Lehevaatamisi kokku

Laupäev, 29. aprill 2017

Lõpuks ometi

Eile oli meil siis esimene selline kena kevadpäev, mil kannatas terve pika päeva õues askeldada. Eelnevatest päevadest ja ilmadest ei taha mitte mõeldagi. Neli aastaaega vaheldsid neliteist korda ööpäevas. Rahe tahtis kasvuhoone klaasid sisse peksta. Tuul tahtis prillid peast minema viia. Külm võttis eluisu. Kaos täielik.
No aga eile oli siis ok. Kuigi hommikupoolikul sai ka jope korra seljast maha visatud, siis varsti tuli ikka käed varrukatesse tagasi toppida. Erilist suvesooja ei tulnud, aga ilus oli sellegipoolest. No võtsin siis käsile kaks sellist istutusala, mis on nö olemas, aga sellised pilla-palla paigutusega ja taimestusega. Alustuseks sai põisenelaid tugevalt noorendatud ehk vanu oksi välja lõigatud. See annab võimaluse nende alla istutada nii mõndagi. Järgmisena leidsin oma nutipõõsa taas üles - tema oma aeglase kasvuga kadus mul eelmisel aastal kukekannuste ja elulõngade vahele ära. Tõstsin ta natuke valgemasse kohta. Kaks th kukerpuud elasid üksteise kukil, st olid väljunud oma mõõtudest. Pisema kaevasin suure mullapalliga üles ja ka tema sai uue kasvupaiga. Siis võtsin aga riski, sest kaks sellist minu jaoks hinnalist taimekest oli vaja ka mujale viia - nimelt efedra ja kahtlane kahtlane karukell vajasid esinduslikumat elupaika. No ümber ma nad ka tõstsin ja uued elukohad said mu meelest paremad. Kas ka neile meeldib, näitab aeg.


Elulõngade toed said veel uue värvikuue ja korras üks ala oligi. Istutada oleks sinna küll, aga sellega ma veel natuke ootan.

Seejärel kolisin oma tööriistadega mõned meetrid edasi ja kõndisin ümber selle põõsastiku. Alustan siis otsast. Seal kasvab mul kolm erinevast suuruses ebajasmiini 'Nana' või 'Compactus' või mis ta täpselt on. Kompaktne on ta küll, aga kõik maad puutuvad oksad võtavad ka juured alla. Laiust aiva tuleb. (See jutt sai nüüd kirjutatud eile, s.o. 28.04 Poole teksti pealt otsustas arvuti taas streikima hakata. Kohakuti asetsevad klahvid m n j h u ja y ei allu käskudele. Tegin oma targa aruga taaskäivituse, aga kuna arvuti parool sisaldab just neid tähti, siis ongi kogu moos. Nüüd veel esmaspäeval püha ka ja saan remonditöökotta siirduda alles teisipäeval. Kasutan täna siis koerailma ja võõrast arvutit, et alustatud tekst lõpuni toimetada.)
Ebajasmiin 'Compactus grandiosus' vms võiks selle põõsalise nimi olla. Mul oli küll plaanis kevadel kaks neist välja juurida, aga see töö jääb vist nii aja- kui tööjõu puudusel oma aega ootama. Kõigepealt leidsin siis päris suure hulga ülaseid. Need on Helle päritolu valged täidisõielised. Rohkem ma neid määrata ei oska, aga paljunenud on usinalt. Ja hetkel näeb neid tõesti ainult kõhuli maas olles. Tärkavad taimed on meie mullapinnaga nii ühte karva, et fokiniga ei oleks vist mingi probleem neist ilma jääda. Edasi tuleb kanada punanupp. Teadsin, et seal peab kasvama kolm titekest. Taas põlvili ja juhuu, kenasti talvitunud ja tõusevad - varsti lähevad potti. Ise olen külvanud oma punanupu seemneid paar aastat juba tulutult. Järgmiseks ripsmeline metsvits 'Firecracker'. No vot seda tegelast siis piirates ja kaevates mõtlesin endamisi - ole sa pealegi peene perenimega ripsmeline ja veel uhkema sordinimega, metsvitsaks jääd sa ikkagi. Vaata sama lugu on inimestega, nii mõnigi püüab olla peenem ja trügida peenemasse seltskonda ja näida paremana, kui ta tegelikult on. Aga Maali jääb ikka Maaliks ja seda muuta ei saa. Väga hästi öeldi ühes seriaalis - plekkpurgi võid ju üle kullata, aga kui kraapida, tuleb ikka plekkpurk nähtavale. No vot see metsvits on ikka metsvits - jõuline jalutaja, vallutaja ja lammutaja. Käitumismuster on olenemata moodsast välimusest kõigil üks.
No ja siis hakkasin leidma tõrvalillede vahelt ja seest lumekuppe, õitsvaid ja mitteõitsvaid. Lõpuks tekkis juba lumekupufoobia, ei julgegi kuskil enam torkida. Nüüd on mul tekitatud sinna väike tokimajandus - mida on võimalik välja urgitseda ja transportida, siis need püüan kõik ühte kohta toimetada. Tõenäoliselt on seekord logistikaga tegelenud keegi allpool maapiiri.


Siis leidsin lapikese enda külvatud karatau laukusid. Seemned Milda päritolu ja külvatud paar aastat tagasi. Sel aastal võtavad lehed juba kuju. Ega mul neid just vaja ju ei olnud, endal korralikud taimed olemas. Aga kuna seemned olid, huvi ja tahtmist oli, siis olen vähemalt proovinud. Kuigi mainin taas, et laugu sibulikud on ikka tark osta selle ala meistritelt või veel parem, hollandlastelt.
Ah jaa, vahepeal oli veel looklev forsüütia. Tema sobib me aeda sp imehästi, et oma madala kasvu tõttu näen ma neid kauneid kollaseid õisi igal kevadel. Harilikul forsüütial aga kõigest üle mitme aasta. Hariliku sortidest olengi alles jätnud ühe vanema teadmata nimega tugevama isendi. Lookleva miinuseks on jällegi see, et ta tahaks nagu loogelda väga laialt ja siis peab neid juurdunud oksi maast lahti sikutama. Õnneks ei ole see raske töö.
Ja nende põõsaste alla on lahti lastud aedmaasikas 'Variegata',  koldnõges 'Florentinum', täpitud kellukas ja akakapsas 'Burgundy Glow'. Üks peenema nimega kui teine. Tegelikult eraldi võttes ei hinda ma neist kedagi kõrgelt. Aga koos seal põõsastes maurates muudavad nad mu elu kergemaks. Ega umbrohtu sealt mudru seest naljalt ei leia. Aga neid piirata on küll kevadel üks tüütu ja vanduma ajav tegevus. No sellised mõtted ja tööd olid siis üleeile.
Eilne hommik näis imeline, päikest täis, tuuletu, täis linnulaulu. Paraku lõunast oli päike pilve taga, õnneks püsis ilm sajuta. Ja taas leidsin lumekuppe. Tee või lumekupu laul. Eelmisel kevadel tõin Lätist euroopa lehise 'Pendula'. Poogitud oli ta 1.40 peale ja imearmas puuke. Sobis nagu rusikas silmaauku mul kivilas ühte nurka. Kahjuks ma ei mäleta üldse ta istutamist ega tema juurekava harutamist. Lihtsalt ei mäleta. Aga kuskil augustis juhtus selline imelik asi, et ta lehed ehk siis okkad hakkasid kolletuma ja septembriks oli ta raagus. Kuna meil on ju peaaegu et naabriks suur euroopa lehisepuistu, siis natuke ma ikka lehiste käitumist tean. Mõtlesin siis, et ehk on see sellest, et kui ma mai algul sellel lehise ostsin, siis oli tema tsükkel juba suves ehk ta oli Lätis kasvuhoones nii palju ette ajatatud ja sõltuvalt sellest saabus ka sügis varem. Aga kui sel kevadel ükski pung kevadet ei näidanud, muutusin murelikuks. Võtsin eile oksakäärid, naksasin siit ja sealt - mis kuivanud, see kuivanud. Isegi kaevata ei olnud vaja, lihtsalt tõmbasin ta maast välja. Visuaalsel hinnangul oli pookealusel juurekava läbi raiutud nii lähedalt, et tõesti, püsikutel on ka paljudel suurem juurestik all. Pelgalt peened narmasjuured ei suutnud täita tema vajadusi. Kahju on, muidugi kahju. Aga just mu harilik pärn 'Lico' oli uue elupaiga otsinguil ja tema saigi nüüd sinna kivila nurka viidud. Kuigi ka tema ei ole nagu väga hea olemisega miskipärast. Okste ladvad on talvega mustaks muutunud, pookekohta vahatasin - tahaks nagu lahti tulla, juurestik oli ka küllalt nigel. Aga ma poputan nüüd teda. Ehk tema elutee saab lehise omast pikem olema.

Taimeaias läheb nagu ta läheb - hetkel ületab küll tootmine nõudluse. Selge see, et lumehange ju keegi ei istuta ja sellise koerailmaga kui täna, ei vaata keegi aia poolegi. Müügiplats on juba küllalt hõivatud ja kasvuhoone ka maast laeni täis. Aga küll see kevad saabub ja õnn tuleb ka meie õuele. Postimüük õnneks ikka edeneb juba praegu.
Ehk maikuus jõuab ka kevad kohale.
 

Neljapäev, 20. aprill 2017

Ehk seekord...

Ilmast ei ole mõtet pikalt pajatada, sest teada on, et taaskord oli talv. Alles sai hõisatud saabunud kevade üle, kui ilm tegi tagurpidikäigu. Ega hullu ei ole miskit, aga peale vastikut ja niisket talve selline pikk külmalaine. Muidu saabusid öökülmad ikka mõneks tunniks, aga seekordse hullu külmalainega krõbises maapind jalge all juba varajastel õhtutundidel. -9 on ka palju. Ja ega varjulisemates kohtades see maapind ei ole sulanud siiani. Kuidagi ehmatavalt järsk tagasilöök oli. Mõned trilliumid ja murtudsüdamed olid mul ikka kaetud. Aga nüüd sammume siis vihmase kevade suunas.
Mõni rida taimede potis talvitumisest. Palju mul potte talveks ei jäänud, aga sada ehk ikka. Tõstsin nad lihtsalt üksteise vastu ja ilma meelevalda nad jätsin. Niiske talv oli muidugi neile raske, kevadel oli jää pottidel ja maa küljest neid kätte ei saanud. Nüüd kehvade ilmadega siin istusin kasvukas ja sorteerisin siis jääke. Ja väga üllatavaid tähelepanekuid tegin. Mu meelest sellised 'igavamad' ja 'lihtsamad' taimed läinud, 'peenemad' ja 'põnevamad' alles. Üllatasid kurekellad. Ei ole nad ju miskit erilist, aga kuna seemnekülvist olen erinevaid ikka katsetanud, siis kuigipalju neid oli. Ja kusjuures viiest nimetusest olid ühe taimed täielikult hukkunud. Kogu kupatus. Ega ülejäänudki teab mis uhked ei olnud, aga olid elus. Kuutõverohu 'Variegatum' potte tühjendades ehmatasin esimese hooga - suured paksud valged ussid paistsid turbast. Aga oh ime - hoopis eluterved ja tugevad pungad sirutuvad taeva poole. Selle taimega meenus kohe, et ühel aastal mul peenras ta talvega hävis. Õnneks oli sügisel üks taim potti jäänud ja nii ta mul taas olemas oli. Kollane haldjakell on potis talvitunud imehästi, ei oleks isegi uskunud. Kurerehad ei taha talvel potis olla, kevadel ikka närud seal. See on täitsa põnev uurimus - harutada poti sisu. Ei loe ka see, kui juurestik näib ilus, elus ja terve. Paljudel liikidel kasvupungad täiesti mädanenud. Vot selline omamoodi töö.
Tegelikult tahtsin rääkida loomadest-lindudest. Linde tekib iga päevaga aina rohkem ja rohkem. Kõiki tuvastada ei suudagi. Nüüd on meil kolm paksukest hommikuti kuuseheki nurgas murul päevitamas. Varblasest suuremad, eest sellised heleda-tumeda laigulised. Põhivärvus hallikaspruun. Astuvad välja nii 8-paiku ja umbes tunniks. Veel ei tunne neid.
Punarind on tihti nende seltskonnas.


 Siis on hommikul 6 ''teistsugust' tuvi rapsipõllul. Nemad tulevad natuke varem, nii 7.30  Miskit nad seal jäätunud põllul söövad igatahes.

 Jänes on umbes 100 meetrit eemal, tema on üksi. Ja alati on saba tõusva päikese suunas. Täna hommikul ta ei tulnud. Kitsesid on kolm, nemad on igapäevased ja julged. Maja lähedale õnneks ei ole tulnud - vähemalt näinud ei ole. Rähn on leidnud, et meie õunapuu otsas on just see koht, kus on käbisid kolkida jube hea koht. Sinna puu alla neid käbisid aina tekib, sekka ka tammetõrusid. Mõni käbi on nii suur. No mina ei ole veel näinud, et rähn tuleks ja käbi on noka vahel. Ehk kasutab seljakotti :) Ühe käbi tagumine on vist pooleli jäänud, see on puu otsas praegu.

 Ja eile oli siis täismäng. Õhtul kaheksa paiku sammusid areenile kaks põtra. Esimene oli ikka väga suur, teine natuke pisem. Kiiret neil ei olnud. Aknast ehk paarikümne meetri kaugusel. Vahtisime suud ammuli - mina ei ole enne nii lähedalt põtra näinud. Mingit pilti teha ei tulnud muidugi meeldegi.
Seekord sai siis sedasi. Kevad.

Pühapäev, 9. aprill 2017

Kevade rahulik kulgemine

Kevad on käes nii helis kui pildis. Rändlindude saabumine on massiline, laululindude rõkkeid ja naerupahvakuid on õhk täis. Iga päev leiavad aset uued kohtumised. Puudust tunneme veel linavästrikutest, meie omad ei ole veel koju jõudnud. Ninade tulemine maapinnast on massiline. Roomasin lausa kõhuli mööda aeda, et neid pildile püüda ja paremini hoomata. Kõike on piisavalt peale päikese. Sellega on sel kevadel kuidagi kitsas. Kuigi näonahk on juba parajalt pruun, meenutades traktoristi oma, kes töötab kabiinita traktoris.
Samblast on üleküllus ja seda kõik viimased aastad. Suvel ei riiva see nii silma, aga kevadel. Kõndida mööda paksu ja kohevat samblavaipa on iseenesest ju mõnus. Ja ega ta kole ka ei ole. Aga kõik need mullapinnaga istutusalad on ka kevadel samblarohelised. Minu kogemustele tuginedes ei aita siin ei lubi ega puutuhk. Ega muruväetis samblaeemaldajaga. Ikka puht füüsiliselt tuleb seda sammalt riibuda ja ainult riibuda. Enda südamerahuks võib ju lisada tuhka ja lupja (muidugi ainult nende taimede lähedusse, kes seda kannatavad). Seda ma muidugi ka tegin. Hing vähemalt kergem.
Tuhaga oligi nii, et talvega oli teda kogutud kaks suurt tünnitäit. Esimesed tuhapilved lendasid marjapõõsastele. Aga kuna meie aias on marjapõõsaid terve valla tarvis, siis kõigile ma ei viitsinud seda lennutada. Nagunii olin ise ka ülepea halli karva. Järgmise laadungi said luuviljalised. Neid meil nii palju ei ole, paar kirssi, paar murelit ja mõni ploomipuu. Üks vana ploom ongi küsimärgi all - kas jõuab veel kevadel lehtida või on tema aeg läbi saanud. Ootame. Järgmine tuhalaar läks 'Polka'vaarikatele. Rohisin nad enne korralikult puhtaks, eelnevalt olid nad juba lõigatud ja tuhk peale. Muideks rohida on nii varakult ülimõnus - kõik juurumbrohud alluvad su käskudele tõrkumata, Siis veel üks suurem istutusala ja oligi tuhk otsas. Abiks ikka natuke.
Teine pillutamine oli mõrusoolaga. Kas seda vaja nüüd oli, jumal seda teab. Aga inimene on reklaamiohver ja varakult ma selle purgi ka ära ostsin. Seda tean küll omast kogemusest, et kui kevadel oli mõni okkaline ikka eriti räbal, siis ma pritsisin mõrusoola lahusega ja mu meelest se okaste läige ja roheline toon paranesid silmnähtavalt. Sel kevadel mul ühtegi sellist rääbakakku ei olnud. Puistasin siis pulbrit eelmisel kevadel istutatud okkalistele, puukooremultšiga aladele ja mõnele õnnetumale veel. Kõigi tarvis poleks sest iial jätkunud ja ei ole ka vajadust. Ei pritsinud ma lihtsalt aja kokkuhoiu ja mugavuse mõttes.
Aednikul sel kevadel aega on. Ei ole nii, et 9.aprillil lumi sulab ja hakkan püsikute pealseid lõikama. Ei ole. Aega kõigiks sellisteks töödeks on antud palju rohkem. Olen jõudnud üle käia pea kõik istutusalad. Ei, ma ei kobesta ega müdista midagi liiast nii varakult. Tean ju, et mida varem songida, seda kiiremini umbrohi saab tärgata. Tasa ja targu - lõikan pealseid, tõmban vaikselt juurumbrohtu ja kõike aegamööda. Risttee talu taimeaia tarvis potistamine sai ka alguse väga varakult.

Kõik tänu pikale kevadele muidugi. Tegelikult selle potistamise pärast ma täna kirjutangi. Mõned lihtsad tähelepanekud siia kirja panna.
Kevadmagun. Kuna mul oli see puhmas juba piisavalt suureks kasvanud, siis otsustasin teda sel kevadel potistamise tarvis natuke ka jagada. Enne natuke googeldasin ja leidsin nii mõndagi. Inglise keeles kutsutakse teda vist verejuureks. Kuna tema maa-alused osad pidavat olema vere värvi. Ja väidetavalt olid omal ajal mehed, kel ei olnud edu naiste juures, määrinud selle punasega kokku enda.... Ei-ei, mitte selle, mida te nüüd arvate. Määrisid kokku oma käed ja siis tantsisid nende punaste kätega naiste ümber ja naistele punased käed meeldisid ning mehi saatis edu.  Ja tõesti - verega täidetud tunduvad need mugulad tõepoolest. Mina küll midagi kokku ei määrinud, ja mul ei olnud seda materjali ka nii palju saadaval. Aga oma silmaga näha on põnev.
Aed-mädarõigas. Tõin eelmisel aastal ka siis endale aed-mädarõika 'Variegata'. Ilusad ja pilkupüüdvad on need suured kirjud lehed tõesti. Aga ma poolearuline istutasin ta ju lillepeenrasse. No ei tea, mida ma mõtlesin, tunnen ju ometi ta käitumismustrit. Eile siis lõin labida maasse - oh sa jeerum-jeerum. Ma pole elus oma silmaga nii jämedat mädarõika juurt näinud. Kuigi olen ju kurkide tarvis ja riivimise tarvis aastaid seda kaevanud. No praegu panin ta potti, vaatan mis edasi. Ja tõenäoliselt see võitlus seal peenras temaga alles algab.
Jumalatelill. Vot tema seemnekülv on juba omaette teema. Ja mõttekoht, et kas ikka on mõtet. Eriti teades, et külvata saab siiski liiki. Esiteks korjad sa oma õitsvalt taimelt seemned. Õnneks on seemnete kätte saamine väga kerge. Siis külvad sügisel seemned maha ja kevadel nad siis tärkavad, pea kõik seemned on idanenud. Esimesel aastal pikeerida ei ole mõtet, sest nagunii need pehmed lehed varsti kuhtuvad ja jumalatelille ei meenuta seal miski. Mina olen siis külvipoti pannud kasvuhoonesse mulla sisse, sest seal ei unusta ma teda kuiva kätte. Ja seal kasvuhoone mullas on nad siis järgmise kevadeni. Ka teisel kevadel ei sarnane nad kuidagi jumalatelillele - lehed taas sellised pehme olekuga. Siis võiks nad põldu või kuhugi pikeerida. Minul said nad eelmisel kevadel põldu. Ja nüüd siis kolmas kevad - talv on suure osa neist miniatuurse juurekavaga taimekestest lihtsalt mulla pinnale kergitanud, kus paljud on hukkunud. Allesolevad meenutavad juba jumalatelille küll. Õitsemise kohta veel vara öelda, aga kaldun arvama, et mitte veel sel kevadel. No nii - jõuangi tuumani. Enda tarbeks, miks mitte, kui aega ja viitsimist on. Aga kujutage ette, panna see kribu nüüd potti ja 3€ on maks hind, siis ma olen ju juba kolm aastat nendega mässanud ka. Arukam on ikka osta mõni taim, kui rikkaks saamise eesmärgil jumalatelilli paljundada seemnekülviga. Minul oli tegu jeffrey jumalatelillega.
Aga muidu liigume ikka kevadesse. Selle nädala plaanid on mul istutamised. Paarkümmend taime oleks vaja maha istutada ja ümber istutada jne. Kaevamistöid on tehtu ka hulga. Kõik raieloa saanud puud-põõsad on juba välja juuritud, uutele tulijatele on platsid olemas. 

Paar kärutäit püsikuid läks ka üleeile komposti - ikka selle mõttega, et uutele tulijatele teed rajada. Hetkel suurim murekoht on see, kuhu istutada uued pojengid. Kaheks potti on ootel. Muru sisse ükshaaval ma edasisele hooldusele mõeldes ei tahaks neid pikkida. Aga kuhu kuhu?
Kiviaia otstest said tuhkurenelad välja juuritud, kiviaed ootab nüüd ka pikendust. Hetkel on pooleli aiapostide värvi värskendamine. Kollastest postidest (kollased on nad olnud algusest saati) saavad rohelised. Silmale palju parem vaadata ja sulab loodusega. Kuigi värv sai natuke liiga särav, aga päris ilus on. Kokku vaja värvida 98 posti. Ema-isa tegelevad sellega, värvivad kompressoriga ja töö edeneb päris kiiresti.
Puidust kiigele on vaja leida uus koht. See kiik on meil olnud ka tema algusest saati sauna taga. Aga sel asukohal on kaks viga. Esiteks kiigel istudes oled näoga põhja, väga vale suund. Ja teiseks on see asukoht suletud vaatega. Mulle meeldiks seal kiigel istudes suunata pilk kaugusse. Üks koht mul mõttes on, aga peab veel natuke ajus sel mõttel lasta tiksuda.
Taimede kastmiseks vajalik koletünn sai uued riided selga. Tünni on ju vaja, kui omal tiiki ei ole ja neid on vaja kohe mitu. Aga see valge paak paistis tõesti juba maanteele oma täies hiilguses. Kuna mul vedeles vana pilliroomatt vms iganes ta on, siis kerisin selle paagile ümber ja mu meelest palju parem. Eile ühed kliendid sattusid lausa vaimustusse ja lubasid omal sama teha. Mõtlen, et peaksi seda matti veel ostma ja ümber siniste veekogumistünnide ka tõmbama. Täielikult ta ei peida, aga parem saab.

Trilliumid olid mul mitu-mitu aastat pottidega maas, pottidel olid ka külgedele korralikud augud tehtud. Kõik mügride eest kaitseks. Nüüd võtsin nõuks nad ikka pottidest välja võtta, saavad ikka rohkem jõudu. Ja mis ma nägin - kanada kuusk 'Conica' oli otsustanud oma juured ühte potti sisse ajada ja paraku sealt potist ma seda trilliumit ka ei leidnud. Aga teised olid alles ja ilusad võimsad juba. Loodan et nad ei kurvasta selle liigutamise pärast.

Vot nii see kevad siis meil edeneb siin. Lihtsalt sibulike pilte ma ei lisa. Neid niigi terve fb täis.