Lehevaatamisi kokku

pühapäev, 29. juuli 2018

Soojad suveilmad jätkuvad

Nii tore on hommikuti ärgata, päike särab endiselt taevas ja on soe. Tõeliselt soe ja mõnus. Virisemiseks pole põhjust, et suve nagu ei olegi. Jätkub sel aastal tervele Eestile.
Peoleo aitas meid eelmisel nädalal hullemast katastroofist välja, nii korralikku vihma ei ole kevadest saadik tulnud. Veel eile liiliaid istutades oli maapinnas niiskus täitsa olemas. Kastan aias taimi endiselt väga valikuliselt, just väljasuremisohus olevaid taimi. Põhjused väheses kastmises endised - napib vett ja füüsiliselt raske selle kastekannuga mööda aeda kihutada.
Kõige hullemas seisus tunduvad igasugu alpitaimed. Kuivus neid ei kimbuta, sest ümbritsevate kivide all niiskust on. Põhjuseks tõenäoliselt see suur kuumus. Üritan mõnedest kivirikest täna tutsud pottidesse panna, et kui läheb trumm, jäävad pulgad alles. Savipotid vean päikesekülge varjuks. Just mitmed kivirike liigid on mustaks minemas.

Nädalavahetusel sai kohalikku kultuuri nauditud - toimus ju Viljandi Folk. Rahvast oli ikka palju nagu alati ja üritusest võetakse viimane. 


Igasugu hortensialised uhkeldavad oma erinevate vormide ja värvidega. Suurelehine, puis- ja aedhortensiad (viimaseid olen juba 9 erinevat suutnud aeda istutada). Ronivad hortensiad mul sel aastal veel õisi ei näidanud, neid nüüd kaks taime kenasti puutüvedele ronima aidatud.





Must leeder 'Black Tower' sobiks oma minimaalsete mõõtmete tõttu püsikute alasse, taustaks mõnele erksavärvilisele õiepuhmikule.



Siilikutel ja liiliatel eraldi ei peatu. Siilkübarate kohta väidan ainult seda, et poolvarjuline kasvukoht sobib neile paremini kui täispäike. Kõrguste vahed on sel aastal eriti suured erinevates kasvukohtades.




Virgiinia männasmailasi olen ka palju istutanud. Sorte olen päris palju hankinud ja mõned said kohe massiga istutatud. Aga seda massi näeb alles järgmisel aastal, sest selle põuaga on nagu on.












Gabioonist valmis selline pisike pingike. Mõttes on teine sarnane kõrvale teha, mis võiks ideaalis olla 10cm madalam.


Sellist puhkuseküllast suve tõesti ei mäleta. Rohida on vaja harva ja vähe, niita on vaja ka harva ja ainult valitud kohtadest. Seega naudime suve. Minul ongi plaanis homme ette võtta retk Pärnu aedadesse, reedel külastan Iklas etendust 'Piiri peal' ja pühapäeval põrutan Kiviõlisse. Vähese aiatöö tõttu on võimalik suvest viimast võtta.


esmaspäev, 23. juuli 2018

Peoleo lööb lärmi

ja koer sõi eile isuga heina. Need on märgid vihmast. Taevas kiskus juba eile õhtul pilviseks ja näitas uhket värvide mängu. Lootus oli, et kuulen öösel vihma kõbinat, aga ei. Pilves on endiselt ja peoleo muudkui kriiskab. Lootus jääb, et tänane päev toob loodusele pisukestki leevendust. Taimed ei paista just eriti õnnelikud olevat, kes ikka jõuab seda ilma niiskuseta kuumust taluda. Kastan minimaalselt ja ainult neid väga longu vajunud taimi. Ei ole ei vett ega suurt jaksu ka mööda aeda vaatidega ringi kihutamiseks. Ja see vähene vesi, mis nad saavad, aitab neil ainult elus püsida.
No sellist kuuma ja põuast suve ma nagu ei mäletagi. Korteris elavale kontoriinimesele muidugi parim, mida loodus suudab pakkuda. Suvi ikkagi ja soe suvi.
Nädalavahetusel sai siis ka käidud Avatud talude päevadel ja oli ikka äge küll.  Käisime Morna, Matsi, Pajumäe ja Paudi talus. Kõik olid väga eripalgelised ja huvitavad. Oli ploome ja õunu, lehmi ja vasikaid, kanu, paabulinde ja koopaoravaid ning lõpuks üks imeline metsamoori majake koos suure aiaga pärast mitmekilomeetrist matka keset metsa. Kahju, et päev nii lühike oli, jäime niigi ajahätta juba. Ja pildistamise ma muidugi selles virrvarris unustasin. Mõned üksikud pildid ja kogu moos.



Aias toimetamistest midagi erilist nagu kirjutada ei olegi. Muru ei kasva, isegi umbrohi enam ei kasva. Seega niita ega rohida ei ole vaja. Ei raatsi ka paljusid õitsenud õievarsi ära lõigata, sest need kuivanud rootsikud pakuvad naabritele päikesevarju. Puulehed langevad. Ja kõik, mis õitseb, õitseb megakiirusel.Mitmed liigid, mis muidu panid vapralt septembri lõpuni, on oma õitsemist lõpetamas või juba lõpetanud. Mina ei ole veel täheldanud kevadiste sibulike tärkamist, aga nii mõneski aias alustavad nad sel aastal juba teist õitsemist.
Taimi jaganud olen küll ja kõik jagatu pottidesse varju pannud. Näiteks alpi tulikas. Teades, et kui on soov, et ta aias pikemalt püsiks, on teda kindlasti vaja iga paari aasta tagant noorendada ehk siis jagada. Miks?  Kuna eelmisel sügisel ma seda ei teinud, siis nüüd enne järgmist õitsemist oli paras aeg. Kui see väike pundike üles võtta ja harutada, siis mina näiteks sain üle 30 täiesti iseseisva taimekese. Ja selliselt tema siis laieneb - kasvatab enda ümber aga uusi taimi, kellel ei ole ka ruumi laiemaks sirguda, sest neid on seal pundis lihtsalt nii nii palju. Sama rida on tegelikult ju aed-kukekannustega. Ainult et mõõtmed on neil kahel erinevad. Pottides nad mul kenasti kosumas ja plaanin istutada vähemalt viis taime kivijõkke sibulike vahele. 'Flore Pleno' jääb kolme taime peale. Ehk kevadel siis rohkem õisi silma rõõmustamas.

Pildid valisin sellised, mis tuletavad meelde, et sügis peaks olema järgmine aastaaeg. Igasugu lillepiltidest ei oska enam valikut teha, sest kõike on nagu liiga palju.







Mõni sõnajalg alles keerab, imelik.



Liiliaid on saanud aeda ka väga palju ja üks uhkem kui teine. Kui neid liiliakukkesid ainult suve algul püüdma ei peaks. Sel aastal nad hammustasid ka jube valusalt.

Allpool üks huvitav taim - suur kugarpea. See mulle paar aastat tagasi kingiti. Eelmisel aastal ta lihtsalt oli ilma õiteta seal teiste keskel. Sel aastal kukkus siis kasvama, oma 2m kõrgust ja õied kui Kribu Aadul. See on siis see kõrge hõljuk seal. Kuidagi imelik tegelane teine.


Luua roosal on paar väikest õisikut, aga ometi olemas.

Hortensiaid on mul ka juba palju saanud, nii aias kui aia taga neid iludusi.



Nisu on koristatud, põhk pressitud. Sookured hõikavad põllul.




pühapäev, 1. juuli 2018

Retk pealinna

Eile sai külastatud Tallinna Botaanikaaeda. Iga aedniku puhkus on tõenäoliselt mõnes bot aias jalutamine. Tore, ilus, hariv - seda siis lühidalt. Alustuseks läbisime troopikamaja ja palmidemaja koos Urmas Laansooga. No mina oleks võinud tema juttu ka ilma neid majasid läbimata kuulata. Tohutult suure ajumahuga, kogemustepagasiga, meeletult palju reisinud ja seda kõike jutu sisse imehästi pikeeriv inimene. Mida kõike ta ei tea. See oli tõesti omaette sündmus. Igatahes panen siia ka mõned pildid, kes ei ole käinud, saab ikka natuke aimu, mis ja kuidas.

Sõnajalafännid lähevad ikka hulluks seal. No kes meist ei tahaks aeda puusõnajalga, mis kasvaks sellise suuremat mõõtu tiigi kaldal. Tiik oleks pikitud punaste õitega vesiroosidega, veel parem lootostega.  Puusõnajala all oleks valge kiviklibuga nn rannariba, seal peal hõbedane lamamistool. Ja aednik viskaks pähe laia servaga kübara ja mõnuleks seal all. Oh, kuidas tahaks, aga... Paraku seda ei saa ja lebotame õunapuu all aiatoolis, hetkeks, kiire vahele. Ja miskipärast on eriti ahvatlevad just need taimed, mida meie kliimas kasvatada ei saa. 




No kes meist siis kurereha ei tunne alloleval pildil ära. Natuke nagu aas-kurereha moodi. Ainult teises mõõtkavas.





Alloleval pildil on jasmiin. Ja milline lõhn. Ma vist magaks ka selle all, kui see aias oleks.









Pojengide alast ma vaimustuses ei ole. Ega ta kole ka ei ole. Kahjuks on mul kadunud Kalsnava pojengikollektsiooni pildid. Võrrelda ei anna. Miinuseks siin ka see, et silte ei loe igasse külge välja ja kobestatud alal ju tatsama ei hakka. Mul kodus enamik juba õitsenud, aga siin oli õisi veel küll. Ikkagi põhjas.





Kui mul oleks väikseid lapsi, siis võiks küll selle putukamaja ehitada. Siin sees ma küll mitte ühtegi putukat-mutukat ei näinud, aga ehitis vist liiga noor ka alles.



Järgmine sihtpunkt oli Kloostrimetsa puukool. Väga mõnus, mändide all, selline kompaktne ja armas. Mulle väga meeldis. All siis parukapuu täies hiilguses. Pilt ei ole küll parim, aga sellist vaatepilti ei ole ma enne näinud. Võimas. Vahemärkusena seda, et ka parukapuu istikud olid müügil. Täpselt sama suured, kui ma Lätist tõin. Vahe ainult selles, et Lätist sain ta 4€, siin oli 22€.


Ilma ühtegi ostu sooritamata muidugi lahkuda ei saanud. Nimelt tundus mulle, et kõigil siin maamunal on aias kasvamas harilik kitseenelas 'Kneiffii' ja mina olen see viimane inimene siin, kel seda veel ei ole. Lisaks astilbe 'Delft Lace' . Küsisin ka suhete kohta lusitaanlastega, sest Eve aia elu ju tean. Eve on nimelt nende naaber. Jah, nad on neil olemas. Ja ümberkaudu pidid olema suured alad eriti tiheasustusega. Väidetavalt kasutavad nad püsikute platsidel ka graanuleid. Täna harutasin taimede juured korralikult lahti, leidsin ainult paar pisikest nälkjat. Aga selge see, et varsti on need lusitaanlased kõikjal. Lihtsalt üritan pikendada seda aega, mil neid meie aias ei ole.

Kadrioru park. Jaapani aed. Siin jääb sõnadest puudu. Ilmeliine, ma ütleks. Jäi kripeldama ainult üks küsimus - mis kased need valgete tüvedega seal valitsevad. Googeldades ei leidnud. Nii valged tüved, kooruva koorega. Ja kui jumalik on see nn marienblum seal murus. Jeerum kui ilus. Viimasel nädalal ma ainult unistan sellisest värvikast murust. Peab ka ikka aias sellised looduslikud kirjud murusaared tekitama. Jumalik, taevalik. Aga kas need murus kasvavad lilled on taotluslik või ebaõnn, seda ma ka ei tea.





Nüüd natuke tänast aeda oma kodus. Need kukekannused oleks kah ühed tänuväärsed taimed, kui nad toestust ei vajaks. Paraku ilma nad minul murduvad.



Sinist ja tema varjundeid on sel aastal palju.




Vesiroosid on nii hullult külvanud, et nüüd on vaja leida hulk vaba aega, et neid siit tiigist kivide vahelt välja traageldada. Ühe mehe õnn on vist teise mehe õnnetus.




Rohimata jäänud isekülv. See lilla ja hall samas sobituvad väga hästi kobarpea tumeda lehestikuga.



Harkjas asorell on taim, mida ei hinnata tema vähese õieilu pärast. Mina teda jumaldan.





Saigi kogu kahe päeva lugu. Täna oli nii külm, et tahtis varbad ära võtta. Paskrästad tegid mureliga üks null ühe päevaga. Tänane tuul lõhkus kirsipõõsalt loori maha ja linnud kohe platsis. Kirss on nii punane kui olla saab ja kaitsta ei suuda. Aga aed, kus pole midagi suhu pista, ei ole ju õige aed. Ehk see tuul vaibub ja jääb meil ka miskit põske pista.