Lehevaatamisi kokku

esmaspäev, 23. detsember 2013

Juuni 2013

Märksõnaks sel suvel siis põud. Vihma ei tulnud piiskagi kuude kaupa. Samas pool kilomeetrit linna poole kallas mitu korda päris usinalt, meil aga kõik kõrbes. Kastmisega ma vaeva ei näe, välja arvatud need tegelased, kes paljasjuursetena mulda saavad. Neid ma ikka aeg-ajalt poputan. Juunis tõin Kilingi-Nõmmelt kaks harilikku kuuske - 'Inversa' oli oma 2,5m kõrge ja 'Aurea' nii minu pikkune. Mõlemad said koha peal välja kaevatud ja kilesse mässitud, aga puud ju suured. Neile viisin küll iga nädal ämbritäie vett. Lindude jooginõud olid ka sel aastal tihedas kasutuses. Varblased korraldasid eriti vingeid saunapäevi. Samas võis mööduda nädal, mil pesemist märgata ei olnud ja kui siis see parv peale lendas ja suplemiseks läks. Ole aga mees ja vaheta vett. Esimest aastat märkasin, et ka toonekured jõid neist madalatest jooginõudest, varematel aastatel ei ole ma seda täheldanud. Janu oli ka lindudel.
Juuni algas Võhma lillepäevaga, mis on loomulikult üks ütlemata lahe üritus. Osta oli ka ikka ju vaja - pidevalt on ju millestki puudu, no näiteks puudusid mul veel Asphodeline taurica, Paradisea liliastrum jne. Muidugi puudusid kartulipõllult ka igasugu põnevad värvilised kartulid, millede seemet oli vaja koju tassida. Etteruttavalt võin öelda, et nendega astusin küll ämbrisse mis ämbrisse. Saak oli niru, kartulid pisikesed jms. Samuti oli peaaegu musta koorega kartuleid väga raske mullast üles leida.  Söögiks nad igatahes ei sündinud. Sinised kartulid oli keetes ikka väga koledad sinised, nagu vanaks läinud. Nii meil siis kanad sõid neid värvilisi keedukartuleid ja munesid värvilisi mune:)

Siin siis eelmisel aastal ostetud brunnera macrophylla 'King's Ransom', millest pärast jagamist sain väga erinevaid noori taimi. Ehk oli isaks 'Jack Frost'. Aga see on juba 2014.aasta kevade teema.

Anemone multifida 'Rubra' - õievärv väga kaunis, aga puuduseks liiga kõrge vars. Oleks natuke madalam, oleks täiuslik. Tegin seemnekülvi päris usinasti ja enamik ka tärkas, ehk saan sealt mõne äbarikuma kasvuga roosaõielise endale.


Lychnis viscaria - üks mu lemmikleide sel aastal. Fotol ei tule värv nii hästi esile, minu meelest võrratu.


Polemonium caeruleum 'Brise d'Anjou' võlus mind oma lehtedega. Kusjuures väga nobe kasvaja - kevadel ostetud taime jagasin sügisel juba kuueks.

Siin üks potentilla, aga kes, kaldun arvama et argyrophylla. Tihti peitub ilu lihtsuses. Lehed hõbedased ja karvased ja varred ei lamandu.

Juunikuu tipphetked avanevad koos pojengidega.

Maitsed on erinevad ja vaidlema ei hakka, aga kui miskit on palju, siis see on ilus. Weigela 'Victoria'.

Maximast ostetud kallal tuli õis küll kollase asemel valge, aga kaunis on ta sellegipoolest. Külvasin ka seemned kohe peale valmimist ja nüüdseks on nad ka pikeeritud. Esimeste lehtede põhjal ta täppe lehtedel edasi ei andnud, kuigi ma natuke lootsin.

Siin siis väike perekond aarumeid. Neid imelisi õitsejaid oskavad hinnata küll ainult inimesed, kes ka ise taimi kasvatavad. Teised vaatavad neist lihtsalt mööda.

Geum chiloense - jällegi lihtne ja võluv. Õitsemis alustas juunis ja lõpetas oktoobris, varred ei lamandu ja väikesed punased õied paistavad kaugele.

Gypsophila cerastioides õite rohkusega ei koonerda.

Vaatamata põuale jätkus õisi ja värvi kõikjale.













pühapäev, 8. detsember 2013

Maikuu, suur toomepuu...2013

Üks väga väga ilus ja lõhnav kuu on see maikuu. See lehtede õrn roheline värv, kasvava heina lõhn jne... Ma arvan, et just see on aeg, mil ma alati mõtlen, et elada on ikka nii ilus ning nautida kõike, mida pakub meile loodus. Äsja kalendrisse pilku heites avastasin, et maikuu ongi kohe käes. Detsember libiseb nagunii käest, jaanuaris-veebruaris naudime valgust lume ja härmatise näol ja hiljemalt märtsis alustab tihane laulmist ning peale nalja on käes lehekuu.
Maikuu 2013.aastal oli minu jaoks väga kiire, sp olen teinud märkmeid vähe (kahjuks). Lasen jõuluvanal tuua endale sellise lauakalendri, mis on päevad läbi köögi laual ja kuhu igapäevaselt märkmeid teen nii ilma kui muu sellise kohta. Pidasin aastaid sarnast kalendrit ja nii hea on hiljem vaadata ja võrrelda. 
Reisimist alusatasime siis loomulikult Zigulda Lillemessiga, mis on eestlasest aiahuvilisele lausa kohustuslik. Eestlased Lätis mai alguses ja soomlased-rootslased Eestis mai keskel. Traditsioon nagu jaanipäev või nii. Igatahes Zigulda oma väljapanekutega on mõnus, klient on kuningas ja no on põnevaid tooteid neil pakkuda. Eks kliima ka natuke leebem kui meil, aga jah, kui 'Hiiumaa' kuuske meilt ei leia, siis lõunanaabrite juurest ikka leiab. Põnevaim ost minu jaoks, mis tekitas ka palju elevust, oli vesihüatsint.
Ääretult vahva ja sümpaatne tegelane seni, kuni terve meie väikese tiigi pind oli teda täis. Õisi muidugi ei kuskil. Seemneid seega ei saanud ja komposti nad rändasid. Kui ta poolduks umbes 5*vähem, siis tooksin ta järgmisel kevadel uuesti, aga tiiki pidevalt puhastada ma ka ei viitsi.
Tiigi pind septembris nägi välja siis selline.


Aias alustasid priimulad, siin üks enda seemnekülvist saadud väikseke.

Katkujuure värv püüab ka meie koleda hallika mulla taustal möödujate pilke. Miskipärast maitsevad nende pehmed ja suured lehed nälkjatele või tigudele, augud tekivad just öösiti ja seeläbi kaotavad nad poole oma dekoratiivsusest. Esimene pilt on tehtud mai esimestel päevadel ja teine kuu lõpul.



Mais ootasin huviga siberi koerahamba tärkamist, mis sügisel sibulana sai ostetud. Lehed tekitasid kahtlust, aga mõtlesin, et ega siis sokkide pähe ju kindaid ometi ei müüdud. Ja õitsema ta läks, kuigi mitte just koerahambana.

Türi lillelaat on ka üks ütlemata lahe üritus, ole sa seal kas müüja või ostja. Müük läks hästi, alati võiks taimi rohkem kaasas olla, aga vahemaa ka päris pikk, et igal õhtul koju sõita. Ja selleks, et taimi jaguks, möödub kibekiire kevad, kus vaja külvata, pikeerida, kasta, väetada, potistada, sildistada, istutada jne. Ka taimede valik on oluline. Üks väga suur müügiartikkel soomlaste seas oli tõrvalill, samas nii lihtne taimeke, aga ometi aiapidajate poolt soovitud. 
Ostetud sai jälle parajalt - 28 uut tegelast. Põnevamad ehk epimedium x yongianum 'Rubra', epimedium grandiflorum 'Lilafee', saxifraga paniculata 'Bobo', polemonium caeruleum 'Brise d'Anjou' jne. Istutamist jagus kohe pikemaks ajaks.
Ja kui palju toredaid tuttavaid seal alati kohtab, kellega oma kogemusi ja mõtteid vahetada. Juba ainuüksi sellepärast tasub minemist.

Lõpetuseks mõned roosad maikuu õitsejad.












kolmapäev, 4. detsember 2013

Võlg iseenda ees

Olen olnud kas lohakas või tõesti ajapuuduses või lihtsalt laisk, et kirjutamine on niimoodi unarusse jäänud. Mõtlen sellele küll pidevalt neil pimedatel õhtutel, aga aeg kaob lihtsalt käest. Õhtud tunduvad ka nii lühikesed, eriti kui lülitada sisse telekas, see hull ajaraiskaja. Saan täielikult aru neist, kes ei oma kodus telerit, sest vajadus ju puudub, lihtsalt harjumus. Nüüd aga teema juurde. Üritan siin aprillist siiani teha lühida kokkuvõtte aias toimunust ja enda toimetamistest sel alal. Abiks pildid ja märkmed paberkandjal. Kuna aprillikuine postitus oli mul lühike ja sisutühi, siis alustan sealt.
APRILL 2013
1.aprill möödus meil lumesajusena, külastasin meie Maxima kauplust ja ostsin sealt 7 liiliat, kanna ja kalla. Liiliad suutsid kõik sel aastal uhkelt õitseda, kuigi kasvukõrgus jäi alla arvestust. Ei ole ma küll mingi supermarketitest suurem asi lilleostja, aga need sibulad suutsid mind üllatada. Kas pakenditel olevad sordinimed ka õiged olid, selles julgen kahelda, aga värvigammad ühtisid piltidega. Kannal seevastu lubati nö variegata lehti, mõni üksik heledam triip küll eksis lehtedesse, aga mitte miskit kaunist. Taime kõrgus ületas ka ootused pea kahekordselt, see ost ei olnud parim. Kanna pidi olema kollase õiega ja ka variegata lehestikuga - õis valge, lehestik võrratu. Ei kaotanud peale kollase õievärvuse midagi.
Saekaatrist sai ostetud servamata lauda, et kodutee otsa maantee lähedusse viit paigaldada. Kirjutasin ise, kaldenurgad sassi nagu ikka. Immutamiseks kasutasin tõrvaõli, toimis sügiseni väga hästi.
Järgmiseks kevadeks vaja projekteerida viidale katus ja lillekast ning idee ka teostada.

Okkalistest said sel talvel vist enim kahjustada jugapuud. Oma suht suurest 'Hatfieldii'st ma pilti ei lisa, sest sellest jäi alles väga vähe. Aga noored taimed, mis olid lume all, olid ka kevadel õnnelikud. Mõrusoola kasutasin kevadel kõikide okaspuude juures nii pritsides kui mulda lisades. Igatahes meie kliimas ma näiteks jugapuud hekina kasutada ei soovita. Võib küll olla 10 neile sobivat talve järjestikku, aga kui see 11. saab saatuslikuks, siis on sellest lihtsalt kahju. Üksikuna ja ka 3-5 kaupa võib küll, aga hekk on riskantne. Sel juhul sobiks ta ainult madala pöetava piirdehekina, mis eeldatavasti jääb lume alla varju või muidu täisvarju istutatuna, kuigi lumepeegeldus jõuab kõikjale.


Laiuv tuhkpuu on võrratu igal aastaajal, mil lume alt välja paistab. Meie aias võttis tal kohaga harjumine ja pererahvaga sobitumine küll aastaid, aga nüüdseks on need probleemid lahenenud ja ta on üks iludus.

Okkalistel oli meil üldiselt päris palju päikesekahjustusi. Katsin neid küll natuke okstega lõunapäikese eest, aga päike on terav ja meil ümberringi seda põllumaad meeletult, kust päike oma kiiri teravalt heidab. ÕNNEKS taastusid. Elupuud olid ainsad, kel ei märganud ma punaseid oksi.




5.aprillil ostsin taimekaitsevahendeid, vaskkloriidi pirnipuule ja Previcuri noortele taimedele. Vaskkloriidi kasutamise kohta nii palju, et seda kärntõbe vaatamata suurele pritsimisele oli küll 'natuke' vähem sel pirnipuul, aga ei olnud olematu. Kärnad endiselt nii lehtedel kui viljadel. Ehk on kas puu või ka kemikaal pikema mõtlemisega ja vaja regulaarset tööd, et kõik toimiks. Peab jällegi järgmist sügist ootama.

Aprillis käisin ka Luual viimasel sessil, kus jõudsin järeldusele, et aeg ka maksab. Ei ole mõtet mitu korda järjest õppida praktiliselt üht ja sama. See uute omandatavate teadmiste hulk on liiga väike sellele panustatud ajale. Samas kui grupikaaslased leidsid nii palju uut ja huvitavat, tõdesin fakti, et minu jaoks on see uus juba omandatud vana. Ma ei väida, et ma ei saanud sealt midagi kasulikku, loomulikult sain ja kuhjaga, aga seda kõike oleks ma saanud 5 korda lühema aja jooksul. Eks oligi õppetund ja jätsin kooli. Samas on nagu ka kahju, aga uuesti neid herbaariume tegema hakata tundus ka tobeda ajaraiskamisena. Digiherbaariumi ei lubatud ja no 50 seemikut....jne suvel tundus liig mis liig. Nii ta jäi. Samuti praktika 400 tundi, milles sisaldus pistokste, haljaspistikute tegemine, potistamine, istutamine.. Vot seda  olen kõike ka juba teinud aastaid. See siis selleks.

Sügisel ostetud imekaunid alpikannid Cyclamen coum väljusid lumekoorma alt suhteliselt rääbakatena, aga mina olin õnnelik. Näitasin nii mõnelegi enda külalisele, kes aiast tea ööd ega mütsi, oma alpikanne ja enamik olid üllatunud, et meil ja õitsevad ja lume all jne. Sügiseks punane paistab elujõus olevat, lehti palju, aga heledast ei ole mingit elumärki. Ma igatahes kavatsen aasta oodata, enne kui mulda sobrama hakkan, äkki on lihtsalt uimane isend ja vajab pikka puhkust.



Hüvasti tuli jätta kaljukadaka 'Sky Rocket' iga, ostetud aastal 1999. Ei aidanud ei Bravo ega muud mürgid, aeg sai lihtsalt otsa. Kadakaid ma suure hurraaga enam ostma ei kipu, sest kahjuks on nende eluiga tõesti lühike. Puu saavutab oma täiskasvanud mõõdud ja siis hüvasti. Ja see ei olnud mul mitte esime kadakas, mis välja läks. Pikka kooselu nende puhul ei tasuks arvestada, minu katsetuste põhjal vähemalt mitte.


23. ja 24.aprill pakkusid juba suurt õiteilu.
Merendera

Thunbergi kurereha 'Jester's J acket'

Palsamnulg 'Nana'





Aprillis veel üks märksõna mul üles kirjutatud - naistenõges on abimeheks lehetäi ja kilptäi vastu.
Selline oli see aprillikuu siis lühidalt.