Lehevaatamisi kokku

Laupäev, 15. oktoober 2011

15. oktoober

Nüüd on siis öökülmad kohal. Maa oli valge juba eile hommikul, aga siis ei olnud külm taimedele veel liiga teinud. Tegelesin taas terve päeva istutusalade korrastamisega. Üles jäid võtmata veel jorjenid ja kaeralilled. Täna hommikuks olidki kõik nad mustad. Nüüd veel korra aiale ring peale, vbl veel mõned püsikud maha lõigata ja hakkavadki õuetööd otsa saama. Sel aastal jätan paljud püsikud sügisel lõikamata just selle mõttega, et siis kevadel lumi kiiremini aias sulaks. Kui kõik tagasi lõigata, siis ei ole kevadel peale puude ja põõsaste midagi, mis päikest ligi tõmbaks. Aga kui erinevad kõrred lume alt välja paistavad, sulab ka lumi kiiremini. Muidugi puid on vaja veel kaitsta loomade kõhutäiteks minemisest. Võrgu panen ümber kolmele noorele lehisele, sest kitsed vist ulatavad veel latva hammustama. Arvestades lehiste aastast juurdekasvu, siis järgmisel sügisel seda tööd enam ei ole. Veel vajab kaitset jaapani sirel, mida kitsed hullult kohe armastavad. Paar talve olin ise nii juhm, et teda ei kaitsnud ja siis nad pügasid kohe hullult, õisi ma ei olegi tal veel sp näinud. Ja ainult pintseldamine loomapeletusvahendiga ei ole ka end õigustanud. Aga seda pean ma siiski sel sügisel ka tegema, sest kõigile mul võrku ei jätku. Serbia ja torkav kuusk ning harilik ebatsuuga on ka küllalt pisikesed, tõenäoliselt pean ka neile võrgu panema, muidu võivad nad ladvast ilma jääda. Samuti harilik kuusk `Cypressina`, arukask `Laciniata`, hallid pähklipuud ja veel mõned. No ilmajaama andmeil tulevad järgmisel nädalal ka mõnusad soojad ja kuivad ilmad, siis saan ehk kõik tehtud. Ja kuuseoksi ka vaja varuda.
Eile tekkis mul üks hull idee, mis vajaks elluviimist. A see nii suur mõte, et teostus võtab aega vist paar aastat. Nimelt on meil tagumine aiaosa olnud ühesuguse kujundusega juba 10aastat, just niikaua on see aiaosa olnud hooldatud. Ennemalt kasvasid seal kartulid ja peedid. Ja see kujundus häirib mind juba mitu aega. Luual õppides vestlesin sel teemal ka kunstiõpetajaga, kelle arvates peaks ka tagumine aiaosa olema vabakujuline, kuna eesaed seda on. Kuigi kasutatakse ka kombineeritud teemasid, siis tema arvates see end meie aias ei õigusta. Ja tal on tuline õigus. Plaanin kaotada 3 pikka sirget istutusala, mis liigendavad aia mõttetuteks osadeks. Istutusalad peaksid olema aia ääres, siis oleks taustaks kuusehekk. Eks seal probleeme tekib, sest üks aiaäär on madalam ja sinna on kippunud kevadel lumesulamisvesi peale jääma, aga taimevalikut mul on, seega tuleb valida sellised taimed sinna, mis seisvat vett lühiajaliselt taluvad. Teine aiaäär on meil rivistatud marjapõõsaid täis. Samas on üks plats ühe püsikute istutusala taga täiesti tarbetult tühi. Seega tuleb põõsad aia äärest välja juurida ja istutada noored põõsad teise kohta. 6 musta sõstra põõsast, mis ma üle-eelmisel talvel paljundasin, said küll aia taha istutatud, aga kevadel paljundan ka punaseid sõstraid ja siis saab peale saagi korjamist vanad põõsad üles juurida. Ja siis jääks aeda suur muruplats, kuhu saab võib-olla mõne puukese veel paigutada. Selline suur plaan siis. Aga eks tuleb kevadel alustada roundupiga ja kunas see kõik kaevatud saab, aga no sügiseks vast ikka. Kõige hullem see taimede ümberistutamine. Ei kujuta isegi ette, kui palju neid seal kokku võib olla. Kirjutan vist kõik isendid üles, siis ehk saan selle plaani talvel autocadi toksida ja siis kevadel hea alustada. Vähemalt plaan on hea (minu meelest), aga kas tegudeni ka jõuan, eks näis.
Panen täna teise postituse veel. Oleks küll vaja kuskile eraldi see välja tuua, et hiljem kergemini leitav oleks, aga kahjuks ma ei oska veel seda blogimajandust nii palju. Pealkirja järgi siis ikka leian üles. Ja lõpetuseks pilt köögilaualt, kus mul sügisene aiasaak on järelküpsema pandud.

Neljapäev, 13. oktoober 2011

13.oktoober

Ilmajaab lubas küll öökülma ja eile õhtul näitas termomeeter kõigest +2, aga külma siiski ei tulnud. Maal sadas eile kõigest hoovihma, aga Viljandis olid ka raheterad vastu akent prõmminud. Igatahes eile hakkasin suvikuid üles kakkuma. Palju neid meil ei ole, aga üht-teist ikka. Metstubakate tirimine oli kõige hullem, sest lehed olid märjad ja tubakad kahe meetri kõrgused. Murutraktoriga sai mitu kärutäit neid minema veetud. Leeksalveisid oli küll nagu kahju üles tõmmata, sest olid nad alles täitsa kenad, aga... Vbl on üks hetk maa külmunud ja päris kõike ei saa ju talveks aeda ka jätta. Siin siis hunnik leeksalveisid, mis ootavad äravedu.



Samuti võtsin eile siis kõigilt neljalt mustalt leedrilt (erinevad sordid) pistoksi ja sorkasin maasse. Ootame aga kevadet. Ka raagremmelga `Kilmanrock` mõned oksad pistsin nii igaks juhuks maasse. Peaks kasvama mööda maad roniv paju, olen sellist isegi Luual paljundatuna näinud. Kuigi ei tea jah, kas see sügisene pistokste tegemine end ikka õigustab. `Hakuro-nishiki` pistoksad panen veel sügisel, ülejäänud korjan ikka talvel. Ega see haritud maa saab ka juba oksi ja taimi täis, aga huvi ju on. Siin näide mu taraga piiratud taimeaiakesest (tara pidi taimi kaitsma jäneste ja kitsede eest, kuigi eelnevad talved on kogu aed lume all olnud).

Siin on mul küll ka igat värki paljundust. Punaselehise sarapuu seemikud, ginnala seemikud, kaunis veigela, kaselehine enelas `Tor`, punapaju `Nana`, harilik hobukastan, värd-jugapuud, punase tamme seemikud ja üht-teist veel. Nüüd kaks ginnala kaheaastast seemikut, mis kasvavad täiesti võrdsetes tingimustes, aga ometi on sügisvärv neil nii erinev. Ei tea, millest see on.

Nüüd näide sellest, kui saabas võib inimene olla. Sõbranna tahtis, et ma paljundaks talle aktiniidia isataime, mida ma ka suure suuga lubasin. Eile, kui aktiniidiate juurde läksin, siis tekkis äkki väike takistus - ma nimelt ei mäleta, milline kahest on emane ja milline isane. Kuna taimed on alles noored, siis ei ole isastaim veel kordagi värvunud. Seega nii huupi ei ole ka mõtet paljundada. Vbl proovin nii, et panen ühe oksa ühelt ja teise oksa teiselt taimelt kõrvuti, siis saaks kohe paari. Paljud puukoolid minu teada nii nendega teevad.

Enne kui veel mõned sügisesed pildid lisan, siis tsiteerin kunstiteadlast Mart Kalmu, kse kirjutab Kodu&Aia augustinumbris järgmiselt: "Korralik püsilillepeenar on tõepoolest läbi komponeeritud. See asub kas maja ehk heki taustal või on omaette igast küljest vaadeldav. Enamasti on sel täisnurkne kuju, et paremini haakuda maja ja teede arhitektoonikaga. Peenra täisnurksus ja seal kasvavate lillede vabakujuline lopsakus loovad ülemineku korrapärasest ehitatud keskkonnast looduslikku. Tänapäeva aiakujundajate hoogsad istutuskaared väikeaedades tunduvad oma vedeluses olevat seega vähepõhjendatud." Vot sulle siis kaarte ja diagonaalide teemat, tuleks kasutada ristkülikut. Kuigi minule isiklikult sümpatiseerib kaarte teema enim, sest tundub palju looduslikum. Nagu ei tahaks aias palju kuubikuid ja ristkülikuid näha, aga tõesti, ehk ei ole neil ka miskit viga. Peab talvel selle teemaga rohkem tegelema.

Siin oleme jalutusretkel Rockyga, kes on pildil 5 kuud ja 8 päeva vana.

Harilik sinilatv Polemonium caeruleum `Starway to Ileaven`. Võrreldes liigiga lehtdekoratiivsem ja ei ole nii meeletut isekülvi.

Kõigi andmete kohaselt peaks tegu olema lumimarjaga Symphoricarpus x chenaultii `Hancock`. Igatahes praegu on ta roosasid õisi täis, aga vilju ei ole mina tal veel näinud. Samal ajal on liik täis valgeid marju.

Ja nüüd küll selle sügise ime- maasikad on õisi ja marju kohe hullult täis. Eilegi saime mõned punased marjad. Ema küll lõikas alul õisi ära, et mitte taimi nii kurnata, aga praeguseks on põld jälle valge ja marju kilode viisi. Ja eriti naljakas tundub see, et väga palju on suuri marju. Saaki annavad teist korda nii vanad taimed, kui kevadel ostetud kolm uut sorti. Kahju, et maasikas toas ei järelvalmi ja mädanema läheb, muidu saaks küll palju süüa.

Selline näeb välja sügisel agressivsete omadustega sahhalini konnatatar Fallopia sachalinensis. Minul õitseb ta esimest aastat. Eriti dekoratiivne pidi olema veel talviselt härmas konnatatar.

Siin veel viimaste lehtedega muldvana harilik kikkapuu Euonymus europaeus, mis sel aastal esimest korda viljus. Eks elus ju ka nii, et mõni saab lapsevanemaks noores eas, teine jällegi keskeas.

Siin siis mõned sügisesed korrastatud istutusalad. Selle töö käigus tekib alati palju uusi mõtteid ja ideid, nii ka seekord. Kevadel oleks vaja välja lõhkuda mõned hostad, mis on liigselt korduses ja asendada uutega. Samuti on vaja peale õitsemist noorendada priimulad. Tömbilehine viirpuu `Paul`s Scarlet` vajab päieselisemat kasvukohta, jaapani tarn varjulisemat kohta ja loitev tulinelk jällegi rohkem päikest. Ei tea ainult, kas mu aju kevadel kõike seda ka mäletab. Pean ikka vist kuskile päris kirja panema need tööd.

See siin on mu linnakorteris laiutav yucca. Praeguseks on ta igatahes roninud lakke. Tõenäoliselt pean ikka kevadel ta maha saagima, ehk kasvatab uue tipu. Ei ole julgenud seda tööd seni ette võtta, kuna olen kartnud tast ilma jääda, aga nüüdseks tundub see paratamatus ja tuleb leppida. Eks ju elus ka nii, et osad sõbrad kaovad ja uued tulevad asemele.

Ja veel mõned suuremad tööd aias. Nimelt saagis isa maha kõik aia taga laiutavad kollased metsikud ploomid. Saaki ei andnud nad juba aastaid ja mädanik oli ka sees. Puuseeni olid juba tüved täis. Alul tundub küll harjumatult lage see põhjapoolne külg, aga inimene ju harjub. Õnneks on sinna istutatud nüüd ka kased, mis juba 5-6 meetri kõrgused. Samuti sai aiast maha saetud üks ploom, mille sorti ei tea keegi, samuti mädanikku täis. Kevadel tuleb sealt nüüd kindlasti juurevõsu mis mühin, eks tuleb mürki kasutada. Samuti on kevadel vaja ka mõni noor ploomipuu muretseda.
Lammutustööd algasid ka meie kasvuhoones, mis on ehitatud sügaval nõuka ajal, kus lisaks kasvuhoonele ehitati kõrvale ka katlamaja. Tänapäeval on seda tomatit ju juba varakevadel kauplustest saada ja vaadates küttehindu, ei hakka me tõenäoliselt seda kasvuhoonet kunagi kütma. Suur puudus sel kasvuhoonel on nüüdseks see, et tal on valatud betoonpõrand ja taimekastid olid maapinnast kõrgemal ja seda sp, et soe õhk ringlema pääseks. Edaspidi sooviks külma kasvuhoonet ja st seda, et muld oleks vastu maad. Kuna on betoonpõrand, siis ei ole ka veel kuskile valguda ja teatavasti on betoon ka külm. Nüüdseks on muld kasvuhoonest minema veetud, taimekastid lõhutud ja on vaja asuda betooni lõhkuma. On ajad, on majad. Omal ajal oli meil veel kasvuhoone kõrval postide otsas suur metallpaak, kus päike vett soojendas ja sealt sai teda siis torude kaudu kasvuhoonesse juhitud. Nüüdseks see kõik ajalugu.

Teisipäev, 11. oktoober 2011

11.oktoober

Tänase päeva märksõnaks võib pidada lindude massilist rännet lõunasse. Hommikust saati oli taevas täis linnuparvi, kes talvekorteri soojustamise asemel põrutavad hoopis soojemasse kliimasse. Ju see siis külmade tulekut tähendab ja mis seal salata, aeg ka sealmaal. Samuti oli täna väga tugev müristamine ja pikalt, ju müristas ka külma. Ei olegi ennemalt oktoobris nii suurt müristamist kuulnud.
Reedel sai siis Tartu kaubamaja osturallit külastatud ja nii mõnegi soodne-moodne ese soetatud. Nädalavahetusel aiatöödega tegeleda ei jõudnud, muud toimetamist oli nii palju. Pühapäeval sai Bauhofi õuetaimedele Hellega koos pilk peale visatud, aga miskit põnevat me sealt ei leidnud. Eks parem kraam oli juba ostjad leidnud, viletsam sortiment oli veel saadaval. Eile sai jällegi Tartus silmaarsti külastatud ja sinna see päev läks. Külastasin ka Piretit, kellega koos Luual sai koolipinki nühitud. Täna siis sain ka aiatoimetustele pihta. Lõikasin maha pojengid ja täitsa mullapinnaga tasa. Eelnevatel aastatel olen väiksed varretüükad alles jätnud, aga jällegi lugesin mingit soovitust, et maapinnani lõigata. Nii ma ka tegin. Mõningad hostad olid nii rääbakad, et need sai ka tagasi lõigatud. Rehaga sai istutusalad ka kobestatud. Tegin musta leedri sordist `Black Beauty` ka pistoksi. Teen ka talvel pistoksi, aga R. Sander oma raamatus soovitas leedrist sügisesed oksad võtta. Panen mulda talvised eraldi ja sügisesed eraldi, siis saan võrrelda, kuidas kasvamaminemise % ka on. Kahjuks tuli suur vihmavaling täna selga, mis katkestas õuetööd võrdlemisi varakult, homme peab usinalt jätkama. Kuna ilmajaam ennustab juba lörtsi, siis vaja ikka aed talvekorda seada, kuuseoksi hankida, leviisiatele  vihmakatted panna, jne. Hariliku elupuu `Spiralis` oksad sidusin ka täna ümber tüve kinni, sest kui peaks lörtsi tulema, läheb puuke kergesti vormist välja. Merike lõikas tagasi roose ja kõik said ka turbaga mullatud. 
Panen siia ka oktoobrikuiseid pilte siis.

Siin siis eelmisel talvel võetud pistokstest sirgunud taimed, mis tulevad talveks veel maasse kaevata. Kevadel hea turustada, vahetada või lihtsalt kinkida.

Siin Helle toodud korea kitseenelas Aruncus aethusifolius, mis sügisel on omandanud punase värvuse. 

Terveservaline paju Salix integra `Hakuro-nishiki` jääb elupuule jalgu. Kuigi olen ta kevadel tagasi lõiganud, on suved tema kasvu soosinud. Püüan meeles pidada ja proovida nii sügisel kui talvel temast pistoksi võtta. Haljaspistikust ta mul kasvama ei läinud ja nii suurt taime ei julge teise kohta ka tirida, kui endal järelkasvu eest pole hoolitsetud. Ehk mõned oksad kasvama ikka lähevad, panen neid kohe hulgim mulda. Dekoratiivsus on tal kadunud ka sp, et kõik oksad kasvavad elupuust eemale, seega nagu veits vildakas see värk.

Lihtsalt sügis ja lihtsalt ilus.


Mugullauk - Allium tuberosum.  Siiani on ta mul asunud ürdimaal, aga sügisel tirisin ühe igatahes lillepeenrasse. Aga neid põõsaid mul veel mitmeid, teisi transpordin kevadel ja ühe lubasin Hellele. Süüa sünnib ja vaadata ka ilus. Küüslaugu maitsega, suu ei jää pärast haisema. Seega väärt kraam. 


Selline siis aed veel oktoobris. Kui öösel tuleb külma, siis homme on hoopis teine vaatepilt.

Reede, 7. oktoober 2011

7. oktoober

ja endiselt ei ole öökülma olnud. Sellest on nagu ka natuke kahju, sest tavaliselt kujundab esimene öökülm ka aeda leekivate värvidega. Vaatasin just eile tuhkpuuhekki, mis langetab juba lehti, aga on endiselt roheline. Tavaliselt on hekk sügisel ikka leekivpunane, aga sel aastal sellist tooni tal ei ole. Ja ilmajaama ennustuste kohaselt ei ole öökülma lähipäevil ka oodata. Jaapani sirel oli küll ilus kollane, aga eilseks oli temagi viimased riided seljast langetanud. Ja muru tuleb tõenäoliselt veel korra niita enne talve, sest kasvanud on ta nende soojade ilmade ja vihmaga jõudsalt. Plaanisin eile vedada mõnedele taimedele veel komposti ja kõdusõnnikut, aga ilm minu tegemisi ei soosinud. Iga natukese aja tagant sadas ja seega lükkasin selle töö edasi. Täna paistab tulevat küll ilusam ilm, päikegi juba väljas, aga täna plaanin minna Tartu shoppama.
Vahepeal aga kiidaksin Reet Palusalu uut raamatut "Taluaia taimed". Laenutasin raamatu esialgu küll raamatukogust, aga pean selle ikka endale ka ostma. Tõeliselt hea raamat. Poes küll sirvisin teda, aga kuna seda erialast kirjandust olen juba niigi palju ostnud ja mõned neist siiski suht mõttetud, siis rahakoti rauad koheselt ei avanenud, aga tasub ostmist. Sellest raamatust pean kindlasti edaspidi märkmed blogisse kirja panema, siit hea siis kähku leida edaspidi. Ja huvitav on see raamat minu jaoks veel sp, et raamatus toodud liikidest ei ole meie aias ainult seitset. Seega on meil taluaias ikka väga suur valik just nn taluaia taimedest.

Aastaid-aastaid kasvas meil küllalt maja lähedal väga võimas kask. Kask oli kaheharuline (noores eas võrakujundus tegemata jäetud) ja ühel heal päeval tekkis tüvesse pragu. Puu sai ohtlikuks ümbritsevale alale, hoonetele, inimestele ja kask tuli maha saagida. Alul oli muidugi harjumatult lage ja kole, aga teadupärast harjub inimene ju kõigega. Tänaseni meenutab kaske temast jäänud suur känd. Ja kännu peal kasvavad...



Ja üks pisike veel üleval.


Järgmiseks teemaks, mis mind närib, on kikkapuud. Kikkapuudega on mul suhe järgmine - ma arvan, et juba mitukümmend aastat on kasvanud meil aias harilik kikkapuu Euonymus europaeus. Kasvab ta väikese puuna, mida isa aastaid pügas. Kevadel on tal märkamatud õied, söödikuid on lehed täis ja kuni eelmise sügiseni ei ole ta ka kordagi viljunud. Sel sügisel nägin tal esimest korda vilju ja tervelt nelja. Ju tolmles mõne uue naabrist kikkapuuga. Miskit kaunitari ma temas ei näinud. Viljunud ei ole ta tõenäoliselt sp, et tegu on kahekojalise taimega. Luual maastikuehitust õppides pidin botaanika tunnis tegema esitluse kikkapuuliste perekonnast. Ka tookord ei avastanud ma sealt miskit meeldivat, pigem kadestasin näiteks Marianni, kelle töö teemaks olid korvõielised. Seda ma isegi ei mäleta, kus mul nende põõsastega lähim kokkupuude tekkis, tõenäoliselt ikka Luual. Seal arboreetumis olid kikkapuud sügisel vilju nii täis, et tõenäoliselt peale seda ma nad koju tarisin. Peale hariliku kikkapuu on mul veel väike kikkapuu Euonymus nanus, tiivuline kikkapuu Euonymus alatus ja tokio kikkapuu Euonymus hamiltonianus var. yedoensis. Siit kamm hakkabki - tokio kikkapuu - ma ei leia sellisest taimest infot mujalt kui Luua puukooli hinnakirjast. Ladina keelest tõlgituna on ta hoopiski hamiltoni kikkapuu teisend. Mis ta botaaniliselt siis on, polegi aru saanud. Vahet ju pole, sest taim on suht dekoratiivne ja viljad ka juba otsas, aga selgust tahaks saada. Ja teine kikkapuu, millega on probleeme, on siis tiivuline kikkapuu. Vaatasin just Luua hinnakirja ja ladinakeelne nimetus on seal hoopis Euonymus alatus var. Saccrocanthus. Sealt ta mul ostetud on, aga mis sordi või liigiga siis täpselt tegu, ei saagi enam aru, tundub jällegi mingi hübriid olevat. Ja üks pisike kikkapuu on mul Luualt nö päästetud, sest oli selline rootsik ja pidi minema prügihunnikusse, a ma tirisin ta ikka koju ja juba ta toibub. Kõige rohkem selle segaduse juures häirib mind teadmatus, kui suureks need põõsad siis kasvavad. Selle nn tokio kikkapuu suurust kujutan Luual nähtud suurte taimede järgi ette, aga seda tiivulist küll ei tea. Hansaplandi kodukas annab täiskavanud taime kõrguseks ja laiuseks 2.m. Samas aprilli KoduAia ajakirjas annab Aino Aaspõllu taime kõrguseks kolm ja laiuseks lausa 4meetrit. Võta siis sealt see õige ja arva ära. Raske on nii naabreid valida. Mul tiivulise kikkapuu naabriteks pfitzeri kadakas ja mikrobioota. Kas peaksin nad siiski mujale kolima või mitte?

Siin siis elule päästetud tiivuline kikkapuu.
Ja see on Luualt ostetud tiivuline kikkapuu või siis tema teisend?

No nii ja nüüd mul hakkas selle Tartusse minekuga igatahes kiire.

Kolmapäev, 5. oktoober 2011

Augusti lõpp-september

Üks suuremaid töid, mis tehtud sai, oli iiriste kaevamine. Tegelikult tegin seda küll septembris, aga meelde see töö hetkel tuli. Iirised mulle meeldivad, nende lehestik annab teiste taimedega nii mõnusa kontrasti ja õitsemise aeg on ikka võrratu. A mul oli neid nii palju, et jabur. Eri sorte ja liike on mul vähe, a koguseliselt oli liialt palju taimi. Muidu mulle lausistutus meeldib, aga minu meelest on need iirised tohutud naadikogujad ja selle naadiga võitlemine on sama kui lehmal lennukit juhtida. Seega pildusin suurema osa minema ja jätsin igast 5-7 taime. Istutusaeg veits hiljaks ju jäi, aga õnneks on olnud pikk sügis. Unistan sellest, et aias oleks palju erinevaid sorte iiriseid. Helle käest õnnestus juba paar uut sorti ka hankida. Kõige kenama lehestikuga on kindlasti iiris `Variegatus`. Tema on meil alles noor ja õit ei ole veel näidanud.



Ja nüüd üks vahva tegelane, kellele oleksin peaaegu peale astunud. Tõukudest ma eriti miskit ei jaga ja kellega tegu, ka ei tea. Aga igatahes suur ja kole ta mul risti tee peal ees oli.



Ja nüüd kõige ilusam hosta, mis mulle enda aiast meeldib. Sai Kähri käest üle-eelmisel aastal toodud. Nii puhast värvi ja nii meeldiva lõhnaga hostat ikka annab otsida. `Fragrant Bouquet`


Ja need taimed on mul seemnepoest ostetud seemnest külvatud. Pakil oli kiri, et tegu on tõrvalillega. Muidugi tundub, et tõrvalillest on asi ikka väga kaugel. Pigem on tegu hariliku kukesabaga Lythrum salicaria.


Nüüd näide sellest, kuidas meil marjapõõsad said koorma sõnnikut. Selle töö tegid ära mu vanemad ja kuhjad on põõsaste all vägevad. Vaatame, kuidas järgmisel aastal ka marjasaak on.


Aedkohhia ehk puhmikmalts Bassia scoparia on küll äge taim. Esiteks ta kasvab aastaga nii suureks põõsaks ja ta sügisvärv on niii ilus ja varblased armastavad talvel neis põõsastes aega veeta. Aga samas on suur miinus see, et kui ta talveks alles jätta, siis kevadel on nii tüütu neid pisikesi taimi rohida, sest see isekülv on täiesti võimatu. Ja loomulikult ta kurnab ka maad. Laupäevases aiasaates rääkis üks inglise aiapidaja, et tema ei kasvata kapsaid just sp., et need kurnavad maad. Kapsaste kohta ei oska ma miskit kindlat väita, aga selge on see, et kõik suvikud kurnavad maad ja tarbivad meeletus koguses toitaineid, et end ühe suvega ära elatada ja järglasi anda. Seepärast soovitaks ma kasvatada rohkem püsikuid, kui ei ole võimalik pidevalt maale rammu lisada. Siin näide kohhia sügisvärvist.


Esimese poja andis ka kirjulehine katkujuur, mille kevadel Keila laadalt ostsin. Poeg sai juba potti pandud ja sõbrannale transporditud.


See pilt on tehtud 10.09 ja siin on looduses esimesed märgid sügisest. Täna on juba 05.10 ja öökülma ei ole veel olnud, seda on meil vist haruharva juhtunud, kui üldse. Ennemalt kui suvikutel oli meie aias oluline roll, siis juhtus tihti, et augustikuine öökülm käis üle ja võttis kõik lilled ära. Nüüd ma juba ootan seda öökülma, et saaks taimed välja vedada, sest paljud suvikud juba lämmatavada püsikuid. Samas on nad kõik alles täies õiteilus, et ei raatsi neid ju minema pilduda.

Septemrikuust mõned niisama ülesvõtted ka, et järgmisena saaks minna oktoobri tegemiste juurde.



Teisipäev, 4. oktoober 2011

Jätkan 14.augustist

Eelmisel suvel korraldasin rohevahetuse ja sealt kingiks saadud läikiv hõbepuu Elaeagnus argentea talvitus mul potis. Kevadel istutasin ta aia taha üksikult murusse, sest juurevõsud pidid levima metsikult. Loodan, et siis ümbert niites neid kergem piirata. Miskipärast ta aga ei edene ega mädane. Ometi on koht päikesepaisteline ja muld pigem kuivem nagu ta soovib. Selline ta sel aastal välja näeb.
Paar-kolm aastat tagasi sain naabrinaise käest vaevalt kümne cm kõrguse hariliku künnapuu Ulmus laevis seemiku. Sai ta jällegi pargiossa istutatud, kus ta alul oli väga nigel kasvaja. Sel kevadel kärpisin ta külgharusid ja puu on aastaga saavutanud kosmilised mõõtmed. Minust on ta juba tunduvalt pikem.
Harilik mänd Pinus sylvestris tundub sel aastal kannatavat. Miskipärast väga paljud okkad kolletuvad ja langevad. Ainult üks puu meil kraavi kaldal on täies ulatuses säilitanud rohelised okkad. Olen täheldanud, et kolletuvad sel aastal isegi mägimännid. Miks see nii on, ei tea. Ja kolletuvad just vanemad okkad. See puu pildil on küll roheline, kuid praeguseks on ka tema juba mitte just parima välimusega.

Omamoodi kaunitar on ka ogaõun Datura. Seemepakil oli kiri valge ogaõun, netist pilte uurides jäi silma kuradi-ogaõun. Urmas Laansoo artiklit "Kas ogaõun on õun?" 1998a Horisondist lugedes tundub, et tegemist on siiski hariliku ogaõunaga Datura stramonium. Taim ise väga jõulise kasvuga ja dekoratiivne, ajab läbi väga väheste nõudmistega. Paar aastat tegi ta meil lausa isekülvi ning kasvas asfaldipraos. Miinuseks muidugi see, et teda tuleb ette kasvatada. Kes vaeva viitsib näha, siis soovitan küll. Jutt taime mürgisusest muidugi hirmutab, aga need seemned paiknevad väga teravate ogadega varustatud majakestes, vaevalt lapsed neid sorkida tahavad.
Nüüd veits jorjenitest. Teadupärast armastavad jorjeneid kasvatada just vanemad inimesed. Eks see ole tingitud ka sellest, et nõuka ajal meil suurt taimevalikut ei eksisteerinud ja jorjeneid kellegi vanaemadel ikka oli, kust neid siis kingiks saadi. Ka minu ema on juba palju aastaid neid kasvatanud. Kuid miskipärast kipub ikka olema nii, et kaunmad taimed on õrnemad ja kipuvad hävima. Tavalised kõrged kollased on aga vankumatult rivis. See selleks, aga mind paneb muigama jutt, et daaliast saab jorjen, kui teda ületalve hoida. Ja seda olen ma kuulnud erinevate inimeste käest. Kopin siia mõned katked Urmas Laansoo artiklist, mille leidsin 2008.a Eesti Päevalehest: "Daalia teaduslik nimetus Dahlia on antud Rootsi botaaniku ja Linné õpilase Anders Dahli (1751–1789) auks. Eesti keeles kutsutakse seda taime ka jorjeniks ja neitsisõleks. Tänapäeval tuntakse kümneid tuhandeid daaliasorte. Kõige enam on aeddaalia ehk -jorjeni (D. x hortensis) sorte, mis jaotatakse olenevalt õisiku suurusest ja kujust kümnesse sordirühma.Hispaania kuninglikku Madridi botaanikaaeda jõudsid esimesed daaliad 1789. aastal." Asi selge, daalia ehk jorjen on täiesti üks ja sama taim.

Ja nüüd pilt pisikesest põõsast, kelle liigis ei ole ma 100% kindel. Igatahes üle-eelmisel suvel külastasime Arne Kähri koduaeda Elvas ja tegime sealt ka mõned sisseostud. Lisaks kinkis ta pisikese poti imepisikese hariliku näsiniinega Daphne mezereum forma alba. Seega peaks ta olema valgeõieline. Taim veetis mul aasta taimelavas ja sel kevadel istutasin ta aeda, aga kas tegu on näsiniinega, ei ole kindel. Kuigi kasvukoht sai talle jälle vale valitud, sest juba on tal siin kitsas. Vaatan, kas kevadel õisi näitab ja siis tuleb teda tõenoliselt jälle kolida.
Järgmiseks võnk-pärgenelas `Crispa` Stephanandra incisa. Paar aastat tagasi Harkust sõbranna käest tõin paar pisikest taimekest. Üks neist on kenasti jalad alla saanud, teine miskipärast kiratseb.

Siin väike kikkapuu Euonymus nanus. Sellele põõsale sobib enam kasvada näiteks kivimüüril või kõrgpeenras. Madalas istutusalas jääb ta suht hõredaks ja samas kukub naabreid lämmatama. Sügisvärvus ja eredad viljad teevad temast sügisel küll pilgupüüdja. Kuivmüüril on ta meil kõige kenam, samas pinnakatjana jääb hõredaks.
Ja nüüd pilt harilikust amorfast Amorpha fruticosa enne ümberistutamist. Huvitav, lugesin just Aiasõbra taimekirjeldusest, et amorfa annab hästi juurevõsu ja sp kipub Euroopas metsistuma. Minul ta küll päris mitmeid aastaid kasvanud ja pole mingit võsu. Samas ei ole ta mul ka õitsenud, sest külm on kõik talved ta maapealsed osad ära näpistanud, vaatamata suurtele lumehangedele, mis meil viimasel paaril aastal on olnud. Samas Raplas kursaõel amorfa sel aastal õitses. Ju see sisemaal kasvamine talle ikka ei sobi.
Suurim töö sügisel oli muidugi tiigi puhastamine. Mõned aastad tagasi sain kursaõelt mingi veetaime, mis pidi edukalt vett puhastama. Ja kuna meie tiigike on tõesti pisike, kus vesi soojaga tahab roiskuda, siis otsustasin katsetada. Kahjuks ei tea ma täna, mis taim see oli, aga sellest algas tiigis õudus. Selleks sügiseks oli seda taime terve tiik täis ja ta lausa lämmatas vesiroose. Selline usjas ja karvane ja samblaroheline. Tumeroosa vesiroos jõudis vaevu ainult ühe õie lahti ajada ja kohe ka närbus see ainus õis. Seega sai tiik tühjaks pumbatud, kõik kivid üles tõstetud ja taimejäänused alt välja pillutud. Loodan südamest, et ühtki tükikest kuskile peitu ei jäänud, sest muidu kordub ju kõik taas. Samas sai kõiki vesiroose noorendatud ja uutessse pottidesse pandud, seega kasulik tegevus ikkagi. Sel ajal kui tiigikilel kuivada lasime, katsime tiigi võrguga. Nimelt on meil aias tõesti väga palju linde ja selle paari päevaga oleks kile tõenäoliselt ribadeks nokitud.
Ka järnev nali on lindude organiseeritud. Aias jalutades avastasin, et jessas, üks purpur-siilikübar Echinacea purpurea on kollaste kroonlehtedega. Esmalt ei saanud aru, mis toimub ja kuidas see võimalik on. Lähemal uurimisel selgus, et linnud olid ühe päevalille kasvama pannud.
Olen jõudnud tegemistega septembri algusesse. Panen augusti lõpetuseks pildi oma vanemate puhkehetkest.