Lehevaatamisi kokku

Neljapäev, 29. november 2012

Lund ei ole enam kuskile panna

Eesti kliima on huvitav ja vaheldusrikas, kui veel eelmisel nädalal kaalusin muru niitmist, siis täna ei ole lund enam kuhugi panna. Üleeile algas see möll peale, kuigi alul üsnagi tagasihoidlikult. Piisas sellest, et aias teerajad sisse lükata. Kasvuhoone katuselt tõmbasin küll juba siis suure hulga lund maha. Koristasin veel kasvuhoonet ja tegelesin nende taimedega, mis pottidega kasvumajja talvituma läksid. Krüsanteemid õitsevad veel täie rauaga, sai tuppa vaasigi neid. Korjasin veel mõningaid seemneid, sest miskipärast kadus muist varutut kuhugi teadmatusse. Lund veel väga palju ei olnud, aga maa oli valge. Sulamaa jäi jälle lume alla. Siin vaade 28.novembril Loodi pargile.
Eilne hommik oli juba paras hullumaja. Esiteks kukkusin linnas maha kui padakonn, käed jalad laiali. No nii krdi libe, et kohe oli libe. Tuiskas ja möllas parajalt, isegi kaalusin mõtet maale mitte minna, aga siis mõtlesin, et peab ja kõik. Suure tee pealt koju on meil täpselt 500m. Bussi pealt maha astudes oli pilt selge - sahka pole veel käinud ja tee parajalt kinni tuisanud. A väga hullu ei olnud. Mõnes üksikus teelõigus oli lumi põlvini. Aga kodus, jessas, rõdul ja esiku katusel terve meeter lund. Hakkasime siis kühveldama. Koridori akna alla sai lumevalli kõrguseks 1,2meetrit. Siis vaatasin, et lagedal oli lumi tuisanud just nii, et puude juurte ümbrused lagedad. Võtsin kühvli ja viskasin siis mõnedele nagu mürikaaria, leedrid, kukerpuud, ebatsuuga, deutsia jms lumekuhjad ümber. Noorte viljapuude ümber kuhjasin ka lume ja tallusin kinni. Suurelehine hortensia jäi ka ilma igasugu oksata, viskasin lumekuhja peale. Ega neid oksi nüüd ei saanudki mujale, kui puudele tüvekaitseks ja okaspuudele päikesevarjuks. Ja selle sulanud maa peale pole neid ju vaja kah. Õige, roosid ja viinapuud said ikkagi katted. Kui aiateed olid ka mitu korda ära kühveldatud, siis otsustasin minna postkasti juurde ajalehe järele, sest hommikul veel lehti postkastis ei olnud. Postkast asub meil suure maantee ääres, seega tuli uuesti läbida see poole kilomeetri pikkune teerada. Kui ma lõpuks sinna postkastini jõudsin, vat siis oli küll tunne, et viskan lumehange puhkama, sest tee oli juba nii paksult kinni tuisanud ja sahka ikka mitte kuskil. Aga tuli asuda veel tagasiteele. Koju jõudes vajusin lihtsalt lehtedega diivanile ja lugesin ja lugesin. Ei tahtnud mõelda ka, et õhtul pean jälle sumpama hakkama, et linna tulla. Ära tulin! Siin pilt teest eile hommikul, kui lund ei olnud veel väga palju.
Õhtul tuisus ma enam pildistama ei kippunud. Aga täna hommikul pidi maal täielik kaos olema. Lund pidi nii meeletult olema, et teda lihtsalt ei ole enam kuhugi visata. Aeda piirab meil 1,5m kõrgune traataed. Koer oli ka öösel selle mölluga pandud siseruumi ja ema väitel ei saagi teda vist õue lasta, sest mitmest kohast ta lihtsalt jalutaks üle aia.  Kass saab omi asju ajada ka ainult seal, kus rajad sisse lükatud. Lindude toidumaja sai ka eile akna taha ja veel hämaras oli see tihaseid täis.
Lipumasti kõrval on mul harilik kuusk `Froburg`, nii umbes minu kasvu ja väike tipuke pidi hangest veel välja paistma. Seega, kui eelmisel nädalal kaevasin ja rohisin, siis nüüd mattume lumme. Plaan oli täna, isa sünnipäeval maale minna, aga aknast õue vaadates jääb see pidu küll paremat ilma ootama. Kuigi, kui ikka lubab külma -20, siis pean minema ja kasvuhoonesse lund tassima, see lihtsalt on väike kohustus.





Neljapäev, 22. november 2012

Jõuluks meil kõrgeks kasvab rohi,

uueks aastaks rinnuni on hein... Nii kipub sel aastal küll olema. Tagumine aiaosa läheb igatahes talvele vastu tunduvalt pikema muruga kui peaks. Parim oleks kuni 5cm kõrgune muru, aga arvan, et meil küll juba umbes 8cm kõrgune. Aga no enne jõule ma enam niitma ka ei hakka, saagu siis mis saab. Selle nädala olen siis tegelenud nii rohimise kui kaevamisega. Kui ikka enne järgmise nädala lõppu külmaks ei lähe, siis jätkan nende töödega. Kui algul oli plaanis enamus püsikuid pealt lõikamata jätta, siis sellise niiske ja sooja ilma jätkudes ma siiski siit ja sealt neid lõigun. Pealsed lihtsalt lähevad mädanema ja ega selline lödi taimejuure peal ka lund korjata ei aita. Mis tugevamad, neid ma ei puutu. Suurt püsikute istutusala aia taga rohisin terve päeva (nii palju, kui silm seletas ses hallis ilmas) ja eks siis tuli ka üht-teist ära lõigata. Ja mis ma siis leidsin - sügisel mulda pandud koonuslaugud reas, kõik umbes 5cm pikad. Ei ole mul enne koonuslauke olnud, ehk peavadki sügisel üles tulema, küüslaugud tulevad ju ka sügisel. Neid lauke panin ka kolme erinevasse kohta, kus ülejäänud said, ei mäleta, pean otsima, sest kirjad said juurde.
Kaks päeva olen siis kaevanud. Mu taimede ettekasvatusplatsike on mõõtudega 5*16m, pool sellest on külvide, pistokste ja mõningate püsikute ja põõsaste all ja pool ootab külve, pistoksi jms. Igatahes kaks päeva kaevasin ja rohisin ja eile enne pimedat lõpetasin. Kevadel jälle kergem. Platsil on ka 5 seemnest külvatud budleiat, mis ootavad kevadel alalisele kasvukohale istutamist. Need jätan talveks pealt lõikamata ja mulda kuhjasin veits juurte ümber. Samas on see ala tuultele avatud koha peal, vaatan kui tugev see Inglismaal umbrohuna käituv budleia seemnest külvatuna siis on. Budleiade kõrval on hariliku kuldvihma seemikud, ka päris suured. Siin teadjamad arvavad, et ei ela talve üle. No ei tea, mulda ümber juurte natuke kuhjasin, ehk peaks ka mõne kuuseoksa lume püüdmiseks maasse sorkama, kuigi seal lagedal on lund alati palju, kui teda üldse on. Ja siis on seal veel 6-7 seemnest külvatud veigelat. Need ka umbes poole meetri kõrgused. Kahjuks ma ei tea, mis veigelad need on. Seemnemaailmast sai kaks erinevat veigelat eelmisel talvel tellitud, üks oli jaapani ja teine varajane veigela. Milline neist tärkas, vot ei tea. Lehtede järgi pakuks pigem jaapani veigelat, aga kindel ei ole. Need jäävad talveks budleiade kaissu, vast elavad ka talve üle. Ja siis kevadel vaatan, millised õied neil on.
Taimedele kuuseoksi veel vara panna ja ega mul neid eriti kuhugi panna ka pole. Roosid on sellised, mis neid vajavad. Ja kevadepoole olen päikesepõletuse vältimiseks ka mõnedele padjanditele neid pannud. Samas näiteks kirjulehine sidrun-liivatee käitub kevadel nii kuis talle meeldib, on neid oksi kaitseks või mitte. Enamus kevadeid on ta ikka nö poolik, eelmisel kevadel oli esimest korda väga kena väljanägemisega. Ameerika kermesmarjale panin eile eterniidi küll peale, kuigi ta pidi end külvama hullult, aga suur puhmas on ikka suur. Seda niiskust meil praegu ju nii palju. Ja alpi jänesekäppadele pean vist ka täna eterniiditüki peale panema ja kevadel nad kuivemasse ja liivasemasse kohta istutama. 
Mõned päevad tagasi külastasin ka Viljandi aiapoodi, et osta miskit püsikute seemneid. Valikus oli kõigest 10-12 erinevat püsikut, sellist kõige tavalisemat. Kui küsisin müüjalt nigela seemnevaliku kohta, siis tegi ta suured silmad ja ütles, et ega siis praegu pole ju seemneid müügil, need tulevad ikka alles märtsis. No tere talv. Sama mis lähed toidupoodi ja küsid liha ning müüja vastab, et oi liha süüakse jõulude ajal ega me varem seda müüma ei hakka. Vot nii ja samas kauplustel mure, et käive väike. No jessas-juudas, ei oska miskit kosta.
Hommikusse hakkab valgust tulema, lähen ja kaevan täna ka natuke, sest ilm on selleks soodne. Ja kaugel see priimulate õitseaegki on, kõigest mõne kuu kaugusel. Ahjaa, kisopriimulate pealsed on koledaks läinud ja need ka ainsamad. Pean igaks juhuks liiva ümber panema. Pildil olev priimula on lihtsalt niisama ilus priimula.


Kolmapäev, 14. november 2012

Novembri keskpaik

Ilmad nagu ikka sel ajal. Külmad tulid, olid ja läksid ja viimastel päevadel on 8-9 pügalat üle nulli näidanud. Aga pime on küll kogu aeg, täna panin juba kella kolmest toas tule põlema. Päikest on siiski harva.
Eelmisel nädalal sai siis järjekordselt Luual õpinguid alustatud ja oi, kuidas mulle meeldib. Ja alati on ka nii palju uusi teadmisi ootamas, et vahest mõtlen, et kuidas ma seda või toda veel ei tea. See on arvatavasti surmani nii ja sured ikka lollina. Luual on tehtud ikka väga palju, 2010 veebruaris lõpetasin seal maastikuehituse erialal ja kui palju on selle ajaga suudetud korda saata - restaureeritud vana ühikas ja sellest on tehtud tõesti mõnus koht. Õppehoone on küll alles tellingutes, aga seest on remont tehtud ja ilus on see küll. Arboreetumisse ei jõudnud, sest õhtul ju nii vara juba pime. Ja nüüd olen otsaga sealmaal, et terve tuba on puittaimede seemneid täis - ikka herbaariumi tarvis. Kuigi 25 puittaime seemned on vaja septembriks kuivatada ja etiketistada, siis ma tegin kohe ära. Mis täna tehtud, see homme hooleta. Neljapäeval tulin koolist ja reedel korjasin maal seemneid ja sain vajaliku koguse kätte ka. Nüüdseks kõik lüditud ja kuivavad.
Aiatööde hooaeg ka enam-vähem lõppenud, ainult kuuseoksad ootavad oma aega. Okaspuude võrad on kinni seotud ja noorte viljapuude oksad sidusin ka kinni, et nad lume raskuse all ei murduks.


Sellised armsad roosad lumimarjad siis.