Lehevaatamisi kokku

Esmaspäev, 26. juuni 2017

Vihma saime meiegi

Tänane hommik algas päikeseliselt. Kümne paiku tuli esimene sahmakas ja taas oli päike ning lõõskav tuul. Fookindades oli maapind endiselt kuiv. Kui labidaga sukeldusin, ei saanud just kuivuse üle kurta, aga pealmine kiht oli kui tuhk. Kella kolme paiku, kui mul Simunast külalised saabusid, algas vihmatrall ja nii õhtuni. Sajab, ei saja, sajab, ei saja. Tuul jõuab vahepeal kuivatada ja sajab taas. Pojengide alused on igatahes kuivad, seega suurt pidu ei ole. Loodan öisele lisale, paraku kaasneb sellega ka äike.
Pojengid ongi sel aastal imelikud. Kevadel istutasin 10 uut pojengi ja minu meelest seisavad nad täpselt samal tasemel, kui siis, kui istutasin. No ei edene kuhugi. Ometi eri allikatest pärit. Ju see vinduv aasta on selline. Ehk on isegi hea, kohanevad, harjuvad ja valmistuvad järgmise aasta õitsemiseks.
Ostetud 'Prima Vera' on vist hoopis 'Festiva Maxima'


Isehakanud Lillekasvataja kingitus 'Red Red Rose'


Püstelulõng võiks ise püsti püsida


Lagodehhi pojengi lehestik on ka ilma õiteta sümpaatne


AHH!!!


Pune sobitub nii hästi põisenelatega


Ei ole olemas erksamat värvilaiku, kui sel briljantsel idamagunal. Teised sordid ei ole mul vastu pidanud ja sp ei raatsi ka 8 euro eest neid imesid soetada.



Mätas-päevaliilia on endiselt üks mu lemmikutest.


Kivirike pillerkaar kestab endiselt. Haarasin mõned ette jäänud uhkeldama.







Liivatee valge ongi täitsa valge.


Valge ruulib ka siin. Leebe kägivars on kui unelm.



Kuiva ilmaga tuleb hakata seemneid varuma. Kui õiget aega maha ei maga, on neid juba korjata küll ja veel. Haljaspistikud tuleb ka sel nädalal hakkama panna. Suvi kestab veel.

Kolmapäev, 21. juuni 2017

Päev pildis

Täna pikka juttu ei tee, võtan päeva teod ja mõtted kokku piltidega. Tuul on kahel viimasel päeval olnud nii metsik, et isegi suurte puude ladvad tahavad maad puudutada. Jumala õnn, et mul tokimajandus toimib, muidu oleks vist puha pikali. Suurim kahju oli täna hariliku kurekella 'Lime Sorbet' ühe oksa murdumine. Veel eile õhtul ühe külalisega imetlesime tema sitkust ja ilu.
Vanaema pojengid alustavad. Neile on mul piirdeks sarapuu roikad, mis ei paista kuskilt küljest välja. Tõhus ja looduslik ja toimib. Ahtalehise ja lagodehhi õied on selleks aastaks möödanik. Itohi omad mul sel aastal veel õisi ei näita. Valgeõieliste uued sordid aga küll.
Täna sai ka selliste istutustöödega tegeletud nagu aukude täitmine. Suure kiire juures ei ole sellele isegi aega mõelda olnud. Täna siis passitasin värve ja vorme. Aeg annab arutust.


Kevadel mingit aia ajakirja sirvides jäi silma soovitus osta rippuva vormiga kannikese seemneid amplite jaoks. Et tuul ei räsi ja õitsenud õisi ei ole vaja ära näpistada. Seadsin minagi sammud lillepoodi. Pakil jah kirjas, et rippuv vorm, aga rippumist ma küll kuskil ei tähelda. Muidu said kenad tihedad amplit, aga ootasin enamat. 


Paar tundi sai täna tiigi ümbruses aega veedetud ja seal tekkis igasugu mõtteid. See aianurk on mul üldse selline iseseisev juba aastaid olnud, kuhu ma ise siiski suht harva sekkun. Nii öelda taimed saavad iseseisvalt hakkama. Tiigi ees on mul pinnakatjaks selline umbrohi nagu harilik kukehari. Kasvab rõõmuga nii kivil kui jalgupidi vees. Kui õitseb, on kena kollane. Nüüd on mul ka sort 'Aurea' ja tema oleks ju aastaringi kollane. Paraku tähendaks see liigi täielikku välja noppimist ja siis sordiga asendamist. Aga see töö kuulub võimatute tööde maailma, seega jääb ära. Kui aega leian, siis kuhugi ma kollast poetan. Muidugi arvata võib, et liik sööb sordi välja. Keerdus okstega paju, kelle peegeldus aastaid tiiki ehtis, andis ka sabad. Pajudega mul ei vea. Eile sai kaks salix sepulcralist ka maha saetud. Lihtsalt nad keelduvad kevadel meil lehtimast.


Kontpuu alune oli kaetud meetriste naatidega. Oi neile meeldib seal. No ega sa seal põõsa all kaevama ka ei hakka. Aastas kaks-kolm korda kakun ära ja asi ants. Ja ega nad kedagi seal all ka ei sega. Võib-olla ainult hiirehernest, kes oli sunnitud naatidest kõrgemale ronima.


Sulgjas rodgersia 'Chocolate Wings' on mul juba päris mitu head aastat aias kasvanud ja esimest aastat näen, et tal on nii tegu kui nägu. Ma tohman istutasin ta alul täisvarju, no ei edenenud. Googeldasin ja ohoo, tema armastab hoopis päikest. Nüüd on ta tiigi kaldal täispäikeses ja paistab, et tunneb end hästi.


Miks kõrreliselehine iiris oma imekauneid õisi peidab, sellest ma aru ei saa. Nagu häbeneks midagi. Kunagi oli mul kääbuspuudel nimega Nsonils. Lasin juuksuril lõigata talle korra nö lõvisoengu. Koer häbenes seda ''koledat'' soengut samamoodi nagu see iiris neid õisi. Nilsson istus pikalt kohe laua all.


Selline pinnakate on kontpuu all. Sealt leiab akakapsast, väikest igihalja ja metspipart. Metsmaasikas on ise sisse kolinud ja laiutab. Täna kakkusin maasikaid hulgim välja. Aga marjad juba värvuvad. Võilill, ohakas ja naat pressivad ikka sisse, siin aitab ka kakkumine.




Suhkruvaher elas esimese talve üle. Puitumata tipud näpistas külm ära.


Madalad liiliad alustavad õitsemist. 30cm taime kõrguseks. Imearmsad tegelased.


Milda päritolu lauk 'Globemaster' muutub iga aastaga aina ilusamaks ja võimsamaks. Kuid tema külvi ma ei ole miskipärast leidnud.


Liivateed alustavad värvide mängu.


Minu arukask 'Yongii' on vist enamikest nimekaimudest väga erinev. Kuulen tihti nii palju imestamist, kui seda puud vaadatakse. Mõõtmed on ikka väga suured juba. Lastel oleks onn omast käest võtta.


Uued madalad floksisordid alustavad õitsemist. Need on ka omamoodi vahvad kääbikud, kõrguseks 30-50cm.



Kollane ruulib täiega. Kollast on vaja, just lehtede näol.


Sellest kollaselehisest vahtrast teen eraldi postituse. See on omamoodi õnnetus.



Ehe näide, kui sibuliku maapealsed osad on kadunud ja korralik taimesilt puudub, siis ogar aednik istutab teise taime ju kukile. Sügisel pean päästma, mis päästa annab.


Turkmeenia lauk lõpetab.
Täna oli meil päikest, vihma, rahet, äikest. Tuul tormas ja vikerkaar väreles.
Maa-aluste tegelaste vastu olen siiani võidelnud rotimürgiga. Paar nädalat on rahu ja trall läheb taas lahti. Nüüd on katsetuses Merca retsept. Suitsukonide ja uriini laagerdanud leotis aukudesse ja 5aastat hooletu. Täna sai katsega alustatud. Minu haistmismeel ei kannata seda toimingut teha, õnneks on ema tugevam ja aitab toimetada. Tulemustest tulevikus.

Laupäev, 17. juuni 2017

Jänes pika ninaga

Meil pesitsev jänes on ikka üks eriliselt näljane ja ülbe tegelane. Suur on ta peale selle. Vaatasin ühel õhtul aknast, kui ta siin aia tagi ringi kobistas. Nagu känguru, igavesti pikad ja võimsad tagajalad. Vähe sellest, et pool kollast mändi pintslisse pistis, jõudis ühel paberikasel ladva ka maha tõmmata. Olen aastaid kevadel puudel võrgud ära võtnud ja sügisel tagasi pannud. Ei ole nagu suuremat kahju sündinud. Sokud on vahel sarvi teritanud suuremate puude peal. Sel kevadel sai siis kilplasetööd tehtud. Võrgud ära, rulli, aita. Võrgud aidast välja, rullist lahti ja taas puude ümber. Täna käisin ja ostsin lisaks tüvekaitsevõrku. Tuleb lihtsalt niitmise ajaks võrke ära tõsta. 19 puud-põõsast on aiavõrguga piiratud. Aga noh, saavad ehk suureks ikka kasvada. Ostsin täna veel verepulbrit ka lisaks. Vbl pean veel miskit pritsima aeg-ajalt.
Ja taas panen kirja mõned üllatused, mis võivad ununeda. Leidsin murtudsüdame  'Valentine' lähedalt seemiku. Muidugi on ta pisike, aga lehe ja leherootsu värv täiesti identne. Ei ole nagu enne elus näinud. Jätan ta oma kohale ja lihtsalt jälgin.
Kevadel vaatasin, et mu sarvkannike 'Rebecca' on kaselehisele enelasele jalgu jäänud. Kaevasin tema siis üles, panin 10 taime potti ja ülejäänu istutasin maha. Ja no uskumatu - 10-st potist kahes ei ole mitte 'Rebecca'. Väga ilusa õiega, suurema sinisega, aga mitte see, mis vaja. Tõenäoliselt on ta külvanud enda sisse ja tulemuseks hübriid. Seda on vist päris asjalik teada.
Ja nüüd tähtsaim üllatus. Muhedikemaalt aastaid tagasi toodud imeilus pojeng mul üle-eelmisel kevadel enam ei tärganud. Lasin tal puhata ja eelmisel kevadel asusin taas ootele. Mida aga ei tulnud, oli pojeng. Üles kaevates selgus, et enamik juurestikust-mugulikust-risoomistikust oli must. Ühe koha peal oli selline kollakas kribalake. Istutasin selle jupi siis põldu, aga ei ta end ilmutanud. Ja voilaa, nüüd on pojeng platsis - täitsa olemas tibuke, Mul nii hea meel kohe. Kahju ainult, et mitu aastat tühja oodatud.
Aed upub õitesse. Nii palju uusi õisi puhkeb iga päevaga. Kõike ei märkagi esimese ringiga.
Läänetuuled, läänetuuled. Ei suuda me kuusehekk neid tuuli takistada ja tokimajandus peab jääma. Kuigi mulle ei meeldi igasugu tokid, pole midagi teha. Istusin ühel tuulisel päeval ja lihtsalt vaatasin. Ühe suurema tuuleiiliga oli viirpuu 'Paul Scarlet' ladvaga pea vastu maad. Ometi juba päris suur teine, aga kaldub ja kaldub. Mis muu siin ikka päästab, kui tokk.
Lehetäid naudivad suve ja sooja. Taas neid massiliselt. Ei olnud valikut, kasutasin keemiat. Vahtrad, kased, amuuri korgipuu jne. Tegin kohe põhjaliku uuringu nende tabamiseks. Hariliku kuuse 'Aurea' noored võrsed meeldivad mingitele pisikestele rohelistele ussikestele. Vastik-vastik!
Mõned lillelised pildid ka lisaks.









Esmaspäev, 12. juuni 2017

Kerge vihmasadu ka meie mail

Täna siis sajab ka meil. Sadu ei ole küll tugev ja pidev. Vahelduva eduga olen ikka õue vahet pendeldanud. Aga miskit suurt nagu ette võtta ei kannata.
Õisi on aias meeletutes massides. Olin taas kodust eemal kaks päeva ja eile õhtul koju laekudes sai ikka kiire ring aiale peale tehtud. Kuna ala on suur, siis igasse aianurka ei jõua iga päev nagunii ja selle kiire ringiga ei suuda ka kõike haarata. Kääbuskullerkupp on õied avanud, imekena. Aga kuna ta on nii pisike, siis pildile ma teda ei saanud. Alpi tulikas 'Flore Pleno' on oma nööpnõelapea suuruse õie avanud, lihtsalt imeline. Valget tundub hetkel palju - kuutõverohud, kurerehad, trompetparadiisia, madalad floksid jms. On, mida vaadata ja imetleda. Okkalised on imekenad, hortensiad koguvad jõudu, sirelid, lumepall, pihlakad. Oh jeerum jeerum. Ma võiks vist päevade kaupa aias lihtsalt uidata ja imestada ja imetleda. Paraku on vaja tegeleda ka tulu teenimisega.
Kirjutan tegelikult hoopis sp, et avastasin täna enda jaoks täieliku ime ja ime piltidel.


Need on need kollased emajuured, mis jäid põldu järgmist kevadet ootama. Sel kevadel sai palju potistatud ja suur osa ka juba realiseeritud. Aga taas tuli üks suurem tellimus ja plaanisin täna väiksemaid potistada ja sina jeerum, mida mu silmad näevad. Suuremad taimed asutavad end õitsema. Ja minu imestamise põhjus on järgmine - kui ma need seemned 2012 sügisel sain ja külvasin, siis loomulikult googeldasin tema kohta. Euroopa taimetargad väidavad, et enne 5.aastat ei saa kollast emajuurt õitsema. Arvestades meie kehva suusailma, pidi aega minema umbes 9 aastat. Nii olen ka klientidele öelnud, et aega läheb aastaid, enne kui õit näete ja mis ma nüüd näen - 4.kevad peale tärkamist on mul lootust seda õiteilu oma silmaga näha. Taas on, mida oodata. Mina ei ole õitsvat taime oma elus veel näinud, aga mul on õisi paarikümnel taimel tulemas. Elu ongi üks suur ime!