Lehevaatamisi kokku

Pühapäev, 19. märts 2017

Talv kestab veel

Kalendritalve on järele jäänud veel loetud tunnid, et anda teatepulk üle kevadele. Lõpuks ometi. Realistlikult mõeldes on muidugi siililegi selge, et lund, lörtsi, rahet ja külma saame veel näha. Aga mis siis. Elamegi ju põhjamaal.
Hommikud on külmad. Maa hakkab kahutama juba õhtul kuue paiku, st seda, et külma on ööpäevas ajaliselt veel suhteliselt pikalt. Mina igatahes tirisin eile mõned hellikumate tittede kastid kasvuhoonest siseruumi tagasi. Leidsin lõpuks, et nende püsikute tittede pärast ei tasu veel kasvuhoonet kütma hakata. Inimene tahab ju öösel magada ka. Tugevamatele viskasin loorid peale ja saavad hakkama. Olen aastaid juba läinud seda teed, et enne Türi lillelaata peaksid kõik noortaimed külmakraadidega olema karastunud. Olen maikuus Türi laadal 5 külmakraadi üle elanud. Oleks ju kole, kui siis veel miskit hullu juhtuks. Aga seda ma tegin küll, et tihendasin kasvuhoone mullikilega.

 Kui googeldada ja füüsikalistest seadustest lähtuda, siis see teoreetiliselt vist väga palju sooja juurde ei anna. Aga kuna meie kasvuhoone on ehitatud juba sügaval nõuka ajal, koosneb metallkarkassist ja karastatud klaasist, siis on seal igasugu keevituspragusid, mida mööda külm ja tuul said siiani sisse tuhiseda. Samuti eredad päikesekiired. Soojem tundub seal nüüd küll, mulle vähemalt. Kile ei olnud kallis. Aga see paigaldamine ei ole niisama lihtne, nagu esmapilgul tundus. Nimelt on katuseklaasid ju nurga alla ja iga 40cm klaaspinna tagant on metallsõrestik. Kile kinnitub niiskele klaaspinnale küll hästi, paraku mitte metallpinnale. Igatahes oli see paras mässamine. Lisaks veel see, et kõigist 10m rullidest oli puudu täpselt 60cm. Aga mul oli ju kõik mõõdetud ja arvestatud ja lõpuks tuli ikka alt servadest natuke puudu. On mis on, aga tehtud sai ja aasta pärast saan ehk kasutegurit hinnata.
Õues toimetamistega on nii ja naa - maapind on lõunani külmunud, ega nii eriti miskit veel ei toimeta. Õunapuud on lõigatud, kuusehekk pügatud. Samas on lõikamata kaks noort õunapuud. Üks neist tõenäoliselt pikalt ei ela, vaadates tema haigustunnuseid, aga teine on tugev. Paraku ei ole see õunapuude lõikus mu tugevaim külg ja sp ka viivitus. Sel nädalal tuleb ikka ette võtta. Kõikidel põõsastel, mis sai lubatud välja juurida, on maapealne osa maha lõigatud. Juurimisega läheb veel natuke aega. Uutele tulijatele on päris avarad pinnad tekitatud. Nimekirjad uutest pargielanikest on ka koostatud. 
Kadudest aias on paraku vara veel rääkida, talv ikkagi. Esimese pilguga küll midagi ei ole täheldanud. Paraku lumekuppude ninasid veel näha ei ole.
Sügisel tõstsin müügiplatsil kõik alles jäänud potsikud ühte nurka kokku, kus nad olid kaitstud läänetuulte eest ja sinna nad jäid. Ainus asi, mis nendega talve jooksul tegin, oli lume kuhjamine lumevaesel ajal. No ja mis seis siis kevadel - jää ja vesi nagu ikka. Aga jääd on pottide vahel umbes 5cm. Välja sulavad väga väga aeglaselt ja aegamööda. Eks ma neid siis järjest korjan, viin kasvuhoonesse ja puhastan.

 See on üks ütlemata põnev ja mõnus töö. Kuna potid on segamini, siis sildilt vaatan, kellega tegu ja kuidas talvitumine tundub. Mägisibulad on pottides igatahes ilusamad kui õues.

 Merikannid on ka vaatamata niisketele oludele väga ilusad. Kivirikud samuti väga rõõmsad. Kurekellad on kasvu alustanud. Nende kurekelladega on ka paras jama - esimesel aastal peale külvi nad reeglina ei õitse. Ja ega siis keegi neid ka ostma kipu. Aga kui õis lahti - anna ainult kätte. Eelmisel aastal nägin oma silmaga. Kanada kurekellad olid aasta potis olnud ja liikusid väga vaevaliselt. Kui laadale umbes 30 õitsevat potti kaasa võtsin, läksid need mõne tunniga. Sel kevadel siis erinevad kollaste õitega kurekellad peaksid kõigi märkide järgi olema minev kaup. Samuti laimivärvi õitega. Igasugu kurerehad ja maranad on ka täies elujõus.

Hetkel kell 6.56, päike juba paistab, külma on -4,4, tuuletu. Tihased veel söögimajadest viimast võtmas. Päev paistab tulema kevadine.
Igas kevades paraku ka mõni tõrvatilk. Nimelt eile ei olnud ses suhtes just parim päev. Teatavasti tee, mida mööda suurelt maanteelt koju sõidame, on ca 500meetri pikkune kruusatee lõik. Omal ajal, millalgi 1950.-ndatel mu vanaisa selle rajas. Aga suurte maade erastamise käigus mõõdeti see mitte teena, vaid põllumaa sisse. Seega kuulub see teejupike kuue erineva kinnistu juurde, mitte juppigi meile. Teed kasutame naabripreili (majani maanteelt ca 50m) ja meie koju jõudmiseks. Lisaks siis hunnik põllutöömasinaid. See selleks. Eelmisel kevadel sai siis tee korda - kruus peale, silutud ja väga hea sõidetavusega. Tee seisis kenas korras eilseni, vaatamata suht tihedale kasutusele. Eile siis algas ralli - naabripreili mingi külaline otsustas oma mootorrattaga kiiremad ringid teha. Kannatasin see paar-kolm ringi ära, aga kui see ratas juba umbes kümnendat korda sisse tuiskas, siis sain kurjaks. Läksin vaatama, et kas tee on ikka korras või on pinnas selliseks sõiduks siiski pehme. Ja oh sa püha müristus - mis rööpad, kruus laiali, kivid väljas. Kui ma siis naabripreili käest küsima läksin, et kas sel kevadel ostab tema kruusa teele, siis tegi ta mulle selgeks, et ma olen loll. Esiteks ei sõitnud tema selle rattaga, teiseks ei käskinud tema sõbral seda teed mööda  sõita ja üleüldse, meile käib rohkem autosid kui tema juurde. Jah - värvitud juuksed, küüned ja huuled ei anna ei haridust ega haritust. Kui omal ajal ei suudetud ka 9.klassi lõpetada, siis räägib see iseenda eest. Vana-aasta õhtul taevasse lastud rakettide rämps on siiani tee peal maas, jõulude ajal aknast heidetud kuusk siiani akna all, prügikastist lenduv praht ja prügi mööda õue laiali jne. Kummardamise ja prahi korjamise eest ju palka ei maksta. Sellest ma ei räägigi, et kuivanud oksad põõsas ei häiri kedagi ja mädanenud õunad aias puude all ka ju otseselt jalgu ei jää. Kahju on, lihtsalt kahju. Sina teed ja üritad, siis mingi suvaline kuju tuleb ja hävitab. Oleks mingid 15-16 aastased, aga ikka 30-le lähenevad inimesed. Olen küll kurb.
Aga kevad saabub kohe-kohe vaatamata kõigele.



Pühapäev, 5. märts 2017

Aedniku kevad on saabunud

Kalendri järgi oleme endiselt talves, aga sisimas tunneb iga aednik, et nüüd on ta vist kohal. Kuigi mina tunnen seda aeg-ajalt juba jaanuaris. Eriti siis, kui lund ei ole ja päike paistab. Paljude puittaimede lehepungad on juba aasta algul nii suured, et ikka loodad, et nüüd ta tuleb. Tuleb ta aga ikka oma õigel ajal. Küll need pungad jõuavad oodata. Pihlenela pungad on stardipaugu ootel juba oi-oi kui ammu. Ja villane lodjapuu ootab käsku.
Kui eelnevatel talvedel olen muret tundnud nii ühe koma teise taime saatuse pärast, siis nüüdseks mõtlen teisiti. See muretsemine peale hallide juuste muud ju kaasa ei too. Taimel sellest kergem ei hakka ja vesi tema pealt muretsemisega ära ei kao. Selle aasta veebruari märksõna oli vesi. Nojah, veevalaja tähtkuju on ju ka veebruariga seotud. Vett meil jagus. Tuli teda nii taevast kui maast. Ümbruskonna sajad hektarid talirapsi said korralikult üle ujutatud. Kahju kohe. Eile, kui maapind oli külmunud, tegingi põldudel väikese jalutuskäigu. Ajuti tekkis tunne, nagu jalutaks taganenud mere põhjas. Veevool on madalamate paikade otsingul tekitanud suured nö mudaluited. Hooga minnes on uuristanud jõesänge. Teed ületades on alles jätnud suurema fraktsiooniga kivid, peenemad osad on läinud. Veel on meeletu jõud. Nüüdseks on maapind hakanud sulama, suurem vesi on läinud ja kahjud teinud.
Aias näitas seisev vesi hästi kätte murekohad. Nimelt on veel väga hea seisukoht ka künka otsas, juhul kui seal künka otsas on omakorda lohk. Mul kivilas oli paar sellist kohta. Eelmisel aastal küll täitsin ja tõstsin, aga olin ise tekitanud taime istutades väikesed lohud. No ja seal see vesi siis seisis ja sillerdas. Samas mõni tegevus on vilja kandnud. Kuna mul enamus istutusala servasid on labidaga lihtsalt servatavad, siis on mul tava need servad hoida nii 10cm laiuselt madalamad ümbritsevatest aladest. Ja see on suur pluss - vesi seisis ümber istutusalade nagu vallikraav, mis kaitses kindlust. Muidugi ka sellisel puhul tahaks ju vett eemale juhtida. Haarasin siis raudkangi ja tuld. Paraku osutus loodus kõvemaks pähkliks kui eeldasin. Mina ja raudkang ei teinud sellele külmunud pinnasele küll miskit. See pisike toksimine ei viinud meid sulapinnani. Siinkohal arvan, et oleks hea omada üht kalameest, kes omakorda omab jääpuuri. Tõenäoliselt see oleks olnud edu pant. 
Ja selle vesise jutuga jõuan taas tõdemuseni, et see heitlik kliima hukutab taimed. Külmale peab ju suurem osa vastu, aga just see jube niiskus, mis lihtsalt mädandab. Kuu aja pärast on esimesed kahjud näha.
Aias saab juba vaikselt toimetatud, olenevalt ilmast. Hortensiad said kevadise lõikuse, õunapuud on lõigatud ja vaikselt saavad kevadisema ilme ka istutusalad. Vastik on see harilik maajalg, mis minu meelest roomab ka lume all sinna istutusalade poole. Seda ma juba mingi päev kakkusin. Mõrusoola ostsin okkaliste turgutamiseks. Olen seda ikka kevadel kasutanud ja minu meelest annab sära küll. Eriti hästi pritsides. Kuigi endale mugavam on teda puu alla raputada. Mul just mõned noored okkalised vajaksid nagu lisaturgutust. Aga samas, vbl nad säraksid ja kosuksid ka ilma selle mõrusoolata. Ma lihtsalt kujutan ette, et just see aitab. Vähemalt raha on kulutatud :)
Palju titataimi on pikeeritud ja kosuvad. Just eile mõtlesin, et see pikeerimine pidurdab umbes nädalaks taime kasvu. Kui panna kõrvuti pikeeritud taim ja see potike pikeerimata taimedega (millisest pikeeritavaid võtsin), siis on vahe visuaalselt hästi näha. Nädal ajakaotust. Isegi siis, kui saad korralikult mullapallikesega toimetatud. Külvidega läks nii nagu alati. Oli õnnestumisi ja ebaõnnestumisi. Kõik, mis pooleteist kuuga ei idanenud, viisin uuesti külma. Hetkel on nad küll vanade puhvaikade all soojas. Tuleb siis miskit või mitte, vahet pole. Ebaõnnestuvad juba aastaid mitmed ängelheinad, elulõngad ja käokingad. Varsti on aeg kasvuhoone küdema panna.
Tibud.

Linde käib söögimajades aina vähem ja vähem. Meie poolt pakutav toit enam ei kõlba. Sinitihased on veel need, kes ennast akna taga kõige rohkem näitamas käivad. Kiivitaja ja lõokese olen ära näinud ja ära kuulnud. Kuna valget aega on rohkem, siis näeb ka loomi rohkem. (Kell on 6.30 ja päris valge juba väljas). Kitsed jalutavad viiekesi ümber aia.
Turvas sai ära ostetud. Tõenäoliselt läheb järgmisel nädalal puude-põõsaste potistamiseks. Vähe mul neid on, aga üritan esmajärjekorras nemad pottidesse kühveldada. Ja maa sulades on taas vaja ülearuseid puid-põõsaid juurida. Ehk saab mõne puhul naabrimehe traktorist abi. Olengi vist nagu natuke imelik, eelmisel kevadel oli sama töö. Mis liigne, tüütu ja mitte nauditav, aitab küll. Kaks tuhkurenelat 'Grefsheim' on vallutanud mu väärtusliku kiviaia. Aga see aed on parim koht kribudele. Enelad servadest välja ja saan paar meetrit aeda juurde. Aia taga on veel üks üleliigne 'Grefsheim'. Paar põisenelat (neid on lihtsalt liiga palju), harilik sarapuu (kasutegur null), künnapuu (lihtsalt olemise pärast ei pea olema), kurdlehine kibuvits (neid on liiga palju), värdforsüütia (õitemerd näeb üle 5aasta, nagunii neid mitu) - need lähevad juurimisele. Uute soovitaimede nimekirjad on juba tehtud. Ja mitmed noored puud otsivad paremat kohta. Inglise tuhkpihlakas ja mouguetti pihlakas on vaja esmajärjekorras ümber kolida. Juba ruumipuudus sunnib korrektiive tegema.
Kiviaeda varjavad tuhkurenelad.

Täna paistab taas väga vinge tuul olevat, siis ma aeda ka ei kipu. Koduleht vajab veel natuke täiendamist, mõned vaibad kudumist, natuke pikeerimist. Tubasemaid ehk ruumisiseseid töid leiab küllaga. Ja ongi kogu lühike varakevadine lugu kirjas.
Kõik on pildil kirjas.