Lehevaatamisi kokku

Pühapäev, 25. detsember 2016

Päike

Täna paistis päike, küll imeväike ja natuke ainult piilus, aga ta oli olemas. Ja kuna eilne jõululaud oli rikkalik ja kilod kehakaalule lisandunud, siis valisin tänase kauni päeva aiatoimetusteks. Plaan oli tegelikult ainult natuke siit-sealt muruluuaga lehti kokku tõmmata. Seda tegin loomulikult ka ja terve kärutäis lehti sai aiast välja viidud. Põisenelad hoidsid ka lehti nii pikalt, need olid kõik murul laiali. Ja kuldsõstar on tänagi veel uhkes leherüüs. Mõnus oli väljas, täielik laeng kehale ja vaimule. Sellised riisumise tunnid tunduvad väga vajalikud. Nimelt siis on aega mõelda ja vaadata, eriti mõelda, et mida vaadata. Nii ma siis avastasin nii mõndagi. Kõigepealt minu kaks pisikest paju - Boydi paju (Salix x boydii) ja võrkjas paju (Salix reticulata) olid ilma katteta ja vihma käes. Mul on nad esimest talve aias ja ma isegi ei teadnud varem, et on olemas talvisele niiskusele tundlikke pajusid. Suurem osa neist ju niiskuslembid. Aga näe, need kääbikud vajavad vihma eest kaitset. Täna said siis väikesed ''varikatused'' peale. Tegelikult oleks pidanud seda juba varem tegema.
Teiseks tuvastasin, et minu hariliku pärna 'Lico' pookekoht on väga kehva väljanägemisega. Enda viga, et ostes pookekohta lähemalt ei uurinud. Nüüd natuke haavapeitsi panin ühte kohta, ehk ikka elab edukalt edasi. Sinisel kontpuul oli neli oksa kuidagi kahtlaselt murdunud, lõikasin murdekohalt oksakääridega korralikult ära. Vot sellised pisikesed tähelepanekud, mida toas olles ei oleks märganud.


'Lico', pilt küll udune, aga pookekoht paistab küll.


Kolmapäev, 21. detsember 2016

Mõtlemise aeg

Täna on aasta pimedaim ja lühim päev. Kuigi aus olles on totaalne pimedus kestnud juba mitu nädalat. Päikest ei ole. Päevad on lühikesed ja pimedad. Aega mõelda ja niisama oleskleda peaks jaguma piisavalt. Kuigi minul on kiire pidevalt. Jah, aias ei ole teha praegusel ajal midagi. Pidev vihmasadu, udu, niiskus ja pimedus. Nautimise hetki napib. Vaba aeg kulub vaipade kudumisele ja lugemisele.

 Lugeda olen jõudnud piisavalt. Kuigi kui aus olla, siis enamik raamatuid on lihtsalt vanade teadmiste värskendamine. Uut ja põnevat leiad harva. Viimane uus oli minu jaoks teadmine amuuri korgipuust. Miks ta mul ei vilju? Aga seepärast, et korgipuu on kahekojaline ja seega oleks vaja kahte taime, aga.... Kumb on isas- kumb emastaim, tont seda teab. No ma igatahes plaanin kevadel ühe lisaks hankida.
Nüüd on käes siis see põnev aeg, kui kodumaal ringi sõites saab vaadata, kuidas meie aiad talvel ilma lumeta välja näevad. Ei, ma ei mõtle jõulukaunistusi, vaid taimede katmise kunstilist poolt. Ise ma ei armasta siin mingit katmist ega matmist ja ma täiega jälestan neid jubedalt kaetud taimi. Kui ikka iluaed, siis olgu ilus aastaringselt. Kollektsioonaia puhul on loomulik, et üritatakse kaitsta igasugu haruldusi. Näha on meie aedades tõesti kõike - puud vanade kaltsudega kinni tõmmatud, sinise nööriga ka lisaks seotud. Ruberoidid, klaasid, plastkatted ja mida kõike on leiutatud. Oleks lumi, siis tema varjaks, aga nagu ikka on meil lihtsalt kehv suusailm ja lumega kitsas. Ise olen katnud minimaalselt. Need vähesed roosid, mis meil on, nemad on küll kuuseokste all peidus. Kuigi on soe ja see on tegelikult täiesti ebavajalik, aga ära ei viitsi ka enam võtta. Pärnvahtra tüve varjutasin päikese kaitseks ka kuuseokstega, oksad said kinnitatud tüve ümbritseva võrgu külge, Kamina taha istutatud kääbusokkalistele said ka oksad päikese kaitseks peale pandud. Leviisiad ja alpikannid katsin eterniidiga ning liivateed said mõned oksad. Ja see on kogu minu katmine. Tuleb mis tuleb. Niiskus teeb igal juhul enim kahju.


Siin on pildid mu kolmest kasest, kes on istutatud ühel ajal. Ühel puul on näha paks korp, mille kõrguseks on umbes 1,5m. Teatavasti tekib kork arukasel. Tekib ka juhul, kui on puu koort kahjustatud. Korp tekib vanematel puudel. Need puud ei ole kuigi vanad. Millest selline korp, ei oska aimata. Jalutasin eile kraavi peal ja vaatlesin vanemaid kaskesid, mitte ühelgi ei ole sellist korpa.



Mätasjal merikannil on värsked õienupud. Sügis on olnud nii soe, et tema vist arvab, et kevad on saabunud.



Pärnvahtra tüve varjutamine.



Roosid kuuseokste all, mida tegelikult ei oleks vaja.






Nauditav ka ilma lumeta talvel.



Siin mul taas murekoht. Uputasin pottidega põldu hunniku pojenge. Potid said maapinnaga tasa ja mullaga ääreni täidetud. Paraku on külm potte kergitanud ja pottides muld vajunud. Vesi seisab peal. Ma ei oska miskit ette ka võtta. Maapind on alt endiselt külmunud ja vesi seisab ja mädandab. Teeb murelikuks. Lähen viin turbakihi vist peale.



Vesi lainetab ka põllul. Õnneks on istutusalad veevabad siiani. Siiski natuke kõik kõrgemad ja istutusalade servad madalamad, vesi valgub äärtesse. Seegi hea.

Aga muidu on elu ilus ja tuleb nautida iga hommikut, mil silmad avame. Elu on siiski kingitus, mis meile on antud!
KAUNIST JÕULUAEGA KÕIGILE!