Lehevaatamisi kokku

Neljapäev, 24. august 2017

Kaunad praksuvad

Hobiaedniku kohta tavatsetakse öelda potipõllumees. Naljaninad! Olles paar päeva jälginud kõrvalt ilma potita põllumehe töid ja tegemisi, ei saa mitte blogimata jätta. Kuigi loen ju uudiseid ja olen ikka kursis, millal mida külvatakse ja lõigatakse, ei ole ma sellesse kunagi süvenenud. Aga nüüd kahe päeva jooksul tekkisid sellised mõtted.
Aeg. Aeg tiksub halastamatult. Sügis läheneb kiiruga. Ilm ei ole meie poolt - kuigi sünoptik lubab vihma ida-Eestisse ja me oleme ikka rohkem keskel või lõunas, siis selle prognoosi järgi asume ikka idas. Rapsi sai eelmisel sügisel külvatud palju ja raps valmib. Kaunad praksuvad. Tera pudeneb. Tera on vaja kätte saada iga hinnaga. Maksta on vaja liisingud, palgad ja riik tahab oma osa. Jookseme ajaga võidu. Eile peale lõunat tundus et aeg on küps. Enda kahest kombainist ei piisa, renditud sai kolmas. Poole kolme paiku sõidavad kombainid põllule. Töö sujub. Koormat ootavad autod ja traktorid seisavad maantee servas. Agronoom ja PÕLLUMEES vaatavad taevasse, uurivad ilmaprognoosi. Kas jõuame ja palju jõuame. Enne kuute läheb taevas pilviseks, hakkab udutama. Töö veel jätkub. Iga hetkega muutub sadu tihedamaks ja KÕIK. Oligi kõik. Kombainid põllu äärde ritta uut päeva ootama. PÕLLUMEES magab rahutult.
Tänane hommik. Öö läbi on tugevat vihma sadanud, tuul on vali, udutab endiselt. Õunapuude alused on ubinaid täis. Vili tilgub vihmast ja kastest. Taas hakkab lõuna paiku ilm muutuma paremuse poole. Agronoom sõidab autoga põllule, katsub kõrt - märg, ei kannata veel peale minna. Tunni aja pärast uus kontrollsõit. Ja kõik algab taas. Kolm kombaini sõidavad rütmis, must tera kukub autokasti. Silmale ilus vaadata. Päev läheb aina kenamaks. Aga siis on tagasilöök. Kiire koosoleku ja visuaalse hinnangu alusel otsustatakse, et teispool kruusateed kombainid peale ei lähe. Maa on seal madal, tuul ei kuivata. Riski peale minek. Kontrollime järgmist põldu. Kaks kombaini alustavad teed mööda koristatud põldu uuele väljale. Üks kastiauto aga otsustab hooga sõita põllult teele, mis viib ühe talu juurde. Ja nagu arvata oli, sinna ta sisse jäi. Oodati traktorit, kes abi annaks. Vabandagu siinkohal kõik mehed, aga selle peale annab tulla. Traktor oli sellel pehmel kruusateel, auto põlluservas künnivaos ja asuti sikutama. Loomulikult peale tee lõhkumise muud tolku ei olnud. Talumees oli oma tee lõhkumise pärast veel kuri ka. Mehed võtsid labidad ja asusid teed parandama. Siis käis prõks ja meeste aju asus tööle, tõmmata põllu pealt. No töötas kohe. Ka auto sai minna uue koorma järgi. Õnnetuseks juhtus veel mingi rike rendikombainiga. Taas oli abi vaja. Aega kulus, aga korda ta sai.
Paarisaja meetri kaugusel asuv põld kannatas koristamist. Õhtul kell 21.00 veel kombainid sõidavad. Kaste ei ole veel nii suur, kannatab koristada. Homseks lubas taas vihma. Aga aeg tiksub ja kaun praksub.
Vot see on PÕLLUMEES ja tema elutöö. Siin ei sõltu endast suurt miskit. Täpselt nii palju, kas ilm laseb teha või mitte.
Ja mina mõtlen, et ei tea, kas ranunculus alpestris 'Flore Pleno' ikka talvitub. Naljanina missugune! Potipõllumees :)

Teisipäev, 22. august 2017

Tahame või mitte, sügis on tõesti käes

Kuna kevad saabus sel aastal suhteliselt hilja, siis selline varane sügis suurt rõõmu ei valmista. See viimaste päevade vihm on ka kõike kuidagi võimendanud. Kuidas paistab see sügis - kollased vilja- ja rapsipõllud, punased pihlapuud, tihe udu täna õhtul, konn hämaras tiigis laulmas, päikeselise ilmaga on siil- ja päevakübarad ning kobarpead kuhjas täis mesimumme ja liblikaid. Vihmast juba piisaks, aga õnneks on meie pinnas selline, mis ei jää kunagi lirtsuma. Muru on õhtuni märg, aga midagi talla all ei lirtsu.
On istutamise aeg. Seda tööd mul veel jagub pikemaks ajaks, õnneks või õnnetuseks. 
On vaja ka rohida, sest need vihmad on meelitanud kasvama kõik seemned, mis pinnases leida. Aga, siin on taas üks aga, iga taime ei tunne nii algfaasis. Seega ogar on olla praegu agar. Ma täna käisin aia nii üle, et korjasin ainult tuttavad umbrohud, aga pisimudru jätsin alles. Kindlalt leidsin sügisest emajuurt, kalju-kuldkilbikut hulgim (varem ei ole ma tema külvi täheldanud), ängelheina, lupiini täitsa ime-kohast (kas tõesti võib seeme lennata 15 meetrit?). Seega silmad lahti!
On aeg seemneid korjata! Muidugi olen ka mitme taime juures liiga kaua oodanud seemne valmimist ja kui siis topsikuga kohale jõuan selgub, et seemned on juba varisenud. Aga kõike ei peagi ju saama, mida tahad. Kuigi täna ei olnud mitte seemnete kogumise ilm, aga kuna liisi põisrohi tundus iga hetk seemet pillutamas, siis korjasin ära ja tuppa valmima.
Täna üks targem tegelane vaatas ja uuris mu lehist, kellest ma ka varem olen kirjutanud. Tema otsus oli, et ei ole vähk, vaid kahjur. Näiteks lehisevaablane. Kes võib ka kevadeks kadunud olla, aga vbl tahab ka pritsimist. No suur puu, annab pritsida. Ootan kevadet. Pihlakate lehed on pintslisse pistetud osaliselt, mitte silmatorkavalt. Ja see ginnala vaher, temast kirjutasin juba eelmisel , sel sügisel tundub taas palju oksi läinud olevat. Siinkohal meenus dendroloogiaseltsi koosolekul kunagi ammu räägitu, et ginnalat ei soovitata haljastusse tema ebakorrapärase võra tõttu. Äkki siin ongi iva. No lähipäevil peab need oksad saetud saama.
Tänane päev vihma kohalt väga hull ei olnud, peale lõunat jõudsin isegi mingil määral niita. Aga siis tulid külalised ja siis see vastik vihm. Ja kui vaadata aias sipelgate kõrgeid kuhilaid, siis seda kuiva aega ei paista niipea tulevat.
Kaeralill on sügisel imeilus!


Siin on näha kõik sügisene - kollane ''lõhnav''rapsipõld, koltunud kartulivarred, saialilled, hooajaga kogunenud kompostihunnik, koristamata heinapall, vaarikad ja ürdid.


Harilik soorohi 'Chameleon' moodustab vahva ''pärsia vaiba''. On pidanud aastaid, ei jaluta juhuslikult, vaid tihedalt, trügib murusse. Paraku on tal kaks suurt miinust - tärkab jaanipäeval ja esimese külmaga on läinud. Ja potis ei ole ta talve üle elanud.


Täna olid kõik kollaste õitega päevaliiliad mingeid musti sitikaid täis. Aga AINULT kollased, tumedamad olid kõik puhtad.

Jorjenid.


Viimaste õite tulemine, vist. Täna avas muide õied must lumeroos.


Palju punaseid pihlakamarju pidi peres pulmaõnne tuleval aastal ennustama :)



Neist hortensiatest ei saa mul küll. Olen neli sorti sel aastal Lätist juurde toonud. Kaks ootavad istutamist, aga juba potis õitsevad. Igal aastal viskab mõni neist vimkasid, kasvatades üksikuid pikki võrseid.


Siidpööris ei ole veel õitsemist alustanud. Kahiseb kõhedalt!


Palju kübaraid, mulle meeldib!


Siin on kõik täis. Andersoni tradeskantsiad avastasin küll sel aastal. Nii pikalt õitsejaid on vähe. Mul oli neid ka varem, aga ei pannud neid nii tähele. Sel aastal sai kolm uut sorti lisaks ja ma pidevalt imetlen neid. Pildil paremal kollaste lehtedega 'Sweet Kate'


Lahtise tulevikuga ginnala.


Mägitähk siis selline. Sorkasin nüüd neid pisikesi õisi maha, tundub, et edenevad.

Neljapäev, 3. august 2017

Vihmast, kokukast ja aiast hetkel

Täna hommikust sadu võis juba vihmaks pidada. Paar tundi vist jõudis sealt taevast miskit alla sadada. Mu meelest on hommikul isegi tuhkpuuhekil naeratus näol. See põud oli meil täitsa kohutav juba. Samas eile ühed kliendid ei suutnud ära imestada, et kuidas teil see maa nii kuiv on, kui kogu aeg sajab. Rõhutan - kogu aeg. Tõesti - paar kilomeetrit Viljandi poole sajab ja mõned kilomeetrid Nuia poole taas sajab. Meie siin vaatame aga kaugenevaid pilvi ning näeme visuaalis, kuidas pilvedest vihm eemal maha sajab. Padusadu see tänane ei olnud, kas kartulite vahele ka vihm jõudis, veel ei tea. Plaanin täna aiatoimetusi veidi hiljem alustada. Las kuivab. Taevas kisub juba selgeks, seega meil taas ilusat ilma oodata.
Nüüd siis ka kohustuslikku kirjutamist ehk mõned read Aalujate aasta suursündmusest - kokukast ehk kokkutulekust. Meid siit Viljandimaalt on kaks ja paaris ka läksime. Kaasavõetavad taimed saatsin juba nädala algul Helle juurde. Ise läksin laupäeva hommikul bussiga taimedele järgi. Kui mina kohale jõudsin, oli Helle juba alustanud taimede mahutamist autosse. Eks seegi võttis omajagu aega, sest kahe peale olime korraliku koorma suutnud kokku panna. Ära me nad mahutasime, ise ronisime ka peale ja siht Muhedikemaale sai võetud. Teatud maani on tee tuttav, eks oleme ennegi elus seda rada tallanud, aga... Kuna mina ei ole autojuht, siis ei jälgi ma kunagi teid nii kui see, kes sõidab. Tänapäeva moodne tehnoloogia ajastu peaks ju reaalselt minejaid aitama. Aga asi vist ikka selles, et neid moodsaid tehnikaimesid peab oskama ka kasutada. Helle auto moodne keps aga ei kepsutanud üldse. Koostöö lihtsalt juhiga ei sujunud. Minu telefoni maps aga ei näidanud Pihlaka talu. Ja siis juhtus see, mis sellises olukorras juhtuma pidigi. Põrutasime lihtsalt õigest teeotsast mööda. Tegelikult pidime keerama paremale, aga meie valisime teise suuna. Ja nii me saimegi tutvuda selle imelise maastikuga, mis seal Pangodis on. Tee oli kitsas, kurv paremale ja käänak vasemale. Mäest üles ja hooga alla. Lõppes kõik aga hästi, sihtpunkt terendas lõpuks silme ees. Kallistasime Muhedikud, kerge kohvi ja pirukas. Milda oma kaasaga oli jõudnud enne meid. Tulijaid lisandus riburada. Ja siis tuli see põnevam osa - aiaring. Mis nii viga aias kõndida, kui Muhedikupapa kõike näitab ja pilgu sinna suunab, kuhu vaja. Alustasime kalade söötmisega. Kaladel kahjuks puudusid lauakombed täielikult, sellist matsutamist ei ole mina elus kuulnud. Kalad olid ilusad, igasugu punaseid toone tiirutas vees ringi. Aed on ilus ja põnev. Alati ma naudin seda pargiosa. Kõigil neil puudel ja põõsalistel on oma lugu rääkida. Äratundmisrõõm on ka suur rõõm.
Edasi viis tee päeva põhiüritusele. Ka sel lühikesel teel tekkis tunne, et oleme eksinud. Kiire telefonikõne Aidile, vasakpööre ja kohal me olimegi. Aidi juures ei olnud ma varem käinud. Muidugi kujutasin seda kõike piltide põhjal ette, aga... Pilt on pilt, reaalsus midagi muud. Kõik see uhke hoonete kompleks annab kohale sellise vana Eesti hõngu. Keegi ütles väga hästi - nagu väike vabaõhumuuseum. Otil on ikka palju tegemist seal olnud. Maja aknaraamid olid juba sellised erilise julge lahendusega nii ehituslikus mõttes kui värvitooni poolest. Ott lubas aidahoonele samasugused teha. No ja ait ise üks imetore hoone. Eriti Aidi töötuba. Kõik need riiulid igasugu pottide ja potsikutega. Korralikult valge ruum. Suur suur töölaud, mis oli tehtud vanast uksest, kui õieti mäletan. Ja see suur tiik ja seda ümbritsev ala - kõik oli niidetud ja trimmerdatud. Ogoroodina kui imedemaa. Seda peab lihtsalt ise nägema. Seda vaadet viljapõldudele ja istutusaladele. Ja see keldrimägi, millest pool on Aidi oma pisikeste kätega juba umbrohust puhtaks kaevanud ja igasugu kaunist mudru sinna asemele istutanud. Kõik see kokku on just selline aed ja elamine, mis sulandub loodusega. Mulle väga meeldis.
Taimede vahetus ja jagamine lõppes minu jaoks natuke südant kripeldama jättes. Nimelt lubasin oma käekotiga lisaks veel kaasa võtta 4 taime soovijatele. Paraku ma ei mäletanud, kellele ma lubasin ühe kerakelluka 'Nana Alba'. Küsisin ühelt ja teiselt ja kolmandalt ja keegi ei tahtnud. Lõpuks arvas keegi, et oli vist Muhedik, kes soovis. Saigi pott Muhedikupapale sokutatud ja asi ants. Aga päev või paar hiljem teatas Tii, et Karin, kui sul see kellukas käekotti ei mahtunud, siis sellest pole midagi. Jeerum-jeerum mind ja seda sakslast, kes mul tol päeval külas oli. Ju ma siis Tii juurde oma kelluka poti pakkumisega ei jõudnud. A pole hullu, Juurikale võtan taas kaasa. Väga palju ma ei hamsterdanud, täiesti mõistlikus koguses. Ehk nüüd julgen juba ka istutada, maas on natukene niiskust.
Õhtu saabub ju kiiresti, eriti kui seltskond on nii hea nagu ta meil on. Sauna ja lõkkeõhtule me ei jäänud. Läksime päeva lõpetuseks hoopis Iirisekasvataja juurde. Ja jumal tänatud, et läksime. Ütlen taas, et pilt on pilt ja reaalsus hoopis midagi muud. Rosaarium eesaias oli vist ainuke, mida ma oskasin ette aimata sellisena nagu ta oli. Roose palju-palju ja üks uhkem kui teine. Ma ei kujutanud seda aeda üldse nii suurena ette. Aga...maja taha minnes tulid hortensiad, need olid jagatud mitmele istutusalale. Imelised ja kui palju neid veel oli. Kahjuks on hortensiad alles alustamas ja seda ilu, mis seda aeda kohe varsti tabamas on, me veel ei näinud. Siis tulid iirised. Uskumatu, ca 300 iirist, kõik filigraanselt hooldatud, lehed korralikult tagasi lõigatud, etiketid igal juures, ilma ühegi umbrohu tutikeseta. Perenaine veel ütleb, et ah, ega mul korras ei ole, olin nädala Tallinnas lapsi hoidmas, eile tulin. No kui see aed korras ei olnud, siis mis veel korras saab olla. Edasi tuli siis imede kivila ehk kribula. Manti oli seal küll oi-oi kui palju. Kõiki kribusid mu silm 1,5meetri kõrguselt ei seletanud, vaja oleks olnud binoklit. Siis olid rododendronid, aed-päevaliiliad, korralike mõõtmetega tiik, kapsad-porgandid-peedid reas. Kasvuhoone värvuvate tomatitega. Avarust piisavalt, aed ei olnud täis topitud. Kõik oli läbi mõeldud. Just nii nagu üks korralik aed olema peab, et peale silmailu saad ka kõhu täis ja lastel on võimalus marju suhu pista. See oli üks tore lõpp päevale.
Koju jõudsin vist kümne paiku. Istutanud ma hamsterdusi ei ole veel tänu kuivale ja pidevale ajapuudusele. Ehk täna on aeg toimetada istutades. Tänu suurele põuale ei ole ka umbrohi eriti kiire kasvaja ja murugi oli veel eile kõrbemises. Homme on mul võõrustada 50+ inimest ja neljapäeval 35. Tänu sellele vist seisab aed ka pidevalt suht järje peal ja ükski koht ei umbrohtu. Seega on tihedad aiakülalised väärt külalised.
Pildistasin kokukal põhiliselt oma peaga, sp mul pilte ei olegi. Aidi juures mõned klõpsud telefoniga sai tehtud ja panen need siis lõpetuseks.