Lehevaatamisi kokku

pühapäev, 26. aprill 2020

Tuliürtidest

Mõne sõnaga kahest erinevast tuliürdist, mis mul aias kasvavad. Üldiselt on tuliürdid meie aedades vähe kasutust leidnud ja kui otsida nende kohta infot, siis ega seda suurt ei leia. Ja kui midagi leiab, siis mitte suuri kiidusõnu nende kohta. Aga mina kiidan neid ja kohe väga.
Esiteks mugul-tuliürt. Avastasin selle seemnepaki aastaid tagasi poeletilt, see oli ka minu jaoks täiesti tundmatu liik. Tärganud taimed ei olnud ka teab mis kaunitarid, st nende lehed meenutasid pigem kolmnurkseid kaalikalehti. Peas käis esimene kiiks siis, kui Tistou müügiplatsil taime vaatas ja ütles, et selle ma võtan, see ju nii armas. Kuigi mäletan täpselt, et mul oli veel sel hetkel etiketil kollaste õitega tuliürt. Tistou veel ütles, et see peaks ju roosade õitega olema. No oli mis oli, aga poest ostes oli seemnepakil kollaste õitega tuliürt. Seemnekülvist saadud taim esimesel aastal veel õisi ei näita ja nii pidin veel aasta ootama. Teisel aastal vihtus see mugul-tuliürt juba kasvamist ja temast sirgus imeline kaunitar. Ta sobib kasvama suures aias ja kindlasti võiks ta olemas olla igas taluaias. Tegemist on ka reliktliigiga, st ta on jäänuk mingist varasema perioodi elustikust. Taimed on sihvakad, kasvades kuni 180cm kõrguseks. Õievarred on roosakaslillasid õisi korrustena täis. Seisab püsti ilma toestamata, st ei ole tarvis sinise heinapallinööriga neid mingite roigaste külge siduda. Õitsemise aeg on pikk ehk paar kuud. Kuivanud õievarred on dekoratiivsed. Ei tekita massiliselt isekülvi, mõned hädavajalikud seemikud ikka leiab. Ta on tore tegelane vaatamata sellele, et potti topitud taim ei tekita visuaalselt mingit ostuhuvi, eriti kui õievart peal ei ole. Ja teda võiks aias olla rohkem kui üks taim.

Süüria tuliürt on teine vahva tegelane ja tema on tõesti kollaste õitega. Googeldades oli tema kohta põhiline info, et kerge kasvatada. Ostsin taime mõned aastad tagasi Lätist. Peagi leidsin info, et lühiealine püsik. Lühiealine püsik tähenda seda, et tema kasulik väärtus ehk väline ilu või isegi eluiga on lühike. Sellised taimed kas kaovad mõne aastaga, kasvavad liiga kiiresti ja jäävad keskelt tühjaks või mis iganes. Tihti aitab see, kui taimi paari-kolme aasta tagant jagada. Ka süüria tuliürt ei näita õisi esimesel aastal peale seemnekülvi. Teisel aastal on tal juba kollaste korrusõitega õievarred püsti. Kasvult on ta mugul-tuliürdist madalam, lehemassi kasvatab rohkem ja laiub ka kiiremini. Väga ilus on ta sellegipoolest. Eile siis otsustasin ta üles kaevata ja juppideks jagada. Esiteks oli selle kolm aastat vana taime kangutamine mullast juba omaette ooper. Laienenud oli ta jõudsalt ja pall oli väga suur. Ja no see jagamine oli järgmine ooper. Alul üritasin pika terava noaga, aga see oli täiesti mõttetu üritus. Sinna alla kasvanud muguljas moodustis osutus eriti vintskeks selliks. Appi tuli võtta terava otsaga labidas. Siin ei piisanud ka minu kehakaalust, mis ei kuulu just kärbeskaalu. Asetasin labida juurikale ja hüppasin, aga tulemust mitte mingit. Lõpuks raiusin, kasutades kogu oma jõudu. Kasvatada on teda tõesti lihtne, sest ta kasvab ju ise. Nagu muide kõik lilled kasvavad ise. Aga jagada on keeruline. Vaatamata sellele keerukusele istutasin neid nüüd kohe rohkem. Las säravad ja kaunistava aeda.


Kevad kulgeb kiirelt vaatamata meie endiselt jahedatele öödele. Ja vihma oleks nii vaja, mullapind kuivab ja praguneb. Traktor viljakülvil jätab maha suure hõljuva tolmupilve. Mul on päris mitu istutusala veel vaja enne taimede jõulist kasvu üle käia. Aga pidevalt tuleb igasugu uusi toimetusi ja tegevusi peale. Samas on alles aprilli lõpp ja kiiret ei ole kuhugi.
Tegelikult on vaja pidevalt istutada ja tundub, et istutamistöid jagub ka sel aastal. Paar päeva tagasi käis mul külas Lepiku-Mardi tore perenaine Viivi ja loomulikult teab ka tema, et alati on aias taimi juurde vaja. Vot sellise toreda kasti oli ta mul värava taha poetanud.

kolmapäev, 22. aprill 2020

Kaks päeva istutamise lainel

See oli vist eelmisel aastal, kui tutvusin ühe suvalise haljastusfirma hinnakirjadega. Ja imestasin, kui kallis oli taimede istutamine. Ma täpset hinda ei mäleta ja hetkel ei viitsi vaadata, kui palju see teenus maksis, aga tol hetkel tundus see ulmeliselt kallis. Olles nüüd ise kaks päeva tihedalt istutanud, siis ei tundu ükski hind enam kallis. Ühesõnaga, see minu rajatav pojengide istutusala sai kividega servatud. Maakivi tundub meie aias kõige arukam kasutada, sest käes on ta tasuta ja aiakujunduses on meil teda piisavalt palju. Kuigi jah, kivid võiks olla suuremad ja kobedamad, aga võtsime seda, mida kivihunnikust aia taga saada oli ja millele ka füüsiline ramm peale hakkas. Päris ''kassi surnuaed'' just ei ole. Igasugu plastmasspiirded on minu puhul välistatud ja poes müüdavad puidust peenrapiirded ei kuulu ka mu lemmikute hulka. Ja üleüldse, miks peaks raha kulutama millegi sellise peale, ilma milleta saab ka hakkama. No vot, sai siis see istutusala servatud ja oligi aeg istutama asuda. Plaan oli mul mõttes valmis ja oli vaja veel taimed kohale kärutada. Esmalt said maha 24 arendsi astilbet 'Heavy Metal'.  Tean-tean, et astilbede lehed külmaõrnad ja oleks pidanud paar nädalat selle istutamisega ootama, aga oli ju vaja kohe see töö ära teha. Eks nad juba eile öösel selle -1,6 külmakraadiga natuke näpistada said, aga elavad üle. Nende istutamine kõige hullem ei olnud, sest istutusaugud ei ole väga suured ja lisasin istutusauku ainult komposti, mille segasin mullaga. Kui istutada ainult kompostmulla sisse, siis tekib oht, et juured jäävadki sinna kompostmulla sisse ja sellest mõnusast rammusast keskkonnast ei olegi neil vaja välja sirutuda. Järgmisena said mulda kolm jaapani enelat 'Golden Carpet'. Need olid ka pisikesed põõsahakatised, enda tehtud haljaspistikutest eelmisel suvel. Ei olnud raske istutada. Aga siis oli aeg pojengide käes ja ütlen ausalt - üks ilmatu suur töö. Esimesel päeval jõudsin 12 ja eile 15 pojengi istutada. Lisaks oli mul ema abiks.  Esiteks tuleb istutusauk kaevata parajalt suur ja sügav, et sinna oleks ruumi lisada ka piisavalt kõdusõnnikut. Kaevad augud, kärutad kohale sõnniku. Seejärel segad labida abil sõnniku mullaga. Lisad ka kevadist aiaväetist, päris palju aeganõudev töö. Peale istutamist segasin mulda veel natuke lehtpuutuhka ja korralik kastmine lõppu. Seejärel pinnase tasandamine ja katmine purustatud oksamassiga. Kaks päeva (muidugi mitte hommikust õhtuni) on läinud ja olen poolel teel. On jäänud veel 12 või 13 pojengi istutada. Lisaks aedhortensiad. Paar hortensiat toon pargist ja mõned noored põõsad lisaks. Ja üks vanHoutte'i enelas 'Gold Fountain' on vaja kasvuhoone kõrvalt ka ära tuua. Imearmas enelas, aga kahjuks saab täispäikese ikka palju põletada. Uues kasvukohas saab ta ainult hommikupäikest, seejärel peaks 'Diabolo' vari talle peale tulema. Täisvarjus oleksid lehed suure tõenäususega rohelised. Jah, ta on imearmas kollane enelas, aga päikest ta palju ei armasta, nagu paljud kollaselehised taimed. Kokkuvõtteks ei tundu enam ükski haljastusfirma küsitav hind kallis, tööd ikka parasjagu.






Natuke veel oksapurustajast ja purustatud okstest. Masin kui selline on siiani ainult kiidusõnu saanud minu poolt, aga on ka üks aga. Nimelt saab ühest vägagi suurest oksakuhilast väga vähe valmistoodangut, mis kahaneb ülihelikiirusel. Nüüd on aeg sealmaal, et okste hankimiseks hakka või maanteekraave võsast puhastama. Nali naljaks, aga meil on nüüd okstega kriisiolukord. Ei jagu isegi mu pojengiala katmiseks. Natuke nihverdasin oksapuru ka põõsaste alla ja see idee meeldib mulle veel kõige rohkem. Nimelt on mul aia taga üks küllaltki suur istutusala. Tagumisse ritta on istutatud erinevad põõsad ja siis on võrkaed. Ja seal aia ja põõsaste vahel on naat, palju naati. Jube tüütu töö see pidev naadi kakkumine sealt. Kuigi ega võõras silm seda naati ei pruugigi märgata, sest kõrged püsikud on ees varjamas. Ja kui aus olla, siis suvel olen naadi fokiniga maha tõmmanud ja sinna kuivama jätnud. Muidugi on see ainult hetk ilma naadita sel juhul. Aga ise näen ja tean, et ta on seal kogu aeg olemas. . No ja nii siis saigi sinna aia äärde paks kiht ajalehti ja peale oksapuru. Ma südamest loodan, et see naadi kakkumine sealt vähemalt sel aastal nüüd ära jääb. Suve jooksul selgub.

Ja nüüd mõlgub mõttes muruaeraator. Kas oleks arukas ost? Siinkohal kõik kommentaarid oodatud. Kui ma fb-s mõnes grupis sel teemal sõna võtaksin, siis saaks sealt mööda päid ja jalgu. Ega mul sambla kui sellise vastu midagi ei olegi, ilus, pehme, roheline. Siin tekib see probleem, et ta kasvab jõuliselt just nendes kohtades, kuhu murutraktor ligi ei pääse. Ja väikese niidukiga seal manööverdamine on füüsiliselt hullult raske. Ei tasu mulle rääkida lubjast ja puutuhast, olen kõike katsetanud. Kui ajaga muud teha ei ole, siis võid ju cm cm-i haaval seda kuvama hakkavat sammalt rehitseda. Kui on tuhat või paartuhat ruutu aialapikest, ka siis ehk jõuab. Aga mina küll ei jõua. Lisaks on tagumises aiaosas muru väga tihe ja nii kipub sinna tekkima selline vanast murust valge vilt. Ehk ikka peaks ostma selle aeraatori ja hiljem oleks muru niitmine kui lill :)
Tänaseks lubab taas ilusat sooja ilma, pean hakkama pojengidele istutusauke kaevama :)

neljapäev, 16. aprill 2020

Vaimselt rusuv kevad

Kui ma oleks netist leidnud Aidi Valliku luuletuse 'Kiire', siis oleksin postitust alustanud selle luuletusega. Täpselt igakevadine aedniku elu - kiire. Vahet ei ole, et maailm elab nagu ulmefilmis, aeda unarusse jätta ei saa, kui tervist jagub aias müttamiseks.
Igasugu laadad, nagu ma ennustasin, jäävad sel aastal ära. Türi laada ärajäämisest on kõige rohkem kahju, see oli ikkagi kevadine avaüritus ja paljude sõpradega kohtumispaik. Aga elame üle. Saan nüüd ka Omnivast aru, et pakke saadetakse palju. Olen isegi juba oma poolsada taimepakki posti viinud. Aias askeldamiseks paljudel sel aastal aega jagub ja mõned taimed jõuab ikka osta.
Sel kevadel kolisin oma taimede müügiplatsi pika reana pihlakate rivi alla. 

Täispäikese käes on see kastmine ikka väga tüütu, kui mingit peenemat sorti kastmissüsteemi just hangitud ei ole. Leian, et nii on mul endal kergem ja tööd vähem. Aga sellele platsile, kus enne olid müügitaimed, tuleb lähiajal suur istutusala. 

Nimelt on mul vaja maha istutada pea 40 uut pojengi, mis hangitud on. Tahaserva istutan aedhortensiate rea sügiseseks säraks. Ja astilbed, mis tahavad küll poolvarju, lähevad ka sinna etteserva. Nimelt olen ühe astilbe sordiga natuke puusse pannud ja tellisin taimi üleliia. Paras koht nüüd neid seal katsetada. Ala tuleb oksamultšiga, seega peaks astilbed seal hakkama saama küll. Meil oli aastaid kasvuhoone lõunakülg astilbedega piiritletud ja seal said nad hästi hakkama, sest vihmavesi jooksis mööda klaase neile pähe ja pinnas oli niiske. Multš toimib ju samuti niiskuse säilitajana. Servad laon tõenäoliselt maakividest, sest neid hetkel käepärast jagub. Kuigi mulle eriti ei sümpatiseeri ranged jooned ehk sirged servad, siis see ala tuleb just selline. Murukamar on mitu aastat maas olnud peenravaiba all hävinud, nüüd tuleb maa korralikult läbi kaevata, lisada kõdusõnnikut, servad kividega laduda ja saab pojengid maha istutada. Tuleb üks suur-suur töö.
Kriisiajal olen linnas vist neli korda käinud, aga ühe vajaliku ostu tegin ometi (seegi sai tehtud nii, et ise poodi ei pidanud minema). Oksapurustaja sai lõpuks ära toodud. 

Oksi oleme alles hoidnud sügisest saati ja neid tõesti tundub palju olevat. Samas, purustatud oksamass on ikka imeväike võrreldes kuhjaga, mis purustajasse saab topitud. Igatahes vajalikku multši saab nüüdsest ise toota, ei ole vaja midagi osta.

Kännufreesi laenutasin ka. Rentisime tuttavaga kahasse üheks päevaks. Rent kallim kui auto päevarent. Aga töötas hästi ja kiiresti. Ühe tunniga sai freesitud kaks pärna-, üks kase- ja kaks kreegikändu. Ega see kändude kaevamine ja saagimine ja müttamine käsitsi on parajalt raske töö, frees teeb selle töö kiirelt. Mina olen väga rahul. 
Hostad vajavad istutamist, kui öökülmad läbi saavad.


Sügisel eurohostast tellitud taimed tunnevad kasvuhoones end väga hästi ja aina kasvavad. Väga kenad taimed. Nende tarvis sai juba sügisel alustatud uue istutusala rajamist, kus kõige alla sai murukamarale pandud ajaleht, siis kuhjaga muruhaket ja kõige tipuks muld. Viimistlemata ta veel on ja servadele ka kuju andmata, aga küll see ka ükskord tehtud saab.
 Floksid kolisid põlluserva. Eks aastataega on neid flokse kogunenud juba omajagu ja ma tundsin, et ei suuda neid enam istutusaladesse kuidagi ära sobitada. Üks riba oli mul neid sauna juures aia servas, selline kitsas ja kole riba flokse. Need kaevasin kõik üles ja istutasin põllule, tuultele avatud niiskemale osale. Peaksid esimesena tervitama koju saabudes. Vaatan suvel, kuidas see toimib ja kas visuaalis on hea või mitte.
Suur osa selle aasta müügitaimedest on potistatud, nipet-näpet on veel jäänud. Näiteks soorohi, kes tärkab mõnel aastal alles jaanipäeva paiku. Paar päeva tagasi võtsin hargiga tutsaka juuri maa seest, panin pottidesse. Pooled said tuppa ja pooled kasvuhoonesse. Eks paistab, kas soojas toas hakkavad varakult kasvama või ei ole sellisest eeltööst kasu.
Aedhortensiate eelmisel suvel tehtud haljaspistikud edenevad palju aeglasemalt, kui suurelehise hortensia Luua Roosa omad.

Selle Luua Roosaga oli ka pahandust - ühel päeval olid noored lehed krussis. Mingeid kahjureid ega söödikuid ma ei leidnud, aga rohelise seebi lahusega nad üle valasin. Tundub, et aitas.

Mustad leedrid on nii õues kui potis ideaalselt talvitunud ja kasvu alustanud.
Eriliselt põnev saab olema sordi 'Black Tower' selle suve käitumine. Esimest talve ei ole külm tema oksi maapinnani tagasi võtnud. Kui tema selle aasta juurdekasv peaks olema ka 2meetrit nagu tavaliselt, siis peaks mul sügiseks olema aias 4-meetrine must torn, see oleks äge.
Hommik on täna päikesega, kuigi lubab taas lörtsi ja muud pahna. Ja muidugi tugevat tuult, mis on saanud juba igapäevaseks kaaslaseks. Aeg aeda kobida.