Lehevaatamisi kokku

esmaspäev, 13. mai 2019

Loodus tammub jalalt jalale

Kui kevad saabus meil äkki ja suure vilega, siis nüüdseks on loodus aja maha võtnud. Kõik seisab juba pikemat aega. Positiivne on jällegi see, et hetkel õitsejad saavad pikalt õitseda, sest soojus ei kiirusta tagant. Ilm ei ole aedniku sõber sel kevadel, kohe üldse mitte. Pikalt aedu külastavad külmapoisid on oma jälje jätnud ja lõppu ei paista. Viskab öökülmi sel aastal ikka jaanipäevani ära. Tänane ja homme öö tulevad taas väga külmad. Looduse vastu ei saa ja nii ongi arukam kasvatada selliseid tutse, mis nii väga külma ei karda. 

Karatau laugud tunnevad end hästi ja on pisiperet hoogsalt kasvatanud.


Juba piisavalt värviline.


Käib kukeharjala istutus. Kukeharjala idee sain Tagatalu blogist. Sekka ka nipet-näpet teistest peredest, aga suur osa peaks saama kaetud kukeharjadega.


Harilik vaher 'Golden Globe', kes sel kevadel ei ole imekombel päikesest põleda saanud. Kolme aastaga ei ole ta muidugi ka kasvanud, kera tüvel on sama lai, kui ostetuna oli.


Vahepeal sai tehtud kiire trip Inglismaa aedadesse. Reisiblogi ma kirjutama ei hakka, lühidalt öeldes oli see üks imeline reis. Mis ma seal õppisin - esiteks seda, et taimed kasvagu ikka neile sobivates kasvupaikades. Mul ei ole mõtet siin mõne männi all kasvatada paari rodo ja siis neid nö äbarikke imetlemas käia. See ei ole see, mida ma tahan ja nii ei ole ka mõtet punnitada. Teiseks - istutus peab olema veel tihedam, kui mul seni. Vaba mullapinda ei ole meile vaja. Olen oma aruga küll tihedalt istutanud, aga ikka veel vähe. Ja kolmandaks - lihtne on ilus. Isegi taimede toed on lihtsalt tokimajandusega väga viisakalt lahendatavad. Rohkem juttu ei pane, lisan vaid erinevatest aedadest väikese pildigalerii. Seda läbi mitme postituse.


Leonardslee Garden

Ka nii lõigatakse puid







Sandringham Estate


Tuvipuu




Tänaseks kõik, kell juba 6.30 (mu blogi kell on endiselt vale), vaja aeda minna.