Äikest ja tormi ja maru

oli siis kuuldavasti öösel pealinnas ja Rakveres. Viljandis ei kuulnud ma küll miskit, uni oli hea. Kuigi nüüd hakkab läänetaevas pilviseks muutuma, oodata on ka äikest . Seega otsustasin tubase päeva kasuks. Ja kui aus olla, siis vajangi talve, sest tunne on, et tööd käivad minust üle. Mu meelest suvi oli ikka nagu puhkus, aga nüüd on neid töid nii palju, et lihtsalt ei jõua ära teha. Eks see oma ahnitsemise ja taimede kokkuvedamise tulemus ole. Pottidesse ei ole neid pisikesi küll enam palju jäänud, aga miskit ikka. Ja selleks, et uus tegelane maha istutada, on ju vaja mõnest vanakesest loobuda ja see on paras tegemine. Üleeile mässasin terve päeva pojengidega, vanaema pojengidega. Olid nad üksikult murus ja see nende ümbert muru niitmine oli lihtsalt jabur. Pool suve nuputasin, kuhu neid panna ja nüüd siis leidsin kuuseheki taustal ühe vana istutusala, kust oli vaja välja juurida vanad floksid ja sügisastrid. Oli alles kaevamist. Paika nad said, aga nüüd uus mure, mis nende ette panna. Istutusala just nii palju lai, et vaja miskit ka ette panna, aga ei leia seda õiget ja olengi jännis. Täispäike, tuulevaikne, taust roheline, aga mõte ei toimi. Sibulaid olen ka suutnud hulga kokku kuhjata ja nüüd ei saa nende mahapanekuga ka ühele poole. Trilliumid said suurtesse aukudega pottidesse, tulpidele ostsin eile korvid ja ülejäänud lähevad otse mulda. Söövad siis need loomad mis söövad, kõike kaitsta ka ei suuda. Kuna need kährikud laamendavad ka nii hullusti, siis pean selle kõigega lihtsalt leppima. Veekindla valge markeriga otsustasin  sibullillede asukohad märgistada ja seda maakividele. Ilus jäi. Kui see kiri tõesti kevadeni kividel püsib, siis üritan järgmisel aastal enamus taimi nii märgistada. Endale ja külalistele palju kergem. Ja tagatipuks otsustasin ka kooli minna. Kuigi kui aus olla, siis vanus tiksub ja kas enam jõuangi neid teadmisi rakendada. Aga kui võimalus on, siis miks mitte ja õppida mulle meeldib. Eriti veel eriala, mida mul väga-väga nüüd vaja läheb - puukoolimajandus. 

Sügis näitab oma palet

Sügise alguspäeval ei olnud väga vigagi, oli päikest ja pilvi, kõike mõõdukalt. Palamuse laadal sai käidud, ostetud ja müüdud. Ja loomulikult jällegi koorem koju taritud. Sain siis kätte ammu unistuses olnud kolmiklilled, lisaks Aavikuemandalt igasugu sibulakraami. Kui siiani olen sibulatest suht suure kaarega proovinud mööduda, siis seekordne valik sundis rahakotti kergendama. Kõige enam olen muidugi õnnelik ikka trilliumite üle, aga kuidas see kasvatamine õnnestub, eks näis. Kuna meil elutseb seal maapõues igasugu tegelasi, siis ma neid niisama maha pista ei raatsi. Pean ikka mingid korvid ümber vaatama - parem karta kui kahetseda. Ja muidugi hakkab kitsas kätte tulema varjuliste aladega, sest olen neid varjutaimi sel aastal päris usinalt juurde hankinud. Tõenäoliselt midagi kuidagi püüdma harvendada, sest kolmiklilled vaja kähku maha panna. Eks mõned püsikud tuleb talveks potti jätta, tähtis on kõik sibulad sel nädalal üritada mulda pista. Nädala lõpuks lubab ka ilma paranemist, sest tänane päev mind küll õue ei ahvatle. Kohe on selline tuuline ja vihmane ja tubane ilm.

Eelmisel nädalal sai enam-vähem korda aia taga suur püsikute istutusala, veetud koormate viisi kive ääristuseks ja kõndimiseks. Üks põõsasmaran vajab sealt veel välja juurimist, aga kuna ta praegu on alles nii uhkelt õites, siis ei raatsi veel kaevama hakata. Kaks vanakest astelpaju sai välja võetud, seest olid täitsa mädad. Nüüd peaks ühe noore emastaime asemele tooma, sest noor isastaim jäi aeda üksi. Murule külvasin hoolega lupja, sammal võtab nii võimust, et väikest niidukit igal pool enam lükata ei jõua. Kui nüüd sammalt riisuma hakkan, ei tea, kas tuleb teda ka vähemaks või mitte. Vanal ajal igatahes põllumaid lubjati teatud aastate tagant, mis ta siis mu murule (õigemini heinamaale) ikka halba teeb. Juuksed läksid lubjast igatahes küll korralikku ja tugevasse vormi:)

Kasvuhoonet külastab meil keegi tundmatu - tuleb maa seest august ja sööb tomateid. Eile oli päris priske tomat tiritud seinale veetorude peale ja pool ära söödud. No ma küll ei tea, mis loom see on. Ise tomatit võtma minnes piilun juba hirmuga siia-sinna. Paprikad ja kurgid talle vist ei maitse, neid pole siiani söönud. Kährikutel ka ikaldust ei paista olevat, sest õunu ja pirne süüakse suht tagasihoidlikult, aga hunnikuid tekitavad küll aeda. Korjasin mahakukkunud õunu ja mädand õuna pähe võtsin pihku kähriku ..., ajab ikka vihaseks küll. Ei karda nad koera ega kedagi. Naabritel oli paar päeva tagasi kährik perekoeraga õues tõtt vahtinud ja siis mõlemad omi toimetusi edasi teinud. Nii julged on need metsaloomad juba.

Selline siis see sügise algus sai.

Sügis läheneb

Seda suve on niisiis jäänud veel loetud päevad. Sel aastal saabub sügis päeva võrra varem, juba 22. septembril ja nii on see iga nelja aasta tagant. Teadsin alati, et mu ema sünnipäev on suve viimasel päeval, aga sel aastal on see sügise esimene päev.

Suve lõpp on olnud nii töine. Tekib tunne, et kevadel ja suve algul oli nagu puhkus. Töö on muidugi selline, mida keegi ei käse teha ja kohustust kellegi ees peale enda ja taimede ei ole, ainult tahtmine on. Nii palju on kaevamist, juurimist, istutamist. Sajad sibulad ootavad maha panemist, ise ka enam ei tea, mis kokku on varutud. Oravad koguvad talveks toidu tagavara, mina jällegi ajan sibulaid kokku. Igal oma kiuks. Juurimist sai alustatud vanakesest kontpuust, no oli alles kaevamine. Aga kätte sain. Kaevetööd on päris põnevad, sest maapõuest leiab ikka miskit huvitavat. Seekordne leid oli kolmnurkse kujuga pudel - vanasti olevat olnud sellised äädikapudelid. Mina sellist küll näinud ei ole. Järgmisena läksid komposti kolm suurt mesiohakat. Ühe noore taime aia taha praegu veel jätsin. Peale kontpuu ja ohakate eemaldamist avanes hoopis parem ja avatum vaade noortele põõsastele aia taga. Töö tasus end ära. Seejärel sai välja juuritud mõned monardad, sügisastrid, massina istutatud kannikesed, mitukümmend põõsast verevat helmikpöörist jne. Igatahes tühjad kohad vajavad jällegi täitmist ja nii see aeg siis kulub. Laupäeval sai külastatud Võhma Juurikat ja see oli tõesti vahva üritus. Ei seganud vihm, kõik olid õnnelikud. Ellen Rajatalu käest pean ma ikka midagi ostma, tal kohe on sellist erilist kraami, mis mulle meeldib - jaapani vahakübar, kalju-kukehari `Crispum`, mägisibuljas nõmmkann ja mingi kuutõverohi oli siis saak Ellenilt. Kuutõverohu liiki ega sorti ta kahjuks ei teadnud, aga on madal ja pinda kattev. Seda tuleb veel täpsemalt tuvastada. Riholt sai ostetud kisopriimulad, mis olid eriliste nimedega - `Roosa tibi` ja `Valge hiir`. Loomulikult Kährilt üht koma teist, Järvseljalt ja Elise aialt ja sibulaid ja veel taimi. Lõpp oli see, et kava ostnute vahel loositi taimi. Loosi nimekiri oli päris muljetavaldav ja ostsin kohe 3 kava ja üllatus - 2 neist tõid õnne. Serbia kuusk `Karel` ja hambuline kobarpea `Desdemona` oli mu saak. Ausalt öeldes oleks ju võinud selle kobarpea anda kellelegi, kel seda veel ei ole, aga aju sel hetkel ei toiminud korrektselt ja tirisin taime koju, kuigi teda mul endal juba mitu. Aga saab ju vahetada või mis iganes. Ja Võhmas kõik need kohatud inimesed, tuttavad ja vähem tuttavad ja uued tuttavad. See oligi vist see, mille järgi ma sinna tegelikult läksin. Selliste inimestega koos mulle kohe meeldib aega viita ja lobiseda. Nädala lõpus peaks kätte saama ka tellitud kolmiklilled ja siis vist aitab. Kuigi üks mõte küpseb seoses kaskede ja kontpuudega, aga seda pean veel natuke kaaluma.