Lehevaatamisi kokku

Kolmapäev, 24. juuni 2015

Saabus sadu meilegi

Ei ole ju suuremat rõõmu aednikule, kui kaua kaua oodatud vihm Mis sest, et jaanid vihmased, aga kus taimed on kasvuhoo sisse saanud.
Jaanilaupäeva veetsin Kuimetsa krossirajal tööd tehes ja ilm oli kuni kella neljani fantastiline. Soe, päikest, pilvi jne. Kuigi silmapiiril oli juba sinetamist märgata. Viljandi poole õhtul sõites oli ikka täielik padusadu pool teed. Mõned lõkked kuskil tossasid, aga selle märjaga oli rohkem suitsu kui leeki. Ja oi kuidas mulle meeldib mööda Eestit sõita veits kõrgema massinaga, nii palju ilusaid ja korrastatud aedu on meil ja seda kõike on huvitav, haiglaslikult huvitav vaadata.  Viljandi jõudes siin küll ainult udutas, aga tuul oli suur ja külm mis külm. Minul isu õues istuda ei olnud ja nii ma selle õhtu toas veetsin. Aga öösel kallas ja ikka täiega.
Tänane ilm ei olnud ei see ega teine. Sadas pool tundi, ei sadanud pool tundi, siis jälle sadas ja nii terve päeva. Sellegipoolest suutsin päris palju korda saata. Alustuseks potistasin. Soorohi, anervaksad, kaunis murtudsüdameke ja igasugu muu hullult laiama kippuv taimemass sai pottidesse. Homme jätkan sealt, kust pooleli just jäi. Neid laiutajaid on aastatega päris palju kokku kuhjatud. Farreri kuldjuurest tegin siis täna need haljaspistikud ka ära. Kuu aja pärast peaks juba teada olema, kuis õnnestus. Õied näpistasin ära, varred alt paljaks, juurutamise ergutamispulbrisse ja kaks vart potti. 12 potti sai katsetuseks pandud, elame-näeme.
Siis rohisin natuke siit ja natuke sealt. Kopsurohud lõikasin pealt maha, pele õitsemist on nad alati kui rääba-kutid. Rääbakas osa maani maha ja varsti on korrektne lehemass peale tagasi kasvanud. Hariliku jumalatelille istutasin natuke niiskemasse peenraossa. Juba teist aastat kiratses mis kole, sel aastal ei näidanud ühtegi õit. Samas kolm meetrit eemal ilutses täies hiilguses Jeffrey jumalatelill. Transportisin nad küllalt lähestikku, ehk järgmisel kevadel on, mida nautida. Igasugu epimeediumid on selle vihmaga kasvuhoo sisse saanud. Neile oli minu valitud kasvukoht sel aastal ikka väga kuiv. Aga nüüd on uhked ja võimsad. Ainult kaptenilill pole veel hoogu sisse saanud. Lehestik küll ilus, aga kole kribu teine. Siis kaevasin välja paar püvilille, mis hakkasid üht trilliumit ohustama, oranzid. Mugulad sama suured, kui meie kartulised. Kui keegi kokukale tulijaist on neist huvitatud, siis andke teada. Võin nad ka endale maha panna, aga mul neid aias nagunii hulgim ja äkki kellelgi meie omadest veel ei ole neid. Ma arvan, et augustini peaksid nad seisma ka niisama kuskil kuuris kastis või mis?
Brunnera seemikuid leiab küll igasugu toredaid. Kuna mul kõik, vist 7-8 sorti kõrvuti praegu kui rosolje, siis on saak ka kirju. Jätsin nad praegu oma kasvukohtadesse, saavad seal vanemate kaisus ehk paremini kosutud kui potis, mis võib ununeda kasta.
Paar päeva tagasi leidsin kollased tulivõhad, täna leidsin teise pundi. Kuskil peab neid vist veel olema, iludused on. Pilti täna kahjuks panna ei saa, aga mõni teine päev. Vahest lihtsalt unustad, mida kõike võib aias leida. Peaks tegelikult leidma aega ja oma taimede nimekiri aeg-ajalt üle vaadata. Siis nagu teaks, mida otsida või oodata. Sest kõike seda on ikkagi palju.
Pilte täna seega ei lisa, kuna kirjutan poisi arvutis ja piltidega kitsas. Panen küll ühe mudru pildi, kus on jäänelk ja tõmmu kellukas juba segi kasvanud. Imeilusad taimed, aga parajad umbrohud siiski mõlemad.


Reede, 19. juuni 2015

Kõndisin kaugemal ehk suurema ringi

Suve hommikute reegel on see, et esimese ringi teen aias. Pidevalt vaja vaadata, mis uut seda mudru siis puhkeb ja kelgib. Aga täna hommikul otsustasin fotokaga kõndida mitte aias, vaid teha ring sellele tervele kremplile, mis ma siia maha olen suutnud istutada. Sirgjooneliselt ring ümber peaks vist olema umbes 500m, mul kulus veits rohkem maad selle läbimiseks. Ja päris vahva on niimodi harva vaadata aeda eemalt ja oi kui palju uut näeb. Kuna mu suurele kiirele keset päeva tegi pausi väike vihm, mis isegi räästa võttis tilkuma, siis võtsin aega ja tõmbasin pildid arvutisse ning lasen lihtsalt ühe galeriina. Ma arvan, et keegi minu külalistest, peale Helle, ei ole elus seda rada läbinud. Siit ta tuleb ilma igasugu kommentaarideta.















Esmaspäev, 15. juuni 2015

Peab ka ikka hakkama istutama

Lugesin äsja, et Thelal kõik potid, mis istutamist vajavad, tühjaks saanud. Eile vaatasin just neid istutamist vajavaid taimi ja auke istutusalades ja unistasin vihmast. Maa on nii kõva, et võta või kopp maad kobestama. Ei teagi, kas sellest õhuta jäänud savipinnasest või millest, on üks lursslill ja kukekannus õige kehvad. Eile sai nende ümbrust üritatud kobestada, kasta ja väetada. Ilmaprognoos lubab küll iga päev vihma, aga see 152 pisarat, mis eile maha sadas, ei suutnud kasta ka taimede lehti. Pilved möödusid nii paremalt kui vasakult.
Tänane hommik tõi väheke selgust mu elulõngamajanduses. Teatavasti kipuvad meil linnud silte (mitte ainult) pihta panema. Ettekasvatuspõllul, kus mäletasin täiesti selgelt kasvamas valged liatrised, tulid taimedel kevadel nupud. Neid oma 10 tükki seal. Panin varakult 4 taime potti, kasvuhoonesse ja siis algas ime. Liatristest hakkasid sirguma ühed elulõngade moodi asjad. Aga mitte minu mandzuuria ega tanguutia elulõngad. Olen selle nö liatrise potiga käinud mitu korda oma elulõngade vahet ja erinevus kohe tuntav, lehe kuju, hargnemine jne. Vahe mandzuurlasega ei ole küll väga erinev, aga täiesti olemas. Olen ka ema mitu korda kupatanud võrdlema ja ei tea keegi, kuhu jäid liatrised ja kust on pärit need... Eile avastasin, et paar seda uut elulõnga hakkavad õitsema. Ja täna hommikul küsis Milda, et kuule, kas neist püstelulõngadest sai asja ka või läksid kõik hingusele. Nüüd juba staadiumis, kus ei suuda enam kõike meelde jätta. Milda küsimus meenutas muidugi kõike, aga siiani tühi maa. Milda juurest sai veel eelmisel aastal rabatud erinevaid kukeharjade juppe ja maasse torgatud, aga need läksid küll kahjuks hingusele. Ja valge liatrise taimed ka puha kadunud.
Ah jaa ja lindudest veel nii palju. Nädala lõpus istutasin põldu ühe parukliilia, mis oli jäänud potti virelema ja panin korralikult sildi maasse, väike tipuke väljas. Eile hommikul oli silt korralikult maast välja tõmmatud koos parukliiliaga ning kenasti kõrvuti maha pandud, taimel juured juba kuivanud.
Aiatöödega olen järje peal, enam-vähem. Eile sai veel kõblaga siit-sealt umbrohi maha tõmmatud, muru on niidetud (isa töö) ja nii enam-vähem joonel. Istutada on küllaga, potistada oleks vaja, multši oleks vaja kärutada, kive oleks ka vaja paigutada. Aga aega on, küll jõuab.
Aed saavutab erinevaid mõõtmeid ja värvide külluse aasta-aastalt ajaliselt varem. Mäletan, kui umbes 5 aastat tagasi meeldis mulle enim juuli ja august aias, siis nüüd on juba enne jaani värve ja kuju ja kõike vaadata. Mõnel päeval avastad alles mitmendal aiaringil kellegi uue õitseja. Eile enne magamaminekut blogisid väisates lugesin kellegi blogist miskit ülastest. Siis mõtlesin, et kas minu narcissiflora ka juba õitseb. Kuigi eile sai pool päeva koos emaga seal kiviktaimla ümber toimetatud, kus ta mul on. Kui ema käest küsisin, kas ta nägi teda, siis tema arvas, et ta ei teagi, kus ja milline see anemone narcissiflora võib välja näha.
Põõsastest nii palju, et musani abeelia kohe alustab. Talvitus vaatamata sügisel saadud vigastustele kenasti. Karedal deutsial avanevad ka õied tipuni, kui nüüd öökülm just ära ei võta. Käitub seega värdforsüütiaga sarnaselt. Kui õide läheb, siis panen pilti ka.

Kõrged aediirised alustavad. Enamik mul neist sorditud.


Idamagunad on mul selle kevade või juba suve vaieldamatud lemmikud.


Kas see paruktarn ka elus on, mitte ei saa aru.


Lihtsalt kirju.


On see nüüd suur linnupiim või mitte? Pean täna üle kontrollima oma mälu.


Sellest kohast teen pilti sel aastal kuus korra, siis näeb pilte kõrvutades ka seda värvide muutumist kuudega.


Säbarad kurerehad on sel aastal kahtlaselt kõrgeks kasvanud.


Tõmmu kelluke on hetkel võrratu.

Ah jaa, nüüd läks siis telefon ka untsu. Lihtsalt ei kuulnud enam miskit. Nüüd üritan hakkama saada poisi eelmise nutikaga, aga... Nupud on siiski minu jaoks tunduvalt paremad. Ja no see numbrite üles leidmine võtab ikka ka aega. Aga inimene õpib kogu elu.

Teisipäev, 9. juuni 2015

Lubatud homsest möödas juba 10 päeva

Aeg lippab nii kiirelt ja õues tegemisi nii palju, et ekraani taha satun ka harva. Täna hommikul astusin 5.30 õue, päeva plaanid suured, aga jube külm. Kõigest 5 soojakraadi ja tuul ka nii varakult ja jaanid lähenevad. Hea, et veel miinuskraade ei olnud. Varbad igatahes külmetasid ja otsustasin tunni jagu veel toas veeta. 
Hommikul kukkusid käod kaanonit, ma ei tea, kui palju neid nüüd kukkumas oli, aga rohkem kindlalt kui kaks. Päris naljakas oli kuulata.
Möödunud nädala põnevaim tegevus oli siis okkaliste seemikute rohimine. Edenevad nad esimesel aastal ju väga visalt, aga seda õnnelikum on rohija iga uue tõusme elu. Õpime ju terve elu. Rohisin siin ühel tuulisel päeval ja rohu panin lihtsalt vahedesse, tuule kätte kuivama. Alul mõtlesin, et ei pane katteloori kohe peale tagasi. Istusin natuke eemale jalgu puhkama. No siis saabusid varblased ja linavästrikud jne. Katteloor läks ikka kiiruga peale tagasi. Hea, et Muhedik sellist tarkust jällegi jagas.
Püramiidtammede külvist korra kirjutasin. Mul sai maasse torgatud kolm päris pikka rida neid tõrusid ja siis avastasin kevadel ainult aukude read. Juba olin käega löönud, aga nüüd sest umbes 150-st tõrust on sirgunud 3 tamme. Mis kasvukuju nad muidugi omandavad ja kas neid keegi ära ei söö, on veel teadmata.
Mildalt saadud pisike Hemsley käoking kasvas mul põllus. Eelmisel kolmapäeval vaatasin, et keegi on teda nagu maast üles sikutanud. Aga kuna valmistusin Mulgi Messiks ja ajad kiired, siis kuhjasin juurtele mulda ja lükkasin istutamise sellesse nädalasse. Eile maale naastes oli kahju korvamatu, minu käokinga ei olnud enam, lihtsalt ei olnud enam. Täna varahommikuse aiaringiga avastasin, et keegi isekas oli juba ühe mägisibula õietoru eemale muru peale virutanud. Samas mulle meeldib erinevate linnuliikide rohkus aias, aga see pahanduste tegemine... Samuti on müügiplatsi põhjaks olev peenravaip kaunistatud suurte valgete laikudega ja seda valget mummu on ikka sadu laike.
Põllus erinevate taimede ettekasvatus on ka põnev, sest tänu kadunud siltidele leiab sealt ikka igasugust. Eile avastasin mingid uued kolm puhmikulist. Väikese mõtlemise peale arvan, et tegemist on Milda jagatud alteega. Eelmisel aastal amorfa alt leitud seemik, mis ka põllus, on pungad lahti ajanud. Kokukal saadud imepisikesed liiliate tütarsibulad on ka lehed kasvatanud. Nii nad siis seda maailma avastama tulevad.
Korra oli ka häire, mõned kaunimad õied kadunud - kribulill ja trompetparadiisia. Paradiisia leitud, õied lahti, aga kribulilles veel nii kindel ei ole.
Täna üritan tulbisibulaid maast kätte saada. Nartsissid on nii sügaval, et nendega vist veits keerulisem. Targem on nartsissidele liig lähedale sattunud kribud eemale istutada, sest minu kogemuse põhjal kipub ikka mingi sibul kuskile mittevajalikku kohta alles jääma.

Trilliumid on küll veits uimased. Mõnel läks ikka mitu aastat, kui esimesi lehti otsustas näidata. Aga miski nina pistsid vist kõik välja. Need konkreetsed Trillium cernuum mugulad eelmisel sügisel Savisaarelt ostetud, näitasid end juba esimesel aastal.


Loodan, et nüüd on väljas juba soojemaks läinud ja juba kannatab miskit ka toimetada.


Esmaspäev, 1. juuni 2015

Kui oleks ööpäevas 48 tundi

Rahutul rahmeldajal jumala õigus, kui saaks ajal sabast kinni hoida. Mul juba pikemat aega enese ees süümekad, et ei jõua blogisse midagi kirja panna. Aeg lihtsalt kaob käest. Lubasin endale eile õhtul sellega tegeleda, aga öö tuli enne peale. Tõusin siis täna veits varem, et enne õue tormamist ka mõni rida talletada.
Ja häbi jah, täpselt täna kuu tagasi olen viimati aega leidnud. Teen siis läbi kuu tagasimineku.
Maikuu soojaga just ei hiilanud. Eks ta üks kahe otsaga asi ongi, puhkajatele ilm kehv, tööd teha kannatab küll, kui soojad riided olemas on. Samuti saab õiteilu pikemalt nautida. Kuigi sel kevadel on neid öökülmasid ikka eriti pikalt meil olnud. Näiteks 10.mai hommikul oli õues veeämbris paks jääkiht veel poole lõunani peal. Ei kadesta üldse suvikute kasvatajaid.
Trillium cuneatum

Viimased kevaded on tänu aeda toodud uutele liikidele ja sortidele ikka ääretult põnevad. Ma ei kujuta ettegi, et oli aeg, mil ma püsililledest suurt miskit ei teadnud. Floks, jorjen ja hosta ja umbes sellega mu teadmised piirdusid. See kirev ja rikkalik maailm on ikka võrratu. Ja just seepärast ei saa ma siiani aru nendest klientidest, kes tahavad väga pikalt õitsevat püsikut. Sa jeerum, ega sa aeda ühte taime ju ei istuta. Osta näiteks kolm, eri aegadel õitsevat. Ja vali sellised, millede õied lehed peale õitsemist ei kuhtu. Silmailu ja rõõmu ju pikalt. Paljude puhul isegi talvel vaatlemist küllaga,
Mai teeb mul muidugi kiireks ka Türi lillelaat ja selleks valmistumine. Potistamine, sildistamine, valikute tegemine, kokku ja lahti ja kokku ja lahti pakkimine. Ja päev enne laadale sõitu oli mul muidugi hädasti vaja osta koorem kooremultši. Kuna pidin koorma tooma kinnise autoga, siis oli vaja see veel neljapäeva hommikul enne taimede peale laadimist käsitsi maha pilduda. Oli ikka paras tööpäev. 


 Türi oli nagu alati, kurta sai ainult külma ilma üle. Reede oli ikka nii külm, et ei olnud kohta, mis poleks külmetanud. Ostjaid ehk arvuliselt oli tõesti võrreldes eelmise aastaga kasinamalt, kuigi müügitulemustest see küll välja ei paistnud. Igatahes see pühapäeva õhtu, kui kõik maha saab laaditud, on paras kergendus. Sest minul algab esmaspäeval siis jällegi platsi korrastust, aega atra seada eriti ei olegi.
Laadale minnes teadsin kindlalt, et ei osta ühtegi lilletaime, piirdun puude ja põõsastega. Enam-vähem nii ta ka oli, kui välja jätta mõni erand - kahelehine dzefersoonia, käändkoerahammas 'White Beauty', linnakivirik 'Clarence Eliot', kolm sõnajalga, priimula, mõni epimeedium jne. Puid põõsaid sain ikka ka, kuigi nendega on endiselt kitsas käes. Ja ma ei tea, miks ma alati ei kontrolli, et kõigil oleks etiketid juures. Ahtilt ostetud paar väga kitsa võraga elupuud on ilma etiketita ja tee nüüd kindlaks, kes nad on. Ahti mu kirjale ka miskipärast pole vastanud.
Siin veel osa ostetud kraamist.

Igatahes nüüd olengi natuke jännis nende puude ja multši ja muu säherdusega. Istutasin kevadel aia äärde kamarasse puid ja põõsaid, et katan hiljem multšiga. Saigi siis ajalehti ja pappi kogutud ja tööga pihta hakatud. Aga need istutusala ääred.... Tegin lihtsalt sujuva ülemineku multšilt muruks, aga edasine hooldamine. Kuidas seda niita, kui niiduk viskab multši laiali ja trimmer viskab kõik haket täis. Igasugu ostetud piirded jäävad minu puhul ära ja kividega ääristamiseks napib lihtsalt tööjõudu ja ajaga ka kitsas. Kas kasutada käsipritsiga mürki nii 5cm laiuselt, et endal kergem oleks või mis teha, ei teagi.
Selline ta alustuseks siis sai.

Roose ei ole ma kunagi eriti armastanud, aga aeda on nad siin tekkinud ja kuhugi maha ka torgatud. Välja nad erinevatest nurgatagustest ei paistnud ja tekkis mõte nad kiviaia äärde panna. Selge see, et ikka kamarasse. Kooremultš pole neile just parim kate, sest väetist kulub palju, aga meie vana rehielamu juurde ei hakka ka ei hakka ka erinevaid multše kasutama. See äär sai küll kividega piiritletud ja minu meelest näeb täitsa hea välja.

24.mai oli Muhedike külastamise päev. Jumal tänatud, et Hellega selle plaani varakult paika panime. Põnev on ikka käia ja näha. Kui ikka ise autojuht ei ole, siis ka see liiklemine raskendatud. Aga käidud sai ja nagu ikka, saaks aja seisma panna. See õhtu sõuab ka nii ruttu kohale, et ikka jäävad pooled paigad aias korralikult sirvimata. Ja need inimesed on vahvad, ma ei väsi seda kordamast. Lahked, sõbralikud, muhedad...

Kiire on juba käes, vaja ju välja minna, kuigi paar tähtsat asja jääb täna postitamata, ei ole enam aega. Ühe pildi lisan, see on nüüd üks istutusala laiendus puude ja põõsastega, varjamaks majandusnurka. Puud põõsad enamik kamarasse istutatud, edasi.... Aga sellest juba homme.