Lehevaatamisi kokku

Reede, 22. aprill 2016

Kevadine inventuur

Kalendri järgi peaks olema homme suur laupäevak (nõuka ajal vähemalt oli leninlik laupäevak), seega suur kevad käes. Tegelikkuses kulgeb sel aastal kevad vaikselt, aeglaselt, uimaselt. Nädal aega kõik nagu seisis liikumatult, nii vähe oli muutusi. Viimaste päevade vihma- ja rahe- ja lumesajud on loodusele elu sisse puhunud. Puud ja põõsad muudavad toone, pungad paisuvad, lehed avanevad märkamatult. Isegi lehis jõudis omale roosad käbititad nii kasvatada, et jäi mul kahe silma vahele. Marjapõõsad on täitsa rohelised. Oleks ainult natukenegi soojem. Kui on päikest, on jällegi selline tuul, et pane prillid kummiga ümber pea kinni. Kasvuhoones on ahi küdemas nii öösel kui päeval, sest tomatid ja paprikad vajavad ju sooja. Aga isegi selles soojas kasvuhoones tekkis püsikutel vahepeal nagu seisak. Nüüd on jälle liikumist märgata.
Eile õhtuks said mul vist kõik puud-põõsad ja istutusalad esmaselt hinnatud ja tänaseks näha olevad talvekahjud selgeks. Minejaid ja kannatajaid on meil olnud palju, ma isegi ei mäleta, et ma oleks millalgi lihtsalt järjest visanud prahiämbrisse taimi, kohe kuhjaga. Mägisibulatest juba oli juttu, õnneks mul kahjud väga suured ei ole, sest igast mingi osa jäi alles.
Roosid - neid ma ei ole küll jõudnud veel lõigata, aga tundub, et kõik lähevad peaaegu maapinnani tagasilõikusele. Kas ja mis siis edasi, vaatame. Samas talvitusid mul üks Muhediku ja üks Milda päritolu roos külmas kasvuhoones ja varred rohelised  ladvani. Pean neile veel väärilised kohad nüüd otsima.
Helmikud - täielik kaos. Isegi vana ja tuntud 'Palace Purple', - muist juba viskasin minema ja läheb vist veel. Ometi on nad alati hakkama saanud. Kuna neid ka mul hulgim, siis kahjustada said nii vanad kui noored taimed ja aia erinevates osades. Samuti on kehvakesed tiarellide sordid.
Krimmi parukliilia - potis ei suutnud talvituda mitte ükski noortaim. Peenras on taim küll elus, aga kõvasti kannatada saanud. Eelmise aasta seemikud paistavad põllus elus olevat.
Säbar kurereha - suurest põõsast on alles kolm pisikest paari lehega võsukest. Samas sort 'Philippe Vapelle' põõsad on talvitunud ideaalselt.
Brunnerad - väga väga kehvakesed.
Kollane siilkübar, risoomikas kurereha 'Variegata' (kaks noort põõsast), täkiline ja kochii tulikas, alpikannid - kõik läinud. Ja see ju alles algus.
Puittaimede hulgas peale nulgude suuri kahjusid veel ei paista.
No õnneks, seekord on see küll õnn, on mul on üks nurk kastide ja pottidega, mis vajavad kõik istutamist. Ja Helle tõi täna terve kastitäie taimi, mis mul just puudu olid. Ehk jõuan järgmise nädala kiire vahepeal sellega ühele poole.
Paljud ninad on alles mulla all peidus, seega loeme kahjusid siiski sügisel. Ja on juhtunud elus ka imesid, et mõni taim teeb lihtsalt aastase pausi.
Müügiplatsi olen suutnud sel aastal korralikult juba täis laadida. Õnneks liigub neid uutesse kodudesse juba arvestatava kiirusega. Kasvuhoones on teine sama palju soojemate ööde ootel. Sellise 5 külmakraadiga ma veel ei riski neid karastada, aga varsti-varsti.
Homme hommikul saavad telgedelt maha viimased peal olevad vaibad (täna hommikul kiiruga suutsin veel ühe kududa) ja siis saavad teljed ka suvepuhkusele.
Homme siis rehad kätte ja riisuma. Mul näiteks vaja ginnala vahtra alune ninadest puhtaks riisuda.
Ja veel, see tedrekukk on meil nii armas. Juba mitu nädalat alustab kell 6 oma laulu ja tantsu. Nii vahva on teda vaadata.
Pilte seekord ei ole, on ainult üks, ja seegi oli mulle tundmatu tegelane seni, kui Helle ta täna tuvastas. Silt oli jälle kadunud.

Teisipäev, 12. aprill 2016

Kevad igas sekundis

Nüüd on küll suur kevad ka meile jõudnud. Seda on näha igas hetkes, igas sammus, igas pilgus. Mesimummud askeldavad, lindudel pikad kõrred pesa soojustuseks nokkade vahel ja loodus tärkab imelise kiirusega. Täna ühest peenrast mööda tuhisedes jäi pilk jällegi aina uutele ja uutele tulijatele. On nii üllatajaid kui vanu tuttavaid. Kui aed on liigirikas, siis on see avastamis- ja äratundmisrõõm võrratu. Ei oskagi miskit ega keskit eriti esile tõsta nii vara, aga ninade põhjal on minu jaoks küllalt tundmatud ja alles noored Arum elongatum Bahtšisardist ning Isopyrum thalictroides. Nende avanevad lehed jäid täna silma. Ootamine on nii kihvt, kui ikka on, mida oodata.
Scopolia physaloides - tema tärkamist olen aastaid nautinud. Eriti seda, et neid nupse on mulla taustal ikka väga raske märgata. Kõik kolm Aalujat, kes seda soovisid, teile on nad potistatud ja ootavad koju jõudmist. Selline see kobarskopoolia tulemine siis on.



 Värve juba tekib ja lisandub minutitega erinevaid toone.





Lindude askeldamised on ka vaatemängud. Juba mitu hommikut tantsib akna taga tedrekukk, minu meelest küll üksinda. Kahjuks on ta aia taga ja aknast head pilti ei saa ning lähemale hiilida on natuke keeruline, sest vaja väljuda väravast ning siis on ta juba läinud. Mõned klõpsud ikka tegin.



Sahhalini konnatatra juuremassi põhiosa sai maa seest välja võetud. Õnneks oli noor mees appi võtta, kes hüppas raudkangile nii ja naapidi ja lõkkeaseme juures see mass ootamas on. Eks põhitöö temaga on muidugi ees, aga väga loodan, et regulaarne niitmine suudab teda nii palju nõrgana hoida, et ehk lõpuks hävib.

Üleüldse olen sel nädalal erinevate taime juurtega palju kokku puutunud, just potistamise tõttu. Üks tohutult lihavate juurtega on altee. Ei oleks nagu uskunudki, et aastasel taimel selline juuremassiiv all on. Korea kitseenelas samamoodi. Olen neid ju ka varem jaganud ja tean, et see on raske. Üks suhteliselt pisike taim kasvatab alla nii tiheda juurestiku oma elus hoidmiseks. Täna potistasin kobarskopooliaid - no nagu orashein tundus. Järelikult see minu savine pinnas talle ikka sobib, sest väga kaugele oli ta end juba suutnud kolida. Uusi punganinasid paistis maa seest veel tulevat.
Ja nii see kevad siis edeneb. Hommikuti on maapinnal juba mitu ööd olnud 5külmakraadi. Taimepotid platsil on ikka kell 10 olnud veel läbinisti külmunud.  Päeval olin juba lühikeste varrukatega.
Sügisel meil nagu tigusid ei olnud, aga mingi trammiga nad nüüd saabunud on. Eile korjasin padjandite alt terve purgitäie ja raudselt jäi need veel kolm korda sama palju alles.
Sipelgate rünnak on kohutav. Terve müügiplats täna kees nendest. Mina ei oska nende vastu küll miskit ette võtta. Seni kui nad kahju ei paista tegevat, las siis olla.
Naudime seda kevadet, kui teda on. Neljapäeval lubas taas lumelörtsi.





Teisipäev, 5. aprill 2016

Ravimatu haigus

See taimede igasugu ostmine on küll haigus, ei tea kas ka ravitav. Täna hommikul läksin Helle juurde eelmisel aastal tellitud  Veitchi pojengi järele. Tema olemasolu olin suutnud talvega juba unustada. Tagasiteel poiss küsis, et kas Maarahva poodi ka tahad minna. No miks mitte, kui teele jääb ja lahkelt peatus tehakse. Olin juba jõudnud haarata eluliselt vajalikud kollase mugulbegoonia mugulad, ühe rohelise õiega floksi ja just puuduva kurereha, kui üks proua pöördus minu poole: ''Vabandage, kas teie olete Karin?'' Nagu filmis. Proua oli mulle võõras, aga tahtis rääkida taimedest. Ja kuna mul oli aeg limiteeritud, siis õnneks laskusin vestlusse ja rohkem ei saanud miskit ostetud. Jumalale tänu! Mul niigi 22 potti eelmisest aastakäigust istutamise ootel.
Sinilillede, krookuste ja märtsikellukeste pilte ma postitama ei hakka, aga õitsevad.
Natuke veel külvamisest ja külvidest. Nimelt ostsin kunagi paki kollase õievärviga lupiini seemet. Pakis oli 10 seemet ja sain 4 taime, kes täna ka pikeeritud said. Kuid minu kogemuste põhjal tärkavad lupiinid väga erineval ajal, siis potti tühjaks veel ei soputanud ning jätsin ootele. Samas, Milda saatis mulle šokolaadi-rohesilma seemneid. Eelmisel aastal ostsin neid ise, sain pakist ühe taime, ega täpselt ei mäleta ka, kuhu ta panin. Õit küll ei näinud. No ja sel aastal siis uus külv. Pakil oli kiri, et sees 10 seemet, üle ma ei lugenud. Külvasin 31.märtsil ja eile, s.o. 4.aprillil oli 11 taime tärganud, idanevus kiire ja üle saja protsendi.
Ei saa üle ka hosti kivirikust. Soovitav on seemned külvata hõredalt, põhjendust sellele soovitusele ma ei leidnud. Täna otsustasin neid pinsettide abil pikeerima hakata, aga võta näpust. Juurepall oli sest kribust lehestikust ikka palju palju suurem. Pinsettidega ei teinud midagi. Sellistel puhkudel on mul heaks abiliseks Tupperware apelsinikoorija.


Natuke ka muudest toimetustest.


Potid täituvad, kasvuhoone kuhjub ja müügiplats täitub

Linnud on aias muidugi põnevad kaaslased. Olen alati nende elu jälginud. Paraku peab leppima ka igasugu pahandustega. Kuldnokad on nüüd avastanud, et teleka antenn on parim koht, kus õhtuti Nokia telefoni helinat matkida. Paraku on see antenn meil rõdu kohal ja see rõdu on nüüd rohelise-valge laiguline. Jube! Ja varblased arvasid, et kompostiga multšitud peenar on parim koht oma sulestiku sarjamiseks. Täna oli neid korraga 10 isendit seal tuulamas. Aga mul ju ka kribalaid taimi seal kasvamas. Käisin just hiilimas, ega nad miskit ära ei ole lõhkunud. Õnneks läks.

Kuldnokad koosolekut pidamas

Mul oli ühe seest õõnsa paku otsas vana pada, kuhu ikka miskit sai istutatud. Ja alati hõivasid sipelgad selle paja. Ei aitand ei ussi- ega püssirohi. Kuna pakk paistis väga väsinud moega, siis kühveldasin mulla välja ja tõstsin paku maha. Seal avanes vaatepilt sipelgate kodule. Mis viga sedasi vihmavarjus elada. Kuna pakk läheb utiliseerimisele, siis peavad nad uue kodu otsima.

Emal-isal on käsil kibekiire puude riita ladumine. Isa puuriit kerkib tagapool, ema oma on eespool.

Täna sai siis algus puude-põõsaste juurimine. Hobukastan, rabe remmelgas, mage sõstar, toomingas, punaselehine sarapuu ja harilik pihlenelas said juuritud. Ootele jäid konnatatar, künnapuu, kurdlehine roos ja ehk ka äädikapuu. Siin ongi palve Aalujatele, kas keegi potistaks mulle ühe korraliku  äädikapuu. Minu oma on esiteks pigem põõsas kui puu ja teiseks ei anna ta küünlaid. Äädikapuud on kahekojalised ja see on isastaim, mis küll õitseb, aga ei vilju. Aga ma tahaks talvel ka teda nautida. Enne juurima ei hakka, kui uus taim potis olemas. Minu oma näeb praegu välja selline ja vale koha peal on ta nagunii.

Lumeroosid on sel kevadel meil nirud.








Pühapäev, 3. aprill 2016

Vihma ootel

Vihma oleks nii hädasti vaja, mis natukenegi seda loodust peseks. Aga meie ainus kord, kui sel kevadel on vihma sadanud, eile öösel 3piiska. Täpselt nii palju, et trepp oli täpiline. Täna hommikuks nagu lubas sadu, aga kell on 6.48 ja siiani mitte tilkagi.
Viimase nädala märksõnaks on küll hanede massiline sisseränne lakkamatu voona. Nagu pagulased. Üks parv kaob vaevalt põhjataevas silmapiirilt, kui tammiku tagant lõunaküljest saabub kriiskavate hüüete saatel uus parv. Palju tuleb neid. Eile trehvasin ka selle kevade esimest toonekurge.
Viis vana õunapuud on nüüd kõik maha saetud ja aed nagu suur tantsuplats. Oksad vajavad veel koristamist. Seda ei taha ka enne teha, kui saaks otse traktorikärust lõkkesse panna. Aga lõket ei julge teha, sest vihma ei ole. Surnud ring veel hetkel. Nüüd olekski vaja aega leida, et mõtteid koguda ja uusi puittaimi veebist hiilida, mida aeda istutada. Aga aega ju ei ole. Vaja potistada, pikeerida, komposti vedada, istutusalasid natuke kraamida. 
Üks uus puu, mida tahaks, oleks madalakasvuline heleda lehestikuga puu, just puu. Ma veel ei tea, kes see olema peaks. Aga suitsuahju kõrvale ma midagi sellist tahaks.

Koristamist ootavad oksahunnikud.

No sai aga jälle külvatud. Milda, lahke inimene, saatis mulle järjekordse pakitäie seemneid. Peaks ju puruloll olema, kui ei külvaks. Alles sain toast viimased külvid kasvukasse viidud, kui läks uus ralli jälle lahti. Külvidest veel nii palju, et paar päeva tagasi pistis potist nina esimene Cyclamen hederifolium.  Mitte et mul seda alpikanni vaja oleks, aga nägin poes seemneid müügil. Ja ainuke pakk oli ka, kuidas sa jätad ta sinna poodi vedelema. Külvasin 26.veebruaril ja tärkas esimene 02.aprillil. Külvi hoidsin paar nädalat toas ja siis viisin kasvuhoonesse. Kasvuhoones on temperatuur kõikuv ja ööd siiski jahedamad. Vaatan, mis edasi. Alpikannide kohalt veel lisaks, et talvitumine meil on kehv olnud. Lume alt tulid välja paar päeva tagasi, täpselt ei oska ka öelda, mis ja kuidas talvitus, aga nirud nad hetkeseisuga on.
Üks imelik oli ka kollase ängelheina külv. Seeme enda korjatud. Tärkas 1 taim. Mõtlesin, et ah ei pikeerigi teda, nagunii istutan endale. Külvasin 11.novembril, esimene tärkas veebruari algul. Tänase seisuga on potis 3 taime. Ka selline huvitav käitumine.
Nõelja kesakanni seemnepakis tundub, et on olnud valed seemned. Sirguvad sealt sellised paksema karvase lehega tegelinskid. Kuidagi kahtlane värk.
Üks suur murekoht on siiani sammal. Ega sel samblal midagi viga ei ole ses mõttes, et ilus roheline vaip. Aga kui iga istutusala kattub ja mattub pidevalt rohelusse, siis see on häiriv. Eelmisel hooajal kasutasin usinalt nii puutuhka kui lupja, mida lisasin istutusaladesse, aga sel aastal kõik kordub. Nüüd olengi juba mitu päeva koristanud sammalt. Vedasin oma väärtusliku komposti istutusaladele (juba 4 ala korda saanud), aga see ju ikkagi happeline. Ei märganud eriti tihti sinna kompostihunnikusse õigel ajal tuhka lisada. Tuhka ega lupja ei julge enne lisada, kui kõik ninad on mullast välja pistetud. On mis on, aga mulle tundub ehk ma loodan, et taimed on selle komposti eest tänulikud. Seda näen muidugi hiljem. Kevadväetise jätan sel aastal kasutamata, kus võimalik. Multšitud aladele muidugi pean lisama.
Kompostihunnikut olen alati väärtuslikuks pidanud, seal leidub alati igast põnevat. Eilne leid oli suitsupakk 'Rumba'. No seda ei kujuta küll ette, kuidas ja kuskohast see sinna saanud on. Isegi tekst oli selgelt loetav, uskumatu.

Tärkamine samblikust.

Natuke ka aiamärkmikust. See on mul olemas ja suur raamat kohe. Kirjas külvid, idanemised, pikeerimised jne. Samuti uued taimed ja ka päritolu, kui meeles on. Aga kokkuvõttes on sel raamatul üks suur puudus - puudub kanne selle kohta, et kes ja kuhu sai istutatud. Vaatan siin neid külmaga üles kerkinud silte ja imestan ise kah, mida leian. Aga nüüd on paar pojengi kadunud ja meeles ei ole, kuhu nad said. Katsu neid talvekahjusid niimoodi hinnata. Nüüdsest tuleb selles asjas natuke hoolikam olla.
Külma kergitatud taimesildid. Aed nagu laboratoorium.

Kõike veel ei näe, sest mõni osa aiast on veel lume all.

Talvekahjusid on meil veel vara hinnata, aga mõned mägisibulad, mis on mul olnud juba palju aastaid, on ikka väga tugeva kahjustuse osaliseks saanud.


Kohutav vaatepilt.

On ka helgemaid hetki.

Külmaõrn harilik efedra on hästi vastu pidanud ilma katmata matmata.

Eile üritasin harakapesa pildile saada, kuid kahjuks on ta nii kõrgel, et katusekonstruktsiooni mina siia ei saanud. Aga katus on peal ja soojustamine algas.

Selline mõtteid ja tegusid täis on olnud siis möödunud päevad.