Lehevaatamisi kokku

Teisipäev, 30. oktoober 2012

Konnad aias

Ei ole paremat võrdlust kui Muhedik leiutas, et kõik puud ja põõsad on kui konnad aias. Täna käisin siis peale lumesadu esimest korda maal ja üllatus missugune. Ema oli küll luuaga puudelt lund maha kraapinud, aga aia taga olevad põõsad olid tõesti nagu konnad. Ei olnud vahet, kas lumi oli maha aetud või mitte, konni oli palju.Ja kõik need põõsalised on endiselt laiali, selline tunne, et kummardavad sinu ees. Lehti hoiavad ka kõvasti kinni. Raputasin kontpuid ja põisenelaid, aga lehed ei lange, ometi on külmakraade olnud piisavalt. Kahjud on siiski väikesed, okaspuudel pole häda, murdunud on üks äädikapuu oks ja üks põõsasmarana oks. Aga hukkunuid loeme ikka kevadel. Mis neist kaardus põõsastest saab, näeb järgmise nädala sulaga. Igatahes põõsasmaranad on nagu totakad ja kummardavad sügavalt. Viinapuud olid mul ka katmata ja neile panin täna tekid peale. Järgmisel nädalal ikka ennustab ööpäevast sula, siis saan korralikult katta. Elulõngad ka alles nii uhkelt lehtes, et mida sa lõikad või katad. Aga... kitsedel ja jänestel on pidu. Ei jõudnud ma ju võrke puudele ümber veel panna ja tänane vaatlus näitas, et tagasilõikus on juba oktoobri lõpuks olnud tugev. Eriti armastavad nad igasugu pajusid, kõik on tugeva lõikuse läbi elanud. Need `Bullata`d ei saagi mul oma vormi kunagi kätte, sest sööjaid on nii palju. Kui nüüd sulaks läheb, vean võrgud, aga kõigile ei jõua neid lihtsalt nii materiaalsetel kui füüsilistel kaalutlustel panna. Paigaldan ainult hinnalisematele ja mulle kallimatele. Aia taga looma jälgi lumel vaadates oli tunne, et ka karu on ringi kõndinud. Rebase, kitse ja jänese jäljed olid selgelt näha, aga siis tulid suured käpajäljed, ehk oli kõigest lumeinimene. Ega see Rocky meil niisama öösel ei haugu, ikka loomade peale. Ja ei saa ju koera ka ööseks lahti lasta, sest äkki hommikul sõpra enam ei olegi. Igatahes varakult hakkab see kitsede rünnak. Kaalusin aalusin ka mõtet diisliga immutatud lapid puude külge riputada, mis pidi vägagi hästi loomi peletama. Aga kui ei peleta? Kuna ise katsetanud ei ole, siis ju tulemusi ei tea. Homme otsustan, ehk ikka mõnele puule riputan. Just neile, mida mitu on, siis tean järgmisel aastal, kuidas neid kaitsta on rentaabel.
Konn - põõsasmaran
Davidi budleiad on alla vandunud külmale
Diabolo kummardus vaatajaile
Sahhalini konnatatar on ilma tatrata...jäi ainult sahhalin konnaga
Nii kui inimesi on tugevaid, nii ka taimi. Imekspandav tema lehemassi juures, et terveks jäi.

Pajud on ikka uskumatult tugevad tegelased.
Must leeder on ka nii musta konna nägu.
Igatahes lubas nädal aega sula ja siis saab ka viimased tööd tehtud, kuigi esmaspäevast algab ka kool.


Neljapäev, 25. oktoober 2012

Esimene lumi

Täna, 25.oktoobril sadas meil esimest korda valget laia lund. Talv läheneb. Aga enne seda saabub sügisest see osa, mida ma eriti ei armasta. Niiske, pime, porine, hall. Õnneks on ka igasugu tubaseid toimetusi ootamas, seega igavuse üle ei saa kurta.
Aiatöödega olen graafikus, kõik on enam-vähem järje peal. Kannade juurikad kuivatasin korralikult soojas toas ära, puhastasin, jagasin, panin pottidesse kuiva turba sisse ja talvekorterisse. Mugulbegooniate mugulad kuivatasin ka, puhastasin ja samuti turbasse. Kuigi need mugulad tundusid kole äbarikud ja õnnetud. Ei ole ma neid elus enne üle talve ka hoidnud. Õitsesid nad sel aastal küll uhkelt ja pikalt, allahinnatud ja aegunud seemned talvel ostsin, aga värvi nad andsid ja jõulised nad olid. Vaatan siis kevadel, kas tärkavad ja kuidas tärkavad.


Muist kaeralilli sai ka siseruumi talvituma toodud. Kuigi eelmisel talvel elas kaeralill õues vägagi hästi. Ainus viga selle juures on see, et selleks sügiseks oli ta vallutanud terve ruutmeetri. Selle suure kuhila jätsin ikka õue, eks kevad on sügisest targem.


Jorjenid ja gladioolid on samuti pandud kevadet ootama. Krüsanteemid viisime kasvuhoonesse talvituma, kui väga külmaks ei lähe, saab õisi vaasi tuua ka detsembris. Nii olen ma mõnel aastal igatahes teinud.


Ühest leviisiast kuivmüüril oli saanud 30, neile panin eterniidi peale, nii nagu ka eelnevatel aastatel. Kuigi kuivmüüril ei tohiks niiskust ju olla, aga nii igaks juhuks, liiva raputasin ka ümber.
Lehti on ka jõudumööda riisutud, aga neid langeb vist jõuludeni. Haavad, pihlakad ja ginnala on vist ainsad alasti puud praeguse seisuga meil aias. Enamikul üht-teist veel küljes rippumas, kuigi eile hakkasid ka sirelid oma lehti loovutama. Tavaliselt ongi nemad tugevalt oma rüüst kinni hoidjad. Ja vist ainus, kelle all ei olnud ühtegi langenud lehte, oli Salix x sepulclaris. Tõesti-tõesti - eilse seisuga nägi ta välja täpselt samasugune kui juulis, isegi lehtede värv ei ole muutunud. Aga kuulates ilmateadet, siis nädalalõpp paistab külm ja eks järgmisel nädalal jälle on, mida riisuda.
Need mõned suvelilled, mis mul kasvasid, sai komposti viidud. 

Kõige suurem töö suvikute koristamisel oli jaapani humalaga. Neid oli vist kokku ka 10 tükki, aga see mass, mis nad suvega suutsid kasvatada... Kui on ikka kiiresti vaja midagi varjata, siis jaapani humal on selleks õige valik, katab väga lühikese ajaga väga suure ala. Enamikul püsikutel jätsin ka sel aastal pealsed lõikamata - koguvad lund ja aed ei tundu talvel nii alasti olevat. Eks selle sügisese koristuse ja püsikute lõikuse otsustab igaüks ise. Täna siit kuskilt lugesin just, et sel sügisel soovitatakse kõik pealsed püsililledel ära lõigata ja põletada, sest vihmane suvi soodustas igasugu seente arengut. Eks siingi ole oma tõetera sees, aga mina jään oma juurde. Ei lõiganud ka eelmisel aastal kõike paljaks. Muidugi näiteks floksid ja monardad, mis hallituse selga hankisid, lõikasin ära. Samuti ka pojengid ja külmavõetud laudlehe lehed. Samas laudlehe õisikuvarred jätsin tiigi kaldale uhkeldama.  Muhediku soovitusel ei puutunud ka hostade pealseid, las olla... Ega looduslikus koosluses ju ka keegi taimi ei lõigu, kõik saavad ise hakkama.

 Nõrgemad lähevad lihtsalt välja. Eelmise talve seemnekülvist kasvatatud erinevad priimulad läksid kõik koos õitega esimese lume alla. Arukas oleks vist olnud õied ära näpistada, et taimi mitte kurnata, aga mina mitte ei raatsinud. Täidisõieline varretu priimula oli veel eriti armas seal vastu maad oma õitega ukerdamas. Sibulaid sai ka maha pandud ja päris palju, küll korvidega ja ilma. Ainus häda oli selles, et kaevasin uutele sibulatele asukohta otsides pidevalt vanu sibulaid välja. Eks on neid sorgatud siia ja sinna ja ise ka enam ei mäleta, kes ja kus on.
Roosid ja Davidi budleiad on mullatud. Padades kasvavad vesiroosid rändasid keldrisse. Sügisesed seemnekülvid said tehtud, mõned seemned ka külmkappi jahtuma pandud. Noored viljapuud on veel vaja mullata, tüved varjutada ja nende oksad kinni siduda, et ennetada talvise sulalume all murdumist. Ja elupuud on ka vaja veel seest puhastada ning mõningatele ka nöörid ümber tõmmata, et lumi figuuri ei rikuks. Ja kitsede kaitseks võrgud aia taga kasvavatele tegelastele ümber tõmmata. Suureõielised elulõngad on ka veel tagasi lõikamata ja katmata, sest alles õitsevad. Õnneks looduslike elulõngadega katmise mured puuduvad.


  
Kui järgmise nädala kuivade ilmadega need tööd ka tehtud saan, siis võib talv hakata tulema. Kuuseoksad on varutud.
Meie idamaatark koer jõudis sel nädalal otsusele, et aia taga on üks tiivuline kikkapuu vale koha peale istutatud. Igatahes üles ta tema sikutas ja oi, mul oli tõeliselt kahju. Niigi ma päästsin selle õnnetu mõned aastad tagasi, kui ta Luual taheti ära visata. Viisin koju, poputasin ja sel aastal sai ta nö alatisse kasvukohta istutatud. Võrratu sügisvärv oli tal täispäikeses, nii mõnedki tahtsid sel sügisel teda ära osta. Oleks seda ette teadnud, oleks ära müünud. Koer mitte ainult ei kaevanud teda välja, vaid murdis ka pooleks, päästa polnud enam midagi. Õnneks ei olnud ainus isend:)
Ja nüüd, kui kell saab kohe 22, on lund juba nii palju, et aeg keldrist kelk välja tuua:)

Reede, 5. oktoober 2012

5.oktoober

Õues on 9 kraadi sooja ja sajab, aga las sajab, sügis ju. Vaatasin, et aasta tagasi oli ilm umbes sama, ei olnud veel öökülmasid olnud, vihm vaheldus päikesega ja sügis nagu sügis ikka. Eile oli igatahes vägagi ilus ilm, oli päikest ja pilvi ja õisi ja vilju. Rohisin ja kaevasin, paar päeva oleks veel ilusat ilma vaja. Siis kõndisin ja nautisin ja mõtlesin igasugu mõtteid. Vaatasin aeda, mis on siiani õisi meeletult täis ja tekkis täiesti LOLL mõte panna kirja veel oktoobris õitsevad taimed. Õnneks ei kihutanud veel tuppa pastaka järgi. Sest kui mõned istutusalad olid hoolikalt läbi uuritud, sai selgeks, et õitseb umbes 1/3 taimedest. See tundus täitsa uskumatu ja enamik veel nii ilusate õitega. 6-7 erinevat priimulat, kullerkupp, mugulbegooniad, kirburohi, siilikübarad, väikeseõieline helmikpööris `Palace Purple` (vaieldamatult üks mu lemmikuid massistutuse korral), aedheleenium, hulgalehine lupiin, aedmonardad, aed-kukekannused, hostad `Guacamole` ja `Fragrant Bouqet`, suured tähtputked, krüsanteemid jne, jne. Suvikud ka kõik täies aus ja hiilguses. Siis need värvilised kikkapuud oma uhkete marjadega, pähklipuud, ginnala, pärnad jne. Kõik lõõmab päikeses ja see ON FANTASTILISELT ILUS. Võib olla teatud mõttes ilusamgi kui suvel. Varjud pikemad, sest päike käib madalamalt ja värve rohkem, sest sügis maalib. Väikeste laululindude laulu on küll vähem kuulda, aga miskit veel on. Kuldnoka parved teevad õues vahemaandumisi, linavästrikud kiikavad putukaid otsida enne lendu ja need suured lahkuvad linnuparved... Maire Aunaste kirjutas hiljuti Maalehes, et üks põhjus, miks ta ei taha linnas elada, on see, et maal ta saab seista põlluteel ja hõigata lahkuvale linnuparvele täiest kõrist: ``Head teed! Kohtumiseni kevadel!!`` Ja tegin seda minagi ja hea tunne oli. See ongi maal elamise-olemise võlu. Eile mõistsin jällegi, et parim tunnustus tehtud töö eest on see, kui sa kõnnid oma aias ja naudid neid vaateid ja neid taimi, siis istud maha ja ohkad, et issand kui ilus. Ning mõtled, et täna rohkem ei viitsi, parem vaatan. Niipalju siis eilsest ajutööst, aga nüüd tõsisemalt tegemistest. Trilliumid mul endiselt pottides, muret nendega ei tohiks olla, sest potid suured ja parajate aukudega. Maha panemiseni veel läheb aega, sest tahan enne sealt mugulbegooniate mugulad välja kaevata. Aga seda ei raatsi veel teha, sest õis ajab õit taga. Helle pani oma trilliumid kenasti pottidega mulda ja oh õnnetust, juba oli keegi ühe sibula välja kraapinud ja nahka vist pistnud. Igatahes läinud. Ma ei kujuta ette, kas need mügrid siis tõesti sukelduvad ka ülalt alla potti nende mugulate järgi või oli see lihtsalt üks õnnetu juhus. Pean vist ka kuskilt mingit võrku hankima ja pottidele peale panema. Kevadel siis pidevalt jälgima, mil võrk eemaldada. Nii lollilt ei tahaks neist kaunitaridest ilma ka jääda. Selles veendusin ka, et seda mügri mürki pole küll erilist mõtet osta, lihtsalt üks hea moodus rahast lahti saada. Nimelt on mügri väga viljakas loom, sest ühe suve jooksul on tal 2-3 pesakonda poegi ja pesakonnas kuni 7 poega. Juba 1-kuuselt on pojad tegijad ja samal suvel saavad nad emaks- ja isaks. Jessas, kust see raha võtta, et neid hävitada? Eks siis rebased ja kährikud tegelevad sellega.
Homseks lubas ilmajaam enam-vähem ilma, saab ikka miskit õues jälle toimetada. Vaatasin, et 8 potti ootavad istutusjärge ja natuke või tegelt päris palju sibulaid ka veel mahapanekut. Oktoobris vist külma oodata ei ole, eks vaja siis veel murugi niita. Aga ilma näeb ikka ise, kui nina õue pistad. Kuskil meedias vilksatas, et tuleb viimase saja aasta külmim talv, aga kes neid ennustusi ikka usub. Nii palju ma uskusin, et jätsin kolm suurt punti monardasid veel aeda. Sel aastal nad mul nii hallitasid ja plaan oli enamik komposti saata. Pealsed lõikasin ära ja siis aju teatas, et aitab. Sest äkki tõesti tuleb nii külm talv ja kevadel aias kahjud suured, siis miskit ikka tärkab. No ja kuna nad mul sügisel ette ka just ei jää, siis võin ju ka kevadel kaevata. Nii siis jäigi.
Hädas olen endiselt istutusalas südaja makleiaga. Kuidas ma ka nii saabas olin, et ta sellisesse kohta kunagi panin. Kui ikka ise ei tea ja ei uuri, tuleb alati endast targematelt nõu küsida. Ei aita ei mürk ega kaevamine. Eile sain jälle neli tükikest kätte, tõenäoliselt tegin ka pisikesele kukerpuule selle kaevetöö käigus viga. Raske nende invasiivsete tegelastega. Sama rida karvase akakapsaga. Sai kunagi seemnest külvatud, vägagi ilus sinine õis ja karvane leht, aga no seda tärkab ka kõikjal ja mitmeid aastaid hiljem. No inimene õpibki töö käigus. Sama ka taimede kõrgustega, ei saa alati neid raamatuid üks-ühele võtta. Tihti oleneb taime kõrgus ka aastaajast ja kasvukohast ja jumal teab millest, näiteks sel aastal olid mul värd-käokingad `Bicolor` julgelt 2,5m kõrged. Need kaevasin küll üles, tundusid juba nagu kõrged põõsad istutusalades. Kõik teadmised tulevad just katsetades.
Ja veel - sügises on hääli ja palju. Suvel on nagu seda sitikate sagimist ja lindude säutsumist rohkem, siis ei pane neid tähele. Aga nüüd, eriti kui üksi toimetada õues, siis kuuled krõbistamist siin ja seal. Üleeile oli see vist, kui läksin isegi vahepeal tuppa. Miskipärast tundus pidevalt, et üks loom on ühe puu taga ja teine heki taga ja kolma ei tea kus. Oksad praksusid, lehed sahisesid... Tõenäoliselt oli see lihtsalt maha langevate lehtede sahin või miskit, aga hirmul suured silmad. Ilm oli ka sompus ja kuidagi kõhe oli.
 Ja selle pika kriipseldamise peale on jällegi päike pilve tagant välja tulnud. Ehk jääbki meile mõneks ajaks.