Mul ei ole veel villand

Sügise lähenedes on mõnel eelneval aastal tekkinud ka minul sellest aias sibamisest paras tüdimus. Aga sel aastal imekombel ei ole see hetk veel saabunud. Kas on põhjus neis troopilistes suveilmades augusti lõpus või selles, et selle aasta põuaga oli igasugu umbrohu mudrut tunduvalt vähem vaja koguda. Igatahes eile siis lõpetasin selle kanadele vaadeldava istutusala taimedega täitmise. Vähemalt nii ma arvan. Igasugu sibulikke sai ka sinna veel topitud.  Otsisin just vanu pilte sellest pisikesest pojengide ribast, aga ju ta siis ei olnud talletamist väärt, igatahes ei leidnud. Selle projekti plaan plahvatas mul tegelikult umbes sellisena ikka peale kokukat. Mingi idee nagu oli, aga mitte täielikult. Igatahes ukse eest vaadet varjav punase sõstra põõsas sai ka välja juuritud. Söödavad kuslapuud aia tagant jäneste käest päästetud jajugapuule seltsi toodud. Eile istutasin Aavikuemandalt eelmisel aastal võidetud 'Yellow Crown'i vanadele pojengidele seltsiks. Samuti eelmisel aastal saadud kolm kollase madala pojengi seemikut võtsid seal koha sisse. Lisaks hemerocallised ja veel igasugu nipet-näpet. Õunapuu kännu sisse sai ka üks pisilane pistetud. Mingi oranz liilia on ka pojengide varjust välja kaevatud ja esiplaanile seatud. Kahjuks ühte sibulat ei saanud kätte, oli nii sügavale vajunud. Loodan, et järgmisel aastal juba on, mida kanadel nautida. Selline ta siis enam-vähem sai.

Kuna esmaspäevaks peab aed külaliste vastuvõtuks korras olema, siis tänast päeva alustasin ja ka lõpetasin aia taga suure istutusalaga. Mulle meeldib tegelikult sügisel rohida ja askeldada. Igasugu põnevikke võib siis leida. Just nädal tagasi  üks mu hea tuttav küsis kahkjat siilkübarat. Laiutasin ainult käsi, tegelikult omas laiskusest ma ei olnud teda paljundanud. Aga nüüd leidsin täitsa suure taime. Oli küll juured hullult sügavale juba ajanud, aga kätte sain ja potti ta lõin. Peab ainult lootma, et ikka kosub ja saab kedagi edaspidi rõõmustada.

Tõenäoliselt on kevadel Maarahva poest ostetud Echinacea Yellow ka kahkjas siilkübar, ehk siis mingi sort. Täiesti identsed vormilt. Kui keegi tunneb taustal olevat hemerocallist, siis võiks mind ka valgustada.

No ja nii ma siis täna terve päeva seal aia taga askeldasin. Üks suuremaid ja ebameeldivamaid töid seal oli iiriste sügispuhastus. Aga teha ta tuleb ja töö ette sai võetud. Need iirised laienevad ka ülihelikiirusel. Või siis kasvavad põõsad sel kiirusel laiemaks, vahet pole. Igatahes andis seal põõsaste all ukerdada ja koperdada. Nüüd on muidugi süda rahul, suur töö eest ära. Meie Iirisekasvatajal ikka annab sügisel nendega askeldada.

Iirised taga vasakus nurgas. Pildil paistab neid viis korda vähem, kui tegelikult oli. Veel leidsin mitu varvaskannikest meenutavat seemikut. Kuna mul ta alles nooruke, siis kas ta tõesti külvab nii nobedalt?

Nüüd siis fotod sarjast enne ja nüüd. Ma ei lasku küll eelnevatesse aastatesse, seda mõni teine kord. Täna väike sari sellest aastast, läbi suvekuude. Kuupäevad piltide all.

18.05.2015

10.06.2015

20.07.2015

27.08.2015

See pidev muutumine püsikute maailmas vegetatsiooniperioodil ongi see, mis mulle nende juures meeldib. Iga kuu on istutusala täiesti erinevat nägu ja erinevat tooni.

Vahelduseks paar sõna naabritest, kellega mul õnnetuseks ei ole just parimad suhted. Sellest ma ei räägi, et Jänes juba ühe noore aroonia pintslisse pistis. (Järgmisel nädalal ostan rulli aiavõrku ja hakkan puid-põõsaid, noori, võrgutama.) Harakas või Vares, ma ei tea, milline naaber, otsustas täna hommikul uurida, et mis taimed ma maha eile ka istutasin. Korralikult oli valgeid taimesilte lugeda juba jõudnud. Ja ometi ma panin nad korralikult mulla sisse.

Mägral hakkas dieet, valge klaar maitseb kõige rohkem. Lambanina õunad on hapud, need sülitab välja. Ja klantsajakirju meeldib perekond Mägrale väga sirvida. Neil on vist taskulambid ka kaasas, kui aeda retkele rühivad. Igatahes öösel on puukoore multši alt alusmaterjaliks pandud ajakiri välja veetud. Olid korralikult eemal murul pikutades vist lugenud. Ajakiri oli hommikul igatahes muru peal.

Mägra tellitud Selveri kuukiri

Konnad on rahulikumad naabrid, ainult aeg-ajalt ehmatavad, kui tiigist jalutama lähevad.

Tõin kasvuhoonest poolteist kilo kurki ka salatiks

Tahame või ei, aga täna asus kombain meil vilja lõikama. Tuleb sügis ka sel aastal.

AALUJATE KOKUKAS 2015

on selleks aastaks läbi. Ausalt öeldes kahju, kohe väga kahju. Kes oleks olnud see idamaatark ja öelnud, et see esimene määratud algusaeg hommikul 5 paiku oleks paras olnud. Hea küll, ärme äärmustesse lasku, aga seda päeva oleks pidanud alustama siiski kell 9. Siis oleks kõik ikka 10-ks kohal olnud. See päev algas siis minu jaoks varase äratusega. Tahtsin Hellele bussi vastu minna, ta pidi mulle appi jõudma kella 8-ks. Jummala õnn, et kodust bussipeatust näen ja bussist väljujaid. Buss loomulikult kihutas meie peatusest täistuuridel edasi. No ja siis läks väike paanika juba lahti. Aga polnud hullu, isa asus õunapuudelt langenud vilju koristama ja ema seadis end köögis sisse. Mina siis siblisin aia ja toa vahet ja ragistasin oma allesjäänud ajurakke, et kõik vajalik aeda ja lauda ja igale poole saaks ja jaguks. Kokuka alguseks oli meil plaanitud kell 11 ja ennäe imet, juba 20 minutit varem vuras sinine buss kohale. Saabujateks Tii, Helle ja Ain. Ain lahkus paraku nii, et isegi mina nägin ainult bussi tagumist otsa veel vilkumas. Kahju, et tema sest päevast ei saanud aega osa võtta. Helle ja Tii kukkusid oma kraami seal majandama ja sildistama ja jagama ja mis iganes. Aega kulus palju. Siis sain esimese kingituse, väga uhked aiatöökindad. Olen nendega nüüd kaks päeva müdistanud ja siiani vastu pidanud (minu puhul haruldane, sp teen kõiki töid tavaliselt paljaste kätega). Roos peal ja puha. Aitäh Tii!

Ja siis hakkas sealt vana kokku kukkunud küüni nurga tagant, ohakapõllu äärest neid autosid ja busse ja saane sadama. Vali mis värvi või kaliibrit just eelistad. Tore, et nii palju meist Aalujatest leidis siin aega ja ressursse ja tahtmist kokku tulla. Ja see, et pered kaasas, on eriti vahva. Ja lapsi oli palju, oi kui palju. Oleks mul ainult rohkem aega olnud nendega rääkida ja tegeleda. Meie koer Rocky lapsi teatud põhjusel ei armasta ja temale oli see väga vaevarikas päev. Valetan, ühte last, kes nüüd on suureks kasvanud, armastab ta vist üle kõige maailmas. Aga see selleks.

No ja siis läks lahti üks suur klapperjaht. Taimede vallas. Ei hakka seda kõike siin kirja panema, aga see oli täielik kaos. Lõpuks lõin käega, sest kaua ma käin seal aia taga küsimas, et kas see laat meil läbi ka saab ja tulemust ei miskit. Siis mõtlesingi, et ega see töö jänes pole, et eest ära jookseb. Ja küll jõuan selle talguna mõeldud töö ka ise ära teha. Pealegi oli meid nii palju ja enamik oleks sel juhul brigadirid olnud. Täna kaevates ja kive tassides ja pappi laotades ja multši vedades mõtlesin muidugi teisiti. Samas teadsin, et kõigil pikk sõit ees ja Helle aed ka ja aega JÄI VÄHEKS.

Lõpuks läks lahti suur söögitrall. Oi jessas. Aidi kirjutas, et nagu väike pulm. Ma ütleks, et hullem, sada korda hullem. Suur suur pulm. Seda sööki, mis kokku veeti, sellest saaks mitu pulma. Ma pakun välja, et järgmisel kokukal lepime kokku, kes mida ja palju toob. Lõppkokkuvõttes et asjad hapuks ei lähe ja ära ei pea viskama. Mul said küll sõbrad ka söönuks. Ja õhtul leidsin veel külmikust kaks Kass Arturi kooki, mis ma ju unustasin. Igatahes väga head olid!

No ja sama äkki kui kõik alguse sai, ka lõppes. Õnneks oli Mustkaaren hilisem saabuja ja ka mineja. Sai tema kõik sinna liigsena jäetud taimed (mõnest võtsin ise ka jupi) ja mul jälle kergem ja tal hulka uusi taimi juures.

Päev oli vahva, aga lühike. Minul jäi kahjuks paljudega suhtlemata. Oli mul plaanitud nii palju küsimusi, mis ma teilt muidugi hiljem küsin, aga ei olnud lihtsalt aega. Seega tuhat vabandust ses suhtes. Küll teeme kunagi tasa. Ja veel seda, et mul ei ole elus olnud sellist sõpruskonda. Palju me siis kõik reaalselt üksteist näinud oleme? Mõnda korra, teist korda kümme. Ja selline tunne, et oi kui vahva, sa ka ikka tulid. Pole sind ammu näinud (korra elus olengi näinud). Ei, kõik ongi kohe täitsa omad ja täitsa tuttavad ja  nii oleks nagu olnud sajandeid. Need inimesed, kes aiale sajaga pühenduvad, ongi vist veits kiiksuga, mulle tundub. Aga mulle väga see seltskond meeldib ja nendega ei teki mingit barjääri.

Selline see KOKUKAS siis sai. (Kirjutatud 19.08) Lihtsalt postitamata, sest jutt oli plaanitud pikemalt.

Mõõtudelt suurim saak - alberti kuslapuu

Ja muidugi natuke nipet-näpet ka

Vahepeal sai siis käidud Ellamaal. Päev oli pikk ja seiklusrikas. Kohale jõudsime kenasti ja esimene, keda nägin, oli Futu. Ja siis Tea ja Triin ja Merike ja nii ta kulges. Ostusoovi mul suurt ei olnud, sest pottide hunnik, mis istutamist vajavad, on siiani ümber suitsuahju. Amuuri toominga oleks Kaielt võtnud, aga seda paraku ei olnud. Arboreetumis sai ka ikka natuke jalutatud, aga ei olnud vist minu päev. Miskipärast kõrvutasin seda arboreetumit mõttes Luua omaga ja ei ole midagi parata, mulle sümpatiseerib Luua enam. Paraku. Aga eks vaatamist oli sealgi.

Ring tehtud, haakisime end Triinu sappa, et tema aeda külastada. Vahva aed, mis asub nii mitmel eri tasapinnal. Seal peab küll nuputama, mida ja kuidas. Huvitav, kas tugevad sajuhood uhavad sellisest pinnasest kõik kasuliku välja või jätavad miskit pinnasesse ka. Ja üleüldse üks vahva küla. Kui ikka on sünnipäev, siis suletakse tänav liikluseks ja pidu ongi tänaval. Selliste naabritega on vististi üsna vahva elu. Naabreid ju valida ei saa ja eestlaste puhul ei ole sellist mõnusat läbisaamist mitte eriti tihti.

Siis oli start Milda valdustesse. Triibulist väravat teadsin juba otsida, aga ometi suutsime mitu korda ära eksida. Vaatamata sellele, et pidevalt saime juhiseid. Igatahes enne pimedat jõudsime kohale küll. Milda on meil ju vana külalislahkus ise. Alul natuke lobisemist, siis kohustuslik-vabatahtlik aiaring. Muidugi natuke kaevamist, nutsakuid, potsikuid. Siis kohvi ja kringlit. Selles aias oleks ka vaja pikemalt tegelikult kunagi puurida. Seal on nii palju peidikuid, mis kohe silma ei hakka ja vaadata ei oska. Igasugu põnevat kraami ja tavaari, just sellist teistlaadset. Kokkuvõttes päris vahva päev jälle seljataga. Koju 23.00 ja kohe enam-vähem magama ka.

Vahepeal ikka siin jõudsin ka kaevata ja 16 potistatud taime maha istutada, aga meeletu kuivus. Põhimõtteliselt ootangi nüüd, et ehk ikka täna öösel miskit vihma moodi asja natukenegi meile jagub. Ei riski enam midagi puudutada. Eile paar ringi niitsin ka traktoriga, krõbiseb kõik taga. Las see pikem muru olla, ei kiirusta ka selle niitmisega.

Paar keigarlikku seika ka sest nädalast. Paigutasin oma uusi hemerocalliseid istutusalasse ja loen oma märkmeid - üks neist tetraploidne sort. Pingutasin siis aju mis pingutasin, aga no ei tulnud midagi. Süda ei andnud rahu ka, et kuhu see siis istutada ja mida see tähendab. Õnneks on tänapäeva tehnika suureks abimeheks. Tegin kähku kindlaks, et tetraploidsel taimel on rakus kaks kromosoomipaari. Reeglina on nad jõulisema kasvuga, suurema õiega ja kirevama värviga. Selge, jõulisema istutasin natuke tahapoole. Just nii lihtne see oligi!

Ja lugu kaks. Mul helleboruse all titabeebid kasvamas ja üks erineb oma lehestiku poolest kõigist teistest. Olen seda ka mitmele aiahuvilisele sõbrale näidanud, kõigile on põnev tundunud. Aga eile õhtul hakkasin oma taimenimekirja täiendama ja vaatan... sain sel kokukal omale pisiputke, aga miks ta mul taimede nimekirjas juba olemas on. Siis jooksis pilt kokku - see polegi mingi helleboruse tita, hoopis pisiputk. Kui ikka taime ei tunne, pole miskit öelda. Igatahes selle pisiputke tunnen küll nüüd une pealt ka ära. Sinise baptiisia kaevasin täna juba ristiku pähe üles, teda tunnen ka nüüd hästi.

Vot sellised päevad on olnud sel suvel. Täna oli meil varjus +30 ja on 25.august. Õnneks oli tuult. Nüüd jääb ainult vihma oodata.

Aias on nii nii palju värve, aga sellest juba järgmisel korral.

Pühapäev - päev endale

Kuna fb mind enam ei tunnista, kas konto hõivatud vms, siis panen info siia. Kõik, kes Te pühapäeval siiapoole teel olete. Kui sõidate Loodi asula märgist mööda, hargneb tee kaheks. Sõitke Nuia peale. Mäest alla ja siis üles. Paremat kätt lõpeb kuusehekk ja taamal paistab kollane rehielamu kollaste abihoonetega. Sinna ongi vaja jõuda. Kui saabute, siis on selline suur kolmnurkne ala talu ees, sinna saab autod paigutada. Teele võib ka jätta, meil nagunii tupik. Seega, ma kõigi massinate peale kohale ei torma. Avan aia kolm väravat, kõik leiavad tee.

Ärge palun igasugu keemilisi mahlasid kaasa võtke. Mul on keldris kirsi, vaarika, musta ja punase sõstra mahla lademes, teeme ise.

Telgid ja lauad on ootel!

Üks hetk elus võib kõik sassi keerata

Mina ja roosiusku, ei,ei ole elus olnud. Ei kujutanud ette, et ka hakkan. Pritsi nii ja naa, kata ja mata ja mida kõike. Olen alati olnud seda meelt, et see pole minu teema. Aga nüüd...keeras vist ära. Meil on aias olnud nii 3-4 aastat mõned erinevad roosid. Ise ei ole ma neist ostnud mitte ühtegi ja tean ka ainult ühte sorti - 'Sexi-Rexy'. Teised on lihtsalt punased kollased roosad roosid. Istutatud olid nad ka siia ja sinna, esile nad kuidagi ei pääsenud. Sel kevadel sai siis nad kokku keskpõrandat tassitud, murukamarasse istutatud, multš peale pandud. Ema oli ka nobe pritsija. No vot, nüüd käin juba mitu head päeva seda ilu imetlemas ja lõhna nuusutamas. Lihtsalt fantastiline. Ja nii uskumatu, kui see ka ei ole, juba mõte liigub, et ehk ikka võiks neid nii 5-6 veel olla. Kui ainult ruumi jaguks. Täitsa sassi keeranud.

Teine analoogne seis on tekkinud aed-päevaliiliatega. Kuni siiani pidasin neid nö väga igavateks taimedeks. Lehestik on neil sarnane, erinevad ainult õied. Tundus igavast igavam. Siis sel aastal on see kiiks kuidagi käinud. Ma ei tahagi neid palju, aga ma pakun, et umbes 10 uut võiks endale hankida. Nii umbes 7-8 sorti mul on ja siis on veel kollane, oranz jne teised värvid, mille sortidest pole õrna aimugi. Tegelikult on nad õitsemise ajal ikka suursugused. See siis teine pere, mis mind sassi on keeranud. Panen mõne oma aia päevaliilia ka ritta.

  Hemerocallis hybrida 'Highland Lord'

Hemerocallis hybrida 'Moonlit Masquerade'

Hemerocallis fulva    `Kwanzo Variegata

Üks lihtsalt aed-päevaliilia

Tänase päeva üks põnev seis veel - teatavasti ma eriti ei songi sealt, kus on oodata seemikuid. Aed-lumeroos hea tite-ema, tema ümber ma ka tihti ei nokitse. Ja nüüd on üks titt hoopis erinevate lehtedega. Põnev vaadata, mis temast päris sirgub. Ehk näitab õit juba kevadel. Siin siis ema ja tita oma lehestikuga.

Selline seis mõtetes ja aias mul tänase seisuga. Võtsin lausa hommikust aega, et seda kõike jagada. Nüüd aeg võtta kerge eine.

Minu jaoks tähtis uudis - eile alustas esimese nina välja pistmist mullast pärsia karukell, vahva. Päris pikalt idanes, pean vaatama, millal külvasin. Drüüas ja alpi kurekell omavad juba ka pärislehti. Vot nii siis lood ja laulud.

Kuumus on mulle kui aju surm

Kõik muudkui teevad märkmeid, rassivad, loevad teiste postitusi, kommenteerivad, käivad üksteisel külas, aga mina...  Paras pensionile saata. Ei saa kirja pandud miskit, ammugi teiste tegemistel silma peal hoida. Kommenteerimisest parem ei räägigi. Aga küll saabuvad ka need pimedad õhtud ja vihmased ilmad, siis on, mida lugeda ja kommenteerida jne. Külaskäikudega mul sel aastal ikka väga kitsas käes. Ise olen küll vastu võtnud sadu inimesi, aga mujale jõudnud minimaalselt. Eks elab näeb. Loen just Petrone 'Minu Eesti' kolmandat osa ja seal ta kirjeldab eestlasi küll  vingelt - töötavad või surnuks, ise ei saa arugi. Töö  narkomaanid. Eestlase arvates ideallne viis elust lahkumiseks on järgmine - ronid mööda käsitsi ehitatud redelit koos saega üles ja saad rabanduse. No nii ta vahest on tõesti. Olen ise ka selle kuumaga ikka mitu päeva hullult mütanud. Eile juba mõtlesin, et aga mis siis, kui... Ma ei ole ka eriline palava sõber. Aga töö ju tahtis tegemist ja kuna paar päeva kuluvad nüüd ka raha teenimisele, siis lihtsalt oli vaja kõik nii enam-vähem korda saada. Aga hakkama sain ja võtsin ka pool tundi sõnade ritta seadmiseks. Kuigi vahemärkusena - kadunud hiljuti ostetud heleenium ja puudub sort ühel hortensial. Nii palju siis enda tarbeks tehtud märkmetest.

Selle kuumaga on oluline aidata ka linde, kui veekogu ei ole lähedal. Vähemalt meie sulelised oskavad kõik pakutavast mõnu tunda. Tiik on suuremate isendite SPA. Harakad toimetavad pesemist vaikse sulinaga ja pelglikult, aga varesed lobistavad kui vanad mehed. Eile tekkis juba tunne, et mingi hull möll tiigis, hull pladistamine. Kõigil ju palav. Pisematele lindudele on meil pakkuda kaks sellist madalat veega täidetud kaussi või ma ei teagi, mis otstarve neil klaasanumatel olnud on. Need on küll kõigil palavatel ilmadel tihedas kasutuses. Päevas korra peab kindlasti vett vahetama.

Maa sisse on meil kaevatud kaks malmpada, kus kasvavad vesiroosid. Varblased kui kärblased istuvad vesiroosi lehele ja naudivad rannailma. Mis elul viga.

Ise ma randa jõudnud ei ole ja ei tunne ka puudust. Võin kodus samamoodi logeleda ja raamatut lugeda kui tahtmist on.

Aed annab saaki usinalt - igatsorti marju, herneid, ube, õunu jne - kõike on sel aastal külluses. Ole mees ja oska hinnata. Kõike ma ei hinda teatud põhjustel. Õunapuu peab ikka aias olema, aga kui see krdi valge klaar neid ainult pillutab ja ma päeva jooksul kolm korda pean neid korjama, et kuidagigi liikuda saaks, siis ei tunne naudingut. Aga samas annab ta ju varju, selle külje pealt vaadates kasulik puu.

Kuumade suveilmade kiuste rohisin ära kiviktaimla. See küll rohkem ema aretatud ja armastatud, aga jõud ei käi alati üle. Täna, kui viimased õitsenud padjandid kõik tagasi said lõigatud ja ära rohitud, siis vaatasin, et pole väga vigagi. Olen sinna nüüd päris mitmeid okkalisi juurde istutanud, küll need paari aastaga ka kõrgust lisavad.

 

Ja siis said korda mitu istutusala. Lühidalt - tegin ruumi uutele tulijatele. Kokukalt vast jagub miskit mulle ka, jään pidevalt ju hiljaks, kui miskit paremat pakkumises on. Tellinud olen väga minimaalselt. Aga Ellamaa veel tulekul ja Juurikas ja jõuab.

Ise saan kokukal jagada kõike, mida jagada annab, kui soovijat on. Saame kaevata, potistatuid vaadata jne. Eraldi ma seega pakkuma ei hakka miskit. Mida annab jagada, olen alati nõus, kui aeg soodne.

Lõpetuseks siis näha taimede ootel tühikud.