Nii paljud uued tegelased paistavad olevat kodu leidnud me aias, aga no ei tunne. Ja see hetk, mil neid näed, on nii lühike. Igatahes üks uus linnuliik, sarnane varblase toonile, tiiva servad valged, natuke suurem, kogub kõvasti ehitusmaterjali. Aga kes, ei tea. Ja linavästrikuid on sel aastal väga vähe. Tundub, et ainult üks paarike alatise nelja või viie paari asemel.
Ja siis käisin poodlemas omaenda müügiplatsil, nii naljaks kui see ka ei ole. Muidugi ma käin ja otsin sealt kevadel taimi kohtadesse, kus augud ja väge mõnus on nii ka võtta. Aga nüüd leidsin valge õiega karukella. Omaenda seemnest külvatud aastal 2013, pottides, nüüd õitsevad ja üks valge. Pilt kehv, aga olemas ta mul on. Aga kuidas ma sain valge õie, kui mul on aias ainult lillad ja punased. See jääb juba botaanika valdkonda, aga ära ta ostsin, kuigi maha veel istutamata.
Nüüd paluks abi tuvastamisel, silt jällegi läinud.

Ja kevad annab ikka oma rohelusega uue hingamise ja uue elu.


Pühapäev, 19. aprill 2015

Kaks päeva ilma vihmata

Peale eilehommikust paaritunnist potistamist otsustasin siirduda aiatööde juurde. Ilm oli küll selline heitlik, tuulgi vahest vali, aga muidu kevad nagu ikka. Jope seljas ja paar pluusi all lisaks. Lindude laulu ja rännet on ilm täis, kõik saabuvad. Sama nagu inimeste ränne- parimatele jahimaadele.
Eile siis kaevasin ja müttasin ja saatsin kompostihunnikusse mitmeid kärukoormaid taimi. Iga asi kasvab kord üle ja paljust saab villand. Sorditud iirised paljunevad mu meelest nädalatega, neid läks hulgim. Siis mingi madal sügisaster või mis iganes, õied avanevad ja siis on november, mis mõtet on sel jandil, kui teda on veel 2*2meetrit. Jätsin väikese nutsaka. Iminõges, mis ta iganes on 'Beacon Silver' või miskit, meeletu levimisvõime. Risoomikas kurereha, karvane kadakkaer jne. Igatahes saatsin neid siis hulgim komposti. Leidsin, et sellelt platvormilt, kus nemad massiga kasvasid, on põnevam natuke särtsakamaid taimi uudistada. Varem seda endale lubada ei saanud, sest kurgede pesa oli kohe seal üleval posti otsas ning hapet lendas alla ju meeletult. Aga need lollikindlad lilled olid nii tugevad, et pidasid igasugu s...le vastu. Paar nädalat hoian kõik tühjana, et nähe, et tõesti miski ei tärka sealt, siis mõtlen edasi. Istutamist ootamas nii palju uut.
Õhtul asusin koristama üht eelmisel aastal rajatud ala. Kobestama ma veel ei asu, sest nii paljud pole veel nina välja pistnud. Ja kuna kive eelmisel aastal astumisradadeks vedada enam ei jõudnud, siis suurel alal ei riski jalga veel kõikjale toetada. Aga põnev on see püsikute maailm igal juhul, täis üllatusi, vanede tuttavatega kohtumist, uute ninade tuvastamist. Leian iga päev midagi uut ja see on ääretult põnev (ei saa siiani aru neist, kes ainult suvikutega möllavad - nagu ma isegi veel 10aastat tagasi). Vaatan siis eile, et 5 imelikku sibulikku ninad välja pistnud. Täiesti võõrad ja silti juures ei ole. Kirusin vareseid. Ise veel mõtlesin, et miks nad mul suht kaugele üksteisest on pandud, ei tundunud nagu väga prisked ka olema. Aga siis - marjapõõsa all jäi silma midagi valget, minu lipik - roheline upsujuur - 5tk. Õnn, et leidsin. Edasi ette äärde siirdudes vaatas vastu midagi imelikult võõra lehevärvi ja tegumoega. Sildi leidsin - kahelikolmetine võrdviljak, Milda päritolu. Jälle ootamist. Ja igasugu Aalujatelt kraami muudkui tuleb ja tuleb, tuhanded tänud Teile kõigile!
Täna nii põnev ei olnud. Mul on paar aastat kõrvuti kasvanud sellised imelikud naabrid, sellised igavad. Aga üritan siiski liigirohket aeda rajada ja lasnud neil nii vegeteerida, et küll saavad hakkama. Põhitegijad pundis siis kaukaasia hanerohi, hall kuningakepp, suur igihali ja üks üsna lähedalseisja virgiinia tonditupik 'Variegata'. Vaatasin siis täna, et igihali hull kõva mees laiama kukkunud, et piiran teda väheke. Sa pühade jeerum, suur jeerum. Kui hull laamendaja see ikka on, kõik maailm ja kui laialt ja veel milliste juurtemassidega teda täis oli. Andis madistada. Samas on ta mulle alati kevadel väga sümpaatne olnud. Mulle meeldib see, mis värvi on ta noored lehed, kuidas nad sirguvad, ilusad varajased sinised õied, aga igal asjal olgu mingigi piir. Südajas makleia on selle kõrval poisike, kui teda mitte häirida. No vot, siis kaevasin ja vandusin ja...jätsin ühe juuretüki veel alles. Kui te keegi teda veel olete võtnud nõuks teda kasvatada, siis andke teada, et kus ja kuidas. Ei tahaks nagu päris loobuda ka. Samas olen teda veel müünud ka päris edukalt, külmavärinad tulevad peale. Ei ole tõesti kedagi osanud hoiatada. Tavaliselt, kui on ikka mingi levija, siis annan ostjale teada. Vist eelmisel kevadel oli palju huvi pihlenela 'Sem' istikute vastu. Ma alati rääkisin, et peenrasse ärge pange, ainult murusse, kus saate niitmisega piirata jne. Paljud seepeale loobusid ja siis mul poiss ütles kah omast arust hea lause, et mis sa neile ütled, ammu oleks kõik otsas olnud (õpib majanduse klassis). Ma siis vastasin, et kujutad ise ette, kui nad korra mu käest sellise jura ostavad ja ma neid teavitanud pole, siis edaspidi ei osta nad midagi. Ja nüüd see krdi suur igihali. No edasi. Siis hakkasin hanerohtu välja lõhkuma, et veidi jätan, see ka juba igihalja täis. Natuke hanerohtu ikka jätsin, vast 
on igihaljavaba. Ja siis oli järg halli kuningakepi käes. Seda oli palju, ikka mitmeid ruutmeetreid.

Samas ikka ilus, kui sellise massiga õitseb, aga see igihali. Siis kaevasin seda, jätsin vast 30*30cm. Ja siis jõudsin märkamatult virgiinia tonditupiku 'Variegata' eelmisel aastal vist ostetud taimest nii pooole meetri kaugusele. Ja kui sealt maapinnast neid tupikuid tulema hakkas. Vot oli alles päev.
Edasi ma seda ala täna teha ei saanud, sest selles aia osas on meil kevadel lumi kõige kauem ja ei näe ega tunne veel paljusid. Aga tean, et seal vaja ka palju taimi ümber tõsta, sest ostetud pruuni õiega päevakübar osutus kollaseks ja nii said mitu kollast kõrvuti. Seega pean veel vähemalt nädala ootama. Õnneks jäi täna ka see lubatud vihm ja lumi tulemata, saab elada. Ja külvatud said nii suhkruhernes kui pool-lehitu hernes, külvikastidesse ja tuppa. Kartulid on kasvuhoones ämbrites juba tärganud. Tuppa ka varsti enam ei mahu, igasugu manti on kõik täis. Ja maasikad hakkavad ka kasvuhoones õitsema. Samas kütan kasvuhoonet ikka väga harva.

Idamaguna lehestik on juba kevadel nii armas. Mis siis, et peale õitsemist kuhtub, sügiseks on ju tagasi.

Erinevad hariliku kuuse vormid.

Neljapäev, 16. aprill 2015

Äike

Täna oli siis esimene äike. Sadas kõike, mida meie kliimas sadada annab. Tuul oli külm. Kole kole külm. Õnneks käis päike end päris tihti näitamas ja võimu tal on.
Täna tegelesin taimekeste suurematesse pottidesse istutamisega. See on see ruumipuuduse viga, et alul pikeerin väikestesse pottidesse ja siis hiljem lähevad suurematesse. Aga edeneb jõudaslt.
Kallade kohta lisaks, et tulevad ka seemikutel täpid lehtedesse. Päris vinge.
Ja veel, ostsin helmiku 'Carmine Red' seemneid, tõusmed olid kõik roheliste lehtedega ja ma pikeerisin neid suht vähe. Ja oh üllatust, lehed muutuvad iga päevaga aina punasemaks. Oleks pidanud rohkem tegema, viskasin nii palju minema. Ma arvan, et tuleb päris kena helmik

Kolmapäev, 15. aprill 2015

15.aprilli hommik oli paksus lumevaibas

Imestada pole siin muidugi midagi, aprill ongi alati olnud väga muutlike ilmadega kuu ja lund on sadanud ka mais ja juunis. Lumi sulas ka ruttu ja kastiski jälle natuke.
Mina istutasin oma ranunculused ja saxifraga igatahes ära, kas tegin seda ka liiga vara, eks näha ole. Istutasin nad kuivmüürile, vedasin mitu koormat uut mulda lisaks ja loodan, et elavad. Juurdunud ja kasvu alustanud olid nad kõik. Pilti kahjuks ei teinud.
Vist eelmisel kevadel oli mu pikalehisel leviisial tohutu järelkasv ja sai neid usinalt potistatud jne. Sel aastal pojad põhimõtteliselt puudusid. Kuigi need kaks talve olid oma olemuselt väga sarnased, leviisiad mul ikka samal kohal ja kaetud mõlemal talvel eterniidiga. Õitsenud õied olen ikka peale jätnud ja lootnud isekülvile, aga võta näpust. Kõik siiski alati ei õnnestu.
Selle püsikute külviga olen nüüd ka mitu head aastat tööd teinud ja inimene õpib ikka kogu elu. Kui eelmisel aastal katsin kõik külvid vermikuliidiga, siis sel aastal ma selle järele vajadust ei näinud. Tõmbas ka see vermikuliit nõrga sammaldumise peale ja kas ta miskit eelist andis, mina vähemalt ei tuvastanud. Kui regulaarselt jõuad kasta, siis ei juhtu ainult turbas olevate külvidega ka midagi. Muidugi on oluline seemnete läbitav külmaperiood. Kuigi see talv oli suhteliselt soe, oli idanemine üle ootuste hea. Samas mõnest külvist tärkas ka üks või paar isendit, aga alguseks seegi hea.
Täna just aalusin ja kaalusin nende müüdavate seemnete kvaliteedi üle. Nt Helleborus, Pulsatilla, Anemone jne. Seemned väga lühiealised, kaotavad kiiresti idanemisvõime. Olen elus päris mitmeid pakke ostnud lumeroosi ja karukella seemneid, no ei ole mul õnnestunud sealt midagi välja võluda. Samas lumeroos külvab ju ise meeletutes kogustes. Seega on targem varuda aeda erinevaid liike ja oodata külve. Sorte jah nii ei saa, aga vahest on need liigid isegi põnevamad.
Okaspuid siis külvasin eelmisel nädalal. Rahutu Rahmeldaja varustas mind käbidega, ise korjasin ka üht koma teist ja nüüd ootan. Olin kas 3. või 4. klassis, kui käisin suvel Suure-Jaani Metsamajandis okaspuude seemikuid rohimas. Jube tüütu töö oli. Mäletan, et iga külvirea vahele olid pandud lauad, ju hoidis niiskust ja peletas umbrohtu. Mina laudu ei pannud, tegin külvid ridadesse, loodan, et varesed silte ära ei vea ja kahe nädala pärast peaksid tõusmed näha olema. Ootan huviga.
Selle nädala plaan on katkujuurest lõplikult lahti saada ja uutele pojengidele istutusala laiendada. Kas ilm soosib tegevust, eks paistab. Sinililled ka õitsevad, üks Helle toodud roosa või lilla vms iganes on eriti uhke. Kobarskopoolia ja adoonis ka kohe kohe sätivad. Elu on üks suur suur lilleõis :)
Pilt eelmise aasta 3. maist. Varsti varsti ja sel aastal on mul epimeediumi liike juba rohkem ja lisaks see kuulus kaptenilill.

Üks vanem kirjutis, mis pooleli jäänud ja postitamata. Panen siiski lugemiseks

Jänes läks poodi ja küsis, et kas teil sinepiküpsiseid ka on pakkuda? Müüjanna vangutas pead. Järgmisel päeval jänes jälle oma küsimisega platsis ja müüja jälle vangutas pead. Siis otsustas müüja need küpsised poodi tellida. Kaup kohal ja jänes platsis. Müüjanna hõikas juba ukselt, et meil on nüüd neid sinepiküpsiseid ka. Jänes ütles, et ptüi, vastikud! Just selline vastik on ka meie ilm olnud. Pole talve, pole kevadet. Lihtsalt üks mõttetu vegeteerimine ses ilmas. Päevad on hallid, silm isegi ei seleta, mis tärkab või kasvab jne. Minu kadunud kevadlille leidis Helle eile õnneks üles. Ja kevadmagunad leidis ema. Kõik ikka õnneks elavate kirjas.
Alustasin siis mina kah puude-põõsaste transporti punktist A punkti B. Sai Luualt kunagi elule päästetud 5 jugapuud, mis on nüüdseks aastaid kosunud. Aga tihe mis tihe oli see rida, kuhu omal ajal need rääbakad said istutatud. Aeg oli sealmaal, et pidin nad lihtsalt laiali jagama, kolm prisket kaevasin välja ja libistasin turbakottidega uude elupaika. Raske on ka leida asukohta juba suht suurtele okkalistele ja pealegi plaanivälistele. Aga maha nad said ja loodan, et edukalt. Vihma ja lund tuli ju regulaarselt. Igatahes kastmise kui sellise jätsin vahele.
Sellises suuruses nad siis olid. Sorti ka täpselt ei tea, aga pakun, et 'Hatfeldii'. Kärpisin ka tugevalt.

Ja üks õnnetu viirpuu, kellel külm mõned aastad tagasi ladva näpistas, leidis ka uue elupaiga ja elupuu 'Filiformis' nõudis suuremat valgust. Nemad on nüüd uues paigas. Lisanduma peaks nende lähedusse jameesia, üks hortensia ja paar veigelat. Ja kollase sookase põõsasvorm sai ka uude paika veetud.  Tänu sellele sajule ma olen seda veel edasi lükanud, aga kohe-kohe. Istutusala ma ümber kaevama ei hakka, tuleb ajalehekiht ja siis vaatan, mis peale saab. Midagi ikka leiab, mis muru ja sambla tapab. Odava multši pean hanikma.
Tänaseks on need tegelased kõik ümber istutatud ja ilmal pole kah viga midagi. Päike tuleb endal üles leida :)