Töine ja kiire juuli

Nii kiiret juulikuud ei ole mul viimastel aastal küll olnud, ehk siis tegusat. Ja juulis ei ole mind eelnevatel aastatel ka nii palju ostjaid külastanud, tavaliselt ikka rannahooaeg ja istutamise poole pealt vaikne. Sel aastal ei ole vahet, mis on muidugi vägagi vahva. Kuigi mõnel õhtul tunned, et rohkem ei jõua. Aga saabub uus päev ja taas uue hooga. Igatahes eile ma küll sõna otseses mõttes kell 9 õhtul kukkusin voodisse ja tundus, et tekkis hull palavik. Pidin mitmekordse tekikuhila all ära külmuma. Mingi aeg vist tukkusin, siis hakkas palav. No igatahes 11-st õhtul olin jalul ja oht oli möödas.

Oma osa oli ka nendes niisketes hommikutes, mis kestsid pärastlõunani. Hein ju kasvas. Panin aga paari-kolme tunni kaupa väikese niidukiga, koguja taga. Tõesti nagu Tagatalu prowwa mainis, nii võib lehma üle talve juba pidada. Samas rohtusid ka istutusalad. Külalisi igat masti muudkui käis. Potistamisele ei saanud mõeldagi. Linnas meil kortermaja läks ka renoveerimisele, seal ka vaja aeg-ajalt kohal olla. Sel nädalal võetigi rõdu eendeid eest ära, ma kartsin küll, et lendab kogu see paneelvärk uperkuuti. Kõik läks enam-vähem, ainult et meie rõdul ei saanud nad üht külge kätte. Kui kraana tõstis, siis läks kaasa ainult esikülg. Aga meil on põrandale laotud (korralikult tsemendiga valatud) kõnniteeplaadid ja tõenäoliselt see külg jäi sinna sisse kinni. Ei läinud kaasa. Homme hommikul lähen taas vaatama, mis edasi saab.

Folk algab ka neljapäeval, seal olen neli pikka päeva ametis ja homme veel vaja tervisetõend pikendada.

Aga seekordse blogimise eesmärk hoopis miskit muud. Nimelt mul siin viimaste päevade müttamistega tekkinud mitmeid küsimusi ja ei hakka seal fb-s neid ükshaaval postitama. Aalujad, olete oodatud seega kommentaare jagama.

1. Muru. Sellega on mul mingi eriline kamm juba aastaid. Just aia selles osas, kuhu sai aastaid tagasi muru külvatud. Nüüdseks on seal muidugi igasugu mudrut sees kasvamas, aga eriliselt tihe ta on. Kui ma niidan seda ala muruniitjaga, on tulemus super - ilus, roheline siidine. Niidan ma traktoriga,niide sama kõrge kui niidukiga, terad teravad, jääb muru nö kollane - nagu pildil. Millest selline vahe? Kas võib olla sellest, et kuna maapind on siiski ebatasane ja traktor võtab nii palju laiemalt, siis laialt niites tõmbab tera ka künka madalamalt. Olen teinud Luual murust uurimustööd ometi ja ikka kui vana saabas. Siiani pidasin põhjuseks madalat niitmist, aga no päris heinamaa niidet ka ei saa teha. 6cm kõrguselt niites ka kollane. See siis punkt 1.

2.Veigela. Külvasin mõned aastad tagasi kahte veigelat, seemned Seemnemaailmast. Üks oli jaapani veigela ja teine mingi suva Kolokoltšiki vms iganes. Üks seeme ei tärganud, teine küll. Kahjuks sildid kadusid nagu ikka. Müüsin ülejäänud taimed lihtsalt veigelatena maha, ühe istutasin endale. Nüüdseks on temast sirgunud üllatavalt suur punaste võrsetega isend. Hortensiate kõrval suht sarnane nendega, õied olid pigem punased kui roosad. Nüüd aga küsimus kogemustest - kas keegi on kasvatanud veigelat pügatuna ja kuidas siis õitsemisega lood on. Nimelt tundub, et ta on liiga suur valitud kasvukohta, samas selliste punaste võrsetega ta väga sobib sinna. Mida teha? Raamatutarkus mind ei huvita, huvitavad teie kogemused.

3.Hortensia 'Wims Red', kes õitseb eelmise aasta võrsetel. Millest selline käitumine ja kas see on tavaline? Mina ei ole sellise nähtusega veel kokku puutunud. Muhedik oskab tõenäoliselt vastata.

4.Tömbilehine viirpuu 'Paul's Scarlet' on mul kaheharuline. Ja seda sp, et külm võttis tal noorena kohe pool puud maha. Nii ta siis jäi, et las ta olla, kui eluvaim sees. Eelmisel aastal sai ta ümber istutatud, aga nüüd mind häirivad need kaks haru. Tahaks ühel tüvel viirpuud. Mis arvate, kas oleks tark tegu üks tüvi eemaldada? Kui jah, siis kas sügisel või kevadel. Kardan, et selle kõverikuma võib lumi hiljem muidu nagunii murda.

5.Musta leedri püramiidvorm 'Black Tower', mis eelmisel sügisel sai muretsetud, külmus talvega muidugi maapinnani. Kevadel oli aga kolm võrset. Kaks eemaldasin, ühe jätsin. Huvitav, kas tuleb endiselt püramiid? Mina ei oska isegi midagi arvata. Igatahes suvine juurdekasv võrreldes teiste mustade leedritega väga minimaalne.

Vot sellised lood siis.

Ja natuke ka muud loba. Ma ei tea kas see aasta on eriline või on lihtsalt mul silm teravam. Mulle tundub, et enamik taimi on olnud hullud külvajad. Isegi sellised, mida ma varem ei ole täheldanud, toodavad tittesid. Täna leidsin isegi paar aktiniidia titte, ega ma ju rohkem ka ei otsinud. Aga sugu ju ei tea ja kes jõuab oodata nende suguküpseks saamist. Seega teha pole nendega vist miskit.

Ning lõpetuseks lugu sellest, kuidas ma printsi mustas kuues oleks fokiniga maha löönud. Mul on tekkinud suurel hulgal mügrisid, mulle vähemalt nii näib. Need meeletud käigurajad ja taimede kergitamised ja augud jne. Pisikeste ängelheinadega olin päris hädas. Mõned päevad tagasi alustasin võitlust mürgiga, kasutan neid punaseid viljaterasid. Istutusala korda, augud käigud kinni ja kui tekib uus auk või käik, siis mürk sisse. Eile sain aia esimese osaga enam-vähem valmis ja thalictrumid on kaks päeva ka puutumata seisnud (sülitan). Täna siis vaatasin, et taga aed nii umbrohtus ja kõik üles ka aetud. Läksin veel poole seitsmest õhtul siis fokindama ja umbrohtu korjama ja pealseid lõikama. Töö sujus kui lepase reega. Astusin rajad korralikult kinni, siis fokin ja umbrohi ämbrisse, nagu ikka. Jõudsin džungli keskele, kus mul oli ununenud lõigata idamaguna pealseid. Nägin küll seal hunnikut, aga mõtlesin, et astun hiljem ja asusin lõikama. Siis hakkas hunnik kerkima ja mina kisama, et kas saad minema. Ise mõtlesin, et labidat ka pole, lajataks sellele mügrile. Vaikus. Läksin natuke eemale prahti viima, hunnik kerkis ja minu aju jagas - mul ju fokin. Rabasin ja panin matsu, väike fokin, väike mats. Ja sa suur jumal - kärnkonn ronis mullast välja. Röökisin veel rohkem kui enne. Ma ei usu, et ta haiget sai, sest metsvitsa alla ta kadus. Palusin küll inimkeeli veel vabandust, aga mis sest enam.

Printsi džungel

Mõni hetk ka tänasest õhtust.

Lubadused on täitmiseks

Lubasin nii iseendale kui fb-s, et blogin pühapäeval. Paraku jääb minul 24-st tunnist ööpäevas väheks, seega lubadus täitmata. Võtsin nüüd hetke aega ja panen nädalavahetusest mõne rea kirja. Ühtegi pilti ma ei lisa, sest fotoka unustasin koju. Aga suur osa kokkutulekul osalenud Aalujatest on fotogaleriid juba lisanud.

Selle aasta Aalujate kokkutulek oli meil siis Aseris Kummutisahtli juures. Startisin Viljandi linnakodust hommikul 6.05, et jõuda 6.25 väljuvale Tallinna rongile. Männimäelt raudteejaama viib selline pisike tupiktee võpsiku vahelt, mis lõppeb vanade raudteerööbastega. Ja oh seda üllatust, jõudes sinna avastasin, et tee oli üles kaevatud. Ajusopist käis kiiruga läbi, et kui ma nüüd seda teed läbida ei saa, siis ringi minnes ei jõua ma mitte mingi nipiga rongile. Aga minu õnn, natuke turnimist ja mööda pehmet kruusateed sibades jõudsin rongile.

Raplas oli Milda oma tõllaga vastas ja reis võis alata. Esimeseks sihtkohaks oli meil Simuna, nimelt oli mul vaja külastada kindlasti üht aeda. Varem ei olnud ma seal käinud, ammugi mitte Milda. Ja nii siis juhtuski, et oh, me eksisime teelt. Tee metsa vahel muutus kahtlaselt kitsaks ja kruusaseks. Otsustasime ringi pöörata. Tee oli kitsas ja kahel pool korralikud kraavid, kõrge hein katmas kraavipervesid. Tagurdasime siis poolenisti kraavi, ots ringi ja Simunas me varsti olimegi. Kaua aega me seal ei viitnud, kiire tutvus aiaga, pere lemmikloomadega ja pererahvaga taasnägemine. Kohv ja kook ka muidugi külalistele. Ja oligi aeg hüvasti jätta. No saime natuke maad sõita, kui autojuhile tundus, et veider heli kostub kuskilt. Pidur peale ja voilaa, tagumine rehv täiesti tühi. Teoreetiliselt oli selge, kuidas rehvi vahetus käib, aga praktika kogemus puudus. Kohalikust hüpermarketist väljus selline lokkis juustega, paistes näoga, määrdunud riietega kohalik ilu-eedi. Milda hõikas, et kas saaksid abi pakkuda? Külamees lubas kodus ära käia ja kohe naasta. Kartis vist, et joome ta peos olnud purgijoogi ära. Tuiates ta läks, alul ühe heki sisse, hiljem juba järgmisse vajudes. Helistasin siis meid äsja võõrustanud pererahvale ja meespool kihutas autoga meile appi. Kohalik külamees jõudis ka tagasi. Aega muidugi kulus, aga saime selle imekõhna tagavararehvi alla ja sõit algas Rakvere suunas. Üle 80 kiirust arendada ei saanud, nii nägime ainult mööduvate autode tagakülgi. Rakvere rehvitöökojas võtsid meid vastu kaks viisakat noort meest. Väga uhkesse kontorisse suunati meid ooterežiimile. Ja siis teatati, et rehv nii puru, parandada ei ole siin miskit. Uut rehvi ükshaaval müügil ei ole ja üleüldse selle firma rehve neil ei ole, mida meil vaja oleks. Aga egas sõit sõitmata ei jää, kui ikka plaani on võetud. Uhasime selle kitsa rehviga ja liiklust takistades edasi.

Järgmine peatuspunkt oli Mõdrikul. Kuna Anita ja Taivi olid mõlemad tööl, siis juttu jätkus kauemaks. Oli vaja arutada taimede paljundamist, kasvatamist, äri toimimist, natuke klatšida ja tund oligi läinud. Kui me siis oma ostudega kassasse siirdusime, oli järjekord päris pikk. Ostjaid paistis Mõdrikul jaguvat ja ega tühjade kottidega ei sobinud ju meil ka sealt lahkuda.

Ja suund saigi võetud kokukale. Tee kulgemisest ei teadnud mina ööd ega mütsi, aga Mildale oli see kant tuttav. Kokkulepe oli, et tee on lipukestega tähistatud. Olidki lipukesed, meie lobisesime ja kulgesime. Selle suure lobisemisega ei olnud me muidugi viimast, suunavat lipukest märganud. Sõitsime ja sõitsime ja mitte ühtegi sellist maja ei jäänud tee peale, kus võiksime sõpru kohata. Ja siis paistis kaugelt mingi suuremat sorti talupidamine, autosid palju ja rahvast ka. Mõtlesime, et no kui see maja ka ei ole, siis pöörame taas ringi ja padavai tuldud teed tagasi. Kõigepealt enne talu jäid tee ääres silma tohutult suured tarandikud, kus sees elutsesid haned, pardid, kanad, kuked, kitsed jne. Ja olimegi kohal. Ainult et vastu võtsid meid viis vene rahvusest meest, paljaste tätoveeritud ülakehadega ja ühel isasel käes õhupüss. Olukorda mahendas natuke lapsevanker magava põnniga. Aga mehed olid viisakad. Kuuldes, et oleme eksinud, juhatasid meid lahkelt õiges suunas minema. Hiljem selgus, et külastasime narkomaanide võõrutustalu. Kah omaette elamus :)

Ja lõpuks, suure hilinemisega olimegi kohal. Kiirelt laua taha, kiired tervitussõnad ja head ja paremat keresse ajama. Seejärel muidugi kõige tähtsam ülesanne, igasugu pottide ja kottide autost autosse tassimine. Uurimine, mis kellegi autos rohelist põnevat ka leidumas on. Seejärel alustasime aiaringiga ja igasugu seal kasvavate põnevike tuvastamist. Aed oli suur ja looduslik, loodus oli üldse väga palju selle kujunemisse lisanud. Suured suured kivivallid lausa ootasid uusi taimi. Muld oli seal imeliselt tume ja pehme, ei anna minu aiaga võrreldagi. Ja väga meeldisid mulle seal igasugu elutust materjalist kaunistused - kivid, kujud, mööbel jne. Reeglina ma ei fänna, kui on aed täis topitud igasugu monstrume, see nagu rohkem avalike haljasalade teema. Aga Kummutisahtlil oli kõik sinna nagu loodud. Mitte miski ei häirinud. Kuigi meile tundus, et meil jäi vist selle ralli tulemusena osa aiast läbimata. Ja oligi aeg hüvasti jätta. Teised siirdusid veel Anglesina ja Taivi juurde, aga meie aeg oli piiratud. Meie võtsime suuna Roosna-Allikule, et külastada veel 'Aiaringi lillepeenras'. Ja me suutsime taas eksida. Õnneks ainult ühe mahakeeramisega, st väga metsa ei sõitnud. Vot see aed võlus mind oma filigraanse lohakusega. See on just see koht, kus on lastel ja loomadel õnnelik elu. Vähemalt õueruumis on selleks kõik võimalused. 1,2 aastane peretütar oli meil täielikult giidi eest. Ja millised mõnusad aknad ja milline terrassiuks. Oi see oli miskit sellist, millest mul jäi natuke hing kripeldama. Selline mõnus taluelu, kus midagi ei ole liialt klanitud ega ehitud ega rohitud.  Ei ole midagi üleliigset, kõik on paigas.

22.38 saabusin Viljandisse, selline vahva päev oli meil.

Kuna mul ühtegi fotot ei ole, siis lisan ühe pildi harilikust kuusest 'Frohburg'. Venitasin ta taevasse kasvu seni kui sain, aga saabus aeg, mil ta peab end tagasi keerama. Kuusk otsustas ladva keerata itta, aga minul oli vaja, et ta keeraks end läände. Täna sai siis tugeva traatkaare abil ladva suund muudetud. Selline ta nüüd välja näeb.