Lehevaatamisi kokku

Laupäev, 26. november 2016

Kadripäev

Kadripäev on saabunud imekiirelt, kaugel see aasta lõpp enam on. Sprinteri kiirusega liigub see aeg. Esimene lumi on juba sulada jõudnud. Tänane päev oli üle hulga aja natuke heledama ja rõõmsama moega, aga üldseis on küll nagu polaaröö. Pidevalt valitseb pimedus.
Tahtsin veel veidi külvi teemadel arutleda, mõtiskleda. Mitmed sõbrad teevad sügiskülve, kasutades nö külvipottide kaantena tagurpidi pööratud poolikuid plastpudeleid. Iseenesest hea mõte, kui külve vähem. Mul on hetkel 30 külvitopsi, sellist pudelite rivi ei viitsi ausalt tekitada. Samas peab jälgima, et külvid otsest päikest ei saa. Tekib terava päikesenurga all kasvuhooneefekt ja seemned võivad idanema hakata. Just seepärast on mul ka kasvuhoone uksed avatud, sest vaatamata pilves ilmadele tõuseb temperatuur klaashoones päris nobedalt.
Võtsingi oma külviraamatu kätte ja vaatan siin nii õnnestumisi kui ebaõnnestumisi. Kuna erinevate püsikute seemned vajavad idanemiseks ka erineva pikkusega külmaperioodi, siis oleks hea teada, kui pikka külmaperioodi mingi liigi seemned idanemiseks vajavad.  Kui näiteks kolmiklillede seemned võivad idanemiseks vajada üle 500 päevast külmaperioodi, siis ei ole ju mõtet veebruaris külvata ja märtsis tärkamist loota. Sellest lähtuvalt olengi teinud külvid kas suvel, sügisel, talvel või kevadel. Näiteks lõhislehine ülane Anemone multifida  - selle liigi puhul ei olnud ma kindel, kui pikka külmaperioodi seeme vajab. Erinevad ülase liigi seemned vajavad 0-90 päevast külmatöötlust. Mina tegin külvid kohe pärast seemnete külvamist 10.juulil, esimesed tärkasid 12.augustil. Talvitusid hästi. Korraliku taime sain alles kolmandal aastal.
Emajuure Gentiana puhul soovitatakse samuti sügiskülvi. Mina olen külvanud juba 19.juulil ja taimed on tärganud 19.veebruaril. Seega oli külmatöötlus vajalik, sest muidu oleks nad ninad sügisel välja pistnud.
Üks perekond, millega olen täielikult ebaõnnestunud, on käoking Aconitum. Olen päris mitmeid liike katsetanud, paraku siiani edutult. Nemad on jällegi sellised naljatilgad, kes tärkavad temperatuuril 5-12. Ehk see ongi mulle natuke raske olnud, sellise temperatuuri hoidmine. Paratamatult soojeneb kevadel kasvuhoone kiiresti ja jahedana on teda hoida võimatu. Õue viies risk veel suurem, sest seal võib ootamatu öökülm idandid hukule viia. Võib-olla oleks sellised seemned arukam põllule külvata ja lihtsalt oodata. Tegelikult on selliseid madalal temperatuuril idanejaid palju ja väga paljud sellised külvid on mul siiski õnnestunud, olenemata sellest, et ma ei ole neile soovitatud tingimusi suutnud pakkuda. Ühed sellised on näiteks upsujuured. Neid liike olen ka mitmeid katsetanud, paraku siiani edutult. Samas, nad võivad idaneda ka mitu aastat ja eks selle külvikasti niiskena hoidmisega nii pika aja vältel mul murekohad tekivadki. Sel korral katsetasin taas valge upsujuurega, näis kas suudan oodata.
Kunas on õige aeg korjata seemneid, et nad ikka valmis oleks? Mina ei tea vastust, visuaalselt hindan. Kui külv ei õnnestu, võis ju ka seeme ebaküps olla. Näiteks olen paar aastat ostnud varretu keelikurohu Carlina acaulis seemneid ja külvid on paraku ebaõnnestunud. 2015 sügisel võtsin ise seemneid - külv õnnestus täielikult. Ja ka isekülv oli korralik. Või näiteks männilehine peekerlill - Penstemon pinifolius, tegin paralleelselt kaks külvi. Ühe paki seemneid ostsin ise, teise saatis Milda, ühe firma seemned ja ühe säilivusajaga. Üks külv tärkas korralikult ja teisest mitte ühtegi taime. Midagi oli kuskil järelikult valesti.
Samuti ei ole väga harvad juhtumid, kui ostetud pakist ei leia loodetud taime seemneid. Õnn on muidugi see, kui enne istutamist ikka taime ära tunned. Jäänelgi seemnetest sain kunagi hulga nurmnelke ja ainult 4 jäänelki. Nõmmkanni asemel tubakat kasvatada on ka omaette ooper.
Olen neid külve nii palju teinud, et neist võiks lõputult jahvatada. Selle põhjal mõtlengi, et klassifitseerun pigem katsetajaks kui aednikuks. Nüüd olengi mõelnud, et pistikutest saab ju taime kordi kiiremini. Suure osa seemnepakkidele kuluvast rahast võiks igal aastal kulutada hoopis uute taimede hankimisele. Seemnekülv jään toimetama nii või teisiti, lihtsalt mahte ei ole mõtet suurendada.
Muudest tegemistest ka. Palju jututeemat on Aalujatel juba olnud Matthew Biggs'i raamatu ''Suured aednikud''  ümber. Nagu enamiku raamatute puhul - mõni koht meeldib rohkem ja mõni koht tekitab vastakaid tundeid. Mulle meeldis enim see äratundmisrõõm taimede osas ja meeldis see, et väga paljude aednikega mu vaated ja mõtted ühtisid. Ning tõesti, ei ole siin maailmas enam midagi uut. Need nn kaljuaiad, millest meil siin hooga vaimustuti, on ju tõesti iidvanad. Põnev oli lugeda näiteks kahelehise džefersoonia leidmisloost ja kui vana see liik juba on, ometi maksin tema eest veel eelmisel aastal päris korraliku hinna. Inglise aiad on mulle alati sümpaatsed olnud ja siin lugedes sai ka oma fantaasiat mõnuga kasutada. Kuigi jah, üks selline küsimus tekkis küll seda raamatut lugedes - kes on aednik? Kas inimene, kes ise hommikust õhtuni on aias või hoopis see, kes jagab aednikele käske. Aga vahet tegelikult ju pole, kui aed elus püsib ja toimib. Eks vaielda või veel nii mõnegi loetud väite üle, kuid mõnus lugemine oli siiski.
Ja eile leidsin Eneli Krägeri raamatust ''Siin- ja sealpool aknalauda'' vastuse oma ammusele küsimusele. Nimelt teadsin mina juba lapsest saati, et lehis on lärt. Ja kui ma Luua koolis meie dendroloogia õpetajalt selle kohta küsisin, siis tema ei osanud küll mitte midagi vastata, sest ta ei olnud selle sõna kasutusest kuulnudki. Ja mis ma nüüd loen - lart öeldi lehise kohta Mulgimaal Loodi kõnepruugis. Uskumatu, kui leiad vastuse oma küsimusele nii ootamatul moel. Lugeda, lugeda ja veelkord lugeda!
Oma aia tegemistest miskit põnevat ei olegi pajatada. Uut on hollandi iiriste vallas. Nad on mul õues nii paar-kolm aastat pidanud, mitte enam. Aga kuna sibulapakid olid poes odavad, siis minu ostukorvi nad hiljuti tee leidsid. Kuna sügis oli juba hiline, otsustasin nad panna kuiva turba sisse, pimedasse ja külma. Aga nii paari soojakraadi juurde, et külm ligi ei pääse. No ja mis on hetke tulemus, kõik sibulad on ninad taeva poole sirutanud, pikkust neil nii 2cm. Järjekordne katsetus, kas peavad nii kevadeni vastu ja kas õisi näen järgmisel aastal.
Homseks lubab taas lumesadu.




Teisipäev, 8. november 2016

Taas aeg külvata

Järjekordselt on kätte jõudnud aeg, mil tarvis lagedale otsida oma kogutud ja varutud seemnepakid. Miskipärast on külvajal tunne, et iga külv oleks nagu esmakordne. Kas on see tingitud sellest, et üritame taas elu anda taimedele või lihtsalt uuest ootusest, jumal seda teab. Minuga igatahes nii ta on. Kuna olen neid külve igat masti teinud juba alates eelmise aastatuhande lõpust saati, siis võtan aega sel teemal natuke ka blogida.
Algajal aiapidajal on kõige kergem ja kindla peale minek alustada suvelilledega (suvikutega). Nende külvidega on küll aega kevadeni, aga igasugu põhitõed tasub ennetavalt selgeks teha. Kui mina oma elus esimesed külvid tegin, siis see oli küll puhtast omaenese tarkusest, nii paljukest kui seda antud oli. Suvikute seemnepakke olid toona täis kõik ajaleheputkad ja kioskid. Ja nii neid esimestel aastatel siit-sealt ostetud sai. Reeglina tärkasid kõik seemned ja minu meelest veel duubeldades. Eks need külvid said maru tihedad ja seega ka taimed nõrgemad. Suvelill sirgub kiirelt, vajab ainult piisavalt sooja ja valgust. Seepärast peab arvestama, kunas on õige aeg külvata, st kas on köetav kasvuhoone või saab tubastes tingimustes sobiva valgusspektriga taimelampe kasutada. Aknalaual on see puudus, et kevadel on siiski valgust vähe ja oma kiire kasvu tõttu kipuvad noored taimed välja venima. Kui esimesel aastal on suvikutega kõik reeglipäraselt läinud, siis tasub kiigata püsilillede ehk püsikute seemnete poole. Kahjuks on meie kaubandusvõrgus püsilillede seemnetega suht kitsas. Seepärast külastan ma aiakauplusi alati, kui nad tee peale jäävad. Samuti on minu meelest puuduseks seemnepakkidel olev puudulik info. Mul isegi ei tule meelde, kas ma olen kohanud mõnel seemnepakil kirja - vajab 60 päeva külmatöötlust või seeme vajab kraapimist või happega töötlemist.  Selle ämbri otsa olen ma elus juba astunud.  Mäletan, et ostsin ammusel ajal mingi raha eest, mis ei olnud just väike, paki alpi taimede seemnesegu. Külvasin siis korralikult nad topsi ja ei saanud ma sealt ühtegi taime. Seekord ajasin süü muidugi praakseemnete kaela. Tihti saab fb-st lugeda, et seal ja seal müüakse ebakvaliteetseid seemneid - ei idane. Muidugi võib viga olla seemnetes, aga alati ei pruugi. Tuleb lihtsalt enne külvi natuke vaeva näha ja taimele taustauuring teha. Tänapäeval on olemas ju kõigi võimalustega internet, seega infot leiab ikka. Kui mina oma esimesi külve tegin, siis ei olnud mul isegi arvutit. Ma kujutasin ette, et nii lihtne see ongi. Kevadel tulid uued seemned müügile, et ostad, külvad ja voilaa...taimi tuleb mühinal. Tegelikkus osutus hoopis keerulisemaks.
Olen endale püsikute seemneid hankinud kõikjalt, kaasa arvatud oma taimedelt seemnete korjamine. Olen jälginud ka külviaega, kas seeme vajab külmatöötlust või mitte. Katsetanud ühe liigiga nii sügis- kui kevadkülve. Tulemusi on ette ennustada võimatu. Näiteks Pulsatilla  liikide seemned on soovitav külvata kohe pärast valmimist. Paar aastat olen nii teinud ja sügiseks on juba kahe pärislehega taimed olemas olnud. Tõsi, õitsema nad ei kipu ka teisel aastal veel mitte. Sel aastal unustasin seemne korjata ja viimased valminud seemned pärsia karukellalt võtsin oktoobris. Tegin ka kuu lõpus küvi. See ongi nüüd see katsetuse koht, et kas seeme jõudsi sügisel idanema hakata ja hukkub talvekülmas või jääb ellu.
Kiirelt idanevate seemnetega on sügisese külvi korral see oht, et nad kipuvad enne külmasid tärkama ja siis ei ole neid võimalik enam päästa. Paraku ei tea ju ilma ka ette. Ka jaanuari pikem sulaperiood võib mõned seemned idanema panna. Selliste seemnete külviga peab ajastus õige olema.
Sügisese külvi puhul soovitavad teadjamad taimetargad järgmist - peale külvi hoida külvikaste soojemas ruumis, et seemned saaksid end vett täis imada. Seejärel viia jahedasse ja õpuks kasvuhoonesse. Olen minagi nii teinud ja hetkel ongi mul jahedamas ruumis hunnik külve ootamas, et liikuda edasi külmkasvuhoonesse. Aga olen katsetanud pikemat külmatöötlust vajavate seemnetega ka järgnevalt - pool seemnetest külvan sügisel ja järgin eelpool välja toodud nõudeid. Teise osa seemneid viin pakiga külma ja hoian neid seal kevadeni ning külvan kevadel. Ja ei saa väita, et nii külv ei õnnestu. Väga paljude liikidega on mul õnnestunud nii sügis- kui kevadkülvid. Seega must ei ole alati must ja valge ei ole valge, on väga palju erinevaid halli varjundeid. Selle katsetamine võtab lihtsalt aega. Sel korral on sarnane katsetus mul valge upsujuurega. Tegin kaks sügiskülvi ja hulk seemneid läks jahedasse ruumi kevadkülvi ootama. Kui ei katseta, ei saa ka teada.
Veel peaks püsikute külvi puhul teadma, et nii mõnegi liigi seemnete idanemine võib võtta aastaid. Sel juhul peab endas kindel olema, et suudate substraadis paar aastat niiskust hoida. Mina seda ausalt öeldes ei jõua ja sp ma olen ka paljud külvid minema visanud. Aga kellel on aega ja tahtmist, siis miks mitte. Teiseks on mitmete liikidega see mure, et esimesel aastal kasvatavad ainult idulehed ja seejärel kuhtuvad. Ka teisel aastal eriti suurt elujõudu neil veel ei ole. Jällegi oleks vaja aega ja meelespidamist neid potsikuid niiskena hoida. See teema oli mul eelmisel aastal jumalatelillega. Õnneks on mul põllus ruumi ja panin need mitukümmend kribalat põldu. Jääbki üle oodata kevadet ja alles siis saan teha kokkuvõtte, kas külv õnnestus või mitte. Sel eesmärgil, et endale aeda jumalatelille saada, ei ole teda küll mõtet külvata. Nad ei ole ostes üldse kallid ja saab kohe õitseva taime. Milleks siis mitu aastat jännata.
Veel üks oluline faktor on teada, mis liigid omavahel segi tolmlevad. See on oluline juhul, kui ise seemet korjata. Toon näite suvikutest ja nende tolmlemisest. See oli palju aastaid tagasi, kui sattusin Pärnus toonase Mudaravila ees oleval haljasalal jalgu puhkama. Suured ümmargused peenrad olid täidetud erineva tooni ja kõrgusega takeetestega. No mina meistrimees korjasin siis mõned õitsenud õied, sildid värvi ja kõrgusega juurde ja järgmisel kevadel läks külviks. Ja kui nad siis maha said istutatud, siis oli see peenar ikka täielik pornograafia. Seal oli kõike toone ja igasugu kõrgusi. Nii sain ma esimesed teadmised tolmlemisest üldse. Näiteks kurekellad on selline vahva pere, mis kergesti segi kipub tolmlema.
Ja sorti ei saa ka seemnest. On küll palju sorte, mis annavad seemne kaudu omadusi päris hästi edasi, kuid enamus siiski mitte. Sp ma ka eriti ei ole katsetanud nende sortide külviga, aga võiks proovida. Just praegu tekkis mõte, et oleks võinud harilikult angervaksalt 'Aurea' ju seemet võtta ja proovida, kas annab kollase lehevärvi edasi. Kaldun arvama, et mingi protsent võib isegi õnnestuda. Tasub proovimist.
Minu selle sügise külvid on nüüd tehtud kahes osas. Esimene sats on juba kasvuhoones, teine jõuab varsti järele. Algusaegadel kasutasin külvide tegemiseks margariini topse, kuhu sorkasin augud põhja. Aastatega sai selgeks, et need topsid on liiga madalad. Sügavama topsi eelis on see, et substraat püsib pikemalt niiske ja juurtel on rohkem ruumi areneda. Nüüd olengi kasutanud lillepotte sügavusega 11-13cm. Potid lähevad taaskasutusse ja pesnud ma neid enam ei ole. On olnud aegu, kui kasutasin külvamiseks ainult uusi potte või pesin kasutatud potid kaalimpermaganaadi lahusega. Paraku ei näe ma sel tööl suurt mõtet ega kasutegurit. Kui tõesti on mingi väga haruldane seeme, ehk sel juhul. Õues idanevad seemned ju tavalisel mullapinnal ja tasub märkimist, et väga edukalt. Külvanud olen Kekkilä kasvuturbasse. Mulle sobib see peen fraktsioon, et ei pea neid halge sealt välja pilduma. Kui on meeles olnud, olen lisanud ka superfosfaati - seda tarkust ma kuskilt jälle lugesin. Kuigi tavaliselt alustan vedelväetise lisamisega kohe, kui esimesed pärislehed ilmuvad. Vermikuliidi ja perliidi kasutamisest loobusin ja seda põhjusel, et ma ei näinud sel erilist kasutegurit. Sammal tekkis nii ehk naa ja kui ikka ei kastnud, siis kuivas samuti kui ainult turbasegusse tehtud külvid. Lund ma kasvuhoones külvidele peale ei pane. Seda põhjusel, et kevadel see lumi sulab, jäätub, sulab, jäätub. Pigem katan enne suuri külmasid, nagu ta nüüd lubab, taimed paksude vaipadega. Vaibad viisin varakult kasvuhoonesse valmis. Ja väljas lageda peal ei ole ma külve hoidnud sel lihtsalt põhjusel, et meil on ''kodulinde'' väga palju ja nad on väga uudishimulikud. Samuti talvised vihmasajud võivad pottidest selle väärtusliku kraami minema viia.
Järgmise blogimise tarvis otsin välja oma külviraamatu ja siis analüüsiks natuke konkreetsemalt.
Viimased külvid on veel turbaga katmata.


Esimene lumi on alati ime ja imeilus.














Neljapäev, 3. november 2016

Veelkord pealinna botaanikaaiast

Taaskord mõne reaga minu külastusretkest. Plaan postitada oli juba paar päeva tagasi, aga paraku selgus tõsiasi, et mu arvuti kõvaketas ütles üles. Tegelikult on alles garantiiaeg, märtsis saab alles kaks aastat arvuti ostust ja juba õhtal. Täna peaks saama ta garantiiremonti viidud.
Olude sunnil olen juba teist päeva oma külmas linnakorteris. Eelmise nädala lõpust saati on köetud ainult poisi tuba. Eile võeti teistest tubadest ka vanad radikad maha. Öösel magasin sada vammust seljas ja mitu tekki peal. Vahet vist ei olnud, kas ööbid maal tööriistakuuris või linnakorteris. Täna on kolm uut radikat seina pandud ja loodavad jõuda ka sooja sinna sisse saada. Homseks jääb seega veel üks tuba. Mina lähen igatahes õhtul maale. Sellest koristamisest vahepeal siin ka erilist kasu ju ei ole, kui 5-6 meest kõnnib pidevalt sisse ja välja. Lõpptulemus on vast kõike seda väärt. Kuigi, täna puurisid köögist suurde tuppa mingeid auke torude tarvis ja lasid pool köögiseina maha. Õnneks on viimistlus ka nende poolt ette nähtud. No see selleks.
See bot.aed ei lähe mul endiselt meelest. Nagu aru sain, siis 2017 maikuus tuleb leida päev. Futu oli juba kambajõmm. Selle päeva peaks plaanima peale Türi Lillelaata, siis ei oleks mul päevast kahju. Igatahes tuleb minna!!! Tartus olen ma käinud igal aastaajal botaanikaaias, aga pealinna oma väärib ka tutvumist.

Siin siis taas üks kivirikuline. Neid kiviriku liike on ju meeletult palju, kuigi paljud neist on suht sarnased. Mul endalgi kodus mitu erinevat, mida ei ole seni tuvastada suutnud. Aga ilusad ja igihaljad ja neid võib tõesti palju olla.


Siin üks vahva põisrohi. Mul endal on ainult Silene acaulis, aga vot see võiks ka olemas olla. Kui kellelgi on, siis teeks hea meelega vahetust.


Tulikad on ka toredad tegelinskid.


Alpi memmjuur. Mu meelest väga vahva lehestikuga. Teda ma proovin küll külvata, seemned mul olemas. Vaatame, kas õnnestub.


Taaskord vahva nimega taim. Juba sellise nime pärast võiks ta aias esindatud olla.


Selle foto tegin mõeldes Iirisesõbrale. See on ikka parajalt suur töö, et iiriste kasvukoht puhtana hoida. Tean seda oma väheste iiriste põhjal. Samas on nad kenad terve aasta. Nende lehestik on ka kena. Ja kena ka sügisel peale lõikust ja taimede korrastamist. Minu meelest.

Ja nüüd jõudsin otsaga lehiste juurde. Rahutu Rahmeldaja juba oma blogis lehiseid kiitis ja demonstreeris. Mulle on nad ka väga sümpaatsed. Olen täheldanud, et meie kandis on praktiliselt igas aias üks vana lehis. Ka meil oli ta olnud omal ajal, kuid miskipärast oli maha saetud. Kuskohast nad pärit on, ei tea keegi enam. Aga fakt on see, et kohe meie lähedal asub Euroopa suurim ja vanim lehisepuistu. Loe siit-


Kas on need lehised pärit sealt, seda ei tea. Olen aastaid kevadel puistus jalutamas käinud, aga isekülvi ma seal küll täheldanud ei ole. Kunagi üks loodushuviline pajatas, et ta olla paar aastat hoidnud puistus üht lapikest lehevabana ja oli sealt noori taimi nii kevadel leidnud. Kuna puistu põõsarinne on täiesti olemas ja ka lehtpuid seal all piisavalt kasvamas, siis jah, maapnd on sügisel paksult lehtedega kaetud ja tõenäoliselt ka see on üks põhjus, miks isekülv puudub.
Endal on mul jah ainult kolm eurojaapani ehk värdlehist, mis ostetud aastal 2008 pisikeste vitsadena, aga kelledest tänaseks on sirgunud arvestatava kõrgusega varju andjad.
Lehise liike on palju ja üks uhkem kui teine. Nende kevadine lehtimine või okastumine ning nende sügisvärvus ei saa küll kedagi külmaks jätta. Põllus mul ka üks tilluke kuriili lehis sirgumas, kelle saab paari aasta pärast uude kasvukohta istutada. Nüüd peangi talvel eeltööd tegema, et mõned uued liigid hankida. Kohad mul neile täitsa olemas. Siin nüüd mõned lehised botaanikaaiast.







Kõik pealsed lõigatud, umbrohi kitkutud ja talv võib tulla.


Taas midagi uut ja põnevat minu jaoks. Kui kellelgi Aalujatest juhtub olema, siis oleksin huvitatud.








Tamarisk hukkus mul paraku esimese talvega. Ehk peaks uuesti katsetama, sest euroopa mürikaaria on mul juba palju aastaid vastu pidanud.



Erinevaid kikkapuid oli palju. Kuigi neid armastavad suvel igasugu satikad, on nad sügisel ikka väga-väga dekoratiivsed, olenemata liigist.


Seda saab nimetada varastatud vaateks. Tegelikult on seal kuskil vahepeal võrkaed, millega piirneb bot aed. Aga see vaade eemalt oli ülimega ilus - nii palju erinevaid mahedaid toone.


Jälle need lehised, ei saa üle ega ümber.


Seda madalat jalakat oleks mul ka väga vaja. Selline nagu joonistatud võrakuju. Ja kui ilus ta veel lumega võib olla. Taas vaja eeltööd teha ja kevadel endale hankida.


Sellised olid need kaks tundi, mis ma seal veetsin.

Tänaseks on maa kaetud parajalt paksu lumevaibaga ja aiatöödel hetkeks kriips peal. Mis ma siis tehtud sain - kõik peenra ääred said servatud. Loodan, et talvel see muru ei kasva ja kevadet saab alustada korralike peenraservadega. Rohitud jõudsin ka kõik. Püsikute pealseid lõikasin just nii palju ja nii vähe kui võimalik ja vajaik. Pakun, et umbes 7 murutraktori korralikult suurt kärukoormat sai aiast välja veetud. Viimasel lumevabal päeval sai ka aed esimest ja loodetavasti ka viimast korda muruluuaga üle käidud. Kolm õunapuud hoiavad lehti veel kiivalt kinni. Roosidelt eemaldasin ükshaaval kõik lehed (paras tüütu töö), lõikasin neid natuke tagasi ja roniroos sai maha painutatud. Mullata veel ei jõudnud. Roose mul vähe ka, kõigest 9. Pojengidele kuhjasin kõdusõnniku hunnikud. Okkalised said prahist puhtaks. Seemneid sai hulgem korjatud, mõni külv ka veel tarvis teha. Kasvuhoone sai korralikult kastetud. Muldasin ka haljaspistikutest tehtud ja põldu istutatud noortaimed. Kahjuks jäid kivilast lehed korjamata, plaanisin seda esimesel vabal päeval teha, aga lumi jõudis ette. Just kivila pärast loodan, et lumi veel maha ei jääks, aga mine sa tea.
Kitsed juba tegutsevad. Võrgud sain ma puudele enne õnneks ümber. Nimelt on nad aiast põhjaküljel asuval maasikamaal kõik lehed jõudnud ära süüa. Tegelikult on nad seda varem ka teinud, tookord paistis see taimedele meeldivat, sest kevadel asusid nad kasvama suure mühinaga.
Kährikuid paistab meil olevat hulgim. Terve aiatagune heinamaa on nende väljaheiteid täis. Ma ei tea, mis nad seal heinamaal müttavad.
Nii palju sai siis täna kirja pandud.