Lehevaatamisi kokku

esmaspäev, 25. märts 2019

Tuul on tegija

Sel kevadel on kõik päevad sellise tugeva tuulega, et päikest ja soojust nagu nautida ei saagi. Ja ega seda päikest just palju ei ole näha ka. Täna hommikul oli ta veel pilve tagant piilumas, aga õhtuks oli ta taas kadunud. Vihma on meil vähe tulnud. Sellist udutamist on pidevalt, aga sadu kui sellist ei ole olnud. Lühidalt - korralikku vihma oleks väga vaja.

Aed on põhimõtteliselt hallikaspruun, rohelist helki annab hetkel sammal. Ei ole vaja seda sammalt alati tõrjuda, kevadel annab vähemalt värvi aiale. Õienuppe avaneb iga päevaga aina enam. Sibulikud on just need, kes kevadel rõõmu teevad. Kuigi väikeseks miinuseks pean ma nende lühikest õitsemisaega. Ja ka seda, et nende pealsed kaovad ju nii ruttu ja siis nad ongi aasta aega põhimõtteliselt kadunud asjade nimekirjas. Aga ilma nendeta ka elu ei ole. Eelmisel aastal sai uusi sibulaid hulgi hangitud ja maha sokutatud, nüüd paistab neid ninasid igalt poolt tulemas. Laukusid sai vist kõige rohkem maha susatud. Allpool kõige varajasemad krookustest - dalmaatsia krookused.


Igihaljas kevadik on ka üks varane päikene. Tema sobib tõenäoliselt kõige paremini kasvama kuivmüüril, sest vett ta ei armasta. Paraku ei ole meie kuivmüür ka just kuiv, sest näiteks üks hõbe-teeleht oli talvega seal täitsa ära mädanenud. Siinkohal ka aedniku laiskus, oleks pidanud talveks tüki eterniiti peale panema, aga ei viitsinud ju. Talvine katmine oli mul sel talvel üldse pea olematu. Multšisin küll - uued pojengid (ca 20tk), tammelehised ja suurelehise hortensia, roosid ja kogu lugu. Rododele sai varjutuskangas ümber ja oligi kogu katmine. Varjutamiseks varutud kuuseoksad on siiani kuuris hunnikus, ootavad lõkkepäeva. Lõket ei saa aga enne teha, kui tuuled taanduvad.

Märtsikellukesi on meil see ainuke punt.

Aia taga olev suur istutusala on veel ainuke, millest ma ei ole jõudnud üle käia. Mingit sonkimist ma mullas varakult ei alusta, sellega olen elus omad vitsad saanud. Mida varem songima hakata, seda kiiremini need seemneumbrohud ninad välja pistavad. Ja kevadel on ju muud ka teha, kui rohida. Olen lihtsalt lõiganud veel mõned sügisel lõikamata jäänud pealsed ja muruluuaga prahi ära tõmmanud. Muidugi peab selle muruluuaga väga ettevaatlikult ringi käima, sest sibulike ninasid ei saa ometi vigastada. Praegu on just hea aeg vaadata kriitilise pilguga üle kõik peenraservad, mida vaja korrigeerida oleks. Kõik nurgad ja jõnksud kraabivad eriti silma.

Amuuri adoonis juba õitseb.

Maa on sula mis sula, kuigi kui siin öösel on külmetanud, siis sulab maapind alles peale lõunat. Meil sai ginnala vahtra känd ja salix sepulcralise känd välja juuritud ja oli sula küll. Sellest leinaremmelgast veel nii palju, et ta on imekena puu, aga meie aias tema kasvatamine siiski ei ole õnnestunud. Olen katsetanud kuue puuga ja mitte ühtegi ei ole enam. Kasvukohad on olnud täiesti erinevad, aga vastu nad ei pea. Ühel hetkel otsustavad kuivada ja kogu lugu. Rohkem ma enam ei viitsi maurata nendega.
Kevad ei olegi sel aastal nii varajane nagu mulle näis. Vaatasin just 2012.aasta märtsi blogipostitust ja seis oli tänasega sarnane. Saabunud olid samad rändlinnud, kes tänavu ja krookused olid isegi suuremad kui nad hetkel on. Muidugi on olnud aastaid, mil lumi on sulanud alles mai alguses, aga aastad ei olegi vennad. Kuigi tundub ikkagi väga varajane ja see tähendab ainult ühte, et hooaeg tuleb taas pikk.


Lehtlal on kevadel katuse vahetus käsil. Juba võtab ilmet.

Ja veel - leidsin ühe kahvatukollase priimula alt mingi vastiku paksu kollase ussikese. See priimula oli talvel potis ja ta mitte ei edenenud. Võtsin eile potist välja ja see paks uss oli enamiku juuri nahka pannud. Jube tegelane. Panin küll taime uude potti, aga vaevalt temast enam asja saab. Sellis asja ei ole mul varem olnud.

Reedeks lubab lausa 15 kraadi sooja, elu läheb lillelisemaks :)

kolmapäev, 20. märts 2019

Talve viimased etteasted

Taas on aeg sealmaal, et aednik kõnnib mööda aeda ja on õnnelik iga tärganud ninakese üle. Ja nii kordub see aastast aastasse, nagu oleks üks suur imede ime juhtunud. Ometi on see kevad tulnud alati samamoodi. Sel aastal siiski jah natuke vara, nii paar nädalat tundub mul olevat ajavõitu. Seda, et talve viimaseks päevaks olen suutnud pea pooles aias suurpuhastuse ära teha, ei juhtu just sageli.
Taimed nii õues kui kasvukas sirguvad juba silmnähtavalt. Isegi aed-leeklilled ehk floksid on kiirelt kasvu asunud viskama. Ja igasugu ninadest ära parem räägi.

Lumekupud on meie aias alati miskipärast hilised tulijad. Samas kui neid tulema kukub, siis jagub neid kõikjale. Täna leidsin poolkogemata ühed kupud, kes olid end kivide alla suutnud ära peita. On ikka ilusad küll :)





Lumikellukesed on sellised jalutaja tüüpi tegelased. Nemad kasvavad täpselt seal, kus neile meeldib. Kõige rohkem armastavad nad sammalt, lehekõdu ja varju vastased nad ka ei ole. Marjapõõsaste all paistab neile kohe väga meeldivat. Samuti kuuseheki põhjakülg. Istutusalades ei ole neid ühtegi. Ise nad igale poole kuidagi tekivad ja omasoodu seal ka kasvavad.




Ja nüüd siis lugu sellest, kuidas minu aju kõvaketas on vist täis saanud. Vaja oleks muist mittevajalikku infot kustutada ja prügikasti visata, sest muidu ei ole uute taimede hankimisel enam erilist jumet. Nimelt hakkasid mul juba paar päeva tagasi silma fb-postitused armeenia sügislillest 'Tivi'. Vaatasin kohe kadedusega neid pilte. Eile oma kivilas tuiates jäi silm mingitele valgetele nupsudele ja mis te arvate, mis seal kõrval sildil siis kirjas oli? 'Tivi'. Ja ei mäletanud ma ei ööd ega mütsi, et minul ka sellised iludused sirgumas on. Hiljem küll nagu koitis, et Helle ju tõi need mulle. Aga veel üleeile ei olnud mul neis halli aimugi. Või siis on aias sortiment liiga suureks läinud, et ei jõua enam kõike meeles pidada. Või ka A-tähega sakslane võib külas olla :)



Kevadised valevlilled on ka juba üsna prisked. Kui eelmisel aastal alustasid nad õitsemisega aprillis, siis sel aastal tõenäoliselt juba märtsis.



Kõrrelisi on viimane aeg tagasi lõigata, paljud on juba hoogsalt kasvuga alustanud. Palmilehiste tarnadega kipub lõikus juba hiljaks jääma. Ühe hiina siidpöörise sain eile maha lõigatud, teine suur on veel jäänud. Kuna aia tagaosa on veel piisavalt niiske, siis seal saab toimetada ehk paari päeva pärast.



Lumeroosidel lõikasin ka kolelehed maha, muidu ei ole ilu ega midagi. Ja sinilill oli meeles - eelmisel kevadel jätsin oma ilusal roosaõielisel sinilillel vanad lehed lõikamata ja siis oli ta õitsemise ajal ikka väga kole, ehk see ilu ei paistnud koleda alt eriti välja. Sel kevadel sai see töö ka tehtud. Siis saab sinililledest ka mõne korraliku pildi teha.

Põnevat ja tegusat kevadet kõigile rohenäppudele ja roheninadele!!!

reede, 15. märts 2019

Kevad laamendab

Tundub, et nüüd on ta kohale jõudnud. Kuigi lund on meil veel küllaga, näitavad  kõik märgid kevadet. Lõoke laseb taevalaotuses laulu juba nädala jagu. Üleeile andis sookurg valjult teada, et on reisilt tagasi jõudnud. Eile oli kiivitajate paar põllul kevadet tähistamas ja haned saabusid kolmnurgas. Samuti seisavad lindude talvised söögimajad hommikul tühjana. Päeva jooksul ikka natuke võetakse, aga üldiselt ei ole neil meie poolt pakutavat kraami enam vaja.
Ja need igasugu ninad, mis lume alt sirguvad. Sügisel sai palju uusi sibulaid ostetud ja mulda pistetud, sp on palju uut oodata sel kevadel.
Väljas toimetamiseks on veel vara. Maa on alles märg ja ligane ja ilmad ka veel kõige soojemad ei ole olnud. Aga kasvuhoones on juba paras askeldada ja seal ma viimased päevad olnud olen. Küll on vaja potistada ja jagada ja ümber istutada. Tänasega peaksin seal ühele poole jõudma ja siis tuleb hakata aia poole piiluma. Nii vara ei ole ma nende toimetustega vist enne tegelenud. Sel aastal on siis sedamoodi.






Alumisel pildil on igihalja kevadiku 2017 sügisel külvatud taimehakatised. Eelmisel kevadel pikeerisin nad 3-kaupa pottidesse ja nüüd on nad nii tihedalt õienuppe täis, et kui see kollane ükspäev plahvatab, siis on päikest terve ilm täis :)

neljapäev, 7. märts 2019

Kevadeni ei ole palju jäänud

Vaikselt ja tasa ta läheneb. Lund sajab pidevalt juurde, sulada jõuab just see juurde sadanud kogus. Aed on alles paksu lumevaiba all, pildistada ei taha nagu midagi. Kõnnin ikka mööda aeda ja mõtted liiguvad, aga vara mis vara igasugu toimetusteks.
Puishortensiad ja jaapani enelad lõikasin tagasi. Ühe vananenud tuhkurenela lõikasin ka maha, saab maa tahenedes ta kohe välja kaevata. Midagi ei ole teha, põõsastel saab see ilus aeg küllalt ruttu läbi. Olen kunagi katsetanud ka nii, et pealsed maha ja lased uuesti kasvada, aga see ei ole ikka see. Mulle sobib rohkem, kui uus ja noor põõsas istutada. Liiatigi on enamikke põõsaid väga kerge paljundada. Ja ongi kõik need õuetööd üles loetud, mis teinud olen. Isa lõikas õunapuud ära ja nüüd tuleb seda õiget kevadet oodata.
Kasvuhoones on küll kevad, aga ka natuke vara veel toimetamisteks. Kuigi olen ka seal miskit nokitsenud. Eelmisel aastal tellis üks klient euroopa mürikaariat, mida ma ei ole viitsinud mitu aastat paljundada. Lubasin, et teen haljaspistikuid. Need ma küll potistasin juba ära. Pistikutel oli nii korralik juurekava juba arenenud, et tõenäoliselt ei saanud nad arugi, kui ma naad koos korraliku mullapalliga pottidesse ümber tõstsin. Julgesin seda teha ka lähtuvalt sellest, et enne Pekingi olümpiat aastal 2008 istutati sealses haljastuses ka suured puud talvisel ajal. Kopp kaevas külmunud mullapalliga puud välja ja need transporditi uude kasvukohta. Mul küll külmunud muld ei olnud, aga jahe aeg siiski. Jumalatelilled on pottides kasvu alustanud, nende pottidesse sai ka värsket turvast natuke lisatud. Väga oleks vaja murtudsüdamed suurematesse pottidesse panna, kasvu on nad ka juba alustanud, aga vist on natuke veel vara. Ootan julgelt nädala veel selle kiire asjaga.
Toas aknalauad ka täituvad pottides tärganud tittedega. Väga hästi paistab õnnestunud olema eremuruse külv, seeme enda taimelt. Kahjuks ma ei mäleta, kuidas ma oma taimedega peale tärkamist kunagi käitusin. Külviraamat ei näita üldse, et ma oleks külvanud. Meeles on, et sain 3-4 taime. Aga kuna nad kuidagi ei edenenud, siis istutasin nad ühe istutusala tagaserva maha ja nii nad mul ununesid. Millalgi leidsin veel kuskilt murust nende etiketid. Mitu aastat tagasi see oli, ei mäleta. Igatahes eelmisel kevadel, kui nartsissi pealseid lõikasin, leidsin aiast õienupuga eremuruse. Tunne ütleb, et sel taimel tohutult vedas. Teised said suure tõenäosusega fokini tera tunda. No vot ja nüüd ma ei teagi, kas esimesel aastal areneb ainult üks iduleht ja jätangi nad sinna külvipotti või peaks ikka pikeerima. 

Veel on mul hea meel, et tärkas jukalehise ogaputke külv. Alles eelmisel aastal ma Viivi käest ta ostsin, üks õievars tal ainult oli. Aga tärkas päris hästi. Oma taimega läkski mul alul vähe kehvasti. Enne istutamist tuleb ikka korralik eeltöö teha taime vajaduste kohta, alati ei piisa ainult sellest, kui tead, et armastab päikest. Tema armastab aluselist pinnast, aga ma istutasin ta algul aedhortensiate kõrvale, seal ju puhta hapu. Paari nädala pärast sai ta paremasse kasvukohta toimetatud.

Kiskjasiili käest sain millalgi Delavay ängelheina. Eelmisel aastal näitas ta oma ilu - kui ikka umbes 180cm kõrgused õievarred kõiguvad tuules edasi-tagasi, ära ei murdu ja tuge ei vaja, siis mida sa veel tahad. Mul ühed taimetargad teda eelmisel suvel uurisid ja väitsid, et liik see küll ei ole, pigem mingi sort. Mina külvasin seemned, ehk annab ka seemnekülv seda ilu järglastele edasi.

Pärnus käisin koolitusel 'Kuidas müüa enda aeda'. See oli küll üks suur energialaeng, mille ma seal sain. Oli Eesti-Läti ühiskoolitus, kohtasin vanu tuttavaid ja leidsin uusi. Mõtteid, energiat ja indu edasiseks sain kuhjaga ja veel peale ka.
Kodulehele tegin ka väikese värskenduskuuri ja palju uusi taimi olen jõudnud müüginimekirja panna. Muidugi pean neid järjepidevalt lisama, sest neid tärkab ja sulab põllus jne. Kodulehte näeb siit
Eile sai telgedelt veel kolm vaipa maha võetud. Ei teagi, kas said kevadhooaja viimased või leiab veel aega midagi kududa.

Täpselt nii see kevad siis tuleb, ikka omal ajal.