Lehevaatamisi kokku

Neljapäev, 21. mai 2020

Varblane Mati on paras terrorist

Varblasest nimega Mati kirjutasin ka eelmisel aastal. Ei ole kindel, kas on just sama lind, aga tundub küll. Kohe kui pojad pesas kooruvad, on neil meeletu isu saia järele. Mis muud Matil üle jääb, kui poodi minna ei saa. Peab majarahva käest küsima. Ja tema ülbusel ei ole enam piire. Kui enne ei saanud ukse ette pingile istuda, sest Mati oli kohe platsis - lendas nina ette lauale, pingi käetoele, katuserenni ja palus saia, tihti oli suguselts ka kaasas, siis nüüd järgneb ta ka kasvuhoonesse. Kui ikka poegadel kõht tühi, siis enne ta ei jäta, kui keegi köögist saia toob. Teised sugulased nii julged ei ole, nemad on nagu saatjad või julgestajad. Kui siis saiaga õue lähed, on kohal ka vares. Tema on väheke uje ja ootab eemal. Paar saiatükki tuleb siis kaugemale varese tarbeks visata. Aga vares on tark lind, tema kõht ei ole pidevalt tühi, tema varub rasketeks aegadeks. Üks sahver on tal metsmaguna all, sinna viiakse päris tihti seda kraami. Kes selle hiljem ära sööb, jumal seda teab. Lindude elu on päris põnev jälgida. Eriti toredad on varblaste saunapäevad. Oi seda pidu ja tralli ja sulistamist, mis siis ukse ees lindudele pandud veenõus lahti läheb. Vot see on elu!
Maikuu on olnud nii külm, et pole aru ega otsa. Talvejope olen mõnel üksikul päeval seljast ära saanud, külm mis külm. Taimede areng vindub täiega. Õnneks murelid said ilma suurte öökülmadeta ära õitseda, aga mumme oli väga vähe. Külma ilmaga on igasugu sumisejad ka uimased. Hostad on istutamata, sest lubab taas ööseks -1. Ja kuna mul on taimed olnud kasvuhoones, siis väljas külma saades on lehed kohe inetud. Seoses sellega ongi sel aastal inimesed mitmes taimemüüjas pettunud. Ostes varakult suurte lehtedega hostad, on ju selge, et need on kasvuhoonest tulnud. Aga kui müüja jätab selle pisikese detaili ainult enda teada ja klient istutab taime kohe õue, siis ongi kohe kuri karjas. Oleks ostjat teavitatud, saanuks ta oma taimi külmadel öödel kaitsta.  Kõik aiapidajad ei ole veel taimede hingeeluga kursis ja ei tule selle pealegi, et külm neile liiga võib teha.
Aiatöödega olen sel kevadel lootusetult jännis. Aega ei saa kuskilt juurde ka osta. See kodusolemise pealesunnitud aeg on pannud paljud aiaomanikud oma aeda teise pilguga vaatama ja ümbrust märkama. Väga palju kliente tuleb pika nimekirjaga, kodune eeltöö on tehtud, istutusplaanid on paigas. Kui eelnevatel aastatel on taimi ostetud ikka ühekaupa, siis sel kevadel ikka ühte liiki 3-8 taime. Huvi püsikute vastu on kasvanud massiliselt. Ja see on tegelikult väga tore. Ma usun, et eestimaalaste aiad saavad sel suvel väga õiteküllased ja uhked olema. 
Ja kuna kliente käib palju, siis selle võrra jääb aega oma aia jaoks aina vähem. On paar nurka, kuhu ma isegi veel jõudnud ei ole. Küll jõuab, sest ega selle külmaga umbrohi ka väga kiire sirguja ei ole.

Tegelikult tahtsin kirjutada mõne sõnaga lehtdekoratiivsetest taimedest. See termin on noortele aiapidajatele sageli võõras ja küsitakse, et mis see tähendab. See tähendab seda, et õis ei olegi alati taime kõige uhkem osa, vahest piisab ainult ilusatest lehtedest, õis on kas boonuseks või jääb teisejärguliseks.  Eile tegin mõned pildid püsikutest, mis ka ilma õiteta näevad väga kenad välja. Kusjuures, selliseid püsililli on ikka väga palju.

Kolmseemnik, sulgjas - Triosteum pinnatifidum


Mesiputk - Myrrhis


Kobarpea, hambuline ‘Britt Marie Crawford' -  Ligularia dentata


Epimeedium, taevalik - Epimedium macrosepalum


Laudleht – Astilboides tabularis


Upsujuur, roheline - Veratrum viride

Sellised lehtdekoratiivsed tegelased said eile pildile, aga kui palju neid veel on!  Lihtsalt vaja märgata seda lehtede ilu.
Ehk hakkab tänasest ka soojemaks minema ja püsikud saavad hoo sisse. Ega muud, kui saiatükk tasku ja õue. Hommik on paljutõotav.

Kolmapäev, 6. mai 2020

Samblast, hostadest ja kevadest

Nüüd on ta meil siis olemas, see samblakakkuja ja aeraator. Plaanis ta soetada oli, kuigi kaasarääkijaid sel teemal leidsin minimaalselt. Esimesena sain kirja ühelt healt sõbralt, sõnajalgade kasvatajalt. Tema ütles, et issand, me siin kummardame iga samblatuti ees, aga sina hakkad sammalt tõrjuma. Naljaga pooleks see öeldud oli, aga aiad ja vaated ongi erinevad. Nagu ma juba olen öelnud, ega mul sambla kui sellise vastu ju midagi ei oleks, aga kuna ta muudab muru niitmise füüsiliselt üle jõu käivaks, siis on vaja sekkuda. Lisaks on mure aia nende osadega, kuhu muru on külvatud, mitte niidetud heinamaa. Seal kipub vana valge kuivanud kulu uue kasvava muru alla vatist vaipa tekitama ja peale niitmist kumab see koledus lihtsalt läbi. Just selliste murede pärast oli vaja asuda tegutsema. Lubi ja tuhk ei toimi, see kõik on juba ära proovitud. Ei toimi ka igasugu muruväetised samblaeemaldajaga. Vot ja eile hommikul tõigi kuller meile uue tööriista. Kuigi pean mainima, et ega meil nende samblaeemaldajate valikut nagu ei olegi. Elektriliste valik on küll rikkalik, aga arvestades meie aia suurust, siis sadu meetreid ei hakka ju keegi elektrijuhet vedama. Akutoitel oli miskit valida, aga see hinnaklass tänu akude hinnale ei olnud meile sobilik. Ei leia see tööriist ju igapäevast kasutust. Vaja oli bensiinimootoriga aparaati ja nende vahel valimine ei osutunud üldsegi keeruliseks, sest valida nagu ei olnudki. Sai valitud siis see mis valida oli ja kohale tema jõudis. Alustuseks võttis aparaadi kokkupanek juba hea hulk aega. Kui just tehnikaga suur sinasõber ei ole, siis igale jupile koha leidmine ei kulge just käbedalt. Kui kõik kaasasolevad jupid olid oma avad leidnud, siis õli ja bensiin sisse ja käivitus :) Ega seegi väga sujuvalt ei läinud. Need kaasasolevad kasutusjuhendid on ka nagu nad just on. Lõpuks ta ikka käivitus, umbes kümnendal katsel. Ja see, mis siis juhtuma hakkas... Kui ise näinud ei oleks, ega ei usuks kah. Ja selle kirjapanek ei anna seda ammugi täpselt edasi. Alustasin sellisest väikesest platsist, mis oli tugevalt sammaldunud. See mass sammalt, mis sealt eile sai välja kakutud, ei mahutu murutraktori kõrgendatud kärusse ära. Ausalt kui imede massin. Kunas ma ükskord sellega aia läbi käia jõuan, vbl paari aastaga. Hiljem ka õhutada vaja. Aga kujutan ette, kui tänulikud on muru ja maapind selle eest. Tõesti, see sambla poolt alla surutud kõrs sai hingamise. Panen mõned telefoniga tehtud pildid ka juurde. Lõplik tulemus ehk kuu aja pärast näha.
Siin plats enne sambla kakkumist.


Tehtud on üks ring.


Tehtud kaks ringi.


Käru veel pooltäis, õhtuks oli kuhjaga täis.


Ilupiltide tegemiseks ei olegi sel kevadel mahti olnud. Kui see pojengide ala hakkas juba enam-vähem valmis saama (11 pojengi on veel puudu, 52 oleks kokku vaja saada), oli vaja mõelda hostade uue elupaiga peale. Varjuga meil laiata ei ole ja ainuke mõistlik koht on amuuri korgipuu all. Oma miinus on küll see, et ta langetab sügisel lehed suht kiiresti ja langev mass on suur ja raske. Aga see valik oli parim. Jupiti alustasin selle tööga sügisel. Kirjutasin ka tookord, et murukamarale paks kiht muruhaket ja muld peale. Pisike osa sai nii sügisel valmis tehtud. Hostasid aga sai tellitud palju rohkem, kui sinna oleks mahtunud. Seekord sai siis ajalehekiht murukamarale ja uus muld peale, nii 20cm. Suuremate hostade istutuskohad märkisin enne tokkidega maasse ja sealt kaevasin murukamara alt ära. Palgijupid said servadeks. Istutada aga veel ei julge, sest hostad on kasvuhoones lehed lahti rullinud ja just täna lubas veel öökülma. Puudu on ka sort 'Karin', seda on hädasti vaja. Ilma selle hosta sordita ei ole ka mingi elu. Mullale lähevad taas purustatud oksad. Eks selle puruoksaga on ka nagu on. Helistas üks sõbranna ja ütles, et talle üldse ei meeldi sedasi multšitud istutusalad. Ega ei peagi meeldima. Multš on selleks, et oleks vähem rohimist, hoiaks niiskust ja ma pääsen kaevamisest. Paari aastaga peaks hostad katma kogu pinna ja seda purustatud oksamassi ei olegi enam näha. Eesmärk ei olegi esitleda multši, selle kasutamisel on palju praktilisem vajadus. Aeg, oma säästetud aeg on siiski kõva raha.

Muidu kulgeb kevad ikka nii nagu alati. Puud on märkamatult lehte läinud ja aed mattub õitemerre.