Lehevaatamisi kokku

neljapäev, 30. november 2017

Pime novembri lõpp

Käes on aasta pimedaim aeg. Hommikul on pikalt pime ja õhtul on vara pime ja üleüldse on kogu aeg selline imelik hämarik. Aiatöödega on nagu ta just on, teha suurt ei näe. Eelmisel nädalal ühe valgema päeva ikka olin aias ametis. Nimelt korjasin kiviktaimlast ära kõik sinna tuulega lennutatud puulehed. Neid sai kokkuvõttes ikka päris palju. Seal ju hea end igasugu padjandite ja kivide vahele sättida. Vaatamata suurele niiskusele paistsid enamik taimi vinksis-vonksis olevat. Igihaljas kevadik tundus seal kuidagi kõige õnnetum. Kokkuvõttes sai kiviktaimla täitsa suvise näo. Alpi tulikas oli ainus, kes arvas kevade olevat - temalt näpistasin küll kõik õienupud ära, olid juba suht avanemise staadiumis.
Roosid lõikasin ka tagasi, aga muldamata on küll veel. Maapind siiski väga sula alles ja suuremat külma ka ei ennusta.
Taga aias pikas peenras on mul paljud püsikute pealsed lõikamata - siilkübarad, männasmailased, vesikanepid ja muud kõrgemad tegelased. Haarasin juba käärid, aga siis loobusin. Nimelt seal kuuseheki ääres, aia lääneküljes, sulab lumi kevadel kõige hiljem. Kuigi seal tagareas kasvab ka kõrgeid põõsaid. Ehk kiirendab see kevadist lumesulamist mingil määral. No see paar-kolm tundi leian kevadel ka, et see ala koristatud saab. Kui muidugi lund üldse tuleb sellises koguses, et ta kevadel sulama peaks hakkama.
Tegelikult tahtsin täna kirjutada viali priimulast. Imekena priimula. Ma usun, et sellele väitele ei vaidle keegi ka vastu. Kena on ta sellepoolest, et ta ei meenutagi priimulat oma pika koonusja õisikuga. Ta on kohe see, kes püüab õitsemise ajal pilku. Oma taime päritolu ega aastat ma ei mäleta. Aga 4-5 aastat on ta mul olnud kindlasti ja õitsemine on alati olnud rikkalik. Kevadel ta tärkab tõesti hilja, sel kevadel pistis ta nina mullast kuidagi eriti hilja. Kui nüüd googeldada, siis leiab, et meil ta reeglina üle kolme aasta vastu ei pea. Eks nüüd minulgi mure, et kas jääb alles? Tema seemnete korjamine oli siiani minu jaoks raske. Kui võtsin taimelt selle õitsenud õisiku ja pudistasin käte vahel, siis peale selle, et käed olid kui valge tärklisega koos, ei leidnud ma sealt ühtegi seemet. Eelmisel aastal ostsin seemnepaki. Seemneid ei olnud pakis just palju. Külvasin ... ja tärkasid....  Paraku tabas tõusmeid tõusmepõletik, vaatamata sellele, et pritsisin neid Previcouriga. Kui ta muidugi oli ikka tõusmepõletik. Nimelt pidavat priimulate idujuured olema ülespoole ning neid on vaja peale tärkamist katta, kas siis turba, liiva või vermikuliidiga. Seda ma muidugi ei teinud ja nad võisid sel juhul tõesti lihtsalt janusse surra.  Osa taimekesi õnnestus päästa, aga väga vähesed. Ka peale pikeerimist osad lihtsalt kuhtusid. Sel sügisel korjasin kõik õisikud ja panin tuppa paberi peale nö järelvalmimisele.



 Lasin neil seal lausa kaks nädalat valmida ja siis asusin seemneid otsima. Seemned ikka leidsin, kuigi neid oli üllatavalt vähe. Tõenäoliselt valmivad varem õitsenud õite seemned, kaldun arvama. Ei ole just botaanik, aga nii mulle tundub. Külviraamatust nähtub, et eelmisel sügisel külvasin viali priimulad 14.11 ja tärkasid 04.02 Sel aastal jääb külv detsembri algusesse ja kevadel saavad sooja natuke hiljem. No päris põnev, kuidas seekord siis läheb. Visuaalsel vaatlusel tundub, et saan kolm külvipotti. Katsetan kevadel sooja tuues nädalase vahega.
Aga täna hommikul on ikka paks lumi maas, pean minema lund lükkama, kui vähe valgemaks läheb. Taas sulamaal see lumi. Ja hiiri on aias palju.
Need pildid on eilsed, mil lund oli veel minimaalselt.






esmaspäev, 20. november 2017

Hüvasti, kallis Muhedik!

Aeg elada on õnn. Oleme õnnelikud, et see aeg on meile antud. Selle aja sisse mahub ju nii palju toredaid hetki. Kahjuks on see aeg lühike.

Mul oli au tunda Muhedikku päris palju aastaid. Kohtusime Aalujate kokkutulekul, Võhma juurikal. Sai tehtud ka üllatuskülastusi. Ja kui palju sai räägitud ja räägitud ja räägitud.... See kogemustepagas oli tal ju kuhjaga täis - oli, mida kuulata. Alles mõned päevad tagasi vahetasime mõtteid aiatee rajamisest.
Kahjuks sai otsa aeg...

Head teed sul minna, Muhedik.
Jään sind alati hea sõnaga meenutama.

teisipäev, 14. november 2017

Kange isu rohida

Paljud head sõbrad ja tuttavad on ikka sügisel küsinud, et kas aiatöödega selleks aastaks ühel pool? Jaa-jaa, enam-vähem. Täna siin aias asjatades selgus tõsiasi, mida meie, aiapidajad, teame ju niigi - sügistööd saavad ühele poole siis, kui algab talv ja algavad talvetööd. Ei ole see elus kunagi nii olnud, et selleks päevaks on sügistööd ühel pool ja kogu kupatus. Lõikasin aias paar nädalat tagasi pealseid valikuliselt, muist jätsin, osad võtsin. Siis saabus nädalane vihmaperiood ja siis suutsin ma külmetada ja haigeks jääda. Juba eile sai üle hulga aja aias toimetatud ja tänane päikseline ilm oli selleks ju loodud. Ja nagu ikka, alustad otsast - ah need pealsed ju nii koledad, no kes neid nutte ja tutte siin taga aias talvel vahib, ah lõikan parem sügisel maha, siis kevadel kergem. Ja no nii ta läheb. Vahepeal vaja veel lõket ka teha. Ja jumal-jumal, kui nii läheneda, siis jagub aias tööd järgmise aasta lõpuni. Mõnus muidugi. Aga kogu selle suure lõikumise juures tekkis mul kohutav isu rohida. Kui suuremas istutusalas on esimene kaks kolmandikku umbrohuvaba, siis kõrgeid püsikuid tagant servast lõigates tulid nähtavale võililled ja teised tegelased, igatahes mitte eriti soovitud külalised seal kasvukohas. Annaks see EMHI ainult ilma. Ja kui ei anna, siis ei anna. Muid toimetusi ka kuhjaga.
Sügiskülvidega hakkan ka ühele poole saama. Ehk kümmekond seemnepakki on veel jäänud. Ja ega ma neid rohkem eriti ei igatse ka. Kui just on kellelgi miskit põnevat. See seemnete puhastamine kodustes tingimustes on ka omaette ooper. Kollane lina ei tahtnud mitte seemneid kestast kätte anda, aga tark ei kiirusta. Kuid abikätt oli ikkagi vaja.
Okkalised on hetkel tegijad. Omaette iludused on muidugi lehised, no tegelikult nad ei ole ka päris okkalised. Heitlehised. Aga ilusad varakevadel ja hilissügisel. Mikrobiootal on pruun talvemantel juba seljas. Seda kollast ja rohelist ikka jagub. Paljud okaspuud on mul veel tillud-noored, aga no viie aasta pärast on ka nemad juba tegijad.
Mutid tegutsevad. Alles oli vaikus, juba on nad taas platsis.
Linde on veel palju. Eks siin neid läbirändajaid ja keda kõike. Ploomirasv on juba puu otsas rippumas.
Pilte ei ole teinud ja mis siin ikka uut. Panen pildiks, no et midagi ikka oleks, oma viimase teksakangast kootud vaibakese. Nimelt oli vaja telgedelt lõime lõpp maha kududa. Siis nii täpselt ei saa ka mõõtu teada ja katsetasin teksakanga rullidelt giljotiiniga eemaldatud karvasest servast kanga kudumist. Tuli nii armas ja üllatavalt soe teksa kohta, pildilt ei paista nii kena. Aga tema sõidab homme juba Tallinna uute taldade alla.