Lehevaatamisi kokku

Reede, 13. juuli 2012

Aiavaba päev

Suvel on vähe neid päevi, mil ma maale aeda ei jõua. Täna siis üks nendest vähestest, mil vihm rikkus mu plaanid. Otsustasin seega linnas olla ja mõtteid mõlgutada. Mõtteid jagub aiahulludele vist piisavalt ja kui sa juba mingi ideega tegutsema hakkad, siis see ketrab ja ketrab kui lõpuks paika saab. Minu üks mure on selline, et ei jagu istutuskohta varjutaimedele. Aastate jooksul olen täheldanud, et parim kasvukoht enamikele püsikutele on poolvari ja juba seda on mul aias raske leida. Omast arust olen küll istutanud erinevaid isiksusi ja palju, aga varju annavad siiski ainult eakamad tegelased. On ainult üks istutusala aias, kuhu päike paistab ainult hommikul ja teine selline on aia taga. Samas on nad taimi nii täis kuhjatud ja uutele tegelastele kohta ei jagu. Lahenduse leidis tegelikult ema, kes soovitas mul ühe heki, mille ma mõned aastad tagasi istutasin kaselehisest enelast, üles kaevata ja sinna varjutaimede ala rajada. Väga väärt mõte, vajab ainult teostust. Ja kõige hullem selle juures on see, et ka pinnas on vaja välja vahetada. Ma ei tea, mis seal minevikus on olnud, aga täiesti klibu on kaevates. Ja küpress-piimalill on olend, kellest ma seal lahti ei saa. Tuleb teda igast kohast, sest paar meetrit eemal õunapuu all on tema elupaik ja sealt ta siis edasi haruneb. Aga idee on hea ja tõenäoliselt ma homme ka sellega alustan.
Täna lugesin ajalehest, et Pollis läheb tohutu kogus noori viljapuid hävitamisele tänu kahjuritele. Seega on selline ühtlane niiskus ikkagi soodustamas nii kahjurite kui igasugu seente levikut. Kuna ka ise olen nendega kokku puutunud, siis tekib juba hirm, et mida veel. Kas ennemalt ei räägitud sellistest asjadest nii palju või on igasugu terviseprobleemid taimedel lihtsalt suurenenud. Nagu see hostade viirus, mis levib. Kevadel tõin Lätist kaks hostat ja nüüd on ühel leheääred pruunid, krimpsus ja kortsus. Aga lohutan end mõttega, et äkki sai palju päikest. Hostasid ei ole mul küll palju, ehk paarkümmend erinevat, aga ilma neist jääda ka ei tahaks.
Üleeile käis mul külas aiahullust sõbranna Helle, kellega koos me läbisime Luua kadalipu. Ja tõesti oli meil tore ja neli tundi kadus aias kõndides nii, et arugi ei saanud. Kui on ikka sarnaste huvidega inimesed, siis sel jututeemal ei tulegi lõppu ja parim on vestelda ikkagi aias. Oled taime ees ja tead, mida küsida või millest rääkida. Telefonivestluses unustad tihtilugu miskit mainimast. Vot nii.
Ütleks nii, et ilu on vaataja silmades:)

Teisipäev, 10. juuli 2012

Suvi tundub nii lühike

Ei tea, kas ainult mulle tundub nii või kõigile. Need pikad sügisõhtud venivad teosammul, aga valge aeg kaob nii kiiresti. Aeg jälle sealmaal, et hein on meil tehtud ja pallid põllul reas. Minu meelest alles see oli, kui eelmisel suvel heina tehti. Laupäeval sai käidud Treskis setude jaanitulel ja tagasi sõites avastasin, et taliviljapõllud on omandanud kuldse varjundi. See tähendab aga peatset kombainide põllule saabumist, kureparvede kogunemist ja kooliaasta algab jälle. Tegelikult on sinna ikka piisavalt aega.
Taimedele selline ühtlane temperatuur paistab istuvat, vihuvad aga kasvada. Iga päev leian midagi, mis kuidagi enam aeda ära ei mahu. Põõsaid olen välja juurinud päris usinalt. Istutad ikka pisikese (ema naerab, et mul kõik `Nana`), aga kasvavad ikka suureks ja ära ei mahu. Õnneks on mul enamik põõsaid duubeldatud, siis ei ole ka väga kahju neid juurida. Aga sitikatega olen ikka hädas. Sipelgad sain mingi pulbri abil kontrolli alla, aga igasugu lehekahjuritega ei jõua võidelda. Lõhislehine kask f. laciniata süüakse igal aastal lehtedest paljaks. Istutasin ta paar aastat tagasi teise kohta, mis on tuultele avatud, et ehk siis jääb lehti rohkem külge, aga kus sa sellega. Kedagi einestamas puul ei paista, aga lehed kaovad. Nüüd järab keegi jaapani humalaid. Ühtegi tegelast näha ei ole, aga suured ampsud lehtedest võetud. Sama katkujuurega. Mine või öösel piiluma, kes seal maiustab. No õnneks ei maitse neile kõik taimed ja ilu jagub.