Päevad pikenevad,

õhtud valgenevad, päike soojendab mõnusalt - järelikult kevad läheneb. Talvel neid argiseid aiatoimetusi suht vähe ja ainult pilte ei taha ka reastada. Kui muud tarka just ei ole.

Külm on siiani olnud käre  ja puude tassimine ongi kõige tähtsam töö olnud. No siin paari miinuskraadiga võtsin ikka luua kätte ja tatsasin või suuskasin aia läbi. Lumi oli tihkeks vajunud, siis luuaga ikka saputasin okkalised ja mõne lehelise ka läbi. Okkaliste oksad on haprad ka väikese miinusega, aga mõni idamaatark raputas -25kraadi juures nagu nalja.

2014.aastal ostsin nii mina kui mitmed head sõbrad sellise taime nagu carex lupulina ehk humaltarna. Lootuses muidugi tema talvitumisele. Kevadeks teda mul muidugi ei olnud ja mis siis selgus. Härra Urmas Laansoo olla määranud, et tegu hoopis cyperus eragrostis ehk tugeva lõikheinaga. No on kes ta on, aga tiigi ääres haljastuses mulle ta meeldis. Istutasin kohe hulgim (tegelikult kardan, et äkki selgub kevadel, et hull külvaja).

Eks siis kevad näitab. Osa taimi jäi mul ka pottidesse. Toalillena teda minu meelest ka kasvatada ei saa, sest sügisel pealsed siiski koltusid. Pealsed eemaldatud, viisin potid ruumi, kus püsin 2-3 soojakraadi. Ja vahvad isendid küll, neil algas nüüd kevad.

Teine kevadine üllatus tabas mind täna hommikul. Viisin oma talikülvid samasse ruumi, panin põrandale akna alla vastu välisseina. Põrandal ühtlane +1 ja... Tärganud on basiilikulehine seebilill, habe-peekerlill, hõbelehine maran, varretu keelikurohi ja veel mõni. Ja mul ei ole neid võimalik sealt selle miinusega teise ruumi transportida. Näis mis saab. Lubab sula!!!

Nii see kevad endast märku annab.