Lehevaatamisi kokku

Esmaspäev, 23. aprill 2018

Hais, kohutav hais

Ei postita ma täna kevadlilli ega tee pikka juttu, vaid kirjutan haisust kevadel. Eile olid mul abis kaks toredat praktikanti Luua Metsanduskoolist. Päevaplaani olin kirja pannud 10 tööd. Asusime vapralt pikeerima, taimi jagama, potistama, istutama, pistoksi tegema jne. Alustasime hommikul kasvuhoones pikeerimisega. Tüdrukud istusid ja tegid tööd, mina seisin kõrval, juhendasin ja pidasin mokalaata. Ja tunnen ninaga, et haiseb. Midagi haiseb. Vahepeal vähem ja siis viskab taas. Mõtlesin, et pesus sai õhtul käidud, riided ka nii mustad ei tohiks olla, aga no haiseb. Taas tugevam pahvak. Tüdrukud tundusid ka igati viksid ja viisakad ja pesust läbi käinud. Aga no haiseb. Viitasin paar korda oma kõdusõnniku tünnile, mis kasvukas riiuli all oli pojengide potistamise tarvis toodud. Teised sellele haisule ka erilist tähelepanu ei pööranud. Aga hais oli olemas. Ja siis nägin silmanurgast, kuidas mu läheduses saurusevõhu õis avanes. Ja jeerum sa jeerum, see raipe- võimisiganes hais. Hullumaja. Olen neid õisi ju enne ka näinud, aga vabas õhus. Seal sellist haisu ka ei ole võimalik tunda. Kinnises ruumis on see lehk ikka kohutav. Siis me seda haisupommi endast kaugemale aina tõstsime. Ja hais oli ainult ühe päeva, nagu ka see äge õis. Täna oli hais kadunud. Õis ka enam miskit asi ei ole.
Telefoniga ühe pildi tegin, parim ta pole, aga fotokat ei viitsinud taas tuua.

Esmaspäev, 16. aprill 2018

Sipelgad tühja ei trambi

Vaatasin paar päeva tagasi, et kasvuhoones müttavad sipelgad, eriti agaralt ümber siberi iirise pottide. Need potid jäid mul sügisel üle ja talvitusid kasvukas. Pealsed olid lõigatud nii, et umbes 2 cm jupp oli alles jäetud. Teades, et sipelgad tuult ei talla, vedasin potid õue. Ja nonii - lehetäid olid meil talvitunud nende madalate varretüügaste vahel ning nüüd sättisid end kenasti noortele lehtedele kevadkosutust võtma. Mürki ei tahtnud ma kohe haarata. Lõikasin need jupid mullapinnani maha, eemaldasin oma näppudega suuremad kolooniad, tõin poest rohelist seepi ja pritsisin lehed üle. Siit ikka leiab kinnitust fakt, et arukam on sügisel pealsed maani maha lõigata. Pean silmas just aias talvitujaid. Aga samas, ka kasulikud mutukalised vajavad ju talvituspaika. Nokk kinni, saba lahti.
Milda valgest upsujuurest lugedes meenusid mul oma valged upsujuured. Mul seemnekülv, taimehakatistel läheb teine kevad. Googeldasin nende upsujuurte kohta millalgi ja hõissassaa, õitsema võivad seemnekülvi taimed minna ka alles 30 aasta pärast. On tase!
Aga muidu tärkab aed ka meil, kuigi suht hiline on ikka kõik. Vihma oleks ka vaja, ööseks lubas, ootame.
Aia õitest ei ole sel kevadel veel pilte teha jõudnud. Panen lihtsalt ilusate hostade pildi - täna kasvukas pildistatud.


Laupäev, 7. aprill 2018

Ta tuli, ta tuli, ta tuli.

Kevad meie õuele. Kui veel eile sadas meil taevast lund, rahet ja vihma ning puhus väga vali tuul, siis täna oli täielik kannapööre. Ilus, kevad, lõhnad, pildid. Roheline, mis siis et samblaroheline, see ka ilus värv. Leidsin ka igasugu ninasid, õisi täna veel imetleda ei saanud. Anna aega atra seada! Leidsin isegi oma kadunud valevlilled üles, küll ainult kahest kohast, aga tulevad. Kuskil peab igatahes üks punt neid veel olema. Viimastel aastatel on nad usinalt paljunenud.
Mida siis üks aednik teeb esimesel kevadisel päeval - jookseb aia ühest otsast teise ja tagasi sellise hooga, et õhtul need kaks kehamassi kandvat toigast enam eriti ei liigu. Mingi kell tõmbasin tööle joone alla, sest ei ole ju mõtet esimese kevadise tööpäevaga end ära ka tappa.
Tänane suurim õppetund oli see, et edaspidi lõikan pealsed ikka sügisel maha. Jah, talvel mulle meeldis igasugu kuivseadeid lumehangest vaadata. Jah, lindudel oli seal palju tegemist. Jah, lumi sulas tänu sellele kuivmassile taga aias tõenäoliselt kiiremini. Aga no see kevadine lõikamine, murdmine, koristamine - mina seda järgnevatel aastatel teha ei plaani. Kõrrelised veel talvel eriti kenad - siidpöörised hõljuvad ja kahisevad-sahisevad tuules. On sahisenud nii, et terve ilm on neid lehti täis ja nüüd aja neid mööda aeda taga. Ei ole seda vaja.
Suhkruvaher ja pärnvaher paistavad olema talvitunud nii, et isegi ladvapungad on mõlemal elus. Eelmisel kevadel olid mõlemal puul ladvatipud külma võetud. Hariliku männi püramiidvormil ja siberi nulul on lõunaküljel kõrbemise märke. See on küll imelik, aga rebast seal on. Homme viin oma ainsamale rodole ämbritäie leiget vett, veel parem kaks - hommikul ja õhtul. Õiepungad on ilusad ja suured.
Täna saigi aias sellise pilguga ringi vaadatud, et mis siis väljaviskamisele lähevad. Olen suutnud sel kevadel juba nii palju uut kraami hankida ja see kõik on vaja ka kuhugi maha panna. Sellega on muidugi veel aega, sest maapind on veel pikalt külmunud ja külm. Pealmine kiht on pehme, aga väikest orki maasse veel ei torka.
Linnulaulu on aed paksult täis, neid on korraga nii palju. Kuldnokkadel on nii kiire, vaata et prille möödaminnes peast maha ei lenda.
Õiteilu mul veel näidata ei ole, aga kasvuhoone ilusaid taimi jagub küll. Nagu näha, siis kahel korrusel kõik kohad täis. Ma ei tea, mis homme saab - pikeerimist ootavaid taimi veel külluses. Lubab ikka veel korralikku külma, ei taha taimi veel õue ka viia. Välimus loeb ju kõige rohkem.