Lehevaatamisi kokku

Esmaspäev, 25. juuni 2012

Valgete ööde aeg


Kätte on jõudnud see aeg pikast aastast, mil õues on enamus aeg ööpäevast valgus. Kahju on sellistel hetkedel toas olla, aga meie kliima teeb omad korrektiivid. Sel kevad-suvel ei ole meil ilmadega eriliselt vedanud. Ei saa just väita, et ilmad üdini kehvad oleksid olnud, aga no külma ja vihma on jagunud keskmisest rohkem. Eelmine pühapäev Aravete motokrossil oli hull torm, ime et motikad selle tuulega rajale jäid. Väiksemad mehed küll peaaegu et lendasid. Jaanipäeva veetsime Hiiumaal ja sellist vihmast ning tuulist sügisilma nagu 23. oli, mina küll ei mäleta. Ja kui juuni lõpul on öine õhutemperatuur +5, siis suvetunnet küll ei tule. Mis inimesel viga, sikutab kapiuksed lahti ja ajab vammused selga, aga taimed peavad ses külmas ja niiskes ka hakkama saama. Kaldun arvama, et selline liigniiskus puntis jahedaga võib nii mõnelegi liiga teha. Ja no neid pahalasi on sel aastal ka tonnide viisi aias saadaval - mutid, mügrid, lehetäid, sipelgad, kartulimardikad ja muud lutikad, kitsed ja jänesed ja takkapihta kole ilm. Ei jõua ka kõikidega võidelda. Mul on viit sorti musta leedrit ja kõik nad on paksult mingeid musti tegelasi täis.
 
 Katsetasin küll rohelise seebi, küll mürgiga - kasu polnud eriti kumbastki, sest juba mõne päeva möödudes hakkas neil satikatel uus kogunemine peale. Samas on kõikide leedritel sel aastal suured õiepungad, vaatab, kas ikka õisi ka näen. Ja siis need elukad seal maa all, issand jessas - kõik asjad nad üles kühveldavad ja segi pööravad. Minu pisike ostetud piiskenelas oleks olnud tõenäoliselt määratud hukule, kui teda õigel ajal poleks potti tagasi pannud. Nad lihtsalt lükkasid ta järjepidevalt mullast välja. Ühel hommikul oli 7 noort tõrvalille peenral tagurpidi, võid end siniseks vihastada. Oleme kilode viisi igasugu siniseid-punaseid kuubikuid maasse toppinud, aga ei loe neile miski, ainult müttavad.
Täna siis järjekordne vihmane päev, seega saab aega lugeda ja kirja panna miskit. Poisi kooli lõpetamine ka möödas, täna läks veel Pranglile klassiga ja sügisest algab tee uues Viljandi gümnaasiumis. Kuidas seal minema hakkab, näitab tulevik. Kurb on see, et koolimaja kui sellist ei ole veel olemas ja õpilased on erinevatesse hoonetesse laiali pillutud. See ei aita küll kuidagi kaasa ühtse koolipere tunde loomisele. Õnneks on tänapäeva noored kiired kohanejad kõige uuega ja küll hakkama saadakse.
Esimesed maasikad põllult korjatud, kurgid kasvuhoonest, tomatid hakkavad värvi muutma, paprikad ja tšillikaunad paisuvad. Arbuus külmetab põllul. Kartulimardikad ründavad täiega kartulipõldu, metssead sel aastal puuduvad (siiani vähemalt). Kuldnokad on ammuilma parvedes; varblase-, linavästriku- ja puukoristaja tited uudistavad mööda aeda; kolm kurepoega sirguvad usinalt ja umbes kuu pärast on lennuvõimelised ka nemad. Kuldnoka pesakastides kasvavad piiripääsukese pojad. Taimedel valmivad seemned ja õige varsti on aeg neid korjama asuda. Nii see suvi siis möödub, tunduvalt kiiremini kui külm periood aastast.

Kolmapäev, 6. juuni 2012

On ilusaim aeg aastast

Kõik õitseb, kasvab, lõhnab. Endal on kogu aeg sada peal ja tuppa saab tuldud tõesti ainult magamise ajaks. Nii palju oleks vaja märkmeid teha, aga aega arvutiekraani ees passida lihtsalt ei jätku. Kevadel ja suvel peaks ööpäevas olema 36 tundi, siis oleks ok.
Vahepeal sai siis käidud Lätis lillemessil, mis oli eriti tore reis. Uudistamist ja vaatamist oli palju ja eks sai ikka üht koma teist ka kaasa ostetud. Hinnavahe meiega väga suur ei olnud, aga midagi siiski.  Ostsin hariliku sireli `Aucubifolia` 5 latiga, sama suur oli Plantexis 17eurot. Miskit siiski. Ja oli tunne, et eestlasi oli sel päeval Lätis rohkem kui lätlasi. Vist kõik taimehuvilised olid sinna põrutanud.
Siis oli Türi lillelaat, kust ikka endale kastitäis uustulnukaid soetatud sai. Muist ostetud ja muist vahetatud.
Seejärel Nõrga talu külastus, kust jälle peoga asju ostetud. Krista pildus parasjagu iiriseid aiast välja ja sai siis neid ka võetud. Panin alul põllule, et vaatan, mis sealt sirguvad. Kollased kääbused igatahes õitsesid juba, muidugi sordist ei tea ööd ega mütsi.
Päidre puukoolist sai ka toodud noori õunapuid ja mureleid.
Viimasel nädalavahetusel oli siis Jäneda, kus sai neli päeva oldud ja külmetatud. Olid ikka ilmad ja oli alles vihm. Aga ostetud sai nii mõndagi. Kõige armsam ost oli hariliku maikellukese roosaõieline teisend, tõeliselt armas.
Ja nüüd on omal aias tööd nii palju, et ei tea, mis ja kus teha. Eile sai igatahes kõvasti istutatud. Tuleb aga muist kraami komposti vedada, mis uutele tulijatele jalgu jäävad. Sel aastal on igasugu seemnekülve mul kõik istutusalad täis. Olen ikka paljud asjad kasvama jätnud, eks neist igasugu hübriide seal nüüd tuleb. 
Tähtsaim uudis on vast see, et eile hommikul otsustasid meie toonekured, et nende pesast on puudus katteloorist. Eelmisel õhtul sai maasikatele katteloorid öökülma hirmus peale visatud, nii suuremaid kui väiksemaid tükke ja hommikul avastas isa, et üks loor ripub kurepesast alla. Mis nipiga see kurg selle looriga lendas, jäi saladuseks, sest seda keegi ei näinud. Õnneks aitasid pikk redel ja pikk ritv ning loori saime kätte. Kahju polnud mitte loorist, vaid mis õnnetuse see oleks võinud põhjustada. Aga fotokat ei olnud ja pilt jäi tegemata.
Poisil on ka 9.-nda lõpetamine käsil ja sellega ka sebimist. Eesti keele eksam on tehtud, 100-st võimalikust punktist sai 85 ja hindeks 4. Kui teised eksamid ka ikka õnnestuvad, siis lõpetab neljade-viitega. Pole paha.