Lehevaatamisi kokku

Laupäev, 5. september 2015

Kõiges on süüdi hommikune vihm

Reeglina ma ei ole eriti agar blogija, aga täna hommikul natuke peale 8-t alanud vihmasadu rikkus tööplaanid. Sadu oli piisavalt tihe, et toas püsida. Otsustasin siis natuke kodulehe kallal tööd teha. Olen sellel lainel, et taimede fotod võiks kodukal olla enda jäädvustatud. Kuigi mul puudub korralik tehnika, asja ajab see seebikas ka ära. Nii ma siis alustasingi fotode sorteerimist ja siis muidugi tekkisid mõtted... Ja miks ma selle kõik siia kirja panen? Aga sellepärast, et rääkida natuke ühe istutusala rajamisest, kujunemisest, põrumisest jne. Ja seda kõike ajavahemikus september 2013 - september 2015. Kõik fotod on tehtud ühest istutusalast, erinevate nurkade alt, aga nii ma nad kunagi jäädvustanud olen. 
Kui aiandusvõõras kodanik, keda ei huvita eriti aiandus ega aiatööd, saab ühel hetkel aiaomanikuks, siis on kaks võimalust - ta katsetab ise (õpib oma kogemustest) või tuulutab sajalisi ja maksab. Väikeaia istutusplaani tegemiseks koos ehitusjoonistega ja kalkulatsiooniga ei pea olema kõrgharidusega maastikuarhitekt. Seda võib teha ka maastikuehituse eriala lõpetanu või kes oskab, arvan ma. Ega seal ei olegi midagi keerulist - Autocad lahti, maa-ameti geoportaali kaudu aia mõõdud sisestada jne. Kui on vaja ainult ühte istutusala kujundada ja rajada, siis rajatava ala punktid arvutisse ja läheb lahti. Odav see töö ei ole, pigem suht kallis töö. Olen ise Luua MK-s maastikuehituse eriala lõpetanud, kutse omistanud, seega tean, millest räägin. Reegel on see, et kasutades kaarte teemat, peab iga kaar olema mingi osa ringist. Visuaalselt kena vaadata, ei vaidle vastu. Samas olles realist, siis suures aias muru niites aiatraktoriga, jääb mõnegi kaare äär traktori tehniliste võimsuste tõttu läbimata. Rahutu Rahmeldaja mainis, et tema niidab rajatava istutusala kaared traktoriga ette. Väga hea mõte kusjuures, tasub kõrva taha panna. Mul just on üks istutusala serv niitmata ühe kaare ulatuses nii umbes 7cm. Loomulikult labidas kätte ja traktorisõbralikuks, et mitte lisatööd koormaks võtta. Minimalistlikus aias muidugi nõuded teised.
Nüüd aga minu aia juurde. 2013 kevadel tekkis plaan, et üks 20m pikk istutusala vajab laiendust vähemalt 1,2m ja mingit kaarega jätku. Laiendamise tarbeks panime musta kile aastaks murupinnale. (Sellest järgmisel korral). Pikenduse olin sunnitud kaevama. Kaared tegin korralikult kahe pulga ja nööri abil, et oleks ikka osa ringist. Kuigi - olemasolev haljastus ja ehitised kipuvad olema kaarte rajamisel takistuseks. Esimene foto sellest pikendatud osast pärineb kuupäevast 18.09.2013


ja teine 07.10.2013


Kevadele 2014 läks ta siis vastu sellisena. Kevadel sai kõike veel laiendatud, et lõpp liig ribaks ei läheks. Nagu näha, siis taimi sai vähevõitu ja valik koduaiast. Kui oleks valiku teinud spetsialist, siis ei kujuta isegi ette, mis see kupatus maksma oleks läinud. Ja tõenäoliselt oleks pidanud pool vabariiki läbi sõitma, et kõik plaanile pandud taimed vajalikus koguses kokku ajada. Mul seda muret ei olnud. Alustuseks valisin männas-neiusilma kolm punkti. Tema liik on väga dekoratiivse lehega, külmakindel, ei lamandu, õitseb rikkalikult. Sorte ei julge soovitada, sest kipuvad külmahellad olema. Hall-aruhein sai servadesse pandud lihtsalt seepärast, et teda oli mul laialt käes. Ta on päris sümpaatne kõrreline. Isegi kasvuhoone katuselt alla voolavale vihmaveele on ta mitu aastat vastu pidanud. Miinuseks on liigne külvamine. Selle vältimiseks võib muidugi pähikud enne seemnete valmimist ära korjata, aga suht tüütu protseduur. Ja kevadel ei näe ta ka alati just parim välja. 
Suure tähtputke erinevad sordid said ka istutusaladesse pikitud, aga nende plussidest ja miinustest natuke hiljem.
 Kõrrelistest kasutasin veel luht-kastevarre sorti `Bronzeschleier`. Väga sümpaatne kõrreline, ainult et ma ei osanud ette näha, et ta niiii suureks kasvab. Õisikuvarte kõrgus arvestada 1,8-2,0m ja laius ka 2,0. Miinuseks ta kevadine kammimine. Mõned küll panevad kevadel puhma põlema, kuivanud kõrred hukkuvad...no nagu kulu põletamine. Mina olen sitikate elude säilitamise mõttes seda vältinud. Täna ta kasvab mul küll juba mujal.
Siis veel helmikpöörised 'Palace Purple', mis massistutusena kuuluvad mu lemmikute hulka. Varakevadel on nad natuke räbalad, aga selle eest säilitavad ilu järgmise kevadeni. Kevadel tasub muidugi üle vaadata, kas talvekülm on nende juurestikku kergitanud. Aeg-ajalt ta nii kipub olema. Siis tuleb helmiku juurestik tugevasti maasse tagasi suruda, et toitained ja vesi ikka ringlusse pääseks.
Tanguutia rabarber oma 2,5-3,0 meetri kõrguse õievarrega oli mul enne natuke väga vales kohas. Võtsin julguse ja riskisin suurt taime transportida. Õnnestus küll.
No ja nipet-näpet sai siis veel sekka. 

 Ja aasta 2014.                                              05.06.2014


10.07.2014


31.07.2014


02.08.2014

Selle aastakäigu piltidelt on näha, et eesserva olen palistama pannud liblikja kannikese. Mõnus salatiroheline lehevärv, kena puhmas, ilusad väikesed valged õied. Suur miinus jälle meeletu isekülv ja külvab kaugele. Tõenäoliselt aitavad ka sipelgad kaasa. Ja hullult tahab teiste taimede sisse pugeda.
Samuti sai kasutatud erinevaid kukeharja liike ja sorte. Eeldasin, et päikest piisavalt ja kuna kalle on ka piisav, ei tohiks pinnas märg nende jaoks olla. Tänaseks on selge, et vajavad tunduvalt tuulisemat ja kuivemat kasvupinnast. Kuna naabrid on neil sirgunud ja annavad tuulekaitset, siis jäävad kukeharjad seal hätta. Nad on küll veel olemas, aga dekoratiivsus puudub pooltel. Kaheksa erinevat neid seal on. 2016 kevadel kolivad kuivemale ja tuulisemale kohale. Ehk see tuul päästab nad ka lehetäide ründest.

Edasi juba aasta 2015.                                         15.06.2015


21.07.2015

24.07.2015


25.07.2015


26.07.2015


28.07.2015


28.07.2015


29.06.2015


31.07.2015


Kõigi fotode kvaliteet ei ole kiita, aga aimu saab. Vahele on tipitud laukude ja liilia erinevaid liike ja sorte. Tagumises reas veel hambuline kobarpea 'Britt Marie Crawford'. Väga tume leht on kollasele õiele täielikuks kontrastiks. Ainus suur miinus on aias elavad teod. Meil on neid küll väga vähe, aga augud kobarpea lehtedes ei ole just nauditav vaatepilt. Aedmonarda valisin sellise, millel ei esine jahukastet ega muud koledust. Sorti ei tea. Aga püsib kena ka niiskel sügisel. Ahtalehine punanupp 'Alba' on nagu ta on. Kui ikka kõrgust on 2m ja varred õisikuid hoidma nõrgad, siis püsti ei seisa. Vajab tugevat naabrimeest.
Mida sügise poole sel aastal, seda dzunglimaks läks. Peale saju lõppu haarasin käru ja hunniku töövahendeid ja siirdusin objektile. Mis ja kuhu istutada, on tulnud kõik tänu sellele, et olen neid taimi nüüd mõned aastad kasvatanud ja tean nende käitumismudelit enda aias. See ongi see, mida ei ole võimalik üheski koolis õppida. Ja kui aiaplaani koostab korteriinimene, kes on taimedega tuttav ainult tänu netile ja koolile, siis ei saa sealt väga head nahka vist ikka tulla.
Alustasin siis tähtputkede väljakaevamisega. 15 põõsast viskasin minema. Kolmest sordist, igast jätsin ühe. Mulle meeldib nende kevadine tärkamine, meeldib ka massina õitsemine, aga minema kihutasin nad sel põhjusel, et nende lehestik muutub suve lõpul päris koledaks, olenemata sellest, milline suvi oli. Samuti meeletu isekülv. Loobuda päris ei taha, aga massina enam mitte. Kolmel põõsal jõuan ka inetud lehed eemaldada ja õitsenud õisikud külvi vältimiseks lõigatud. Siis läks lõkkesse kolm puhmast aruheina, neid jäi veel piisavalt. Kassisaba 'Heidekind' oli samuti varju ja imetluseta jäänud. Vaatamata sellele, et ta hetkel õitseb, transportisin ta suure mullapalliga paremale kasvukohale. Kukeharjad jäävad kevadist kolimist ootama. Ja ega ruumi nagu juurde ei tulnud. Aed-päevaliilia 'Pardon Me' oli aruheina varjus liiga hämaras, tema sai tähtputkede asemele. Kolm erinevat liiliat kolisid 5-8 meetrit kuivema pinnase suunas. Ahtalehine punanupp peaks edaspidi saama toetuda rabarberi turjale. Veel on seal 8-12 punti siilkübara 'White Swan' taimi, kes kõik hetkel uhkeldavad oma õitega. Aga sinna on paar punast liigikaaslast end külvata suutnud. Veel ei taha neid nagu välja juurida ka. Pean vist neile kahele varre külge sildid siduma, siis kevadel näen, mida kaevata. Ka valgeid tuleb mingil määral vähendada, aga see jääb kevadeks. Longus metsvitsa eelmisel kevadel juba juurisin sealt massina välja, aga tänaseks on ta jälle saavutanud parajad mõõtmed, ilus on siiski. Jätan talle seal järgmisel aastal ruumi, las toretseb. Ja ainult ühe uue kaaslase, kollaselehise angervaksa, saingi sinna poolvarju sokutatud.
Tänu hommikusele sajule sai see suur töö tehtud, mis ei ole kaugeltki veel valmis. Paar uut kõrgemat taime on sealt veel puudu. Ja nipet-näpet vahele.





Reede, 4. september 2015

Võrratu sügisilm

Tänane päev kuulus lausa fantastika valda - soe, vaikne, täis linnulaulu ja liblikalendu. Ühel perekond Suitsupääsukesel tulid küllalt hilja siia ilma viis pisikest. Nüüd nad küll juba lendavad, aga söögi hankimisega on veel raskusi. Meil on küüni ukselt üks laud pääsukeste tarvis suviseks hooajaks eemaldatud ja nüüd need viis pisikest seal istuvad, nokad pärani ja vanematel tiivad tööd täis. Vahva! Kui pääsukesed parvega aia kohale tulles valju häält teevad, kaovad kõik vähe aeglasema lennuvõimega väikest sorti sulelised puudesse-põõsastesse varju. See on märk linnukulli saabumisest. Toiduahel on selline lihtsalt. Viud on paaridena kõrgel taevas, liike ma ei tunne, aga hääle järgi suunasin pilgu täna mitmeid kordi taevasse - kõrgel tiirutavad. Hiireviu liugleb koristatud viljapõllu kohal ja aeg-ajalt sööstab alla kui nool. Elu aias veel liigub, kulgeb. Kaugel see vaikuski enam, kui laululinnud kõik läinud on.
Ja kui palju saaki on praegu võtta. Õuntest ei tasu rääkida, neid jagub vallale. Aga viinamarjad, ei valeta, sõin vist terve kilo täna ära. Iga päevaga muutub maitse aina magusamaks. Nii mõnus on istuda viinamarjade põõsaste servas ja süüa neid päikese käes soojenenud marju. Vaarikaid krõbistasin peale. Meie sügis.
Töö tegemiseks oli ka ilm väga soodne. Alustuseks tegin oma püramiidtammede  ala rohuvabaks. Siis uurisin Kaie käest, kas neid tammesid peab talveks katma ja kui jah, siis kuidas. Vastus oli, et ei pea. Kui sügisel ei ole juuri kahjustanud, siis ei pea katma. Nii nad siis jäävad. Seejärel tegin veel pinnase happesuse testi, sest nälgheina oli seal usinalt. Tulemus 7,0. See sobib ja lisama ma miskit ei hakanud. Palju sealt püramiidse kujuga neid välja annab, on iseasi.


Seejärel sai igasugu noortaimede ala korda seatud ja nüüd olen jännis. Mul kasvab seal Milda toodud värdforsüütia  'Lynwood Gold'. See oleks vaja kuhugi istutada, kevadine õitseja siiski, aga kuhu. Mul on olemas juba üks nimetu värdforsüütia, siis 'Minigold' ja looklev forsüütia. Olen beebi nii suureks kasvatanud ja täna kohta ei leidnud. Vaja veel jalutada ja aaluda.

Järgmise tööna sai ette võetud vaarikate rohimine. Eelmisel kevadel ostetud kahest 'Polka'st oleme tänaseks paljundanud 19. Kahjuks oli muruhakkega ka suht-koht kitsas sel aastal ja nii nad endiselt mullapinnal on. Põhku ei julgenud ohaka kartuses riisuda. Nimelt on ohakapõld kohe üle nisupõllu. Kevadel üks esimesi hakkeid saab vaarikatele.


Kollased emajuured said rohitud ja üks korralik kogus ka potistatud. Ei olnud need juured kahe-aastasel taimel veel väga hirmuäratavad. Jah, nad olid võimsad, aga loodan, et saan neid ka aasta pärast põllust kaevata.


Ühe päris põneva Sedumi leidsin ka põllult. Eelmisel aastal sai Milda aiast neid oksi toodud ja juurdumiseks mulda pistetud. 99% hävis, aga ühe kahvatu roheliste lehtedega pistsin täna potti kosuma. Ainus asi, millest ma aru ei saa - miks need söödikulised neid kukeharju peavad armastama. See oli ka täidest kubisemas. Kas selle vastu ka miski aitab või ongi igavene probleem.
Okkaliste beebid said ka rohitud ja muld kobestatud ja lähevad talvele vastu, ka ilma katmata tõenäoliselt.

Siis jõudsin puude lõikamiseni. Paberikasel ja kollasel kasel tõstsin juba natuke võra. Harilikku kuuske 'Cypressina' olin sunnitud ka kärpima, nimelt alumised kahjustatud oksad eemaldama. Jäi täitsa hea. Ühel harilikul kuusel oli imekombel kasvanud või õigemini kasvamine kahe silma vahele jäänud. Kaks täiesti võrdset latva. Ühe eemaldasin kohe.


Aga ebatsuuga. Eelmisel aastal eemaldasin topelt ladva, nüüd üks oksake sealt eemaldatud ladva kohalt välja kasvamas ja kõrgust võtmas. Ei oska ka öelda, kas eemaldada mingi osa oksast või jätta nii. Siin ta on.


Seejärel sai veel püsikutelt 12 liigi seemneid korjatud ja oligi sügisõhtu varakult käes. Peale sauna kamin küdema ja lihtsalt mõnus aeg vegeteerimiseks.