Lehevaatamisi kokku

Esmaspäev, 15. juuli 2019

Pool juulit on saanud minevikuks

Aega on juulis tunduvalt rohkem, kui oli kevadel ja suve alguses. Aga kirjutamiseks aega ikka napib. Rohimist ju praktiliselt ei ole, sest taimed on selle aasta jõulise kasvuga mullapinna katnud. Ja kõik, mis lehtede alla jääb, on ju varjatud ja ei pea seal otsima neid liblesid. Muru ka eriti kiirelt ei viska ning seega püsib kõik kenasti kontrolli all. Isegi kui kolm päeva kodust eemal oled.
Tegin siis kolm aiakülastust. Esimeseks külastatavaks aiaks oli Kalda talu. See on Karksi ürgoru veerel asuv ühemehe puukool. See on põnev kõigile neile, kes puittaimede vastu suuremat huvi tunnevad. Maa-ala meeletult suur, kui kõik orud ja poolsaared läbi jõuad kihutada. Igasugu põnevaid okkaid ja lehti. Väga palju oli kuuski ja jalakaid poogitud metsa servas ja nõlvakutel kasvavatele alustele. Just sellises kohas on hea aimu saada, kui suureks üks või teine 'Nana' võib kasvada.
Järgmisena sai külastatud Maie aeda Paikusel. Maie aed on teada tuntud oma hubasuse ja väiksuse poolest. Samas nagu arusaamatu, et peale kahte tundi aias tatsamist olime jõudnud alles poole peale. Ei ole midagi nii, et väike aed ja kulub vähe aega. Maie aiaga põhjalikult tutvudes läheb minusugusel umbes 4tundi. Eriti siis, kui leiad nii palju enda jaoks uusi ja tundmatuid taimi. Ja ega ma ju ei läinud sinna üldse taimi otsima. Kokkulepe Maiega kevadel oli, et lähen ja tal on mulle paar taime pakkuda. Lõppkokkuvõttes kihutasin kodu poole, kaheksa kilekotti taimedest pungil. Ebanormaalne haigus, ausalt. Aga nad kõik on ometi eluliselt vajalikud taimed. Ilma nendeta pole ka nagu mõtet edasi elada :) Tagasitee Paikuselt oli omaette klass. Viljandist Paikusele sõites ei pea Pärnut läbima, kuskilt külade vahelt jooksis selline kitsas asfalttee otse Paikusele välja. Aga tagasiteel tegime ühe hüppe toidupoodi enne poe sulgemist ja liikusime sujuvalt, omast arust, kodu poole. Ühel hetkel ütles Steven, et anna oma telefon ja vaatame mapsi, et tal enda telefon tühi. Selgus, et olime natuke valet teed mööda liikunud, aga maps ju teab, kuidas otse koju saab. Suunas meid kruusateele. Sõidame ja sõidame, kenasti hööveldatud kitsas kruusatee paksude metsade vahel. Isegi liiklusmärgid metsas. Oleme liikunud juba üle 10km, ikka pööre vasakule ja paremale jne. Mitte ühtegi autot. Hakkab hämarduma. Vahele tekib ka mõni lagendik. Ühel hetkel hakkavad silma tee servas asetsevad kollased postid punaste triipudega. Igal postil mingi keelumärk. Sõit jätkub. Peas jooksevad mõtted, et mis siis, kui autoga midagi juhtub. Pole aimu ka, kus me asume. Lõpuks tuleb vastu üks auto ja juht vaatab meid kuidagi väga imelikult. Jätame varsti auto seisma, et lugeda, mis siin keset metsa siis keelatud on. Kiri järgmine: OHUTSOON! KAITSEVÄE HARJUTUSALA. TERRITOORIUMIL VIIBIMINE ELUOHTLIK! Sada sisse ja edasi! Jõudsime elusalt Kanakülla :) Vot selline tee otse läbi metsa koju.
Kolmandaks külastasin Taga talu aeda. Tekkis selline ootamatult pikk päev Tartus, mil ajaga ei osanud midagi teha. Ilm oli külm ja kole ja vihmane. Eve oli kodus ja nõus mind vastu võtma. Ja nüüd olen kurb, et ei saa ise kokukale minna. Selles aias kamba aiahulludega päev veeta on raudselt üks parim päev. No see suur kollektsioon on ikka omaette väärtus. Loodan siiralt, et ka 10aasta pärast teeme kokuka Eve juures Taga talus. Ja seda just sp, et siis on need titapuud juba suured ja siis tuleb nende ilu jõuliselt esile. Minul tekkis sel päeval juba aia taga soe side hariliku jalakaga 'Lutescens'.

Jumal jeerum, milline kaunitar. Minu oma on alles pisike ja pean ainult lootma, et ta ikka kenasti kasvab. Ja muidugi  Meeri, tema oli sel päeval mul aias teejuhiks ja muidu sõbraks. Eve, 2029 suve kokukas on siis sinu juures. Loodetavasti on Aalujad ka sellega päri. Ja see töö, mis Eve ja Ülo seal teinud on, on ordenit väärt. Kel endal aed, saab aru. Ma ise küll ei saa aru, kuidas nad jõuavad.
Enda tegemistest nii palju, et osalen esimest aastat Avatud talude päeval. Sinna on kulunud paaril viimasel nädalal ikka väga palju auru ja ajurakke takkapihta. Aed korda, suunad, viidad, kohvik tööle, esinejad lavale. Esinema kutsusin showtantsutrupi 'Absurda'. Alustavad kõhutantsuga, siis flamenkot ja muidu showd. Laval on kolm noormeest ja kolm neidu. Tantsivad taimed rõõmsaks ja endal ka tore vaadata. Ühesõnaga kogu see organiseerimine ja valmistumine on minu jaoks piisavalt suur väljakutse, kas ja kuidas hakkama saan. Ja kas külastajaid ka tuleb. Elame näeme.



Nüüd üks kurb sündmus. Aias on ikka nii, et mõni taim hukkub ja uue tood asemele. Mõnest kadunust on rohkem kahju ja mõnest vähem. Eelmine nädal oli ses suhtes kehv. Alustuseks oli keegi loom aeda sõna otseses mõttes sittunud. Kahtlustan rebast, kes seal maisi vahel pidevalt tuiab. Ju astus avatud väravast sisse, pani hunniku suitsuahju kõrvale ja läks oma teed. Siis otsustas sokk, et minu 'Cranstonii' on parim oma sarvede sügamiseks. See noor sokk murdis kolm oksa ja vigastas ka tüve. Õnneks sain ta kenasti parandatud ja panin võrgu ümber. Ei saa ühtegi võrku suveks ära võtta, olenemata sellest, et taim on minust juba kõrgem. Ja siis murdus mu serblane. Kui selle 1,5meetrise ladvaosa kärru viskasin, et lõkkesse sõidutada, tahtsid isegi pisarad silma tulla. No nii kuradi kahju on. Kas ronis nüüd karu latva või oli keeristorm, ei saa kunagi teada. Aga minu lemmik kuusk ja selline ebaõnn.


Ja paar aiapilti ka lõppu.