Lehevaatamisi kokku

kolmapäev, 28. veebruar 2018

Siberi pakane

Just Siberist pärit pakane pidi olema see, mis meil hetkel ilma teeb. Kraadid on madalad ja tuul omakorda võimendab kõike. Tänan ennast taevani, et kasvukas talvituvad potid kõikvõimaliku katte peale said. Peale looride otsisin välja kõik vanad kardinad, tekid, joped, vaibad - kõik läks käiku. Kui õues on taim jalgupidi mullas ja tekiks on lumi, siis kasvukas on potid ju mullapinnal ja tekk siiani puudus. Ja küll on hea, et on alles hoitud igasugu vana tarbetuna tunduvat kraami. No mida sa paned sinna peale sellise suure külmaga muidu.  Oma ainukese rodo matsin ka enne suuri külmasid lume alla. Nüüd ei olegi muud kui oodata. Puude koored pargis lõhkevad küll paukudes.
Tegelikult tahtsin kirjutada fooliumi vau efektist. Ma ei oleks arvanud, et see kasutegur nii suur on, lausa uskumatu. Alles tärganud püsiku tittedele ju lisavalgust vaja ei ole. Areng on neil aeglane, naljalt venima nad ei hakka. Õues on valgust juba pea 11 tundi ööpäevas. Kui siiani pidin neid taimepotte päevas korra ikka keerutama, siis peale fooliumi panemist seda muret enam ei ole. Taimed püsti kui sõdurid reas. Valguspeegeldus on niivõrd hea. Soovitan soojalt, sest see toimib. Eks peegel annaks sama efekti, aga selle paigaldamine lihtsalt keerukam.
24.veebruaril käisin minagi Lätis. Plaan sel päeval Deposse minna oli nii või teisiti ja kui lugesin üritusest 'Maksud sõidavad', otsustasime ka toimuvale pilgu heita. Hommikul sai kodus lipp masti tõmmatud, korralik hommikusöök, suusakuninga sõit vaadatud ja teele. Kui jõudsime Viljandis kogunemispaika, oli selge, et liigume koos kolonniga ja teeme 100km ringi Deposse jõudmiseks. Autosid oli nii 50-60, sini-must-valged lehvisid ja tekkis selline eriline pidupäeva tunne. Kolonn hakkas liikuma kokkulepitud ajal ja see oli äge. Pikk -pikk rivi lippudega autosid teel. Kõikjal liitus uusi autosid. Tõesti nagu Balti kett. Enne Ikla piiripunkti oli peatus, et oodata järgi mahajääjaid. Seda tunnet, mis tekkis, kui nägin sellist autodelaviini, ei saa sõnadesse panna. Peale Läti piiri ületamist ei olnud harv pilt, kui terved pered olid tulnud tee äärde lehvitama.  Ja see, mis toimus Mazcalacas, oli uskumatu. Paraku neid kõnesid me ära oodata ei jõudnud, sest vaja oli sõita Valmierasse ja õhtuks koju. Aga ära käisin.
Depos olid müügis juba õitsvad võõrasemad. No kuhu lumehange need küll sel kevadel pista. Samas, aasta tagasi olid 28.veebruaril meil kiivitajad juba kohal. Samuti oli seal ülimalt rikkalikus valikus igasugu pojengi-, iirise-, daaliate- jne juurikaid. Hinnad väga ostjasõbralikud. Püsikute ja puittaimede seemnete valik oli päris põnev. Kahjuks suurem osa, mis seal pakuti, meil ikka hellikud või üldse mitte talvituvad. Ostetud sai kõik, mis vajalik. Auto oli ikka paraja koorma all. Ja õhtul sai vaadatud ka presidendi pidu ja trall.
Tänase öö madalaim temperatuur oli -18,9. Hakkab vaikselt soojenema. Kolm nädalat on jäänud kevade alguseni.
Pilt aastast 2017, 11.märts. Lund vähe, kuusehekk pügatud. Seekord sai hekk augustis pügatud.


Eelmisel aastal 8.aprillil. Kaugel see aeg enam on.

neljapäev, 22. veebruar 2018

Külm kestab

Viimased ööd on toonud meile korraliku külma. Eile öösel langes kraadiklaas -21 peale. Täna öösel kõigest -17. Aga päeval on üllatavalt soe, päikesel on palju võimu. Tänu sellele soojale on kasvuhoone räästale tekkinud suured-suured jääpurikad. Klaasi purunemise hirmus ei julge neid ka murda - kogemus on olemas, et murrad koos klaasiga. Isegi kuusehekki kaunistavad jääpurikad. Sellist nähtust ma nagu eriti kohanud ei olegi. Kuuskedel olev lumekiht päikeses sulab ja õhtu saabudes taas külmub.
Hommikul 6.45 on nähtavus õues juba väga hea - kõik, mis ulatub silmapiirini, paistab aknast vaadates kätte.  Valgeks läheb varakult.
Nüüd selle kasvuhoone juurde. Meil läheb päikeselise ilmaga ikka nii soojaks, et kasvuhoone on plussis. Talvituvad potid on looride all. Nüüd ei teagi, mis teha, kas viia lisakatet veel peale või mitte. Külma lubab ju pikemalt, aga iga päev ei ole mind ka kohapeal. Eile jätsin küll veel kõik endiselt, aga lubab ju veel tugevamat külma. Kuivi lehti mul varutud ei ole, nagu meil Kiskjasiil ja Iirisesõber siin varunud on. Täna siis vaatan, mis teen. Homme on plaan terve päeva kodust eemal olla ja siis võib juba kõik hiljaks jääda.
Külvid kerkivad kenasti. Paar päeva tagasi pistsid nina mullast  moosesepõõsa tited. Nendega on ka üks naljakas lugu - olen poest seemneid ostnud mitmel aastal ja teinud samuti sügiskülvid. Ei ole ma aga ühtegi titte sealt saanud. Tean, et nende seemnete idanemine on väga ebaühtlane, ses suhtes, et tärkavad väga pika aja jooksul. Aga no seni ei ole mul see õnnestunud. Sel sügisel külvasin oma taimede seemnetest. Muidugi, kas selline seemnekülv moosesepõõsa puhul üldse vajalik on, on iseasi. Googeldamine annab, et seemnest külvatud taim alustab õitsemist alles 4.-5.aastal. No katsetan ära ja siis saab kindel olla.
Lund on ikka väga palju, eile puistas teda taevast päris tihedalt. Ring aias võtab päris võhmale. Loomade ja lindude radasid on kõik kohad täis. Kunas nad siin askeldavad, ju ikka öösel. Nüüd on end alaliselt sisse seadnud kuuskede ja heki läheduses põldpüüd. Sügisel oli neid siin 13, hetkeseisuga 7. Rebased ju luusivad.
Igasugu taeva ja lume pildid jätan vahele, neid on kõik juba nii palju näinud.
Jäätunud kuusk

Talvel on kõrred võrratud

pühapäev, 18. veebruar 2018

Valguskiir

Kirjutan nüüd oma eilsest meisterdamisest. Nimelt, külvide tärkamine on sel aastal väga hea, paistab, et nad on läbinud vajaliku külmaperioodi ja iga hommik toob uusi üllatusi. Liisi põisrohi, hõbe-teeleht, uued kukekannused, kollane lina jne. No ja siis tuli mul meelde, mis kunagi google pakkus. See küll füüsika, mis on minu nõrgim lüli. Aga eile selle ellu viisin. Minu mõistus ütleb, et kui valguskiir tungib läbi akna ja põrkub näiteks seinaga, siis ta murdub ja suundub alla. Aga kui ta põrkub fooliumiga, siis ta murdub ja peegeldub tagasi. Seega, otsisin aknalaua pikkuse papitüki, kinnitasin sinna fooliumi ja paigaldasin aknalaual olevate taimepottide taha. Ideepõhiselt peaks ju toimima. Mis arvate?
Lund on viimastel päevadel hoolega lisandunud. See -22, mis ta nüüd neljapäeva ööseks lubab, siis see lumi kaitseb taimi küll. Päevane päike on juba nii soe ja mõnus.

neljapäev, 15. veebruar 2018

Selle talve karmim külm meil

Täna hommikul langes temperatuur -15,6 alla Celsiuse, see on meil selle talve madalaim. Tänane öö tõotab tulla sarnane, hetkel juba -10. Taimedele ei tee see väike külm muidugi mingit kahju. 
Eelmisel reedel oli meil selline kiire külma külastus, mis on üldiselt ikka harvaesinev.  Nimelt hakkas kraad õhtupoole kiirelt langema, saavutades kella kuue paiku õhtul -14,6 kraadi. Nii madal temperatuur püsis kõigest pool tundi, hakates taas tõusma. Varahommikuks oli alles veel 6 külmakraadi. Siis selline kiire visiit oli.
Täna tärkasid sale emajuur ja sinihall nurmikas, mõlemad külvatud sügisel ja soojas olnud nädala. Kevadkülvi ma nendega ei katsetanud. 
Igas päevas midagi uut :)



teisipäev, 13. veebruar 2018

Kuidas täna kevad saabus

Õige kevade saabumiseni on meil aega veel kuhjaga, saab suusatada ja kelgutada, lund lükata ja karget talveõhku sisse hingata. Aga ikka otsime ja leiame me kuskil kevadet. Puukoristajatel on kibekiired päevad - ma ei tea, mis asjatoimetustega nad seal pesas ja selle ümbruses askeldavad, aga tegemist on neil palju. Tihastel paistab veel kiirem olevat - söögimajad seisavad suure osa päevast jõude. Jäneste tantsuplatsid põllul võtavad juba hiiglaslikke mõõte. Siin ümberringi paistab neid jäneseid kohe hulgim olevat, kuigi ühtegi jänest ma talvel oma silmaga näinud ei ole.
Et rääkida, kuidas mul see kevad täna saabus, pean minema mõned aastad tagasi. Kaldun arvama, et sain kellegi Aaluja käest kas stepirohu taime või seemet. Tiia nagu oleks silme ees, aga kindel ka ei ole. Igatahes see üks taim tee minu juurde leidis ja põldu katsele ma ta istutasin. Katsele sp, et vaadata, kas ja kuidas ta talvitub. Esimesel aastal ta oma ''õiteilu'' ei näidanud ja seega ei osanud ma temast ka miskit erilist arvata. Talvitus põllus ilma katteta kenasti, no talve muidugi ka ei olnud. Põllus on ta mul tavalises savises aiamullas ja pigem niiskemas osas. Seega niiskustundlik ei tohiks eriti olla. Liiki ma ei ole suutnud kahjuks määrata.
Eelmisel sügisel siis nägin tema ilu - ei ole midagi halba öelda, väga elegantne ja graatsiline tegelane.


Sügisel hakkasid seemned tuulega levima, hõljusid õhus seni, kui leidsid sobiva koha maapinnas, kuhu ennast puurida. Põllu kõrval oli terve muruplats neid täis. Käisin siis küürakil ja kiskusin neid sabapidi murust välja. Panin kasvuhoones turba pottidesse ja sorkasin nad otsapidi sinna mulda. Kahtlus oli küll, et ehk hakkavad juba sügisel idanema, sest aeg oli veel soe. Kaotada ei olnud ka midagi. Sabasid ma neil tagant ära ei lõiganud, seda tegin alles vastu talve. Mitu potti jäigi niimoodi talvituma. Nädal tagasi sai esimesed sügiskülvid tuppa sooja toodud, nii ka üks stepirohu pott. Ja täna hommikul, olge lahked :)


Siit nende ninad tulevad. Teised potid jätsin kasvukasse ja seal saavad nad tärgata just nii nagu ilm lubab. Päris põnev. Huvitav on muidugi, kas ta siis ka nii hullult külvab, kui peenras on ja kas kõik seal ka kasvama lähevad. Seda näeb muidugi tulevikus. Ja stepirohu jutu lõpetuseks tänane pilt sellestsamast taimest. Seemned on kõik teele läinud.


Tänasel vastlapäeval otsustasin kelgutamise asemel aias ja ümber aia ühe korraliku jalutuskäigu teha. Lund on oi kui palju. Ta on nüüd küll kokku vajunud, aga annab ikka astuda. Valge on, isegi päeval on valge ja see ongi see lootusekiir, et valgust saab iga päevaga aina rohkem ja rohkem. Taimed puhkavad, ninad lumehanges. Jänesed on kihutanud ühe puu juurest teise juurde. Kui need vähegi hinnalisemad puud-põõsad oleks võrgutamata, siis vist oleks üks suur lagendik. Kitsedel on kõrval suured orasepõllud, nemad toimetavad rohkem seal.








Viimane pilt on nö piltmõistatus - kes teab, mis on pildil?



neljapäev, 8. veebruar 2018

Lõpuks ometi korralik lumi

Eilne lumesadu oli vägev ja nagu kuulda, vist kõikjal Eestis. Laia valget lund hakkas juba varakult taevaluukidest tulema. Sadu oli nii tihe, et maanteele kodust ei näinud. Ilus oli, k...i ilus ikka. Aga oh seda lume kühveldamist, see oli ka eile selline mõttetu tegevus, sest tulemus lihtsalt haihtus kiiresti  Kui ühes otsas lõpetasid, siis teisest võisid alata. Aga lumi oli nii kerge ja õhuline. Sissesõidutee sadas igatahes niimoodi täis, et lõuna paiku jäi üks tuttav meile tulles hange kinni. Kuna kõik oli suur suur valge ala, siis ei saanud enam hästi aru ka, kus on tee ja kus on põld. Aga abi oli varsti kohal, sahk lükkas tee lahti ja tõmbas auto välja. 
Küll on hea, et see lumi tuli. Nimelt ei ole mul ühelegi noorele okkalisele mingit kaitset päikese eest pandud.  Täna võtsin lumelabida ja kui mõne okkalise peanupp lumehangest veel paistis, siis kühveldasin lund aga juurde. Nüüd võib päike sirada :) Kuigi, pärnvahtrale pean miskit veel tüve kaitseks panema. Külmakraadid on ka parajad, mitte eriti madalad, õues on nii mõnus.
Täna said viimased talikülvid tehtud, suured tänud Kiskjasiilile. Saatis mulle igasugu põnevat manti, saunas pingil need külvid vett imamas hetkel viibivad. Samuti tõin esimesed sügiskülvid tuppa idanema ja tegin ka esimesed kevadkülvid. Paras segadus kokku - sügis-, tali- ja kevadkülvid :) Lagodehhi pojengi külve tegin mitmes jaos - värske seeme ja paar kuud seisnud seeme. Esimene sügisel külvatud potsik sai sooja toodud. Neid potsikuid on mul rohkem, osad toon sooja ja osad jäävad kasvukasse õiget aega ootama. Tuppa sai veel üks stipa ja üks priimula potsik. Lähipäevil pean miskit veel tooma, ainult et kõige selle juures on üks aga. Kuna külvipotid olen korralikult niiskena hoidnud, siis on taimesildid potti kinni külmunud ja ma ei näe, mis on kuhu külvatud. Seega on keeruline teada saada, mis pott vajab tuppa tulemist ja mis ei vaja. Põnev aeg on igatahes kätte jõudmas, sest varsti hakkavad need esimesed ninad tulema. Sel aastal olen võrreldes eelnevate aastatega nädala võrra potsikute tuppa tarimist edasi lükanud. Kui nüüd arvestada, et idanemiseks kulub keskmiselt 14-20 päeva, siis on mul ajastatud märtsi alguseks suurem tärkamine. Jääb üle ainult oodata.
See on minu harilik elupuu 'Tiny Tim', mille mõõtmed pidid olema 80*80cm ja ilus keravorm. Meil kõrgust 180 ja kera on ka ajalukku jäänud. Vanust 18 aastat.


Esiplaanil väike kikkapuu, ilus igal aastaajal.


reede, 2. veebruar 2018

Veebruar

Väljas on veebruar täna   (kuula lugemise taustaks). Plaanisin mõne rea kirjutada juba jaanuari lõpus, aga läks nagu ikka. Nimelt oli jaanuari lõpus paar päeva ikka imelist - nii valge, nii valge, et silmal oli valus. Ja kui ilus. Juba selliste valgete päevade nimel tasub Eestis elada. Seda ilu ei väsi kunagi vaatamast.




Veebruari esimesed päevad on lund juurde toonud, kuigi valitseb sulailm. Lumikatte paksuseks on umbes 15 cm. Kui nüüd lubatud öine -14 mingi aeg kohale jõuab, on ka väike kate ehk õhuke tekk taimedel peal.
Täna on küünlapäev, mil naised ei tohtivat tööd teha, aga mina alustasin just täna aiahooajaga. Nii imelikkude imelik kui see ka ei ole. Päev oli mõnusalt soe, aega ka oli ja otsustasin kasvuhoones väikese koristuspäeva teha. Hakkasin siis ükshaaval talvituvaid taimepotte puhastama ja korrastama. Ja teate, mis üllatus mind tabas - kevad on juba kohal. Ma ei ole eelnevatel aastatel seda näinud ega kohanud. Meil on tavaline nõuka ajal ehitatud klaaskasvuhoone, mis lasi tuult ja lund usinalt läbi. Eelmisel kevadel vooderdasin kasvuka küljed mullikilega, mis aitab väga hästi sooja hoidmisele kaasa. Sulaga on kasvuhoone uksed avatud, ka öösel. Ühe korra viskasin loorid pottidele, kui ööseks 14 kraadi külma lubati. Taimepotid on mulla peal, tihedalt üksteise kõrval. Lund ma pottidele ei vii teadlikult, sest siis tekib see sulamis-külmumis-jäätumismoment. Olen selle probleemiga kokku puutunud küll. No aga see kevad ei paistnud mitte ühest potist, vaid oi kui paljudest. Näiteks kisopriimulad on noored lehed maapinnale pistnud, lõhnava kuslapuu lehed on avanenud, himaalaja kipslillel uued kevadised lehed, pojengide punaninad aina sirguvad, kobarkivirik 'Bobo' õienupud on juba päris suured.  Seda kõike oli nii palju. Veetsin kohe tunde täna kasvuhoones. Panen mõned tänased pildid ka, siis näete ise. 
Mets-piiphein 'Hohe Tatra' on püsinud kena. Aias paraku tuul ja lumi räsivad lehestikku.


Pisiputkel on aias pealsed kadunud. Kasvukas nii kena kui olla saab.


Habe-peekerlillel lõikasin täna väsimuse märke näidanud õievarred maha. Ta õitses vapralt veel jaanuaris.


Krimmi parukliilia pealsete lõikamisega jäin hiljaks. Ta on juba hoogsalt kasvu alustanud.


Helmikud on väga värske olemisega.

Nüüd jääb üle ainult loota, et väga hullu külma enam ei tule. No loorid on mul ka ootel, saab ruttu peale visata.

Ja natuke ka külvidest. Kahjuks olen ma nii laisk või õigemini ajapuuduses, et märkmeid paberkandjale saab aina vähem ja vähem. Midagi teha ei ole. Ma ei ole isegi seda kirja pannud, mis kuupäevadel ja mida ma sel hooajal külvanud olen. Palju külve sai tehtud juba talve algul, kui keskmised temperatuurid olid piisavalt madalad. Ega seda õiget aega ju ette ei tea. Kui juhtub liig soojaks minema, võib taim idanema hakata ja pakase saabudes idandid hukkuvad. Ja siis mõtleme, miks nad küll ei tärka. Soovitav on talikülve mingi aeg soojas hoida, et seemned suudaksid end vett täis imada. Ka siin on üks aga. Mõned taimed võivad juba nädalaga soojas ninad välja pista. Aastaid tagasi mul just nii läks. Kuna tark raamat soovitas lavendli külvata talvel, et siis tärkamine ühtlasem, ma nii ka toimisin. Aga ju jäi külv natuke kauaks sooja, nii et taimetited jõudsid ninad juba välja pista. Seega mis läind see läind.
Üleüldse on sel sügis- ja talikülvil nii palju erinevaid nüansse, mis mõjutavad tulemust. Alustuseks juba seemnete kvaliteet. Mitte kunagi me ju ei tea, milline on see kvaliteet. Ei saa ka maha teha erinevaid seemnete pakkujaid. Viga võib olla ka liiga lühikeses külmaperioodis, kehvas substraadis, seemned ei olnud piisavalt küpsed või jumal teab mis. Aastate jooksul on neid ebaõnnestumisi olnud ju kuhjaga. Aga totsikuid-potsikuid on kasvuhoone taas täis. Lähinädalatel teen ka kevadkülvid. Homme peaks saabuma erinevate kukekannuste seemned. Ja osa sügiskülve saab juba varsti sooja tuua.

Ühe eksperimendi tegin täna taas. Võtsin hortensiatelt pistoksad ja torkasin otse niiskesse turbasse. Mõtlesin, et mis neist seal lumehanges kevadeni säilitada, eriti kuna lumega on pidev kitsas. Võib ju otse potti sorgata ja siis vaadata ning oodata. Eks näis. Homme pistan veel mõned musta leedri oksad ka katsetuse mõttes potti. Kuna see haljaspistikutega toimetamine võtab aega, neid ju vaja piserdada, siis sellega ma eriti ei viitsi jaurata.  No katsetan sel korral niipidi.
Homme plaanin hortensiad ja jaapani enelad tagasi lõigata ja nii see kevad läheneb.