Lehevaatamisi kokku

neljapäev, 30. juuni 2011

Soe nagu Hispaanias

Täna siis vallutas meie Eestimaa tõeline kuumalaine. Viludas näitas +30 ja tuult ka ei olnud. Peale lõunat ma lihtsalt istusin, sest teha ei jõudnud suurt midagi. Ja siis veel need sitikad ja satikad, kes ründavad hordidena. Mingid pisikesed vastikud mustad putukad - ühe hullu hammustusest tekkis mul jalale hull sinikas, tõenäoliselt oli tegu veremürgitusega. Viimase nädalaga on toonekure pojad saavutanud juba vana kurega sarnased mõõtmed. Kuigi lennuvõimelisteks muutuvad nad tavaliselt juuli lõpus, on nad ikkagi juba suured. Kasvu on visanud ka Rocky - minu meelest on ta poole suurem kui oli meile jõudes. Ja igavene huligaan - kui saab aru, et temaga pahandad, muutub eriliselt ülbeks. Üritan küll heaga, aga ei saa ta veel kõigest aru. Täna panin karistuseks ta koera aedikusse kinni - ei taha seal üksi olla, küll torises. Aga kass Sassiga on nüüd probleeme - kass oli sooritanud koera vastu sellise agressiooni, et kokku neid lasta ei julge enne, kui koer on suuremaks kasvanud. Kass oli rünnanud ikka nii, et hüppas ka inimestele otsa, kes koera kaitsesid. Nüüd on nad õues kordamööda, sest Sass võib Rockyl silmad ka peast välja lüüa. Ju on tema eesmärk näidata, kes majas peremees on. Ega ei ole nii, et tuleb mingi nähvits ja hakkab laiama. Samas on see Naabrite kass, kes mõned aastad tagasi meile kolis, aga nii ülbik.
Pille käest toodud looduslikul elulõngal on täna õied avanenud ja ilus lilla on, sorti kahjuks ei tea.
Suureõielise elulõnga istutasin kevadel murust istutusalasse, aga ju jäi natuke juurt mulla sisse ja nüüd ta kasvab rõõmsalt ka murus edasi. Samuti üllatuseks on see, et sügisel Palamuselt korjatud halli pähklipuu mulda pistetud pähklitest on 3 tükki saavutanud umbes 10cm kõrguse. Mina arvasin, et ei tule enam midagi, juba sai traktoriga plats korra üle niidetud, aga nemad otsustasid alles nüüd kasvama hakata. Mõned kasvavad ja mõned hävivad, täna öösel on ühele jänesele väga kask maitsenud. Puu oli umbes meetri pikkune ja see näljane oli pikalt koore pintslisse pistnud, ju siis metsas süüa vähe. Kaevasin kase välja ja istutasin hobukastani asemele, õnneks oli üks potis. Aga teatavasti on kastanid jäneste ja kitsede lemmikud, seega panin võrgu ikkagi ümber. Vähe sellest, et massiliselt on puudel igasugu söödikuid, on metsloomad ka platsis.
Hambulise kobarpea `Othello` lehed on küll võimsad, aga kas ta ka õied suudab nii kuivaga lahti ajada?

Vesiroosidel on sel aastal õisi vähevõitu, ju on neile potid väikeseks jäänud. Peab nad vist tiigist välja võtma ja ümber istutama.
Üllatav on see, et viljapõllus on nii palju rukkililli, et põld sinetab. Öeldakse, et see mürgitamine võtab ka rukkililled ära ja meie kodu juures on põllud küllalt umbrohuvabad, aga ometi on nii palju siniseid õisi.
Täna oligi suht töövaba päev - sai veits rohitud, õitsenud õisikuid lõigatud, kolm põõsast ja üks puu istutatud ning maasikaid korjatud. Istutasin kaks lodjapuulehist põisenelat, kauni veigela ja kastani. Samuti panin pottidest taimed katseaias mulda, ei jõua neid potte lihtsalt kasta. Eks järgmisel kevadel saab need pajud, veigelad, jugapuud jms õigesse kohta istutatud.
Vana, väsinud ja mädanenud jurta seisab püsti täna humalale, mis teda toestab. Samas kui humal on kasvuhoos, on see jurta nii armas mütsik.
Õues on tulnud õnneks ka kerge vihmasabin, taime juurteni see vaevalt jõudis, aga lehtedele andis ikka kerget kosutust.




laupäev, 25. juuni 2011

Selleks aastaks siis jaanid läbi

Enne jaani jõudsin veel taimede inventuuri ära teha. Kas just kõik kirja said, aga vast nii enam-vähem. Üritan lähipäevil kõik arvutis ka kirja saada, et alati oleks nimetused käepärast võtta. Millegipärast hakkavad need nimed juba sassi minema ja ladina keel ka ununema. Hea blogist vahetevahel üle vaadata ja meelde tuletada. Ikka ei saa ma üle ega ümber neist hollandi iiristest, no on tõeliselt väärikad. Kaks kollast lõid enne jaani õied lahti.
Kaukaasia tähtpea - Scabiosa caucasica on samuti üks mu lemmikutest. Dekoratiivne lehestik ja pikalt õitsev lilleke.

Esimesed õied on avanenud ka valgel vesiroosil. Viljandis on Valuoja järve üks külg vesiroose nii täis, et õis on õie kõrval. Ju neile meeldib elu looduslikus tiigis rohkem kui kilepõhjalises, sest looduses paistavad nad varem õitsele minema kui minu tiigis. Eks elus on ikka nii, et vabalt kasvavad taimed ja loomad on õnnelikumad kui puuri või siis potti pistetuna.
Eelmisel kevadel Seemnemaailmast tellitud Pürenee kurereha `Bill Wallis` on samuti lilla kleidi selga visanud ja näitab kaua lillat helki. Ainus suur viga selle taime juures on see, et üks ta suurimaid eesmärke on täita maa lastega. Kuna need õied on tal ka pisikesed, siis on väga tüütu noppida õitsenud õisi, et ta oma seemneid mööda ilma laiali ei pilluks. Ja ausalt öeldes ei ole ma kunagi neid õisi ka viitsinud noppida ja seepärast õitseb neid kurerehasid mitme põõsa all.
Paar aastat tagasi tõin Luualt kuuse tuuleluua seemiku, mis on siiani istutusalas hästi edenenud, aga sel aastal on mure - kuivanud on kuuse latv. Millest see tingitud on, ei olegi jõudnud veel uurida, aga pean ikka asja käsile võtma. Mõned päevad tagasi teatas sõbranna, et tema kuusel täpselt sama mure. On meil ennegi hariliku kuuse ladvad söödikud nahka pistnud ja tavaliselt on nad ikka taastunud. Lootus jääb.
Nii palju siis taimemaailmast. 
Jaanid sai veedetud Hiiumaal. Startisime 22. ja täna saabusime. Internetist lugesin, et kahe päeva jooksul toimetasid praamid Hiiumaale 6112 inimest. No see oli ka ajuvaba. Sadamasse jõudsime 14.30 ja saime 17.00 väljuvale praamile. Piletid olid meil broneerimata, sest ei olnud enam, mida bronnida. Sadamasse jäi meist maha ikka tohutu aotode mass. Ja seda tuult, mis Hiiumaal 23.juunil oli, on raske kirjeldada. Meil siin ei ole minu silm küll nii tugevat tuult näinud kui Sõru sadamas sel päeval. Kõik, mis oli kinnitamata, see ka lendas. Käisime kolmel erineval jaanitulel - Kõrgessaares, Sõru sadamas ja Kassaris - vaffa oli. Kassari loodus pani lausa ahhetama. Juba need kadakad, maranad, kukeharjad, mida kõike meil looduses just tihti ei kohta. Ja meri, merel luiged, kadakatega pikitud rannad, kadakate vahel piilumas karvased lihaveised - see oli lihtsalt ilus. Ilu iluks, aga kodus on ikka kõige parem ja oma voodi kõige kallim.

esmaspäev, 20. juuni 2011

Vihmasajud kestavad

ja tavaline Eesti suvi on alanud. Juba on jaanipäev ja hakkavad päevad jälle lühenema. Nii ruttu möödub see suvi, et kahju kohe. Selle suure kuumaga õitses ka kõik nii kiirelt ära, et mõnda õit ei jõudnudki imetleda. Aga üks hea asi oli selle kuuma juures ka, muru ei niitnud me kaks nädalat ja jumal tänatud. Tartust Viljandi sõites vaatasin teeäärseid eramuid ja enamus eestlasi ju nobedad niitjad - kõikjal oli muru asemel pruun vaip. Meil seda õnneks ei olnud. Loomulikult taastub muru kiirelt, aga ma ei näinud põhjust, et teda nülida. Reedel ja laupäeval sai siis muru niidetud täpselt kahenädalase vahega ja ei olnudki kõige hullemat haket maas.
Panen siia nüüd selle imeliku käiguraja pildid, mis murusse tekivad.
Just nii see muru seal siis kuivab ja kuna kaevamine mingit selgust ei toonud, siis olen ma nõutu. Tore oleks, kui keegi oskaks siin mingit nõu anda, et mis nähtusega tegu on.
Amuuri viinapuu mulle meeldib, kuigi võrkaed on selle liaani jaoks selgelt liiga madal. Sügisvärv on tal ka ikka vägagi ilus.
Harilik ebajasmiin õite- ja lõhnamöllus. Kevadel lõikasime põõsast pooled vanad oksad välja ja nüüd ei jõua noored oksad neid õisi kanda ja põõsas kipub laiali vajuma. Aga vahet pole, sest noorendama põõsaid ju peab. Järgmisel kevadel tuleb järelejäänud vanad oksad samuti eemaldada.
Eelmisel kevadel Tallinnast Pillelt toodud kolm loodusliku elulõnga seemikut. Mis või kes nad täpselt on, selgub siis, kui nad õied otsustavad avada. Õienuppe on oi-oi kui palju.
Hollandi iirised kohe on ilusad. Mul on kaks kollast ja üks valge. Kuigi sibulad soovitatakse talveks üles võtta ja kevadel uuesti mulda pista, siis mina seda ei ole teinud. Ja siiani on nad säilinud, muidugi lund on ka viimastel talvedel palju olnud.
Must leeder Black Beauty on tõeline kaunitar. Praegu on taim veel noor, kuid kosub jõudsalt.
 Harilik kurekell on iga taluaia ehteks.
Nõmm-liivatee on silmale ilus, kuid ninale mitte eriti meeldiva lõhnaga õitsemise ajal.
Terveservalise paju Hakuro-Nishiki olen kevadel tugevalt tagasi lõiganud. Tagasilõikus soodustab noorte, värviliste võrsete juurdekasvu.
Salix x sepulclaris on iga aia ehteks.
Laudlehele meeldib kooslus kontpuuga, lehed lähevad iga aastaga aina suuremaks.


Mõnus segadus, taga laiutab südajalehine makleia. Iseenesest vägagi dekoratiivne, kui ta ainult nii agressiivne ei oleks.

Lindude jooginõu kivimüüril.
Verev helmikpööris õitseb alati nii kaua ja annab mõnusa värvilaigu.
Toonekured askeldavad poegadega. Ei saa kindel olla, aga paistis kolm peakest. Kitsaks neil seal läheb, aga hakkama nad saavad.
Lina sinine haakub taevaga.
Jaanipäevaks on siis aiale ring peale tehtud ja kõik peaks nagu korras olema. Kui homme just laussadu ei ole, siis kavatsen pargiossa istutada veel mõned puud ja põõsad - veigelad, ginnala vahtrad, kastanid ja mõned punapajud oleks vaja veel istutada. Praeguse seisuga on omale nn pargis elukoha leidnud 65 puud ja põõsast.



teisipäev, 14. juuni 2011

Õnneks on suur kuumus taandunud

Ei ole ma mitte see inimene, kes seda kuumust väga hinnata oskaks. +25 oleks minule paras, aga üle selle on juba liig. Niisama vahtimiseks võib selline kuumus ju sobida, aga töö tegemiseks on seda palju. Täna on neid vihmapilvi siit üle küll liikunud, aga vihma ei ole nad veel andnud. Samas Suure-Jaanis oli kallanud nagu oavarrest. Aga lootma peab, üks sinine pilv on igatahes silmapiiril.
 Leviisia õitseb sel aastal eriti rikkalikult.
Ja veel, oleme juba mitu aastat aias kokku puutunud eriliselt kummalise nähtusega. Igal aastal kuivab aias erinevas kohas muru ja seda mitmekümne meetri pikkuses umbes 30cm laiuses. Tekib selline looklev rada aeda. Ja järgmisel aastal kasvab sel kohal muru topelt kiirusega ja muru on tume ja jõuline. Sel aastal läbis see kuivanud rada ka ühe pojengipõõsa ning pojeng ei tärganud. Võtsin siis labida, et kaevan augu ja vaatan, kes seal all elutseb ja miks muru kuivab. Kaevasin küllalt sügavalt, aga ei leidnud ühtegi looma rada. Aga see muld seal oli selline naljakas, sisaldas selliseid valgeid hallitusosakesi. Mis see seal maa sees on ja miks ta on, ei tea. Ju siis peab nii olema. Teen homme sest rajast pilti ja lisan siia.

reede, 10. juuni 2011

Meeletu meeletu kuumus

Täna seal lillede vahel urgeldades tundsin, et pilt kaob eest. Kuigi kraadiklaas näitas ainult 30 soojapügalat, oli kuumus meeletu. Tuult ei olnud ja kõik pilved möödusid meist nagu kiusu pärast. Täna lõpetasin siis nartsissi varte lõikamise. Väidetakse küll, et neid ei tohi enne närbumist lõigata, aga mina olen seda alati teinud ja õite puudumise üle ei saa ka kurta. Kuigi täna mõtlesin, et järgmisel kevadel kaevan ühe suure hulga neid üles, sest õied on muutunud väiksemaks ja neid on vähem. Ja ka varred olid nagu nadid. Siia üks pilt varasemast nartsisside õitsemisest.

Nüüd on siis järjekordne puhastustuli istutusalade vahel läbitud, muru niita kuumuse tõttu ei saa, aeg alustada uute projektidega. Maja põhjapoolsel küljel oli meil siiani kanade aed, aga kuna kullid olid varmad seal liha võtma ja peale raudnõgese ega muu sarnase seal miskit ka ei kasva ja kanad leidsid endale uue aia, siis on plaan seal kord majja lüüa. Esmalt on vaja eemaldada vanad aiapostid, kanadele ehitatud kuut ja siis kõik üle riisuda, et saaks muruniidukiga peale minna. Siiani oleme seda vaid trimmerdanud. Täna proovisin siis ka äädikat roundupi asemel. Pealsed võttis küll ruttu maha, eks näis mis juurtest saab. Kui on sama tõhus kui roundup, siis võiks ju äädikat kasutada. Ootan ja vaatan.

Rocky on ikka vahva, hammustab, sööb jalanõusid ja on muidu tegus kuju. Aga sama, mis lapsega, pead pidevalt jälgima. Õhtul ei saa linna, ta ju tahab kaasa. Ema siis võttis ta enda hoole alla.

Selline siis meie majavalvur on. Igatahes omadel ja võõrastel teeb juba vahet. Ja saab ka aru, kes tast hoolivad ja kes mitte. Aga sööb ikka väga palju, sest kuidas muidu seda massi ikka kasvatada. Ikka süües. Peale seda, kui olen nüüd ise 12 kilo kaotanud, tean, et selle ma sisse ju sõin. Aga temal on seda väga vaja.
Ja muud põnevat täna ei olnudki. Kopsija kopsib endiselt. Ühed peretuttavad arvasid, et see peab ikka rähn olema, sest kes muu see ikka koputab. Ehk tõesti, rähn selle pesakasti ava kunagi suuremaks toksis, vbl on nüüd kastist mingi side puutüvega loodud ja kopsib toitu, mine tea.

See pilt on 2010 aasta augustist, mil päevaliiliad näitavad oma suursugust palet.
Ja siin on kõik need pääsukesed traadil reas, kes eelmisel aastal meil üles kasvasid. Samas on neil kojulennumõtted peas.

neljapäev, 9. juuni 2011

Õitel on kiire

Taimed õitsevad meeletu kiirusega ja samas on kiire ka endal. Leian küll aega nautida aeda jeal valitsevat õitemerd, aga arvutis olemiseks aega napib. Ilmad on nii kuumad, juba mitmendat päeva püsib termomeetri näit 30 peal, aga tänu meeldivale tuulele ei tunnegi hullu kuumust. Kahjuks on suvelilledega see häda, et nende juurestik ei ole veel piisavalt arenenud, et sügavamalt pinnasest vett iseseisvalt kätte saada ja seega vajaksid nad kastmist. Veega on meil aga kitsas. Kuna on šahtkaev, siis see võib ju ühel hetkel kuivaks saada, mida siiani küll ei ole juhtunud. Seega siis kastan nii vähe kui vajalik ja nii palju kui võimalik. Ei teagi, palju neid suvikuid sel aastal istutanud olen, aga arvan, et nii 300 taime vast ikka. Panen siia kirja ka 2010 sügise seisuga meie aia taksonite arvu, tulevikus hea vaadata.
  1. Kõrged lehtpuud - 11
  2. Okaspuud - 21
  3. Madalad puud ja kõrged põõsad - 24
  4. Keskmised ja madalad põõsad - 49
  5. Roni- ja vääntaimed - 11
  6. Keskmised ja kõrged püsikud - 71
  7. Madalad püsikud - 75
  8. Sibul- ja mugullilled - 22
Lisaks 3 taksonit kõrrelisi ja 4 veetaimi. Loomulikult on neid kõiki rohkem, aga tuvastada ei suuda. Tulp on mul tulp ja nartsiss on nartsiss, sest rohkem ei suuda tuvastada. Hetkel on liike küll palju rohkem, aga inventuur on veel tegemata.
Täna on aed juba täis õiteilu. Ainus mure on see, et muru niita küll ei julge. Alumine osa murust juba krõbiseb ja tõenäoliselt oleks pärast niitmist alles ainult mingi naljakas pruun hein. Seega naudin parem neid tobedaid ja koledaid võilillede varsi, kui niidan.
Ja veel, esmaspäeval tõime uue elaniku, nimi on Rocky, sündis 28.aprillil. Väga vahva tegelane ja hullult teravate hammastega. Tõime ta Tartumaalt ja nii kahju kui ei ole, siis pererahva nime ei tea. A ta on pärit väga ilusast aiast, kus kasvatatakse rodosid männimetsa alla. Tõeliselt ilus aed oli sel perel ja ka pererahvas oli lahke ja sõbralik. Koer on samasugune, vägagi arukas sell (kui neid hambaid ainult ei oleks). Panen mõned pildid ka lisaks ja ehk lähipäevil leian ka aega tähtsamad asjad kirja panna.
Üks imelik uudis on veel. Meil on puude otsa paigutatud erinevatele lindudele mõeldud pesakaste ja ühes varblaste kodus, mis asub õunapuu otsas, elab nüüd härra tundmatu. Igal juhul tegeleb ta tihedalt koputamisega. Alul arvasin, et paneb tapeeti. Kui töö oli mitu päeva väldanud, siis arvasin, et ju kasutab ka makulatuuri. Aga nüüd töötab juba teist nädalat, ehk paneb mööblit seinale. Vahest kellegi pea ilmub korraks pesaaugule, aga kaob kiiresti, tuvastada pole igatahes suutnud.  
Siin suitsuahju kõrval, õunapuu varjus, on mõned suvelillede taimekastid veel istutusootel.

See siin on siis kilepõhjaline tiik, mis on ääristatud maakividega. Esimesel aastal peale tiigi rajamist, kui meil oli veel kartuli all suur hulk maad, oli ka palju kartulivõtjaid. Ja poisid oma aruga uurisid tiigi põhja roigastega, mille tulemuseks oli see, et järgmise päeva õhtuks oli tiik veest tühi. Suur töö, vaev ja raha kaasa arvatud. Aga kust pidid lapsed teadma, et tiigi põhjasid tehakse ka ilma liiva ja mudata.  Tiik on umbes 70cm sügav ja seal talvituvad pottides edukalt erinevad vesiroosid, ka sordid. Eriti rõõmustas mind sel kevadel ubaleht oma kaunite õitega. Tiigi kaldal on humalasse mattunud jurta, mis seisab püsti tänu sinna ümber istutatud humalale. Las seisab veel, sest see on selline kuiv ja kõrgem nurk kaskede all, kus tõenäoliselt oleks ka raske midagi muud kasvatada. Kuigi minu arvates sobiks sinna midagi värvilise lehestikuga, aga kasvutingimused seavad omad piirid. 

Eelmisel nädalal rajatud jõgi mägisibulatele ja nõmm-liivatee täis õites.


Esimene kirjutis

Alustan siis ka selle blogijate maailmaga. Ma ei taha sellest küll luua mingit suurt ja uhket, pelgalt teistele lugemiseks mõeldud kirjutist, vaid endale aastate pärast vaatamist. Siiani olen täheldanud aastaid märkmeid kalendrisse ja sealt neid vajalikke sündmusi hiljem otsinud, aga siit oleks seda vist kergem teha. Ja mis siis on nii tähtis, et seda hiljem on vaja vaadata - minu jaoks linnupoegade koorumine, kevadel esimeste rändlindude saabumine, taimede tärkamine jne. Sel, mis meie endiga toimub, ei ole ju kuupäevalist tähtsust, aga muul küll.
Meie aiast siis nii palju, et taraga piiratud ala on umbes 3000ruutu ja kokku on maad üle 4ha. Ja siis kõik tasapisi laieneb. Algul piisas aiast, aga järjest kaugemale kõik venib. Hull haigus on see taimehaigus - vist võrreldav kasiinos käimisega. Ma täiega naudin neid aiatöid, ma naudin aeda, taimi, ilma ja kõike muud. Nagu öeldakse, pole halba ilma heata, vaid on kehvad riided. Ja nii ta tõesti on. Ma olen õnnelik, kui mingi uustulnukas aias nina mullast pistab ja olen kurb, kui kellegi elutee minu aias otsa saab. Suurim mure on mul olnud kadakatega. Aga nagu austatud A. Vaasa väitis, et 10-15aastat võib meie kliimas elada kadakas koos meiega, siis oli tal kahjuks tuline õigus ja tuleb tunnistada, et nii see ongi. Kirjud kadakad `Mayery` pidasid vastu 12 aastat ja kaljukadakal `Sky Rocket` veereb tõenäoliselt viimane aasta. Kahju, aga elu on julm ja keegi ei olegi väitnud vastupidist. Samas on see looduse loomulik ringkäik ja ei jää me keegi siia ilma hooleks, aga samas on see kurb ja muret tekitav. Aga mis siin muretseda, suvi on just algamas ja aias võib kohata vägagi vahvaid tegelasi. 

Sellised nägid siis välja minu kallid kadakad enne lõppu.