Lehevaatamisi kokku

Neljapäev, 30. oktoober 2014

Kohe kohe saab läbi oktoober

Vahepealsetel päevadel on õue jagunud palju vihma, rohket tuult, täna hullu udu jne. No tänane udu oli absurdne. Hommikul mõtlesin veel, et kas lähen maale või mitte, aga SKY PLUS muudkui leierdas, et täna tuleb võrratu ilm, palju päikest jne. Mõtlesin siis, et küll see udu ka ära kaob. Udu oli nii paks, et nähtavus oli tõesti olematu. Ilmal iseenesest viga polnud, tuul nõrk ja soe, aga juuksed tilkusid ja prilliklaasid aurasid. Kuskil poole kahe paiku läks taevas nõks heledamaks ja isegi päikest paistis kõrgelt pilve tagant. Udu hajus nii palju, et silm seletas juba maanteed (500m). Päris ära see udu ei kadunud, aga miskit juba nägi (Arvestades seda, et uduga ma ajasin selja sirgu iga koera haugatuse peale. Mõtlesin, et siga jookseb udus mul p...e, ei näe ka midagi) Ja kui siis kell kolm hakkas läänest mööda maad udu tulema. Silmaga nähtavalt hõljus üle aia ja edasi itta ning muutus massiivsemaks. Vaatasin kella -15.25, nähtavus oli vaevalt 100m. Oli alles udune päev.
Sigadest rääkisin enne just sp, et mõned päevad tagasi ajas üks auto meie teeotsas 4 noort metssiga alla. Ise kuulsin sellest alles siis, kui digi-Sakalas pilti silmasin. Aga ega sp kõik sead meie külast otsa pole saanud, eile olid jäljed juba paarisaja meetri kaugusel aiast.
Täna on siis päev, mil võin öelda, et suur osa aiatöid tehtud (v.a. porgandimaa, maasikate ja veel nipet näpet rohimine). Aga kui seda ei jõua, ei ole ka hullu. Kõik, mis pealt ära lõigata plaanisin, on lõigatud (v.a. paar sügisastrit, õitsevad alles), lõkkeplatsile tassitud. Mahavarisenud lehed riisutud ja paigutud aia taha kraavi kindlale alale ehk looduslikku kompostrisse. Olen kunagi enne ka nii teinud, ilma kaevamata ja liigutamata läks 3aastat ja väga hea lehemuld tuli toona välja.
Kogutud lehed kraavis haava ja kase vahel. Üle kraavi heinamaa, millelt korjati sel aastal neli lõiget.

Sellise imeliku töö tegin veel - eemaldasin noorte viljapuude küljes olevad lehed ja igaks sajaks juhuks ka deutsialt ja abeelialt. Kas see aitab kaasa ka talvele vastu minnes, tont teab, aga nii profülaktika mõttes. Vanad õunapuud, leedrid, põisenelad hoiavad lehti endiselt kõvasti kinni. Ja üks siberi kontpuu ka, kui liigikaaslased kõik raagus. Igasugu remmelgalistest ei tasu rääkidagi.
Üks õnnetus oli ka täna, astusin noorele abeeliale peale ja mitte just õnnestunult. Äkki ikka haavad paranevad, tont teab. Panin ikka tokid sellistele noortele ümber, lihtsalt astusin sammu tagasi, unustades, et sinna ju juba midagi istutatud. Kurb. Parem tokid, kui mitte midagi:)
Mulda sai ka hulgim püramiidtamme tõrusid - üks vagu Nuiast pärit ja teine vagu Tartust pärit tõrud. Hiljem tartlasi hea mulkidega võrrelda.
Ja üks mutt on jälle meie maale saabunud, on nuhtlus. Ehk saab ikka kinni püütud enne külmasid, kuigi tundub visa sell olevat.
Lühidalt, aiatööd põhimõtteliselt selleks aastaks läbi. Otsides leiab aias tööd alati, aga siiski puhkus. Nüüd algavad külvid ja kõiksugu siuksed katsed ja muud tööd.

Just täpselt sellise hunniku taimepealseid lõikusin ühe päevaga. Tänase uduga ei olnud üldse mõtet pilti teha.

Raagus aed ootab talve.




Pühapäev, 19. oktoober 2014

18. oktoober -4* õhus

Külm püsis lõunani, vesi oli kõikjal jääkaane all. Viimased õied olid longus, alles õhtuks jõudsid pead taeva poole sirutada. Aeg ka sealmaal. Alul ei kippunud üldse selle külmaga õue minema, aga kui hoog sees, siis jäi jällegi päev lühikeseks. Labidas läks lõunast ikka maasse ja sain saja tamme pargi tarvis 33 tõru maasse pandud. Läksin sarapuu juurde, et korjan mõned pähkid ja pistan ka mulda, kuid üllatus... Mitte ühtegi pähklit ei olnud meie punaselehisel sarapuul sel aastal. Eelmisel aastal samas sai mitu korvitäit korjatud. No pole hullu, lihtsalt jääb aasta kasvatamises vahele. Rohida jõudsin ajamaal ja lillepõllul ka, kuigi üks päev tööd oleks seal veel vaja teha. Ega see talv nüüd kohe ka ehk ei tule, jõuab veel.
Täna on küll vihmane ja tuuline ja märg - tubane ilm ja unine päev.

Erksaid värve veel leiab


Neljapäev, 16. oktoober 2014

16.oktoober

Sügis kaotab erksaid värve, millest on siiralt kahju. Lehti aina langeb ja langeb. Tänaseks ööks lubati juba 5 külmakraadi, mis kiirendab puude riidest paljaks koorimist. Päeval näitas ka kraadiklaas kõige rohkem 4 soojakraadi. Tuul oli vali.
Olen nüüd tassinud talveks potti jäävad taimed kasvuhoonesse talvituma. Eelmisel talvel saadud kogemus teeb ettevaatlikuks. Liigniiskus hukutas ju suure osa õue platsile talvituma jäänud taimedest. Seega panin potid kasvuhoonesse mulla peale ja omal hing rahulikum. Põõsad viin ka sisse, kui nad lehed seljast viskavad. Õnneks on neid vähe alles.

Siin siis ponksud reas. Nii nunnud kõik peale puhastamist, nagu oleks suvi.

Prantsuse lavendliga on nüüd küll kahtlus, kas ta kasvuhoones (loomulikult külmas) ikka suudab talve üle elada? Neid ei ole mul küll palju, aga siiski. Või peaksin nad ärklituppa viima, kus hoiame talvel temperatuuri natuke üle 0, sest tuba talvel tühi? Aga seal on jällegi pime. Kes nõu teab anda, siis ootan nõuandeid. Või katsetan, et 5 tuppa ja 5 kasvuhoonesse? Ühe kohe kohe õitsema mineva viisin tuppa aknalauale.

Selline ta oma õienuppudega välja näeb.

Nüüd siis natuke külalistest. On ju alati tore ja vahva, kui käib külalisi. Kui suvisel ajal juba paar päeva kedagi külas ei käi, siis vähemalt mina hakkan neid igatsema. Võiks ju keegi tulla, saaks natuke ilmaasju arutada jne. Teised külalised käivad salaja, öösiti ja neid ma eriti ei armasta. Täna hommikul olid nende jäljed selgelt nähtavad. Õnneks nad alustasid põhjaküljest, kuhu ma tavaliselt viin ainult paremaid tuttavaid, kellel rohkem aega on. Esimene pilt oli selline, esimese hooga vaatasin, et mutt on külla tulnud, aga...


see esimene tunne pettis mind. Punt metssigu on kartulit võtnud, mida nad kunagi maha ei ole pannud.


Kuna nad kartulit ei leidnud, siis loodan väga, et nad rohkem ei tule. Hoian vähemalt pöialt. Niigi oli suvi selline, et ei olnud puud ega põõsast, kus ei oleks istunud mõni söödik. Jänes sõi varakult mu söödava kuslapuu koos okstega, nüüd need sead. Mis edasi? Tuleb põder ja krõbistab kõrgemad puud ka madalaks? Mis teha, neil pole ka raha, et poest miskit osta, peavad ise hakkama saama, andestame.

Siin nüüd meie pere üks varestest, kel aastaid 80 :) Ikka ootab, teab täpselt kohta, kuhu neile toidujääke pannakse ja on alati valvel.


Kui juba jutt loomadele läks, siis järgmisel pildil on üks me kahest koduloomast. Kui ma päeval lehe võtan, et 10minutit pikali olla ja lehte lugeda, siis on tema esimene, kes peab end minu otsa magama kerima. Ma ei tea, mis seal saab nii mõnusat olla, pidev oht neilt kurvidelt maha veereda, laiutada eriti ei anna, aga Sass on visa. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.


Ja ongi enam-vähem kõik viimastest päevadest. Ah jaa, üle-eile lõpetati meil heinategu. Minu silmad nägid elus esimest korda, et oktoobris niidetakse, kaarutatakse ja kogutakse heina silo tegemiseks. Aga nii see on ja see oli sel aastal neljas niide sellelt põllult. Kõik siin ilmas on pidevas muutumises. Lõppu veel mõned tänased usinad õitsejad.


See corydalis on lihtsalt imeline - õisi kevadest sügiseni.



Maasikas ka ei väsi, annab siiani ka saaki.



Põhimõtteliselt ju umbrohi, aga sügislehtede sees nii kaunis.


Talvevarud.















Esmaspäev, 13. oktoober 2014

13.oktoober ja võrratu sügis

Sügis on tõeliselt ilus ja on seda alati olnud. Mina märkasin seda küll alles mõned head aastad tagasi, siis kui loodusega rohkem sinasõbraks sain. Eelnevatest aastatest meenub ainult vihm, pori ja pimedus. Ilus on ta tõesti.
Lugesin üleeile Muhediku blogist lehistest ja jäin päris pikalt mõttesse. Lehis on  puu, mille peab enda jaoks leidma ning avastama tema ilu. Meil kodust üle põllu paistab Eesti vanim ja suurim euroopa lehisepuistu. Lehisesalu rajati siia 1820.aastal poole hektari suurusele maalapile ning tänaseks on see veidi alla 200 aastane mets meie kõrgeim puistu. Kõrgeim lehis on 43,5m ja ümbermõõt 1,3m kõrguselt 92cm.
  Minu jaoks on see lehisepuistu olnud lapsest saati sinilillemets. Aastaid sai seal lapsena ise sinililli korjatud ja hiljem koos Steveniga. Imelik, lehistele ei pööranud ma toona mingit erilist tähelepanu. Ehk kümme aastat tagasi hakkasid mind nee puud huvitama. Olen ka käinud seal lehise käbisid seemnete tarvis korjamas, aga enamus käbisid ju tühjad ja kõrgelt neid kätte ka ei saa. Ja nii kõrgete lehiste ilu näedki tegelikult kaugelt - just meie kodust. Puistus olles näed ju ainult jämedaid tüvesid ja latvu piiludes hakkab reeglina pea ringi tiirlema. Kas innustatuna sellest puistust (õigemini sinna alla hiljem istutatud noortest lehistest) ostsin minagi aastal 2008 Juhanist imeodava raha eest imepisikesed kolm euro-jaapani lehist, kes tänaseks on sirgunud  nii 4-5m kõrgusteks mütakateks. Aga mis lehistega tegu, tont seda täpselt teab. Peale eilset vestlust Muhedikuga läksin täna nende tüvesid uurima, no jõnksud on sees, äkki siis ikkagi eurooplased, mis nii pidid jõnksutama. Vahet tegelikult polegi, kaunikesed on nad ikka. Ja järgmise aasta ostude nimekiri PEAB täienema paari-kolme lehisega. Talvel panen paika, mida mul täpselt vaja on.
Siin peaks lehis jõnksud päris hästi näha olema.

Hakkab omandama sügisvärvi.


Muhediku eilsest jutust jäi mul kumisema mõte, et puittaimed annavad sügisele elu ja värvi ja õhtul koju sõites jäin jälle selle üle mõtlema. Mitte et ma poleks seda enne teadnud, vaid teatud asju peab lihtsalt aeg-ajalt meelde tuletama või faktidele tähelepanu juhtima. Muidu liiguvad mõtted mitmed aastad ühte trajektoori mööda. Vaatasin rongiaknast mööda tuhisevat sügisvärvides loodust ja no see on ju selgemast selgem, kui ei oleks neid puittaimi, siis sealt akendest ei olekski midagi vaadata. See rohe-kollase-punase-pruuni värvidemäng naelutab pilku. Kiiruga mööda tuhisedes keerad pead, et vaadata, mis puu see nii eredalt särab. Ma ei taha kuidagi tahaplaanile suruda lilli ja teisi rohtseid taimi, kellede pealsed lihtsalt kuhtuvad, aga selleks et silmapiir säraks, on vaja ikka erinevaid puittaimi. Lilli ma armastan ja neist ei saa mul vist kunagi villand, aga eilne päev pani mõtted jällegi natuke teisele rajale. Mul nimelt on mõningaid põõsaid istutatud liialt, üht liiki või sorti ei pea ilmtingimata mitmeid eksemplare olema. PEAN jällegi talvist aega kasutama ja arvutiga suurem sõber olema, et valida mõningad uued puittaimed lisaks. Ja mõned arukased istutan kindlasti veel piirile. Eks ta nii ongi seatud, et kui tahad lihtsalt istuda ja loodust ning kaugemaid vaateid nautida, peab olema raam ja raam peab olema visuaalselt nauditav igal aastaajal. See, mis seal raami sees on, seda näeb juba liikudes ja silmadega otsides - ka see on nautimine, lihtsalt aktiivne nautimine.
Sellised mõtted siis ''puiduga'' seoses. Täna hommikul hakkas kummitama ala kõrreliste jaoks ja päeval mööda aeda tuhisedes peatus mu pilk...kivimüüril. See on see koht, ku kevadel on vaja nii nädal mütata ja ka sellega ma PEAN hakkama saama. Pilt on juba silme ees, ootan juba kevadet. Sügis võib küll pikk tulla, aga mul on paar lõpetamata tööd ja need ootavad siin kuivemat kaeveilma.
Täna eemaldasin külmavõetud hostade pealseid. Kui muidu tigusid eriti ei kohta ja jala all nad ka ei prõksu, siis hosta lehtede alla olid nad küll endid uinakule sättinud. Korjasin nad kenasti siis kokku. Viimased 5 sibulat said mulda ja kive vedasin jõe jätkuks ka juurde. Mõned niiskustundlikud taimepotid jõudsin ka kasvuhoonesse vedada. See päev on ka nii lühike, et alles alustad ja juba hämardub. Kõigest kaks nädalat on kella keeramiseni ju jäänud.
(Vahepeal on kätte jõudnud 14.oktoober)
Musta lumeroosi õied on avanenud.

Sügis värvib tuhkpuuhekki.

Seemnest külvatd hiina kibuvits õitseb endiselt. Ei tea, kas ka talvitub? Ilma katteta.

Minu uus kukerpuu. Korealane ei ole, astlaid siiski kolm. Loodan, et läheb ikka kasvama, vaatamata sellele, et hilja kaevatud ja istutatud.


Täna sattusin lugema bioloogia õpikut gümnaasiumile ja leidsin päris põneva fakti. Nimelt, et
sookase punaselehine vorm on tekkinud siis geenmutatsiooni tulemusena. Mutatsiooni tõttu on lehtedes punast pigmenti rohkem. Puu kasv on aeglasem, sest punased pigmendid vähendavad valguse neeldumist lehes. Selline mutatsioon võib olla kasulik UV-kiirguse hulga suurenedes, sest kahjulik kiirgus ei jõua taimerakkudeni, väidab õpik. Huvitav, kas sellist puud kuskilt meilt hankida ka saab. Kollaselehine on mul olemas. Arukase punaselehine sort läks mul paari aastaga miskipärast välja. Tõenäoliselt on ka see kollaselehine mutatsiooni tulemus ja ma kaldun arvama, et kollase pigmendid suurendavad valguse neeldumist (saavad ju kollaselehised taimed tihti kuivas päikesepõletusi). Põnev teadmine igatahes.

Kollase sookase vorm.

Kollase päikesepõletus on siin näha.

Tänane ilm paistab olema vihmane. Puhastan kasvuhoones kannad-kallad ja tassin mõned niiskustundlikumad potid jälle varju alla. Ega siis pole kehva ilma, on lihtsalt kehvad riided sel juhul

Laupäev, 11. oktoober 2014

Oktoober jõudis kohale

Sain eile oma septembriks plaanitud aiatöödega igatahes mäele. Lõuna paiku istutasin viimase taime, mis oli potis järge ootamas. Suure tõenäosusega ei leidnud ma kõigile parimat kohta, aga maha nad said. Potiga jätsin talvituma jaapani kerria, mandlipuu (kes on väga kahtlases seisus, kevad annab arutust) ja korvipaju. Esimesele kahele ei olnud lihtsalt väga head kohta kohe pakkuda ja paju peaks kohe hakkama võrguga kaitsma, jätsin ta lihtsalt kevadet ootama. Viisin nad kolmekesi potiga kasvuhoonesse. Õhtupooliku võtsin kohe mõnusalt, nautisin niisama aeda ja ilma ja lihtsalt olemist.
Aga õhtuks selgus, et smartpostis ootas pakk Mildalt. Ja mida ma siis täna tegin - istutasin ikka. Täna lõunast saabus veel üks vägagi suur kukerpuu, mille sorti ei tea keegi k...t, aga väga ilus on. 
Homme plaanin mõned laukude külvid veel teha ja kuna ilusat sügisilma lubatakse veel pikemalt, siis pean vist ka kaevetöid natuke tegema. (See jutt sai kirja nädal tagasi, plaanis oli õhtul üht-teist lisada, aga nüüd juba nädal läinud)
Igatahes laugud külvasin kõik põllule maha. Kaevasin ka kaks päeva, kui ilm lubas enne suuremaid sadusid. Nüüd oleks veel vaja kamar eemaldada nii 25cm * 20m suuruselt alalt, siis jõuaks muud värgid kevadel küll tehtud. Mõnel päeval on vihm segavaks faktoriks, teisel päeval kummitab ajapuudus. Õnneks on ilmad endiselt soojad ja paar nädalat ka õhtud valged enne kella keeramist.
Õisi ja värve jagub sügisesse ikka pikalt. Külma kahjud ikka minimaalsed.


Vaarikad maitsevad ka oktoobris hästi, kuigi nad ei ole enam nii magusad.



Must lumeroos juba õitseb



Värve veel jagub