Lehevaatamisi kokku

pühapäev, 4. detsember 2011

Päev mõtlemiseks

Nüüdseks on käes jõulukuu ja täna juba teine advent. Võib väita, et suuremad aiatööd on selleks aastaks läbi ja aega mõelda tehtu üle, uurida teiste tegemisi ja seada uusi sihte. Kuigi nipet-näpet leiab aias teha alati, kui vähegi tahtmist ja viitsimist juhtub olema.
Eilse tubase päeva sisustasin peamiselt aia- ja taimemaailma uurimisega. Tutvusin põhjalikult Repsu talu tööde, tegemiste ja taimevalikuga arvutiekraani vahendusel. Ja see väärib tutvumist. Mõned inimesed kohe on ülimalt andekad ja agarad ja oskavad ja jõuavad palju. Taimevalik on ka äge, minu jaoks oli väga palju üllatavaid leide. Nende koostööpartneriks on Seemnemaailm, seega ka võimalik enamus sorte-liike sealt seemnete näol tellida. Peab lihtsalt tegema valiku.
Järgmise teemana uurisin erinevaid aiakujundusvõtteid ja trende, lugesin blogisid ja nautisin fotosid ja mõttes tegin plaane. Aga ei jõudnud oma plaanidega eriti kuhugi välja, sest kogunes liiga palju nö kahe otsaga asju. Esiteks oli mul kavas kevadeks teha korralik istutusplaan, aga...  Sellised viimse detailini läbimõeldud aiad on küll uhked vaadata, aga need ei sobi minusugustele, kes tahavad pidevalt hankida uusi sorte, paljundada, istutada. Võin ju plaani teha, aga plaan jääbki plaaniks. Nähes müügil miskit uut ja põnevat, ei saa ju tihti sellest loobuda ja kuna ta on plaaniväline, siis peab talle ikkagi asupaiga leidma. Samuti on mul mitu head sõbrannat, kes uute liikide ja sortide hankimisel mõtlevad ka minu peale. Paljundusmaterjalist ei tea ka kunagi, kui palju ja mis õnnestub, jälle võib tulla ootamatusi. Seega sellist plaani ma siiski teha ei saa. Tuleb toimida antud ajahetkes.
Teiseks plaanisin teha kevadel suuri ümberkujundusi, aga tekkis jällegi algsetes plaanides mingi tõrge. Mõtlesin, et kuidas ma jõuan kõik need uued istutusalad kahe labidalehe sügavuselt läbi kaevata ja umbrohujuured välja korjata. Paljud kiidavad muruala pimendamist, mis hävitab umbrohud päris edukalt. Kujutasin juba ette, kuidas kõik aiaääred on presenditükke, vanu eterniite ja muud prahti täis ja juba mõte sellele mulle ei meeldinud. Olen ses osas ehk liiga pedantlik, aga sellis jama pikalt nautida ma ei taha. Alternatiiviks oleks muidugi mürk, aga kuulda on, et mõne aasta pärast saavad kangemaid mürke osta vaid taimekaitse koolituse läbinud paberitega tegelased. Näit. Roundup-i sari keelatakse üldse ära. Kui uurida maaletoojate infost, siis NeemAzal (looduslik!!!), Roundup, Starane müügiload lõppevad tuleva aasta suvel. Kas neid lubasid pikendatakse pole teada. Järelikult on kõik see staff ikka ääretult-ääretult mürgine ja aias suurel maa-alal mina teda siiski kasutada ei taha. Olemas ta muidugi peab olema, sest näiteks meil sissesõidutee, mis on 500m ja kus äärtes võimutsevad takjad ja nõgesed, seal ma leian, on mürgi kasutamine õigustatud. Vähemalt eelmisel aastal pritsisin küll kõik üle. 
Koolis õppisime, et aed peab olema mõtteliselt jagatud osadeks ja igal osal peab olema kindel funktsioon. Olen põhimõtteliselt nõus, aga kui paljude aiad ulatuvad hektaritesse, siis andke andeks, aga mis funktsioonidest me räägime. Funktsionaalselt toimiv aed on jah neile, kes teevad aia lõpuni valmis ja ongi valmis. Isegi hukkunud taim asendatakse täpselt sama sordiga ja muutub aed ainult vastavalt aastaaegade vaheldumisele ja taimede kasvule. Aga paljudel on veel aeglasekasvulised okaspuud põhisortiment, seega ongi nagu ta on. Mõtlesin sellele ja oma aiaosadele ja funktsioonidele. Jõudsin järeldusele, et meie aia funktsioon on tegelikult erinevate taimeliikide kasvatamine ja neile paremate elutingimuste loomine. Ei ole nii, et siin puhkame, siin mängime ja siin jalutame. Aed kui tervik on meil mitmete istutusaladega küll hakitud ja seoses sellega jõudsingi järgmise teemani. Nimelt oli mul kevadel plaanis keset muruplatsi rajatud istutusalad likvideerida ja viia kõik aia äärde, et keskele jääks avar muruplats ja niita oleks ka veidi lihtsam. Ja siin jõudsin mõttele, et aga täpselt nii ongi rajatud julgelt 75% meie aedadest ja kas ma ikka pean kuuluma selle halli massi sisse? Ei, ma vist ei pea neid istutusalasid mujale transportima, lihtsalt tuleb neid laiendada ja ehk ka viimistleda natuke teisiti. Otsisin eile igasugu aiaplaane ja suurem osa on projekteeritud nii, et istutusalad on äärtes ja keskel on avar muruplats. Las meil olla siis teisiti. Sest tegelikult muutuvad ju kõik trendid. Kui veel mõned aastad tagasi oli sisekujunduses pop köök ja elutuba ühendada, siis eilses Kodusaates räägiti, et see on täiesti aegunud ja vale mõtteviis. Ja alustame aga vaheseinte tagasi ehitamisega. 
Päeva lõpuks vaatasin plaatdelt vanu fotosid. Kahju, et digikas minuni nii hilja jõudis. Esimesed fotod digitaalselt alles aastast 2008. Vaatasin neid ja leidsin nii palju taimi, mis ei ole mul vastu pidanud ja on jäänud minevikku. Siin jõudsin jälle algusesse tagasi, et mis neist plaanidest mul kasu oleks.
2008 Õue ehtis suur ja võimas kask, mille all oli hea päiksevarjus istuda ja kus nägid ilmavalgust väga paljud kuldnoka ja piiripääsukese pojad. Kahjuks ei ole ma märganud ta võrast ühtegi digipilti teha. Juba samal aastal hakkas ta võra keskelt pooleks minema ja ta tuli maha saagida.  Otse ees marjapõõsaste rida, mis nüüdseks samuti välja juuritud.

2009 Sellist nartsisside paraadi enam ei ole. Alul kasvatasime peale nartsisside õitsemist suvikuid, aga järk-järgult on püsikutele üle mindud ja nartsisse vähendatud.

Esimene roos, mille ostsin ja mida enam ei ole. Tõenäoliselt sai pookekoht liiga kõrgele istutades, arvan nii.

2009 SkyRocket, millel alles veel kõik tüved. Haigestunud külg põhjapool, seega ikka seenhaigus.

Tõrvikliiliad pidasid vastu 4-5aastat, aga nüüd neid enam ei ole. Talveks katsin nad alati eterniidiga, aga sel talvel ei aidanud ka see. Samuti kukehari `Herbstfreude` sai mingi haiguse ja nüüd ei ole mul ka seda.

2009 Th. kukerpuu `Aurea` oli üks mu lemmikuid. Ta võra joonistus rohelise taustal nii uhkelt välja eriti ilus oli see kaugelt vaadates. A mingi tegelane näksis järjepidevalt ta juuri. Eelmisel aastal istutasin veel allesjäänud juured teise kohta, aga vaevalt sealt enam miskit tuleb. Sellest on küll nii kahju, peaks ikka uue hankima.

2009 Siin tabas mind valge vaimustus.

2009 Unustustehõlma on vajunud ka selline lehtla, mis meenutas natuke džunglit. Sellisena oli ta pigem peidupaik, mitte aia vaatlemise koht.



Lõhislehine iluõunapuu, mis veel aastal 2009 omas tüve. Nüüd kasvab ta põõsana.
Lasen nüüd oma mõtetel selgineda ja edasi settida.