Lehevaatamisi kokku

teisipäev, 29. oktoober 2019

Oktoobri lõpp tõi miinuskraadid

Üleüldse oli see oktoobri lõpp üks vastik ja paha. Esmalt suutsin ma hankida mingi koleda viiruse, mis häiris mu elutegevust terve nädala. Paar päeva olin päris horisontaalis ja see kole köha ei taha siiani taanduda.  
Siis saabus see tihe ja tugev vihmasadu. Maapind sai korralikult kastetud, sest aina sadas ja sadas. Kõik taimed, kes tundsid veel janu, said küll korralikult kastetud. Igasugu alpitaimed sellest mitmepäevasest sajust muidugi rõõmu ei tundnud. Kruus vähemalt ei hoia vett kinni, aga vettisid nad siiski. Seejärel saabus see kohutav torm ja maru. Mul oli pühapäeval asja kompostihunnikusse, mis asub meil aia taga kaugemas nurgas. Jumal tänatud, et sel suvel sai sinna aia taha välikäimla paigaldatud, sain veidikegi tuulevarju minna onni taha. Selline tunne oli, et kohe-kohe langevad kõik kõrged kased ja männid. Ulus ja vihises ja möllas niikaua, kui elekter kadus. Ja pimedus hajaasustusega külas on veel eriline pimedus. Kui linnas vaatad aknast kasvõi autode tulesid, siis mida sa seal maal vaatad. Akud hakkasid tühjenema, vesi kadus kraanist. Õnneks veel küte ei sõltu meil elektrist. Igatahes väga abituks muutume, kui elektrit ei ole. Ja elekter kadus kohe mitmeks päevaks. Õnneks see torm aias midagi ei lõhkunud ja muud suurt pahandust ka ei teinud. Aiamööbel oli juba varju alla viidud, lennutada ei olnud tuulel midagi. Katused seisid ka paigal. Kokku vajusid ainult meie sissesõidu tee ääres asunud vana küüni varemed. Midagi kasulikku ka sest tormist :) Üks ripakil vana ja ohtlik hoone saab maaga üheks.
Lühidalt, aiatöödest midagi suurt kirjutada ei ole, sest liigutanud ei ole ma lillegi. Taga-aias oleks küll veel mõned pealsed vaja lõigata, aga see ei ole ka eriti oluline. Ega see talv ka veel tulnud ei ole ja töö ei ole jänes.
Tänane hommik on toonud korralikud miinuskraadid, kõik on mõnusalt härmas. Minul seisab täna ees suuremat sorti pojengide potistamine ja hiljem pottide maasse kaevamine.

 Jõudsin veel enne külma mõned klõpsud teha.

Tammelehised hortensiad on ka oktoobri lõpus veel ilusad värvilised.


Põõsasmaranad ei kuulu just mu lemmikute hulka, aga selgub, et sügiseses aias kohustuslikud õitsejad. Peab vist kevadel paar taime juurde hankima.




Harilik luudpõõsas on taas sügisel imekena, kahjuks ei ole ta seda mitte kevadel. Aia taga põllus see põõsas mul on ja arvestades tema eripära, st et ta on esiteks väga suur ja teiseks kevadel pikalt inetu, ei saagi teda mujale istutada. Las uhkeldab siis seal põllul sügisel ja talve esimesel poolel. Vastu kevadet suudab ta juba mustaks minna. Ja igasugu kaetud-maetud talviseid aedu ma jälestan. Aed peab olema aastaringselt vaadeldav, mitte talvel mingeid nutsakuid ja pleksiklaasidega kaetud alasid täis pikitud.  Enne olgu mustade okstega luudpõõsas, kui hunnik luudpõõsast presentkatte all.




Lehised ehk puruvanad on ka sügisesed värviandjad. Samas kevadel väga varased lehtijad.



Kollane karikakar on ka väsimatu õitseja, ise ta mööda aeda rändab ja sobivaid kasvukohti otsib.



Kopsurohtude lehestik pakub silmailu iga ilmaga.







Mägi-võlupõõsas värvub aegamisi.


Raudrohi väärib oma nime :)


Saabumas on vaikne ja rahulik hingedeaed. Rahulikku ja mõtlikku aega kõigile aiasõpradele! 

esmaspäev, 14. oktoober 2019

Pilla palla pillerkaar

Aias valitseb tõeline pillerkaar. Terve eilse päeva värvilisi lehti aina langes ja nad kihutasid kõik lääne suunas. Oli selline tunne, et on lumesadu, ainult et helbed on ülisuured ja värvilised. Murureha võtsin lehtede riisumise tarvis kätte eile esimest korda sel sügisel. Pihlakate allee kõik seitse pihlakat on nüüdseks raagus ja oli paras aeg lehed kokku tõmmata. Pihlaka leht võib küll ruttu kõduneda ja eks nad on ka mõnel aastal kõik maha jäänud, aga kahjuks see must puudealune näeb nii rusuv välja.
Linde on päevasel ajal aias oma tuhatkond, on minu arvamus. Varblased võtavad veel viimaseid saunapäevi. Jooginõusid nende tarvis on meil kolm, aga kõik nõud on kevadest saati ka saunavanni eest. Ja seda jälgida on alati ülipõnev. Seega ei või jooginõusid väga varakult varju alla viia. Soojad päevad meelitavad neid endiselt pessu.
 Kõik läbirändel olevad linnuparved on otsustanud meil vahepeatuse teha. Nende jutuvadin võtab kõrvad lukku. Kes noolib pihlamarju, kes miskit muud. Kuldnokaparved on igapäevased kaskede vallutajad. Pasknääre ja musträstaid on parvedega. Siis veel igasugu pisilinnukesi. Kõiki liike kahjuks ei tunne ka.  Roherähn tundub, et on kuri, sest tema lärm on üle kõige. Pasknäärid vist purjus, sest marjad ju käärinud. Aga huvitav on see, et valgeid pihlamarju nad ei taha, need püsivad veel talvel puul. Tõenäoliselt nad neid lihtsalt ei märka.
Kitsed liiguvad majale aina lähemale. Kui suvel suudavad nad päevasel ajal vähemalt distantsi hoida, siis sügisel vaatavad nad juba hommikul sulle aia taga oma suurte silmadega otsa. Eks otsivad ka nemad  head ja paremat, et talvele tugevamalt vastu minna.
Aiatöödega olen sealmaal, kus vist igal aastal samal ajal. Mitte kunagi ei ole kõik tehtud, ometi on palju tehtud. Aia taga suures peenras on veel pealseid natuke lõigata. See muidugi ei tähenda seda, et mul kõik pealsed lõigatud oleks. Eks neid jää ka kevadeks nagu ikka. Paljude püsikute pealsed on alles ilusad rohelised ja kuna selle suve märksõna oli taas põud, siis taimed veel ju elavad, toituvad, hingavad. Just sel põhjusel ei ole ma ka kiirustanud. Isegi pojengid näevad veel väga viisakad välja ja ma ei ole nende pealsete lõikamisega vaeva näinud. Põllus ma tõenäoliselt jätan kõik nii nagu on. Põld on lageda peal ja pealsed aitavad lund koguda, muidugi kui lund üldse tuleb. Kevadel küll selle võrra rohkem tööd, aga ehk ka rohkem talvitunuid. Jätan vist isegi sel aastal istutatud flokside pealsed puutumata. Õitsenud õisikud küll eemaldasin, sest teatavasti on floksid päris usinad külvajad. Saab ja fb-st aegajalt loetud, kuidas valge floks on värvi muutnud ja temast on saanud roosa floks. Tegelikult on ta lihtsalt enda puhma keskele korraliku isekülvi teinud ja need kasvavad seemikud on roosad. Ja kui sort on nõrgem, siis need uued taimed võivadki võimust võtta.
Sel sügisel viimistlesin kõik peenraservad, vot seda tööd ma ei ole vist enne sügisel teinud. Ja kus jõudsin, seal ka juba laiendasin. Igasugu puid ja põõsaid sai nii välja juuritud kui ümber istutatud. Ja kevadet ootama jäi ainult mõni üksik püsikupott.  Pojenge kevadiseks istutamiseks see-eest omajagu. Siinkohal ka suured tervitused Mildale. Sügisel saadud pojengijuurikad istutasin suurtesse roosipottidesse ja panen põldu. Kuhjaga mulda peale. Kevadeks pean valmis mõtlema, kuhu ma kõik need uued pojengid panen, sest neid saab siis olema palju :)
Tänaseks lubas kuiva ilma, mõned seemned ka veel tarvis korjata. Muidugi, kui veel on, mida korjata. Olen neid küll piilumas käinud, aga paljud ikka toored olnud. Vahepeal on sadanud ja mõned seemned võivad olla juba minema jalutanud.
Hommikul on pikalt pime ja õhtul läheb vara pimedaks. Järgmisel nädalal peale kella keeramist jääb õhtune aeg olematuks. Ostsin endale sel aastal päris isiklikud kangasteljed ja need said paar päeva tagasi üleval toas ka töökorda. Selle üle olen küll õnnelik. Kui aias selg haigeks jääb, saab vahepeal minna ja tunni kududa. Kui siiani käisin külatuppa kuduma, siis nüüd ei pea ma enam sellele aega kulutama. Juba esimesed tööd valmivad.







Kasvuhoones on veel suur suvi. Päeval teen küll uksed lahti, aga ööseks olen kinni pannud. Kasvuhoone on otsast lõpuni ka täis ja just sp, et sel sügisel sai veel väga palju jagatud ja igasugu haljaspistikuid juba potistatud. Talveks ma potte peenravaibale õue ei jäta ka, mis õue jäävad, said kõik varjulisse kohta põõsaste alla pandud. Ei ole mul seda kevadist sulamist ja külmumist sel mustal vaibal päikese käes vaja.