Lehevaatamisi kokku

kolmapäev, 27. detsember 2017

Tingel-tangel...

ja see suur jõulupalagan on siis selleks aastaks läbi. Ma ei ole eriti jõuluinimene, juba oktoobri lõpus hakkab see trall peale ja kestab kaks kuud. Aisakellad hommikul ja õhtul raadios kõlamas. Ostumöll, allahindlus, hea kingikotti pista jne. Väsitab. Jõululaupäev nagu igas peres - lihale maitseained peale, piparkoogid ahju, glasuur peale, käik surnuaeda, siis saun küdema ja siis istud lauda. Sööd nagu keskmine eestlane ikka - nii palju kui sisse mahub, mine sa tea, kas homme enam antakse :) Ja alles seejärel tekib aeg mõelda olnud aastale. Meenutada inimesi, kes läinud meie hulgast... Aasta 2017 oli selles suhtes Aalujate jaoks väga kurb. Aga minevik jääb ja meenutamist on küllaga.
 Mõelda sõpradele, tulevikule, olevikule. Mõtete järjekorra reastame vabal valikul.

Jõulud algasid meil uhkelt valgelt. Lumevaip oli päris paks maas. Kui 25.dets hommikul kattis lumi veel maad ja kruusateed olid paksu klaaskaane all, siis 26. hommik oli taas roheline. Kadunud nii lumi kui jää. Väga tugev võim sel soojal ja vihmal sel korral. Taimedele, eriti hellikutele siin midagi head ei ole. Võitlema peavad selles niiskuses. Hallitus on sel aastal meil suur märksõna. Kasvuhoonest ma juba kirjutasin ja tuletan veel meelde, avage kasvuhoone uksed, kui need on kinni. Keldris tekkis kahe päevaga purkidele valge hallituskate, ma ei ole enne sellist asja näinud. Meil on küllalt sügav kelder maa all ja ühel päeval olid kõik purgikaaned äkki valge hallitusega kaetud. Isegi keldri välisukse siseküljele oli kerge hallitus tekkinud. Eile riisusin suure ebajasmiini alust, sest pinnas oli lihtsalt hallitanud. Õhuniiskus on niivõrd suur, see soodustab nii hallituse kui igasugu seente hoogsat kasvu.

Eilse soojaga sai taas aias väike jalutuskäik tehtud. Jõulise kasvuga taimede pärast ma ei muretse, aga igasugu kribalaid uurisin küll. Priimulad tunduvad kõige õnnetumad. Kõrvikud paistsid kõige paremas seisus olevat. Aga näiteks orbicularis oli väga õnnetu olekuga ja marginata taimed ka õnnelikud ei paistnud.

Kuivmüüri elanikud tundusid lume alt tulnuna enam-vähem triksis-traksis olema.


Silene acaulis on kahtlaselt pruun või nii ongi vist temale omane. Mitte eriti isuäratav olla talvisel ajal.




Pikalehine leviisia näeb hea välja. Tited ka kõik elujõulised.



Hõbe-teelehe alumised lehed näitavad mädanemise märke. Ta meil esimest talve, käitumismustrit veel ei tunne.



Ka siin on põisrohi pruunikas.



Harilik kassisaba 'Red Fox' näitab detsembris alati punast. Kõik aastad on nii olnud. Sel aastal lihtsalt lumi ta pikali surunud.





Õunad puul detsembrikuul.



Okkalised oma muutuva värviga on ka lahedad.




Tiik on paksu jääga kaetud. Siin ei suutnud loodus sekkuda selle soojaga.



Aasta lõpuni on jäänud veel loetud päevad. Tuleb valmis saada tellitud tööd ja saata 2017 minevikku. Tänased toonid saavad olema rahulikud.



Imelist lõppu ja veel imelisemat uut aastat kõigile!

kolmapäev, 20. detsember 2017

Ring aiale sai üleeile tehtud

Kuigi alustasin oma retke taas aia tagant. Leidsin heinamaalt oma paarkümmend kitsede magamisaset. Mina oma aruga vaatan, et hea oleks magada ju kraavi ääres suurte kuuskede all. Oksad ulatuvad kenasti maani, lund ei ole vaja ära kaapida, sest seda seal lihtsalt ei ole. Aga kits magab lagedal keset põldu, kaabib lume ära ja pikutab. Ju siis nii on turvalisem, mida mina sellest ka tean.

Sai küttepuid tehtud ja kogetud miskit eriti kummalist. Kui saag lõikus suurde leppa, siis pritsis puutüvest vett. Sellist nähtust ei ole ma veel kohanud. Puud on vett nii täis, et kui nüüd peaks kõva külma tulema, siis on see puukoore lõhkemine eriti terav probleem. Teame ju kõik eelmise talve elupuude tüvede lõhkemist. Seda oli Eestis ikka massiliselt. Tõenäoliselt sama põhjus.

Aed on siiski lume all ja ega seal suurt leida ei ole. Muldasin siis roose. Kuigi mõned on alles uhkes lehtes, siis mina neid lehti ära ei viitsi küll võtta. Küll nad maha kukuvad ja ma kevadel ära korjan. Nii ei tohiks üks aednik muidugi rääkida, aga...


Oma ainsamale rodole panin ka natuke turvast ja peitsin ta männiokste sisse. Punase pange asemel seekord sinine.



Leviisiatele kuivmüüril jäi sel sügisel eterniit panemata. Nüüd kõik lume all ja hetkel ei leia neid üles. Kui nüüd lumi sulab, siis selle töö peaks veel ette võtma.




Tegelikult on selline padrik päris vahva lumega vaadata. Ei ole ma kunagi nii palju pealseid seal lõikamata jätnud kui seekord. Ja kui palju linde seal pidevalt majandamas on. Üks selline koht võib aias täitsa olemas olla.



Kasvuhoones on praegu päris põnev. Enamik ajast on mul kasvuhoone uksed avatud ja seda põhjusel, et seal hallitust ei tekiks. Kui mul uksed nädal aega kinni olid, oli külvipottidel näha kerget hallitust. Niiskust on kõikjal nii palju ja kui kasvuhoonet ei tuuluta, tekib seal tahes-tahtmata see hallitus. Aga huvitav on see, et külma on ju ikka natuke olnud, aga isegi lõokannus on nii heas konditsioonis.


Mets-piiphein on väga värske veel detsembri lõpus.



Hortensiate beebid ei taha talvituma minna, lehti ei langeta.


RAHULIKKU JÕULUAEGA KÕIGILE!!!







pühapäev, 17. detsember 2017

Aed elab talvel oma elu


Seda näeme ka Aalujate postituste tihedust vaadates. Talvel lihtsalt on  seda valget aega niivõrd vähe, et aeda praktiliselt ei jõuagi. Olen ikka üritanud nii nädalas korra aiale tiiru peale teha. Seekord jäi vahe pikemaks. Nüüd võtsin juba nädala keskel plaani, et pühapäeva võtan vabaks ja vaatan, mis aias toimub. Ka ilm oli eile imeline. Natuke sadas laia lund, praktiliselt tuuletu (mida viimasel ajal on harva. Pidevalt on tunne, et elan Atlandi ookeani ääres. Kuna olen seal paar kuud elanud, siis see tunne on tuttav) Etteruttavalt ütlen, et aeda ma siiski eile ei jõudnud. Aia taga sai tiirutatud, siis sai fotoka aku tühjaks ja siis tulid külalised. Aga seda, mis aia taga toimub, sellest natuke juttu ja pilti.

Esimene üllatus ei olnud meeldiv. Suurel männil nii suur haru murdunud. Puit paistab ilma mädanikuta. Kas tõesti see raske märg lumi, oks oli ehk vale nurga all tüvest väljunud ja nii ta siis läks. Kahju. Suurel puul võra rikutud.



Nõuka ajal rajati maaparanduse käigus usinalt kraave. Suures osas on nad  muidugi täis kasvanud või prahti täis veetud. Meil on isa hoidnud kraavi trimmerdatuna , kasvama on jäetud puud valikuliselt. Reeglina on see kraav olnud alati kuiv ja esialgset otstarvet ma ei ole tal täheldanud. Nüüd on aga kraav vett täis. Siin lumekirme alt on ka jää näha. Vett on pinnases palju ja see ei ole mitte hea.



Põdrad tegutsevad taas. Kui seista puu kõrval, mida põder on näksinud, adud looma suurust ja võimsust ka ilma teda ennast nägemata. Minu peanupp jääb sellest koorerapsimisest ikka allapoole.



Meie heinamaa madalam osa on hetkel jääväli. Vesi, vesi. Järelikult on ka põhjavesi väga kõrgel. Aednik lohutab end sellega, et ma ju tegin taimi istutades korraliku drenaaži ja lisasin istutusauku liiva. Aga fakt jääb faktiks - põhjavesi on kõrgel ja paljud taimed seda ei talu. Muidugi olen ma optimist ja loodan kevadel ikka vähest kahju näha.



Okkaliste titad on talvel eriti nupsud. Selle kuriili lehise pean vist juba kevadel kasvukohta istutama. Järgmisel aastal peaks ta juba kasvuhoo sisse saama.



Harilik luudpõõsas esiplaanil. No tema võra on talvel eriti vinge. Nii-nii roheline. Kuidas talvitumisega on, ma veel ei tea. Kevadel külvatud. Üks taim katsetuseks põllul, teised pottidega kasvukas mulda süvistatud.



Lõhislehine ülane 'Rubra' üritab õitsema hakata.



Hiina siidpöörise tuust on talvel muidu vahva. Ka see sahin, mis tuulega tekib, on selline armas. Aga ta ajab hullult prahti. Tuulega lennutab neid pikki lehti väga kaugele ja see on ausalt öeldes üks suur miinus.



''Ah siia tuleb teil kuusemets'', nii hõikas üks prowwa mõned aastad tagasi. Vasakult alates ebatsuuga, lehised, serblane, h.kuusk 'Aurea'. Ja kokku saab kuusemets. Tagapool paistavad mõned harilikud kuused ka.




Aias jõudsin siis ühe pildi teha ja sellega see eilne aiaring siis piirdus.



Kohe-kohe on jõulud ja kodu vaja ehtida. Kui küsisin kodus noormehe käest, kas kuuse ka linna toome, sain vastuseks, et meil neid palme kodus küll. Sellega oli jutt lõppenud. Minu mõned 'palmid' siis sellised.




Täna üritan aiale ka ringi peale teha.

laupäev, 9. detsember 2017

Elu koos loomade ja lindudega

Talv on aeg, kus ma millegipärast märkan loomade ja lindude tegevusi palju tihemini kui suisel aal. Suvel kulub kogu võhm vist taimede ja aia peale, et ülejäänud olevuste tegevusi eriti tähele isegi ei pane.
Alustan kitsedest, neid on meil 8. Ööbimispaiga on nad leidnud meil aia taga suuremate puude all. Olen ikka käinud hommikuti vaatamas, kas keegi magamas on käinud. Lumega on seda kõike ju hea näha. Ja jutt vist õige, et metsas on hunte palju ja kitsed hoiavad majade lähedusse. Meil on igatahes pidev traali-vaali. Ja uskumatu, kui palju sõnnikut nad toodavad. Sellist pabulate marssi ei ole ma enne näinud, kui täna. Aga väetis tasuta käes. Õnneks on ikka kallimad puud võrgutatud, muidu oleks karauul lahti.
Jäneste arvu ma ei tea, aga jälgede järgi otsustades kihutab neid ringi igas suunas. Juba mitmendat talve vaatan, et meie siberi kontpuu kesselringii neile ei maitse - hammustavad ja sülitavad välja. Maitsed on erinevad. Mulle ei maitse lumepallisupp. Jänes on ju ka paras kurjam ja pahanduse tegija. Ma olen mõelnud nt Tagatalu ja Aidi peale, kes elavad ju metsloomadega täiesti paralleelis, meil on mingigi osa aiast võrguga piiratud. Muidu, ma kujutan ette, et need tegelased jookseksid mu jalust maha.
Põdra jälgi olen näinud ainult korra, ehk on kaugemale kolinud. Kuigi iga talv on nad meil kohal olnud.
Mutid kihutavad sulamaa all mis müdiseb. Ometi oli vahepeal vaikus majas, aga nüüd aia lõunaküljes kuhilad aina kerkivad. Maa on ju täiesti sula. Ühe okkalise võrk oli tuule ja raske lumega maha vajunud ja kinnitust maasse vajutada ei olnud probleem.
Hiired ründasid kõrvalhooneid. Tuppa nad meil ei pääse, remont on meil ses suhtes korralik ja pidav. Aga laut, pööning, keldripealne. Mürki ei tahtnud kasutada, sest selle lubatud laiba leha mittetekkimisse ma ei usu. Olin mitu kuud mingi surnud närilise haisuga üleval toas hädas. Nüüd on meil hunnik lõkse. Isegi kasvuhoonest sai sügisel 16 hiirt püütud, kes olid nagu mutandid, pool rotti. Ja mujalt samuti. Nüüd on näha taandumise märke. Aga mida teha lõksus oleva hiirega? Linnainimene viskab prügikasti, maainimene toidab vareseid. Meil on kaks varest, kes ikka aeg-ajalt ühtkomateist saavad ja nii see toiduahel ju toimib. 
Värvuliste toitmine on meil ikka tavaks olnud, nii ka sel aastal. Päevalilleseemned jäävad vist sel aastal magustoiduriiulile panemata, sest neid ei jõua ette tassida. Korraga on siis akna taga rippumas ploomirasv, kaks pisikeste pallikestega suuremat võrku ja viis rasvapalli ümaras hoidjas. 5 rasvapalli olen Selverist pakina ostnud, kaaluvad 450g ja jagub neljaks päevaks. Täna hommikul sai just uued pandud. Sai ostetud selline ümmarguse kujuga pallihoidja, mis mahutab korraga 10 palli. Miinus ja suur miinus on selle juures see, et kui pall nokitakse väiksemaks, siis ta kukub sealt võrestikust läbi ja suured linnud veavad ta minema. Sp ma seon kõik pallid üksiti selle hoidiku külge kinni. Linde liigiti ei ole palju - varblased, rasvatihased, sinitihased ja puukoristajad. Sinitihaseid tundub sel aastal palju olevat. Muidu oli neid pisikesi ikka ükshaaval söömas, aga nüüd käivad ikka mitmekaupa. Eks ole aeda ja ümbrusse ka rohkelt puid istutatud, mis kõik linnukestele turvatunde annavad. Aga toiduahel on elus selline, et suurem sööb väiksemat ja tugev nõrgemat. Ühel hommikul köögis toimetades nägin küll aknast, et üks suurem lind seal kaevu juures toimetab. Aga mina oma lühinägelikkusega arvasin, et vares ajab oma asja. Jäin siis vaatama ja no oli kull mis kull, oli ühe pisikese söögimaja lähedal kinni saanud. Isegi veri oli maas.

Koduloomadest mainiks kassi. Mulle alati meeldivad need Futu lood tema kassidest. Tekib ikka võrdlus oma kassiga. Või noh, mis oma, ta meil ju pagulane, tulnud naabertalust. Vanust arvan tal olevat 12-14. Hullult tark loom. Eks need kassid vist ongi imetargad, tundub mulle. Kuigi ma ei ole kassiinimene. Sööki valitakse ja veel kuidas. Neid igasugu keeduvorste võid küll ise süüa, kui isu on. Viinerit või sardelli võib ju vahest natuke proovida. Suitsuvorsti valib ta ka. Isegi toorest hakkliha saab kassi peal testida. Muidu tema lemmik, aga on olnud juhuseid, kui keeldub söömast. Meile peab kõlbama. Umbes 3 nädalat tagasi jäi poes pilk peale mingile soodukaga kassipasteedile. 100g oli 29 senti. Võtsin paar karpi. Ja nii uskumatu kui see meile ei tundu, elab kass juba kolm nädalat selle söögi peal. Talle kohe maitseb ja ma ei kujuta isegi ette, kui palju ta korraga pintsli pistaks. Üks imetoit, meie kassi puhul küll. Aga 3 karpi läheb ka päevas. Ja tavahind on nüüdseks taastunud - 39 senti. Haiseb veel nii hullult, et ema tahtis juba maski pähe tõmmata. A Sass on õnnelik. Ja kui peremees (nii me Sassi kutsume) tuppa astub, siis imeharv juhus on see, et ta möödub toidukausist. Saba püsti ja otsetee. Samuti arvab ta, et inimene on loll. Nimelt kui kass käib väljas ja tuleb tagasi, siis on ta oma matkast väsinud ja tahab taas süüa. Siis ta istub meil 15minutit ukse kõrval, saabub tuppa, paneb peaga su jalale paar pauku ja taas avaneb kapiuks. Või nagu on tema tugitool ahju kõrval. Sellest tugitoolist on jube mõnus telekat vaadata. Aga kui Sass tuleb ja sulle oma totu silmadega märku annab, et aeg on käes oma ümaraid vorme kergitada, siis ega muud üle ei jää. See lihtsalt on nii.
Aias lumi sulab. Uputust ei ole.

reede, 1. detsember 2017

Täna ei ole eile ja homme ei ole täna

Loodus on hetkel nii ilus, et ei saa jätta postitamata. Vähemalt detsember algas valgusega.

Noor 'Flammentanz' on nagu lumme sukeldunud kaheksajalg.



Okkalistelt raputasin lume maha. Tagumine on mingi nimetu elupuu. Okste keerdumus sarnaneb 'Spiralis'ele, aga vorm mitte. Nii suure puu oksi ei ole ma kinni ka sidunud. Paraku oksad nii pikad, et lumi vajutab vormist välja.






Talvised õunad.



Kuusehekil on juba märkimisväärse kõrgusega lumekatus.


Arooniad ei ihalda ka linnud. Huvitav, miks?