Lehevaatamisi kokku

Esmaspäev, 27. august 2018

Avalikud haljasalad

Teema ei puuduta küll minu aeda ja ei ole mõeldud virisemise ega vingumisena, aga hinge kriibib juba pikemat aega. Just Viljandi avalike alade haljastus. Viimase punkti pani eilne väike jalutuskäik linnas. Ma eeldan, et see ala, millest kirjutan, ei kuulu linnale, vaid ettevõtjale, aga vahet ei ole. Nimelt ehitati aastad tagasi uus ja uhke kaubanduskompleks, kus reas erinevad jaekaubandusega tegelevad ettevõtted. Telliti ka haljastusplaan, osteti  taimed ja maksti haljastajatele. Mis edasi? Mulle tundub, et sellega asi piirdus. Pikale alale kaupluste ja sõidutee vahele on massistutusena kasvama pandud põõsasmaranad, võnkpärgenelad ja vist mingid mägimänni sordid. Kui sealt kiiresti mööda sõidad, ei ole ju vaatepildil viga. Aga jalutades... Ainus taim, kes toimib, on võnkpärgenelas - ilusad, tihedad, keskelt ka umbrohuvabad. Pinna hästi ära katnud.  Põõsasmaranaid on talvine lumi murdnud, oksad on massiliselt seest kuivanud. Kole kui kole. Mägimännid ei ole nii tihedad, kõrged ohakad sirguvad seest, roosad õietutid taeva poole. Istutusala on kaetud multšiga, aga äärekivi servades turritavad poolemeetrised sideraadid. Kuidagi kahju on. Kas tõesti eeldatakse, et selliselt rajatud ala on hooldusvaba. Ilust on asi nagu kaugel. Oleks vaja päevaks palgata kääridega aednik, kellel ka aiakäru kaasas ja pilt oleks hoopis teine.
Või siis need ringteede keskele rajatud munakivikattega ringid - võililled ja ohakad on nii kõrged kui noores kuusikus kuused. Ja seda just Viljandi ümbruses. Türile sõites ei jõua seda ringide keskel paiknevat lilleilu ära imetleda.
Meie linna visiitkaardiks paistavad olema elektripostide külge kinnitatud lilleamplid. Mu meelest kõige kulukam haljastusviis üleüldse. Kui linnas on oma sadakond amplit, siis eeldab see igapäevast kastmist ja teatavasti ei jaluta siis keegi kastekannuga. On auto koos juhiga ja lisaks inimene, kes kastab. Ehk oleks rentaablim kasutada konteinerhaljastust, näiteks suurte betoonist kuubikute või ristkülikute näol. Kui ei ole raha, et võililli taltsutada, siis sellest amplikastmistandemist saaks üks inimene samal ajal, mis praegu kulub kastmisele, rohimisega tegeleda.
Eile vaatasin, et Uku keskuse juurde oli toodud mitu konteinerit okkalistega - uus ehitis ja läheb taas haljastuseks. Loodan, et seal ei eeldata, et kõik need taimed kasvavad tulevikus hooldusvabalt.
Sain südamelt ära, hing kohe kergem.

Laupäev, 25. august 2018

Elu kiire kui laevaköögis

Nüüd on ometi aeg, mil saab istutada ja ümber istutada ja jagada ja mida kõike. Plaanis on uue nädalaga see töö lõpule viia. Enam-vähem tean, mis kõik on vaja põllust aeda tirida ja maasse panna.  Olen võtnud aega, et istuda aias siin ja seal ja mõelnud, mida oleks vaja kuhu lisada. Pinnas on juba piisavalt niiske ja ka õhus on niiskust küllaga. Kui selle töö tehtud jõuan, siis saab nädala õnnestunuks lugeda. Aga kas jõuan.
Kaielt tellisin Juurikale kaasa võtmiseks ka mõned puud-põõsad, siis saab taas istutada. Oleks enamgi võtnud, st algselt oli rohkemgi plaanis, aga mõistus tuli õigel ajal koju.

Kasele vaja seelik enne sügist veel talje ümber lõigata. See on ka selline tüütu töö, mis võtab mul paar tundi julgelt.


Kuuskede vormilõikus ka veel pooleli. Hekilõikuriga küll kõik üle käidud, aga 7-8 puud vajavad veel oksakääre. Oleks hea augustiga ära lõpetada.



Mugullauk on armas sügisene õitseja. Paraku laieneda tal minu aias huvi ei ole. Stabiilne, ma ütleks.



Teod on niiskuse saabumisega korralikku hävitustööd hostade seas teinud. Kurjaks ajab. Panin neid siniseid graanuleid neile, las krõbistavad. Kuigi - need graanulid võivad ehk konnadele saatuslikuks saada või mis? Kas pisike konnake ikka möödub sinisest, ma ei tea.




Lihtsalt sügis aias.








Mulda on ju alati puudu, eks ole. Kui tekib mõte kõrgemat istutusala rajada, siis millega täita. Koorid põldu, lisad komposti, aga ikka on vähe. Lasin ka kaks korralikku autokoormat aia taha kallutada, nii igaks juhuks. Ikka läheb vaja. Mõtted juba liiguvad, aga suure tõenäosusega saabub enne talv, kui ma sinna jõuan. Muid töid on veel nii palju enne toimetada.



Meie lehtla põrand on oma aja ära elanud. Läbi mis läbi. Kuna mul õnnestus läbi ühe projekti saada toetust aia paremaks muutmisel, siis alustasingi lehtla põrandaga.  See siis vana pehkinud põrand, mis vaja asendada uuega. Minu ajuke ütles, et vana üles ja uus peale ja voilaa. Tegelik elu hoopis miskit muud. Nimelt olid mutid-rotid-sabajutid kühveldanud sinna põranda alla sellise koguse mulda, et alustalad olid kõik mullas ja mädad. Kuskohast nad selle mulla võtnud on, ei kujuta mina ette. Loogiliselt võttes peaks ju ümbrus olema auku juba vajunud. 



Seega tuli alustada mulla äraveoga. 30cm maapinnast madalamale sai seda mulda kooritud. Paras töö. Õnneks olid paar noormeest meil abis, muidu ei oleks ramm küll peale hakanud. Või noh, oleks mitu päeva aega läinud.



Kooritud surnud muld sai aia taha vanasse künnivakku. Surnud, elutu muld, ma ütleks. Kuna seal oli see vaokoht juba nagu kraavilaadne, oli traktor niites ohtlikult kaldu. Nüüd sai enam-vähem.



Uued terrassilauad ja õli ja kruvid said ka toodud. Kruvid tuleb homme ümber vahetada, sest astusin ämbrisse. Ei loe miskit, et olen ju kutsetunnistusega maastikuehitaja. Kui terrassilaua paksus on 2,8, ostsin kruvid 5,5. Aga...rusikareegel on, et 2/3 kruvist peab minema talasse. Vot selline reegel, mida mina ei teadnud. Karp kruve maksab ca 20€, seega loodan, et saan neid vahetada.



Ja kudumisega alustasin. Ja kududa oleks palju vaja.


Kokkuvõttes jäi suvi jälle liiga lühikeseks. Eile õhtul oli juba enne üheksat päris pime. Aega jääb aina vähemaks ühes päevas. Saabki ehk aega mõne raamatu kätte võtta.





Pühapäev, 19. august 2018

August aitab

Üle poole augustist on läbi saanud ja võin küll öelda, et August aitas august välja. Sellele suurele põuale ja kõrbele tõi ta leevendust. Lisaks paarile vihmasele päevale on ööd pikemad ja jahedamad. Taimed saavad hingata ja kosuda. Mis alla andis, andis alla ja eks lõplikult kadunuid loeme järgmisel kevadel. Tänast vihmasadu nagu vihmaks veel lugeda ei saa, pigem on tegu suure õhuniiskusega. Aga eks abiks seegi. Muidugi tuleb ka muru niitma hakata, kuigi kõrrelised murus on endiselt jõuetud ja pruunid. Kasvamist uhavad kõik sideraatlased.
Herilased on endiselt aktiivsed. Panin neile aeda lisaks jooginõusid, et nad nii kurjad ei oleks. Ja joomas käib neid tõesti palju. Ometi olen juba kaks korda nõelata saanud ja paistetus tekib korralik. Viimati sain eile just peale seda, kui rääkisin aiakülastajatele herilaste jooginõudest. Tundsin, et keegi kõnnib käe peal ja panin matsu - oma viga. Enne kontrolli, keda lööd! Hävitama ma neid ei ole veel asunud. Enamik pesasid on maha jäetud, ainult suitsuahjus käib veel vilgas elutegevus. Muud häda neist ju ei ole, aga puitu järavad jubedalt. Meil on lehtla postidelt juba üks kiht minema tassitud. Samas on põnev vaadata ja kuulata, kui nad selle puidu närimisega ametis on.
Sügisesi õitsejaid on vähe. Mind on juba paar nädalat häirinud miski selles aiasopis, kuhu mul nüüd hulgim pojenge on koondatud. Algul ei saanud aru, mis mind seal häirib - siis kuidagi plahvatas, et värvidest on vajaka. Mul on seal küll lisaks aed-päevaliiliaid, kollast lina, kollast astrit ja muud mudrut, aga hetkel on enamik rohelises-pruunis toonis. Kollane lina, kes muidu õitseb külmadeni, lõpetas sel aastal väga vara. Aed-päevaliiliad kestsid ka lühidalt. Nüüd ma siis mõtlen, et mida sinna panna. Flokside jaoks liiga tuuletu koht, tõenäoliselt pikin järgmisel kevadel kaeralilled vahele. Nemad juba ei peta :)
Istutusaeg on ka alanud, nagu raadiost õige tihti hüüab. Esimesed suuremad korrigeerimised tegin kasvuhoone ümber. Kuna kasvuhoone lõunaküljes olid meil suured õunapuud, siis oli see külg selline päris varjuline. Omal ajal sai sinna istutatud kopsurohud, astilbed ja brunnerad. Sekka veel üht-teist. Õunapuude aeg sai mingi aeg läbi ja taimed jäid päikese kätte. Siiani said nad hakkama, kohanesid oludega ja olid päris triksis-traksis. Aga selle suve palavus muutis nad ikka päris rääbakateks - seega lõin labida maassse ja enamik sõitis komposti. Asemele said mõned kellukad, tiarellid ja kassisabad. Kuigi tiarell eelistab kasvada poolvarjus, loodan ma, et nad saavad seal hakkama. Kui just sellised ilma vihmata suved reegliks ei saa. Kasvuhoone katuselt langev vihmavesi niisutab seda pinda hoolega ja tavaliselt on seal ikka pigem niiske kui kuiv pinnas. No eks ma vaatan. Kuus hõlmist tiarelli hakatuseks panin. Ja parem sai nüüd küll.
Brunneratest veel nii palju, et kui ikka on tahtmine, et sort säiliks, siis peaks õievarred küll kiirkorras peale õitsemist eemaldama. On nad väga agarad külvajad ja külvata meeldib neile just vana taime keskele. Minu vaatluse põhjal on pooled seemikud rohelise lehega ja ülejäänud on 'Jack Frost'i nägu. Mingi valiku ma muidugi transportisin teise kohta. Ja ega need kompostihunnikusse sõitnud brunnerad ka kõik sinna ei jäänud. Eile üks aiakülastaja just kurtis, et ta peab ka ikka endale 'Jack Frost'i muretsema. Minu jutu peale, et mul kompostihunnikus seal erinevaid brunneraid, oli tema kohe huviline. Niisiis sealt me neid tutsakaid otsima siirdusime ja päris mitu põõsast sai kotiga kaasa pakitud. Kompostihunnikud on ikka ühed väärt kohad aias.

Kassisabad ja virgiinia männasmailased on nagu õed-vennad, minu suured lemmikud. Seda 'Christa't istutasin sel aastal kohe rohkem.


Kobarpeade lehed on küll põuaga õnnetult longus, aga õitsevad kõik liigid ja sordid jõudsalt.



Vot mis tegi ginnala vahtra maha saagimine. Lursslill sai ikka tugevalt päikesega pihta. Nüüd on mul aega mõelda, kas istutada talle keegi kõrgekasvuline tegelane ette või transportida kevadel ta ise teise kohta. Süüria tuliürt küll sai ette istutatud, aga ei paista teine eriti kiirekasvuline olema.



Flame sarja floksid on minupoolse kiituse ära teeninud. Väga pika õitseaja ja heade värvidega. Pildile neid flokside värve ei saa kunagi õigeid. Aga neid julgen ma küll ainult kiita. Miinus ehk see, et nad ei lõhna.


Üks mu suur lemmik clematis fusca. Mis tõbi teda on tabanud, ma ei tea. Kes teab, võib julgelt kommenteerida. Või on lihtsalt sellest aastast tulenevalt.


Verev männaskanep ehk vana nimega vesikanep, ei ole lasknud põual end segada. Kuigi ta eelistab niiskemat kasvupinnast, saab ta ka kuival ajal hakkama.


Clematis fargesii - selle nimega ma selle vasakpoolse elulõnga ostsin. Ennemalt oli ta siis 'Paul Farges'.  Nüüd vist hoopis Potanini elulõng. No on tema mis tema on, aga kasvukiirus ei ole mitte kiire, vaid metsikult kiire. Nädal ja uus sidumine, nädal ja jälle vaja siduda. Esmane hinnang väga positiivne, kui on soovi midagi kiiresti katta. Ja seda kollaselehist 'Stolwijk Gold' i tuleb ka ikkagi kiita. Kuigi ta sai algul peale istutamist päikesega väga kõvasti pihta, siis ta võttis end kokku ja kõik noored lehed on kenad kollased.


Rauklauk on jäänud mandžuuria elulõngale jalgu. Ja selles ma ka päris kindel enam ei ole, kas ta ikka rauklauk on. Käis mul siin aias üks sibulike alal targem meesterahvas, kelle sõnul pole ta elus nii suurt rauklauku näinud, kuigi paistab temaga väga sarnane olevat. Lõpliku vastuse pidi andma sibulate kuju jms, aga mina ei jaga sellest midagi. Vbl siis on ''hiid-rauklauk''.


Ilma hortensiateta ei ole elu, no ei ole. Hetkel mul vist 14 hortensiat, erinevaid 11, aga neid on kindlasti veel vaja.


Laialehine seahernes. Mis pistmist tal sigadega on, seda ma ei tea. Paraku see nimi taime etiketil ostma ei kutsu. Kui öelda, et püsik-lillhernes, see inimestele meeldib. Aga hernes ja sead ei sobi. Samas vaevalt et hiirehernelgi hiirtega miskit seost on.



Must leeder 'Black Tower' on sel aastal saavutanud lubatud kõrguse 2m. Tegelikult on ta ikka imevahva, kuigi oma väikeste miinustega.


Euroopa mürikaaria haljaspistikud paistavad 100% olema juured alla võtnud. Peangi nad nüüd talveks põldu viima, saavad esimese karastuse kätte.




Kui see peekerlill talve üle elab, siis peaks ka tema järgmisel sügisel õitega aeda kaunistama.


Kõrged kukeharjad tunnevad sel aastal end väga hästi.

Esmaspäev, 6. august 2018

Augusti algus aias

Jätkub endiselt suvi ja põud. Need mõned sabinad vihma, mis eelmisel nädalal meil maha tippisid, olulist leevendust ei ole toonud. Eile viskas küll õhu korra 17 kraadi peale, kakkusin juba paksemaid riideid selga, aga õhtuks oli soe tagasi. Ja nagu kuulda, võivad nädala lõpuks tulla taas uued kuumarekordid. Ehk ei olegi see edaspidi ulme, vaid igapäevane reaalsus. Muud hullu ei ole midagi, aga taimi peab sel juhul hakkama hoolikamalt valima. Eriti, kui juhtub see, et mõni varju andev puu ootamatult otsad annab. Mis nipiga ma järgmisel viiel aastal neile taimedele varju suudan pakkuda? Ei suudagi. Aga üldiselt on taimed visad ja kohanevad oludega.

All siis pildid juba eelnevates postitustes juttu olnud ginnala vahtrast. Veel mõned aastad tagasi hea varjuandja, järgmisena pilt eile päeval ja eile õhtul, mil puuke sai siis maha saetud. Tüvi seest mädanikku täis just ei olnud, aga nagu viimasel pildil näha, siis kuivamine oli väga intensiivne. Kõik toimus ühe kuuga seal ladvas. Põud süüdi ei ole, sest kõik see algas juba kaks aastat tagasi. Oks oksa haaval toimus kuivamine.



Muru niitmine sellise põuaga on valikute küsimus. Tugevamad ja sammasjuurega muru risustajad kasvavad ju kõige kiiremini. No võilillele ei paista põud küll erilist kahju tekitavat. Samuti on raudrohud väga vintsked sellid ja üritavad murus oma õisi näidata. Siin savimaal tundub üldse murukõrreline kõige rohkem olevat kahjustatud. Ei tunne ma eriti neid kõrrelisi liigiti, aga kõige krõbedam on muru just seal, kus on muruseeme kunagi külvatud. Selline niidetud heinamaa, kus sees on valget ristikut, on samas kõige ilusam ja tugevam. Käbihein ka põuale vastu ei pea ja moodustab inetuid pruune laike murupinnas.
Niitmiskõrgus tuleb muidugi õige valida. Ainult cm madalamalt niites on rohelus asendunud ebamäärase beeži tooniga. Kohe peale niitmist see välja ei paistnudki, alles järgmisel päeval oli tulemus väga nutune. Alumistel piltidel on näha, kuidas valisin keskmisel pildil liiga madala niitekõrguse. Ja see just aias selline osa, kuhu on muruseeme külvatud. Samas alumisel pildil pargiosa ehk endine heinamaa on niidetud tunduvalt madalamalt ja püsib veel roheline.



Istutanud olen päris usinalt. Endiselt kiidan puukooremultši kasutamist just sel põhjusel, et ta suudab imehästi niiskust hoida. Mujal ikka taas tuhkkuiv. Eile kaevasin täispäikeses mullapinda ja labidalehe sügavuselt purukuiv. Kallasin kastekannutäie vett istutusauku ja teise kannutäie peale istutamist. Nüüd on ööd jahedamad ja niiskemad, saavad hakkama küll. Kui korra nädalas korralikult veel kasta, siis juurdumisega ei tohiks probleeme tekkida. Taimi jagada veel ei riski, kuigi oleks hädasti vaja.




Põuatundlikud paistavad ka mõned thunbergi kukerpuu isendid, mitte küll kõik. Alloleval pildil üks küllalt eakas seemik, millede oksad valikuliselt kuivavad. Kas siis põud või liigne õhukuivus on liiga teinud.




Ühe istutusala tagumises, varjulises servas asub mul selline isetekkeline külviala. Sinna pudenevad lodjap.lehise põisenela 'Diabolo' ja 'Luteus'  seemikud. Samuti kasvatab seal mandžuuria elulõng oma järglasi. Juba aastaid olen sealt paremad välja selekteerinud ja aastaks põldu jõudu koguma istutanud. Sel aastal jääb olude sunnil see töö ja vaev ära. Ei julge riski võtta. Talvituvad siinsamas, ei sega nad siin kedagi.




Mõned pildid eilsest põllust. Virgiinia tubakas sai küll hilja põldu ja eriti tihti kastetud ei saanud, ometi on ta saavutanud korraliku kõrguse ja rõõmustab korraliku õitsemisega.





Harilik luudpõõsas, mille ma seemnest külvasin, sai eelmise talvega tugevalt kahjustada. Külmus lumepiirist kõrgemal täielikult. Nagu näha, on ta kenasti kosunud. Aga õisi ma tal küll ei näinud. Ongi luud.




Tammelehised hortensiad põllus. Nii liik kui sort 'Pee Wee'. Eelmise aasta kokuka saak. Talvitusid potis kasvuhoones, kevadel istutasin põldu. Kastsin ainult peale istutamist. Vaatamata sellele taimed väga ilusad.




Siin kaks randmertensiat. Esimene pilt korraliku drenaažiga istutusalalt. Liivane ja klibune pinnas. See talv sai vanale taimele saatuslikuks, leidsin kevadel mõned titataimed. Nagu näha, siis keegi armastab tema lehti näksida. Randmertensia kasvab looduslikult Teravmägedes, seega see klibune pinnas peaks talle parim olema. Seda kuuma ta arvatavasti ei armasta, aga saab hakkama. Ja nüüd alumine pilt - suur tugev randmertensia taim vana kompostihunniku otsas - ei liiva ega kive ja  väga happeline pinnas. Ei taha siin keegi ta lehti isegi süüa. Käega katsudes on kompostihunniku otsas kasvanud taime lehed kaks korda paksemad ja tugevamad. Kohanemisvõimeline.




On tuult, ei ole tuult. Muidu sarnased pildid, aga männasmailane näitab ühel pildil suunda :) Suund on Nord :)